Esileht Lapse ootamine Rasedus ja teie mees

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )

Teema: Rasedus ja teie mees

Postitas:
Kägu

Lihtsalt hakkas huvitama, et kuidas mees teisse suhtub, kui olete lapseootel?
Kas kõik on ikka nii enne rasedust või on mees hoolivam?

Olen päris palju foorumitest lugenud, kuidas mehed isegi öösiti naise suure jäätiseisu peale tanklasse sõidavad, ent minu mees ei too mulle hommikul isegi vett voodisse, kui ütlen, et niiii paha on olla, et püsti ei saa.

Ega ma mingit etteheidet enda mehele ei tee (vähemalt mitte otseselt temale, võib-olla sisimas mõtlen, et on alles mühakas). Aga tuleneb see hormoonidest või millest, aga vahel on nii suur igatsus sisimas, et mees kasvõi hästi natuke rohkem näitaks hoolivust välja, kuna tulemas on meie mõlema jaoks esimene laps. Aga minu mees ei suhtu mitte mingilgi moel minusse teisiti, kui olen lapseootel.

Näiteks täna hommikul oli nii kehva olla, et voodist üles ei saanud, et mehele süüa teha, muidu ikka iga hommik, kui kannatab tõusta, teen talle söögi. Eks tegi endale ise siis paar võileiba, aga mulle ei midagi. Ei vett, ei võileiba ei midagi. Ma ei tahagi, et mind kätel kantaks, aga mingid pisikesed asjad, mida võiks ju märgata ja panustada. Mina ise oleksin teinud ka enda rasedale kaaslasele ühe võiku, kui tal nii paha olla on. Või vähemalt küsinud, kas ta soovib. Vett hiljem palusin ise, siis tõi.
Aga pean just silmas seda, et ta ise märkaks mingeid asju, millega hoolivust näidata või mind toetada. Ma olen mehele vett voodisse isegi siis viinud ilma küsimata, kui tema hommikul haige või pohmakas (eiei, tal ei ole alkohooliga probleeme, aga suurel osa on elus pohmaka kogemus olemas).
Ma tean, et inimesel on suu peas ja saab ise küsida, aga vot sellisest asjast tunnen rasedana praegu puudust, et mees kasvõi mõne imepisikese žesti kaudu näitaks, et märkab ja hoolib. Tema käitumine ei ole aga isegi 1% muutunud hoolivamaks võrreldes raseduse-eelse ajaga.

Või näiteks paar päeva tagasi kukkusin kokku kodus. Helistasin mehele, et kas ta saaks ise käia poes töölt tulles, kuna kukkusin mõni hetk tagasi kokku ja tunnen ennast väga väga halvasti, reaalselt elus esimest korda tundsin, et suren ära lausa, sest nii halb oli. Mees keeldus ja ütles, et mina pean ikka minema ja lähen siis, kui mul parem hakkab.

 

 

Loeks huviga teie kogemusi, kas teie mees ka käitub nii nagu te polekski rase või näitab ikka mingit suuremat hoolitsust välja. Või on teil lausa selline kullatükk, kes vajadusel öösel tanklasse sõidab, et teie ootamatult tekkinud isu rahuldada?

+4
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, mehed on sellised, et neile peab ütlema, mida sa neist ootad ja saada tahad.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, mehed on sellised, et neile peab ütlema, mida sa neist ootad ja saada tahad.

Jutt jäi poolikuks. Kuid tundub, et sinu kaasa puhul on tegu mühaklikusega.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA.

Unustasin mainida, et lapsesaamise idee tuli temalt üldse (ise oleksin võib-olla paar aastat veel oodanud), aga mul polnud ka otseselt selle vastu midagi. Niiet last ootab ta iseenesest väga ja on õnnelik selle üle.

Aga jah, tunnistan, et võib-olla on asi hormoonides ja eeldan mehelt midagi, mis on lauslollus (näiteks, et ta vee voodisse toob. Võib-olla ongi tõsi see, et miks ta peaks sellise asja peale üldse tulema või miks ta peaks seda üldse tegema. Mina aga eeldan, et mina ise ju tuleksin selle peale jne).

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõustun ühe eelnevaga, kes ütles et meestele peab ütlema. Kindlasti leidub selliseid, kes tulevad ise selliste asjade peale, aga pigem mitte. Mehed mõtlevad teistmoodi, loogilisemalt ja ratsionaalsemalt, vähemalt mulle on enda pealt selline mulje jäänud. Mitte, et nad tahaks halba ja oleksid hoolimatud, aga nad lihtsalt ei tule selliste asjade peale. Kõige kergem on öelda otse, mida sa soovid. Nii ei teki pingeid, kuigi ma tean, rasedushormoonid mõjutavad palju. Olen isegi siin nende käes vaevelnud 😂

 

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma hakkaks juba varakult valmistuma eluks peale sünnitust. Kui tal on praegu probleeme “aitamisega”, siis pärast lapse sündi tuleb sul ilmselt ise hakkama saada ja omadest kogemustest, see on isegi koos hooliva ja hoolitseva mehega ränkraske.

