Teema: Rasedus ja teie mees

Tead, mehed on sellised, et neile peab ütlema, mida sa neist ootad ja saada tahad.

Olen TA.

Unustasin mainida, et lapsesaamise idee tuli temalt üldse (ise oleksin võib-olla paar aastat veel oodanud), aga mul polnud ka otseselt selle vastu midagi. Niiet last ootab ta iseenesest väga ja on õnnelik selle üle.

Aga jah, tunnistan, et võib-olla on asi hormoonides ja eeldan mehelt midagi, mis on lauslollus (näiteks, et ta vee voodisse toob. Võib-olla ongi tõsi see, et miks ta peaks sellise asja peale üldse tulema või miks ta peaks seda üldse tegema. Mina aga eeldan, et mina ise ju tuleksin selle peale jne).

Ma hakkaks juba varakult valmistuma eluks peale sünnitust. Kui tal on praegu probleeme “aitamisega”, siis pärast lapse sündi tuleb sul ilmselt ise hakkama saada ja omadest kogemustest, see on isegi koos hooliva ja hoolitseva mehega ränkraske.

Nii et mina sinu asemel lepiks kokku ema või mõne sõbrannaga, kes sind aitaks pärast sünnitust.

Miks peaks teine inimene igaks juhuks võileiva valmis tegema või vett tassima? Võid ju ise õhtul omale klaasi vett valmis panna. Kui vaja, sa küsid.

Peale last on veel raskem. Pea mehega vestlus maha tema rollist perekonnas ja tööjaotusest.

#4035759:

Läbisegi on siin täiesti erineva raskusastmega asjad. Üks asi on mitte taibata ise vett tuua, teine asi keelduda poodi minemast, kui teine inimene kukkus kokku. Esimese peale hormoonisena vb mossitaks, aga millalgi kui tuju parem, siis lihtsalt mainiks, et tead, kui ma ikka hommikuti püsti ei saa, siis mulle teeks rõõmu, kui sa küsiksid, kas mul on midagi vaja. Ja kui siis ka ikka mees ei õpi elementaarset viisakust ja teisest inimesest hoolimist ära, no siis ei õpi, on sattunud mühakas, aga mis parata, peab leppima. Selle teise asja peale, ausalt… Mõtleks ikka väga järele, mis valesti läks, et ma sellise inimesega kokku olen sattunud ja kas minul ja mu lapsel on turvaline temaga koos elada.

Jälle raseda manipulatsioon. Et nehele tuleb “selgeks teha”, et too PEAB esimesena küsima, kas naine tahab midagi. Ja naine saab 7 korda päevas öelda, ei.

Selmet, et naine ise teeks suu lahti ja küsiks klaasi vett.

See ei ole hoolimine. See on võimu näitamine. Alam peab esimesena küsima, kas kuningannal on midagi vaja.

Niks naisel selliseid võimimänge vaja on, on iseküsimus.

Kas käite mõlemad tööl või oled ise kodune? Küsin põhjusel, et ehk täpsustad, kuidas Teie senine elukorraldus on üldiselt olnud. Kui viimased aastad või kümme vmt oled nt kodune olnud ja oledki kõik kodutööd vaid üksi teinud, siis saan sellest ootusest, et teed neid asju ka edaspidi, isegi aru.

Rääkida võiks ka probleemidest. Nt nagu keegi juba mainis siin, siis juhtida oma vajadustele tähelepanu. Mõtteid lugeda ei oska ise ka, mõnikord võib-olla ei tule ka ise mõne väga lihtsa asja peale. Tahan, et ka kaaslane mulle ütleks, kui ta midagi vajab.

Ja kas ta tõesti ütles nii, et “pead ise poodi minema” või oli see olukord natuke teistsugune, nt et “ehk hakkab mõne aja pärast parem” vmt? Kuidagi väga julm küll, kui ütles päris täpselt nii, kui kirjeldasid. Või ei olnud poodi minekuga kiiret ja tegelikult kannatas oodata küll? Kui ma palun mehel poodi minna, siis ta ikka läheb, aga ma ei palu kui tal võimalust ei ole, nt on ise trennis vmt. Enda isudega (kui mul ootamatult tuleks millegi isu või läheks kõht tühjaks) ma teda jooksutama küll ei hakkaks.

