Tobe pealkiri, aga nii enam-vähem on. Ootan oma kolmandat last, 32. Nädal käimas, aga hormoonid on üle pea. Seksida võiks 3x päevas, aga mees tööl ja õhtuks ise nii väsinud, et reaalselt tuleb neid kordi… 3 korda kuus ehk? Samas on mind tabanud tÄielik ahastus, et elu jookseb mööda, mis minust peale kolmandat last üldse alles jääb ja üleüldse võib end maha kanda. Sellega seoses on tekkinud tekkinud meeletu armukadedus mehe ja tema käimiste suhtes, KUIGI meie suhe on korras, laps oodatud ja ka eelbevalt oleme laste kõrvalt alati enda aja prioriteediks seadnud. Aga nüüd on mõistus täiesti sassis. Mees on 3 päeva kodust ära, vaimusilmas kujutan teda ette baaris teistega flirtimas ja ennast nautimas. Olgugi, et petmiseks alust ei ole ta andnud, see keerleb lihtsalt minu peas. Asja ei tee lihtsamaks ka see, kui järjest kuuled, et see, teine ja kolmas oma naist petab/ klubis võõraga aegleb jne. Mõistus saab aru, et ilmselt reageerin üle, aga ei suuda end kontrollida ka. Enne tema reisi juba tõmbasin tüli üles, kardan, et enda bravuuri ja väljaütlemistega võin asja väga palju hullemaks ajada. Tean, et tuleks rahulikult rääkida, aga soov on nutta ja karjuda. Täna ei saanud sellepärast isegi magada. Kas see oleks asi, millega pöörduda raseduskriisi nõustaja poole või tuleks pigem psühholoog leida? Need tunded on kestnud juba mõne nädala, praegu halvavad juba igasugust normaalset toimist. Kui keegi oskab kuidagi suunata, soovitada või rääkida enda kogemusest, oleks juba hea algus.