Nii et mina sinu asemel lepiks kokku ema või mõne sõbrannaga, kes sind aitaks pärast sünnitust.

 

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõustun ühe eelnevaga, kes ütles et meestele peab ütlema. Kindlasti leidub selliseid, kes tulevad ise selliste asjade peale, aga pigem mitte. Mehed mõtlevad teistmoodi, loogilisemalt ja ratsionaalsemalt, vähemalt mulle on enda pealt selline mulje jäänud. Mitte, et nad tahaks halba ja oleksid hoolimatud, aga nad lihtsalt ei tule selliste asjade peale. Kõige kergem on öelda otse, mida sa soovid. Nii ei teki pingeid, kuigi ma tean, rasedushormoonid mõjutavad palju. Olen isegi siin nende käes vaevelnud 😂

Veel tahtsin lisada, et sinu mehe puhul on ta käitumine ausalt öeldes natukene tõesti tobe. Eriti kui sa reaalselt kukud kokku ja mees ütleb et ei mine ikka ise poodi. Sorry, aga see pole okei. Asjade küsimine ja mõtete väljendamine on üks asi, aga selline suhtumine ka päris normaalne pole.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peaks teine inimene igaks juhuks võileiva valmis tegema või vett tassima? Võid ju ise õhtul omale klaasi vett valmis panna. Kui vaja, sa küsid.

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Läbisegi on siin täiesti erineva raskusastmega asjad. Üks asi on mitte taibata ise vett tuua, teine asi keelduda poodi minemast, kui teine inimene kukkus kokku. Esimese peale hormoonisena vb mossitaks, aga millalgi kui tuju parem, siis lihtsalt mainiks, et tead, kui ma ikka hommikuti püsti ei saa, siis mulle teeks rõõmu, kui sa küsiksid, kas mul on midagi vaja. Ja kui siis ka ikka mees ei õpi elementaarset viisakust ja teisest inimesest hoolimist ära, no siis ei õpi, on sattunud mühakas, aga mis parata, peab leppima. Selle teise asja peale, ausalt… Mõtleks ikka väga järele, mis valesti läks, et ma sellise inimesega kokku olen sattunud  ja kas minul ja mu lapsel on turvaline temaga koos elada.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peale last on veel raskem. Pea mehega vestlus maha tema rollist perekonnas ja tööjaotusest.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimene viga ongi see, et suhtes olles õpetatakse meestele abitust. Nad saavad väga hästi ise hakkama ja saavad naist aidata, kui on vaja. Aga sinu viga ongi see, et kehva ensetundega lähed hommikul talle hommikusööki tegema!? Tal on käed küljes ja las teeb ise. Ega ta laps pole. Ja nüüd pead seda enam pead puust ette ja punaseks tegema. Ütledki, et kuna mul on halb olla, siis hommikusöögi teed sina jne. Ja tee mulle ka. Sina ei pea orjama ja talle hommikusööki tegema.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Läbisegi on siin täiesti erineva raskusastmega asjad. Üks asi on mitte taibata ise vett tuua, teine asi keelduda poodi minemast, kui teine inimene kukkus kokku. Esimese peale hormoonisena vb mossitaks, aga millalgi kui tuju parem, siis lihtsalt mainiks, et tead, kui ma ikka hommikuti püsti ei saa, siis mulle teeks rõõmu, kui sa küsiksid, kas mul on midagi vaja. Ja kui siis ka ikka mees ei õpi elementaarset viisakust ja teisest inimesest hoolimist ära, no siis ei õpi, on sattunud mühakas, aga mis parata, peab leppima. Selle teise asja peale, ausalt… Mõtleks ikka väga järele, mis valesti läks, et ma sellise inimesega kokku olen sattunud ja kas minul ja mu lapsel on turvaline temaga koos elada.

Jälle raseda manipulatsioon. Et nehele tuleb “selgeks teha”, et too PEAB esimesena küsima, kas naine tahab midagi. Ja naine saab 7 korda päevas öelda, ei.

Selmet, et naine ise teeks suu lahti ja küsiks klaasi vett.

See ei ole hoolimine. See on võimu näitamine. Alam peab esimesena küsima, kas kuningannal on midagi vaja.