Aga mina ka lapseootel ja mõni päev on ikka väga halb olnud. Mõnikord ütlen seda ja palun ise millegagi abi. Mõnikord pakub elukaaslane ise välja, et käib üksi nt poes ära, peseb puuviljad või tõmbab tolmu tolmuimejaga ise ja ühelgi juhul ei lase mul seda teha (üldiselt ongi tolmuimejaga töö tema teha, kuid mõnikord ma seda siiski tegin). Varem sõime koos, aga nüüd ajutiselt sööme vahepeal eri toitu, sest mul pole isu nii paljude asjade suhtes, mida olime harjunud sööma. Süüa teeb ka ise ja ei oota, et mina talle teeks. Poes käime enam-vähem võrdselt või koos, aga nii on ka alati meil olnud.

Seega on ta muutunud mõnevõrra tähelepanelikumaks ja on väga hooliv ka igal muul ajal, aga suurt vahet ma ei ootaks.

Aga minu meelest on see ka pigem koduse tööjaotuse küsimus. Kui ma nt 100% enne rasedust oleksin kodune olnud ja teinud kõik kodutööd üksi (söögitegemine, poes käimine), aga nüüd olukord nt teine, siis tuleks see läbi arutada.

Ma tegin aastaid mehele hommikusöögi valmis. Õnneks rasedana oli eamus ajadt hea olla, aga need päevad kui mul oli kehvem tegi endale ja mulle ka süüa. Pärast lapse sündi tõi umbes aasta aega mulle kohvi ja võileivad voodisse. Kuna laps magas halvasti olin üsna magamata. Laps magas kõeval ja mina jôin kohvi.
Abikaasa oli enne hooliv, aga raseduse aeg ja pärast lapse sündi veel hoolivam.
Ei ole sul see hormoonidest. Tegemist on lihtsalt inimliku hoolimisega. Seda kahjuks sinu mehel pole. Kas mees siis kunagi toidupoes ei käi?  Räägi temaga ja proovi uurida ka seda, kuidas ta elu pärast lapse sündi ette kujutab? Kas endiselt ta arvab, et kõik asjad pead sina tegena?

Iga kord kui selliseid postitusi loen hindan oma meest järjest rohkem.

Ma ausaltöeldes ei mäletagi kuna viimati endale hommikusööki tegin ja veepudel on mul millegipärast alati imeväel täis. Muust ei räägigi.

Olen küll hetkel lõpurase, aga mees algusest peale olnud väga hoolitsev ja tähelepanelik. Ausaltöeldes isegi mu väga katkises eelmises suhtes kus mees oli emotsionaalselt vägivaldne ei jätnud ta mulle kui mul halb oli hommikusööki tegemata (toodud näite najal siis). ????‍♀️

Minu mees muretseb küll, vahepeal (mingi kuu-paar) ma kippusin kogu aeg ära minestama, siis ta ei lasknud mind üldse kuskile (eriti poodi, sest seal järjekorras seismist ma vastu ei pidanud) ja peale seda on nagu jäänudki väga hoolitsevaks. Aga ta reaalselt muidugi nägi ka, kuidas ma näost valgeks läksin ja pildi taskusse viskasin, ehmatas ära.

Ja tuleb välja, et ilmselt on ka seda tüüpi mees, kes ilmselt läheks keset ööd mulle poest hankima midagi, mille järgi isutab. See isegi väga üllatas mind. Nt, olime ühel suveüritusel ja mul tuli õhtul shokolaadi isu. Platsi peal tuiasime ringi ja ükski putka midagi ei müünud, mis shokolaadi meenutaks. Mingi hetk mees kadus ära (olime seltskonnaga), mina mõtlesin, et läks vetsu, aga tuli 15min hiljem shokolaad näpus tagasi, oli poes käinud 😀

Mingeid raskeid asju ei luba tassida ega kõrgele upitada, et midagi kätte saada. No uksi tegi mulle enne ka lahti ja jopet aitas selga, nüüd aitab autost ja madala istme pealt ka püsti (olen juba päris ümmargune, lõpp paistab).

Aga tegelikult me ikka räägime ka mehega väga palju, alates raseduse tuvastamisest, hoian teda ka kõikide detailide ja terviseriskidega kursis, tutvustan talle erinevaid raseduse etappe, näitan UH pilte jne. Tema on sünnitusel ka tugiisik, koos oleme loenguid kuulanud. No ma ei tea, mees ju muidu kahjuks ei tunne ega tea seda, mis minuga toimub. Seega, ta ilmselt tunneb ka ennast kaasatuna juba algusest peale. Esimesed 12 nädalat ikka küsis, kas juba on paha ka, aga mul ei hakanudki.

