Rasedus oli ootamatu. Mees oli ka šokeeritud, ütles, et mina tehku otsus. Otsustasin siis nii. 2 kuud tähtajani ja ma ei taha enam rase olla, ei taha beebit, ei taha seda emmetamist-potitamist-mähkutamist-titetamist. Vihkan oma paksu keha, kus iga liigutus võtab hingeldama, kummardamine silme eest mustaks ja väike jalutuskäik paneb alakeha valutama.
Mehega on suhted jahenenud, kõik on kontrolli alt väljas, teise lapse jaoks energiat ei jätku. See tekitab südametunnistuspiinu ja laps pole tekkinud olukorras süüdi.
Tulemas on keiser, ei taha seda oma keha lõikumist, haavavalu, väljaveninud kõhtu.
Ja kellegagi pole sellest jamast rääkida, millesse end mässinud olen…. 🙁 Lihtsalt ei taha enam olla.