Niks naisel selliseid võimimänge vaja on, on iseküsimus.

+2
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle raseda manipulatsioon. Et nehele tuleb “selgeks teha”, et too PEAB esimesena küsima, kas naine tahab midagi. Ja naine saab 7 korda päevas öelda, ei. Selmet, et naine ise teeks suu lahti ja küsiks klaasi vett. See ei ole hoolimine. See on võimu näitamine. Alam peab esimesena küsima, kas kuningannal on midagi vaja. Niks naisel selliseid võimimänge vaja on, on iseküsimus.

Sul on midagi katki, õnneks sa ei ole minu lähikondne. Minu peres on normaalne, et kui keegi tunneb end halvasti, siis küsitakse, kas on midagi vaja ja kas saab aidata. Ükstapuha, on siis halva enesetunde põhjuseks rasedus või koroona või migreen või on lihtsalt palavast paha olla. Küsin mina mehelt, tema minult. Küsin ka sõpradelt-tuttavatelt, ja kui vähegi sobiv tundub, küsin ka võõralt inimeselt tänavalt, kui tal on silmnähtavalt halb olla.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas käite mõlemad tööl või oled ise kodune? Küsin põhjusel, et ehk täpsustad, kuidas Teie senine elukorraldus on üldiselt olnud. Kui viimased aastad või kümme vmt oled nt kodune olnud ja oledki kõik kodutööd vaid üksi teinud, siis saan sellest ootusest, et teed neid asju ka edaspidi, isegi aru.

Rääkida võiks ka probleemidest. Nt nagu keegi juba mainis siin, siis juhtida oma vajadustele tähelepanu. Mõtteid lugeda ei oska ise ka, mõnikord võib-olla ei tule ka ise mõne väga lihtsa asja peale. Tahan, et ka kaaslane mulle ütleks, kui ta midagi vajab.

Ja kas ta tõesti ütles nii, et “pead ise poodi minema” või oli see olukord natuke teistsugune, nt et “ehk hakkab mõne aja pärast parem” vmt? Kuidagi väga julm küll, kui ütles päris täpselt nii, kui kirjeldasid. Või ei olnud poodi minekuga kiiret ja tegelikult kannatas oodata küll? Kui ma palun mehel poodi minna, siis ta ikka läheb, aga ma ei palu kui tal võimalust ei ole, nt on ise trennis vmt. Enda isudega (kui mul ootamatult tuleks millegi isu või läheks kõht tühjaks) ma teda jooksutama küll ei hakkaks.

Aga mina ka lapseootel ja mõni päev on ikka väga halb olnud. Mõnikord ütlen seda ja palun ise millegagi abi. Mõnikord pakub elukaaslane ise välja, et käib üksi nt poes ära, peseb puuviljad või tõmbab tolmu tolmuimejaga ise ja ühelgi juhul ei lase mul seda teha (üldiselt ongi tolmuimejaga töö tema teha, kuid mõnikord ma seda siiski tegin). Varem sõime koos, aga nüüd ajutiselt sööme vahepeal eri toitu, sest mul pole isu nii paljude asjade suhtes, mida olime harjunud sööma. Süüa teeb ka ise ja ei oota, et mina talle teeks. Poes käime enam-vähem võrdselt või koos, aga nii on ka alati meil olnud.

Seega on ta muutunud mõnevõrra tähelepanelikumaks ja on väga hooliv ka igal muul ajal, aga suurt vahet ma ei ootaks.

Aga minu meelest on see ka pigem koduse tööjaotuse küsimus. Kui ma nt 100% enne rasedust oleksin kodune olnud ja teinud kõik kodutööd üksi (söögitegemine, poes käimine), aga nüüd olukord nt teine, siis tuleks see läbi arutada.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen endale abikaasa valinud sellise, kelle puhul ei tunne vajadust teda muuta ega oota muutusi. Kui kaaslase puhul on omadusi, käitumisi või muud sellist, mis ei sobi mulle, siis järelikult ei ole see kaaslane ka mulle. Olen küll suhetes pingutanud, aga juba päris kaua aega ei püüa kedagi ümber kasvatada. Minu ema on kõikide meeste suur ümberkasvajata ja on üritanud ka mind veenda seda tegema, aga tegelikkuses ei ole ta varsti 40 aasta jooksul minu isa ümber kasvatanud vaid õpetanud ta lihtsalt valetama ja varjama.