Äkki on su mees lihtsalt vähe kaasatud? Ei tea rasedusest midagi, ei tule ise asjade peale? Ei saagi aru, kas või mis naisega üldse toimub?

Olen jälle TA. Jah, ma nõustun, et ega ma teda palju ei kaasa, sest ma näen, et ta pigem eelistaks mitte nende raseduse asjadest teada. Kui olen rääkinud, siis natuke nagu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Eks ma muidugi valgustan teda, et mis minu kehaga parasjagu toimub, ultraheli pilti näitasin, räägin talle sellest, mis naise kehas toimub jne. Aga kuna ta pole varem lapseootel naise kõrval olnud, ega ta ei oska. Arsti juures kui olen käinud, siis ta pole ka kunagi ise hakanud pärima, et kuidas läks. Ma olen siis õhtul, kui ta koju tulnud, ise sobilikul momendil UH pildid välja otsinud ja talle näidanud.

Jah, ta on üsna mühaklik kogu aeg olnud. Ta kas ei oska, ei julge või ei taha hoolitsust teise inimese suunal välja näidata. Olen sellega leppinud ja seetõttu ei teegi ka praegu probleemi, kuigi sajas kord ütlen, et see raseduseaegne periood on mind pannud igatsema selle järgi, et mees natuke hoolivust välja näitaks. Kasvab ju minu sees ka tema laps ning minu heaolu on oluline tema lapse arengule ja tervisele.

Aga ega ma niiväga ei oodanudki siin sellist sõnavõttu (mille eest olen mõistagi tänulik). Mulle piisab ka sellest, kui teised kirjutavad enda kogemusi olgu see siis nii või naa.

Ja keegi kirjutas, et mis kuninganna mina olen ja mees alam, et peab küsima, kas kuninganna vajab midagi. Püha issand jumal küll, milline kibestumus kumab sellise inimese kommentaarist läbi. Keegi ei pea mind teenindama ja mingi kuninganna pole ma ammugi (ka mitte rasedana). Samamoodi ei pea mina enda kaaslast kuningaks, kui julgen küsida, kas ta vajab midagi või kui ma tema heaks midagi teen, kui näen selgelt, et ta vajab minu pisikest abi.

Minul on mees muutunud raseduse ajal pigem hoolitsevamaks, muretseb minu pärast rohkem, vahepeal ma vaatan, et liigagi palju. Alguses muretses rohkem (esimesel trimestril), nüüd teise trimestri lõpupoole on hakanud natukene maha rahunema. Olen kaasanud teda nii palju kui saan kõigesse rasedust puudutavasse – oleme käinud koos kõigis uh-des (tuvastasime, 2x oscaris, kuna beebi ei näidanud ennast, siis erakliiniku uh-s ja siis LA-s). Kui nt öeldi, et pean teist korda Oscarisse minema, siis ta küsis, et no kas ma pean ikka teine kord nüüd ka tulema ja siis ma ütlesin et jaa, mis siis kui tuleb mingi halb uudis, et me teeme seda asja koos läbi ikkagi. Iga nädal kui mul saab täis järgine rasedusnädal vaatame koos “x weeks pregnant” videosid youtube´is, need on mingi 2-5 min pikad, aga jälle informatiivsed ja lõbusad, tähistame nagu järgmist verstaposti raseduses 🙂 . Ämmakalt sain “Meie beebi päeviku”, sinna olen ka lasknud tal sissekandeid teha, oma mõtteid ja tundeid kirjutada. Kui mul oli esimesel trimestril väga paha olla, käis ta minu asemel mitu nädalat poes, kui kodus oksendasin.

Olen temaga juba hakanud arutama nt et kui pikalt tema alguses koju jääb, et mind aidata. Mis võiksid olla tema kohustused beebiga (nt mähkmete vahetamine, kodu koristamine, minule söögi tegemine) kui mina olen ööd ja päevad beebi toitmisega ja magama panemisega ametis. Et kui laps on suurem, kuidas hakkame ära jagama söögitegemist, et kellele jäävad hommikusöögid, kelle õhtud jne. Et kas äkki peaks hoopis palkama koju kord kuus koristaja beebi ajaks…

Jne jne. Et see asi pole midagi, mida mina teen üksi, vaid et see on meie teekond koos. Arvan, et TA alusta väikeste sammudega. Nt sellega, et palu mehel poes käia, kui sul on paha, ära ise mine. Lõpeta tema poputamine. Empaatiavõime on arendatav,  alusta kohe praegu. Nt jagage ära kodu koristamine- mismõttes sina teed kõik? Kas tal pole käsi otsas? Ütle, et oled siiamaani võtnud kõik kohustused enda kanda, mis puudutab kodu, aga et hetkel enam ei jaksa ning nüüd tuleb ka temal võtta osad kohustused enda kanda, sest perre on tulemas laps ning tuleb väga palju kohustusi juurde. Kasvõi nt et tema hakkab vastutama põrandate pesu ja tolmuimemise eest, nõude pesemise eest või mis iganes teie peres töötab. Soovin sulle palju jõudu 🙂 🙂

#4036016:

Pane täiega vaim valmis, et sul on peagi kodus kaks last, kelle eest sa üksi pead hoolitsema. Sest su mees on juba praegult ühe lapse eest. Kui beebi sünnib, läheb sul raskeks. Teha mehele kõik ette ja taha ja veel hoolitseda beebi eest, see on su tulevik. Loodan, et sul on väga rahulik laps, sest muidu hakkad mehelt etteheiteid kuulma, miks süüa pole ja tuba korras ja hommikuti süüa ka enam ei tehta. Proovi enne lapse sündi mehega läbirääkida, et sa ei suuda seda kõike enam hallata, kui vastsündinu kodus on. Siis teab mees kohe, millega peab arvestama.

Olen sama meelt. Ja kahjuks sellise suhtumisega mehi eriti ka ei muuda, selline nõukaajalik naine teeb ma joon diivanil õllet.
Peale lapse sündi veel see peredünaamika mingiks ajaks muutub ka.. seega ma kardan, et lõpuks oled sa lihtsalt üksikema sellise mehe kõrval (isegi kui olete veel koos, elate koos).

Jah täpselt nii mees ütles nagu kirjutasin, et tema kindlasti poodi ei lähe, et sellega kiiret pole, mine siis kui parem hakkab. Kell oli umbes 15 päeval ning ta tuleb 17 koju, et oleksin selleks ajaks söögi teinud. Tundsin aga, et kohe üldse ei hakka nii hea, et saaksin autot juhtida, poodi shoppama minna ja järjekorda seisma minna. Lõppes see sellega, et tellisin siis hoopis wolti koju. Ega ma mingit draamat üles ei tõmmanud ja küsisin küll, et miks sina ei võiks minna, siis ütles vaid, et mine siis, kui parem hakkab, ei peagi ju kohe minema. Jätsin sinnapaika. Sisimas jäi natuke kripeldama.

Asi pole üldse raseduses, mis sa nunnutad seda meest? Täiskasvanud inimene peaks suutma ja oskama iseseisvalt poes käia, antud olukorras poleks paljudel meestel olnud mingit küsimustki (mitmed oleks ehk varem kojugi tulnud selle “kokku kukkumise” peale. Istuge maha ja rääkige tõsiselt need asjad läbi.

Aga see kokku kukkumine, arstiga ikka oled arutanud seda? Äkki oleks mingeid aineid/vitamiine vaja vm

Vabanda, TA, aga minu meelest see argument, et ta ei ole lapseootel naise kõrval olnud, võiks kohe su peast kaduda. Esiteks – paljud mehed, ka nt minu mees, oli esmakordselt sellises olukorras, aga ta ei jätaks mind elusees nii hooleta nagu sinu oma. Ka sina oled ju selles olukorras esmakordselt, aga pead siiski hakkama saama. Aga miks ma ütlesin, et unusta ära – neid esmakordseid olukordi tuleb veel ette palju ja kui sa alati mõtled, et oh, mees ju polegi seda enne teinud ja ei tea, ei hakkagi ta sul midagi tegema. Alati on laps kunagi esimest korda nohus, ööläbi üleval, sul võib olla esimest korda nt halb olla jne. Ja kuigi rasedus tundub raske, siis päriselt läks minul ja kardan, et paljudel ikkagi raskeks pärast lapse sündi. Muidugi me kõik kindlasti armastame enda lapsi väga, aga minule oli esimene aasta väga kurnav, kuigi mees oli väga hoolitsev. Ma ei kujutaks ettegi, kui mul nt pea valutaks ja tahaksin puhata, et siis mees ei võtaks last ja ei aitaks. Aga vot kas sinu mees ka aitaks? Ära lase tal nii mugav olla, vastsündinuga tegelemine ei ole nii kerge ka ja selleks tuleb valmistuda.