 

Minu abikaasa oleks ilmselt olnud valmis minema ka keset ööd poodi, et tuua seda, mille järgi mul isu on. Mul ei olnud raseduse ajal praktiliselt üldse isusid (paar korda väga lühiajaliselt ainult) ja mulle endale oleks olnud selline poodi saatmine vastuvõetamatu. Samas on mu abikaasa ka esimene mees, kes mind praktiliselt kätel kannab ning minu ja meie lapse eest sellisel tasemel hoolitseb, et mul on lausa süümepiinad, et ma vist ei tee piisavalt tema jaoks. Meil lihtsalt on piisavalt sarnane nägemus sellest, mida me suhtelt ootame ja vastastikune austus, hoolimine. Mis ei tähenda, et TA mees ei hooliks ega armastaks, ta ilmselt ikka seda teeb, aga lihtsalt teist moodi ning see võibki jätta mulje, et ei ole piisavalt. Ma ei oska öelda, kuidas seda lahendada, ilmselt oma suhtumist muutes? Minu jaoks oli lahenduseks lihtsalt seni kaua otsimine, kuni leidsin (loodetavasti) õige inimese.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tegin aastaid mehele hommikusöögi valmis. Õnneks rasedana oli eamus ajadt hea olla, aga need päevad kui mul oli kehvem tegi endale ja mulle ka süüa. Pärast lapse sündi tõi umbes aasta aega mulle kohvi ja võileivad voodisse. Kuna laps magas halvasti olin üsna magamata. Laps magas kõeval ja mina jôin kohvi.
Abikaasa oli enne hooliv, aga raseduse aeg ja pärast lapse sündi veel hoolivam.
Ei ole sul see hormoonidest. Tegemist on lihtsalt inimliku hoolimisega. Seda kahjuks sinu mehel pole. Kas mees siis kunagi toidupoes ei käi?  Räägi temaga ja proovi uurida ka seda, kuidas ta elu pärast lapse sündi ette kujutab? Kas endiselt ta arvab, et kõik asjad pead sina tegena?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veel küsin, et kui vanad te olete? Kas kõht on juba näha?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Iga kord kui selliseid postitusi loen hindan oma meest järjest rohkem.

Ma ausaltöeldes ei mäletagi kuna viimati endale hommikusööki tegin ja veepudel on mul millegipärast alati imeväel täis. Muust ei räägigi.

Olen küll hetkel lõpurase, aga mees algusest peale olnud väga hoolitsev ja tähelepanelik. Ausaltöeldes isegi mu väga katkises eelmises suhtes kus mees oli emotsionaalselt vägivaldne ei jätnud ta mulle kui mul halb oli hommikusööki tegemata (toodud näite najal siis). 🤷‍♀️

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA ja vastan siis mõnele küsimusele, mis siin silma hakkasid:

1. Sain just 27, mees on 33.
2. Olen 3 kuud rase alles ja kõht väga välja veel ei paista
3. Käisin varem tööl, ei ole kodune olnud. Aga töö sedavõrd paindlik asukoha suhtes, et rasedana teen ainult kodust arvutis, kontoris pigem ei käi. Nii kehva olla kogu aeg, et ei ole mõtet ennast trippimisega piinata. Hommikusöögi olen aga alati muidu mina teinud ja õhtusöögi ka kas teinud või kord-kaks nädalas oleme kas tellinud midagi või väljas söönud. Kodu olen korras hoidnud alati ainult mina (ja seda ka praegu rasedana).
4. Jah täpselt nii mees ütles nagu kirjutasin, et tema kindlasti poodi ei lähe, et sellega kiiret pole, mine siis kui parem hakkab. Kell oli umbes 15 päeval ning ta tuleb 17 koju, et oleksin selleks ajaks söögi teinud. Tundsin aga, et kohe üldse ei hakka nii hea, et saaksin autot juhtida, poodi shoppama minna ja järjekorda seisma minna. Lõppes see sellega, et tellisin siis hoopis wolti koju. Ega ma mingit draamat üles ei tõmmanud ja küsisin küll, et miks sina ei võiks minna, siis ütles vaid, et mine siis, kui parem hakkab, ei peagi ju kohe minema. Jätsin sinnapaika. Sisimas jäi natuke kripeldama.

 

Ja nõustun (nagu ka ise alguses kirjutasin), et ega vist peabki kõike ütlema, kui on soov abis jne. Eeldada, et teine inimene saab minu vajadustest aru, ongi naiivne. Lihtsalt vahel sellises rasedusmullis unistan sellest, et mees märkaks antud näidete põhjal siis: ise vett tuua, kuna ma ütlesin ka hommikul, kui ta tõusis, et mul on no nii õudselt halb olla, et appi appi. Või ma unistangi, et kui ma mehele ütlen, et kukkusin kokku (kusjuures sellest veel täiesti eraldi teema, mul kerge hirm tekkinud üksinda olla, kuna igakord ei pruugi kokku kukkumine õnnelikult lõppeda, võib pea ära lüüa jne), siis ta on sedavõrd hooliv, et pakub välja, et toob ise söögi või tellib ise. Ta isegi ei küsinud, et kas kõik korras ja ega ma ennast ära ei löönud. Võib-olla aga oli nii töölainel, et ta ei suutnud ennast ümber lülitada minu teemasse.

Aga eks ma lähtungi sellest, mida MINA teeksin kui oleks rollid vahetunud. Ja see ongi vale ma tean, eeldada, et teine inimene käitub igas olukorras samamoodi nagu mina seda teeksin. Ja ega ma meest täna enam vahetama ka ei hakka, kui laps tulekul, niiet tuleb vaid leppida.
PS! Neid näiteid on tegelikult veel, tõin siia lihtsalt just kõige värskemad.

Ja üldse mitte kadedusega vaid mingi väga suure heldimusega loen neid kommentaare, kus naised kirjutavad, et nende mees teeb küll seda teist ja kolmandat. Teil on vedanud ja hinnake seda. Tunnustage enda meest selle eest ja öelge, et märkate ja see läheb teile korda! Eks igaüks ongi erinev ja kui olen sellise mehe valinud, saan ainult ennast süüdistada.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mees muretseb küll, vahepeal (mingi kuu-paar) ma kippusin kogu aeg ära minestama, siis ta ei lasknud mind üldse kuskile (eriti poodi, sest seal järjekorras seismist ma vastu ei pidanud) ja peale seda on nagu jäänudki väga hoolitsevaks. Aga ta reaalselt muidugi nägi ka, kuidas ma näost valgeks läksin ja pildi taskusse viskasin, ehmatas ära.

Ja tuleb välja, et ilmselt on ka seda tüüpi mees, kes ilmselt läheks keset ööd mulle poest hankima midagi, mille järgi isutab. See isegi väga üllatas mind. Nt, olime ühel suveüritusel ja mul tuli õhtul shokolaadi isu. Platsi peal tuiasime ringi ja ükski putka midagi ei müünud, mis shokolaadi meenutaks. Mingi hetk mees kadus ära (olime seltskonnaga), mina mõtlesin, et läks vetsu, aga tuli 15min hiljem shokolaad näpus tagasi, oli poes käinud 😀

Mingeid raskeid asju ei luba tassida ega kõrgele upitada, et midagi kätte saada. No uksi tegi mulle enne ka lahti ja jopet aitas selga, nüüd aitab autost ja madala istme pealt ka püsti (olen juba päris ümmargune, lõpp paistab).

Aga tegelikult me ikka räägime ka mehega väga palju, alates raseduse tuvastamisest, hoian teda ka kõikide detailide ja terviseriskidega kursis, tutvustan talle erinevaid raseduse etappe, näitan UH pilte jne. Tema on sünnitusel ka tugiisik, koos oleme loenguid kuulanud. No ma ei tea, mees ju muidu kahjuks ei tunne ega tea seda, mis minuga toimub. Seega, ta ilmselt tunneb ka ennast kaasatuna juba algusest peale. Esimesed 12 nädalat ikka küsis, kas juba on paha ka, aga mul ei hakanudki.

Äkki on su mees lihtsalt vähe kaasatud? Ei tea rasedusest midagi, ei tule ise asjade peale? Ei saagi aru, kas või mis naisega üldse toimub?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA ja vastan siis mõnele küsimusele, mis siin silma hakkasid:

1. Sain just 27, mees on 33.

2. Olen 3 kuud rase alles ja kõht väga välja veel ei paista

3. Käisin varem tööl, ei ole kodune olnud. Aga töö sedavõrd paindlik asukoha suhtes, et rasedana teen ainult kodust arvutis, kontoris pigem ei käi. Nii kehva olla kogu aeg, et ei ole mõtet ennast trippimisega piinata. Hommikusöögi olen aga alati muidu mina teinud ja õhtusöögi ka kas teinud või kord-kaks nädalas oleme kas tellinud midagi või väljas söönud. Kodu olen korras hoidnud alati ainult mina (ja seda ka praegu rasedana).

4. Jah täpselt nii mees ütles nagu kirjutasin, et tema kindlasti poodi ei lähe, et sellega kiiret pole, mine siis kui parem hakkab. Kell oli umbes 15 päeval ning ta tuleb 17 koju, et oleksin selleks ajaks söögi teinud. Tundsin aga, et kohe üldse ei hakka nii hea, et saaksin autot juhtida, poodi shoppama minna ja järjekorda seisma minna. Lõppes see sellega, et tellisin siis hoopis wolti koju. Ega ma mingit draamat üles ei tõmmanud ja küsisin küll, et miks sina ei võiks minna, siis ütles vaid, et mine siis, kui parem hakkab, ei peagi ju kohe minema. Jätsin sinnapaika. Sisimas jäi natuke kripeldama.

Ja nõustun (nagu ka ise alguses kirjutasin), et ega vist peabki kõike ütlema, kui on soov abis jne. Eeldada, et teine inimene saab minu vajadustest aru, ongi naiivne. Lihtsalt vahel sellises rasedusmullis unistan sellest, et mees märkaks antud näidete põhjal siis: ise vett tuua, kuna ma ütlesin ka hommikul, kui ta tõusis, et mul on no nii õudselt halb olla, et appi appi. Või ma unistangi, et kui ma mehele ütlen, et kukkusin kokku (kusjuures sellest veel täiesti eraldi teema, mul kerge hirm tekkinud üksinda olla, kuna igakord ei pruugi kokku kukkumine õnnelikult lõppeda, võib pea ära lüüa jne), siis ta on sedavõrd hooliv, et pakub välja, et toob ise söögi või tellib ise. Ta isegi ei küsinud, et kas kõik korras ja ega ma ennast ära ei löönud. Võib-olla aga oli nii töölainel, et ta ei suutnud ennast ümber lülitada minu teemasse.

Aga eks ma lähtungi sellest, mida MINA teeksin kui oleks rollid vahetunud. Ja see ongi vale ma tean, eeldada, et teine inimene käitub igas olukorras samamoodi nagu mina seda teeksin. Ja ega ma meest täna enam vahetama ka ei hakka, kui laps tulekul, niiet tuleb vaid leppida.

PS! Neid näiteid on tegelikult veel, tõin siia lihtsalt just kõige värskemad.

Ja üldse mitte kadedusega vaid mingi väga suure heldimusega loen neid kommentaare, kus naised kirjutavad, et nende mees teeb küll seda teist ja kolmandat. Teil on vedanud ja hinnake seda. Tunnustage enda meest selle eest ja öelge, et märkate ja see läheb teile korda! Eks igaüks ongi erinev ja kui olen sellise mehe valinud, saan ainult ennast süüdistada.

Minu meelest selliseid asju ei peakski eeldama, vaid need peaksid igal natukenegi teiste tunnetega arvestaval inimesel automaatselt tulema. Millist eeskuju see mees oma käitumisega lapsele annab? Natukene kahju on sinust, ausalt.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen jälle TA. Jah, ma nõustun, et ega ma teda palju ei kaasa, sest ma näen, et ta pigem eelistaks mitte nende raseduse asjadest teada. Kui olen rääkinud, siis natuke nagu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Eks ma muidugi valgustan teda, et mis minu kehaga parasjagu toimub, ultraheli pilti näitasin, räägin talle sellest, mis naise kehas toimub jne. Aga kuna ta pole varem lapseootel naise kõrval olnud, ega ta ei oska. Arsti juures kui olen käinud, siis ta pole ka kunagi ise hakanud pärima, et kuidas läks. Ma olen siis õhtul, kui ta koju tulnud, ise sobilikul momendil UH pildid välja otsinud ja talle näidanud.

Jah, ta on üsna mühaklik kogu aeg olnud. Ta kas ei oska, ei julge või ei taha hoolitsust teise inimese suunal välja näidata. Olen sellega leppinud ja seetõttu ei teegi ka praegu probleemi, kuigi sajas kord ütlen, et see raseduseaegne periood on mind pannud igatsema selle järgi, et mees natuke hoolivust välja näitaks. Kasvab ju minu sees ka tema laps ning minu heaolu on oluline tema lapse arengule ja tervisele.

Aga ega ma niiväga ei oodanudki siin sellist sõnavõttu (mille eest olen mõistagi tänulik). Mulle piisab ka sellest, kui teised kirjutavad enda kogemusi olgu see siis nii või naa.

Ja keegi kirjutas, et mis kuninganna mina olen ja mees alam, et peab küsima, kas kuninganna vajab midagi. Püha issand jumal küll, milline kibestumus kumab sellise inimese kommentaarist läbi. Keegi ei pea mind teenindama ja mingi kuninganna pole ma ammugi (ka mitte rasedana). Samamoodi ei pea mina enda kaaslast kuningaks, kui julgen küsida, kas ta vajab midagi või kui ma tema heaks midagi teen, kui näen selgelt, et ta vajab minu pisikest abi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui praegu võimalik on, siis võta ta UH kaasa. Mina raseduse ajal pidin üksi käima, kuna covid möllas ja käisin korra erakliinikus UH tegemas, et mees ka näeks ekraanilt last ja saaks ka neid emotsioone tunda. Loodan, et su mees võtab end veidikene kokku, sest ausalt öeldes pärast sünnitust on sul abi ja tuge vaja.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on mees muutunud raseduse ajal pigem hoolitsevamaks, muretseb minu pärast rohkem, vahepeal ma vaatan, et liigagi palju. Alguses muretses rohkem (esimesel trimestril), nüüd teise trimestri lõpupoole on hakanud natukene maha rahunema. Olen kaasanud teda nii palju kui saan kõigesse rasedust puudutavasse – oleme käinud koos kõigis uh-des (tuvastasime, 2x oscaris, kuna beebi ei näidanud ennast, siis erakliiniku uh-s ja siis LA-s). Kui nt öeldi, et pean teist korda Oscarisse minema, siis ta küsis, et no kas ma pean ikka teine kord nüüd ka tulema ja siis ma ütlesin et jaa, mis siis kui tuleb mingi halb uudis, et me teeme seda asja koos läbi ikkagi. Iga nädal kui mul saab täis järgine rasedusnädal vaatame koos “x weeks pregnant” videosid youtube´is, need on mingi 2-5 min pikad, aga jälle informatiivsed ja lõbusad, tähistame nagu järgmist verstaposti raseduses 🙂 . Ämmakalt sain “Meie beebi päeviku”, sinna olen ka lasknud tal sissekandeid teha, oma mõtteid ja tundeid kirjutada. Kui mul oli esimesel trimestril väga paha olla, käis ta minu asemel mitu nädalat poes, kui kodus oksendasin.

Olen temaga juba hakanud arutama nt et kui pikalt tema alguses koju jääb, et mind aidata. Mis võiksid olla tema kohustused beebiga (nt mähkmete vahetamine, kodu koristamine, minule söögi tegemine) kui mina olen ööd ja päevad beebi toitmisega ja magama panemisega ametis. Et kui laps on suurem, kuidas hakkame ära jagama söögitegemist, et kellele jäävad hommikusöögid, kelle õhtud jne. Et kas äkki peaks hoopis palkama koju kord kuus koristaja beebi ajaks…

Jne jne. Et see asi pole midagi, mida mina teen üksi, vaid et see on meie teekond koos. Arvan, et TA alusta väikeste sammudega. Nt sellega, et palu mehel poes käia, kui sul on paha, ära ise mine. Lõpeta tema poputamine. Empaatiavõime on arendatav,  alusta kohe praegu. Nt jagage ära kodu koristamine- mismõttes sina teed kõik? Kas tal pole käsi otsas? Ütle, et oled siiamaani võtnud kõik kohustused enda kanda, mis puudutab kodu, aga et hetkel enam ei jaksa ning nüüd tuleb ka temal võtta osad kohustused enda kanda, sest perre on tulemas laps ning tuleb väga palju kohustusi juurde. Kasvõi nt et tema hakkab vastutama põrandate pesu ja tolmuimemise eest, nõude pesemise eest või mis iganes teie peres töötab. Soovin sulle palju jõudu 🙂 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pane täiega vaim valmis, et sul on peagi kodus kaks last, kelle eest sa üksi pead hoolitsema. Sest su mees on juba praegult ühe lapse eest. Kui beebi sünnib, läheb sul raskeks. Teha mehele kõik ette ja taha ja veel hoolitseda beebi eest, see on su tulevik. Loodan, et sul on väga rahulik laps, sest muidu hakkad mehelt etteheiteid kuulma, miks süüa pole ja tuba korras ja hommikuti süüa ka enam ei tehta. Proovi enne lapse sündi mehega läbirääkida, et sa ei suuda seda kõike enam hallata, kui vastsündinu kodus on. Siis teab mees kohe, millega peab arvestama.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pane täiega vaim valmis, et sul on peagi kodus kaks last, kelle eest sa üksi pead hoolitsema. Sest su mees on juba praegult ühe lapse eest. Kui beebi sünnib, läheb sul raskeks. Teha mehele kõik ette ja taha ja veel hoolitseda beebi eest, see on su tulevik. Loodan, et sul on väga rahulik laps, sest muidu hakkad mehelt etteheiteid kuulma, miks süüa pole ja tuba korras ja hommikuti süüa ka enam ei tehta. Proovi enne lapse sündi mehega läbirääkida, et sa ei suuda seda kõike enam hallata, kui vastsündinu kodus on. Siis teab mees kohe, millega peab arvestama.

Olen sama meelt. Ja kahjuks sellise suhtumisega mehi eriti ka ei muuda, selline nõukaajalik naine teeb ma joon diivanil õllet.
Peale lapse sündi veel see peredünaamika mingiks ajaks muutub ka.. seega ma kardan, et lõpuks oled sa lihtsalt üksikema sellise mehe kõrval (isegi kui olete veel koos, elate koos).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul mees sama hoolitsev nagu oli ka enne suhtes. Ootan teist last ja ütleks ka, et no sellised jutud panevad mind teda veel rohkem hindama. Kui mina ei jõua kööki enne teda, teeb mulle ja lapsele alati söögi ära, kui tal võimalust selleks on. Mingit kohustust pole never tundnud, et pean tegema süüa või midagi muud. Mees aitab kõikide asjadega ja samas ei eelda ma temalt midagi. Kui midagi vaja, siis ütlen-küsin, vaikuses mossitaja ma pole. Temperament on selline, et kõik kohe prauhti välja. Mõni võib mõelda, et tundub nagu oleks jube elu, aga tegelikult on oluliselt lihtsam ja iga õhtu lähme nii voodisse, et tülis ei ole.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah täpselt nii mees ütles nagu kirjutasin, et tema kindlasti poodi ei lähe, et sellega kiiret pole, mine siis kui parem hakkab. Kell oli umbes 15 päeval ning ta tuleb 17 koju, et oleksin selleks ajaks söögi teinud. Tundsin aga, et kohe üldse ei hakka nii hea, et saaksin autot juhtida, poodi shoppama minna ja järjekorda seisma minna. Lõppes see sellega, et tellisin siis hoopis wolti koju. Ega ma mingit draamat üles ei tõmmanud ja küsisin küll, et miks sina ei võiks minna, siis ütles vaid, et mine siis, kui parem hakkab, ei peagi ju kohe minema. Jätsin sinnapaika. Sisimas jäi natuke kripeldama.

Asi pole üldse raseduses, mis sa nunnutad seda meest? Täiskasvanud inimene peaks suutma ja oskama iseseisvalt poes käia, antud olukorras poleks paljudel meestel olnud mingit küsimustki (mitmed oleks ehk varem kojugi tulnud selle “kokku kukkumise” peale. Istuge maha ja rääkige tõsiselt need asjad läbi.

Aga see kokku kukkumine, arstiga ikka oled arutanud seda? Äkki oleks mingeid aineid/vitamiine vaja vm

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võta ta kundlasti UH kaasa. Loodetavasti  mõistab siis natuke paremini.
Iga kord kui mul oli tavaline arstlik kontroll tahtis abikaasa teada kuidas läks. Peale visiiti helistasin alati kohe ka talle.
Loodan siiralt, et ta muutub sul ikka hoolivamaks ja tähelepanelikumaks.
See kui sul on halb ja oleks autorooli läinud, oleks ju väga ohtlik, nii sulle, lapsele kui kaasliiklejatele. Aga mis siis oleks juhtund, kui sa poleks sellel päeval süüa tellinud? Mees tuleb koju, sina pikutad, sest paha on, süüa pole ja mis siis edasi oleks saanud?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabanda, TA, aga minu meelest see argument, et ta ei ole lapseootel naise kõrval olnud, võiks kohe su peast kaduda. Esiteks – paljud mehed, ka nt minu mees, oli esmakordselt sellises olukorras, aga ta ei jätaks mind elusees nii hooleta nagu sinu oma. Ka sina oled ju selles olukorras esmakordselt, aga pead siiski hakkama saama. Aga miks ma ütlesin, et unusta ära – neid esmakordseid olukordi tuleb veel ette palju ja kui sa alati mõtled, et oh, mees ju polegi seda enne teinud ja ei tea, ei hakkagi ta sul midagi tegema. Alati on laps kunagi esimest korda nohus, ööläbi üleval, sul võib olla esimest korda nt halb olla jne. Ja kuigi rasedus tundub raske, siis päriselt läks minul ja kardan, et paljudel ikkagi raskeks pärast lapse sündi. Muidugi me kõik kindlasti armastame enda lapsi väga, aga minule oli esimene aasta väga kurnav, kuigi mees oli väga hoolitsev. Ma ei kujutaks ettegi, kui mul nt pea valutaks ja tahaksin puhata, et siis mees ei võtaks last ja ei aitaks. Aga vot kas sinu mees ka aitaks? Ära lase tal nii mugav olla, vastsündinuga tegelemine ei ole nii kerge ka ja selleks tuleb valmistuda.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )


Esileht Lapse ootamine Rasedus ja teie mees