Teema: Rasedus Rootsis

Tegelikult sõltub väga palju sellest, millises maakonnas sa elad, sest maakonniti on regulatsioonid erinevad. Samuti on sul õigus võtta ennast arvele erakliinikus ning teha seal igasugu analüüse, mis sulle aga pähe tulevad. Näiteks võid sa ilma igasuguse eelneva näidustuseta nõuda LVUd, kui suudad selle vajaduse oma halva ettenägemuse või muu taolisega ära põhjendada.
Riiklikus muidugi päris niisama lambist uuringuid ei tehta. Seal küsib ämmakas sult perekonnas esinevate haiguste kohta ning sellest lähtuvalt võib tellida lisaanalüüse. Pidevalt jälgitakse pissiproovis põletikunäitajaid ja vereproovis hemoglobiini ja ferritiini taset. Esmakohtumisel ämmakaga tehakse verest suguhaiguste testid, määratakse punetiste antikehade olemasolu veres (günekoloogilist läbivaatust ei ole), kuna mina olin Ida-Euroopast, siis mind saadeti ka tuberkuloosi testi tegema. Lisaks tehti paar analüüsi, mis olid tingitud perekonnas esinevatest haigustest (nt uuriti kilpnäärme talitust, mida Eestis rasedana arvel olles ei tehtud). Ämmakas kuulab alates mingist nädalast lapse südamelööke dopleriga ja mõõdab emakapõhja kõrgust. 16-18. nädalal on looteanatoomia uuring, kui suudad radioloogi ära rääkida (või ise ekraanilt aru saad), siis võib juhtuda, et sugu sulle ikkagi öeldakse, sest ise nad seda tegelikult vaatavad. Kui kõik normaalselt kulgeb, siis kogu raseduse jooksul sa arstiga ei kohtu.

Mina ise käisin Eestis KV ultraheli ja esimese trimestri sõeluuringuks analüüse andmas, sest tuli odavam maksta edasi-tagasi lennupiletid ja tasuline uuring Eestis, kui see uuring erakliinkius Rootsis teha lastes maksnuks. Sünnitama tullakse Eestisse sellepärast, et sageli ei osata piisavalt kohalikku keelt, et selles keeles kogu sünnitusprotsess läbi teha. Kardetakse, et võõrkeeles jääb osa ämmakalt tulevaid juhendeid arusaamatuks või ei suudeta enda enesetunnet adekvaatselt kirjeldada. Samuti ei propageerita siin sellisel määral valutustamisvahendeid kui Eestis. Kui Eestis saad suhteliselt kergelt epiduraali, siis Rootsis sa seda pigem ei saa. (Olen sünnitanud nii Eestis kui Rootsis)

Õigus jah – see soo valik… neil on ju palju sisserändajaid, sugude tasakaal võib nii paigast minna.
Aga arvaksin, et siiski on normaalne looteanatoomia igal juhul ära teha ja nt downi puhul emale valikuvõimalus pakkuda. See ongi ju kogu selle asja point.

Ma ilmselt ei väljendanud end päris selgelt. Rootsis tehakse ikka uuringuid küll ja probleemide korral katkestamine on täiesti ok. Seda võetakse lihtsalt rahulikumalt ja lastakse patsiendil endal rohkem otsustada. Mul nt oli viimase lapsega Downi risk piiripealne, ning soovi korral oleksin ma saanud tasuta looteveeanalüüsi. Oleks risk olnud veidi kõrgem, oleks seda mulle lausa pakutud, kuid kuna oli piiripealne, siis pidin ise küsima (ma ei teinud seda). LA ultrahelis otsis ämmakas spetsiaalselt Downile viitavaid jooni jne. Rootsi idee on rohkem see, et eluks kõlbulikke kõrvalekaldeid ei üritata iga hinna eest elimineerida, ehk teisisõnu, inimesed ei pea olema võimalikult täiuslikud nagu Eesti ühiskonnas. Sest elu on elu. Loomulikult on ka Rootsis vahe, kas laps on terve või puudega, aga puudega inimese eluõigus lihtsalt ei erine terve inimese omast (keegi ei kisa nt, et aga meie ju peame neid oma maksudest üleval, milleks neid muidusööjaid vaja on). Loomulikult ei sunnita kedagi sünnitama väga haiget last piinlema, aga nt Down üldiselt ei piinle midagi ja kuidas tema elu siis raskem oleks kui tema surm?

Ma ei soovinud ka jätta muljet, nagu oleks Eestis meditsiinitöötajate suhtumine kuidagi ebainimlik (ammugi mitte spetsiaalselt rasedatesse). Ei ole, ja poleks ma vahepeal Rootsis sünnitanud, poleks ka oma viimase sünnituse kohta midagi halba ütlenud. Nüüd aga hakkas silma just see õpetajalik suhtumine. Aga selge, et sellega harjub ja siis ei tundu see imelik. Vaadake siin kasvõi üht teemat, kus inimene küsib, kas tal on õigus loobuda varajasest ultrahelist (=või paneb õpetaja selle eest halva hinde). Rootsis on patsient see, kes ütleb, mida temaga teha võib ja mida mitte, mitte med.personal. Sama nt sünnitusmajas toiduga: Eestis pannakse sulle kindlal kellaajal ports ette, söö või ära söö, aga muud ei ole ja kõik, juurde võtta ka ei saa. Rootsis on sünnitusjärgsete palatite kõrval köök, kust inimene võib endale süüa võtta seda, mida soovib ja millal soovib. Ma ei räägi hetkel võimalusest oma toit ise kaasa võtta, see on loomulikult olemas mõlemas riigis. Eestis tuleb peale sünnitust ämmakas ja teatab, et tal on vaja sinu voolust (ja rebendite korral õmblusi) kontrollida. Rootsis palud sa end kontrollida, kui ise tunned, et midagi on valesti (või tahad lihtsalt kindel olla). Jne. Neid näiteid on palju, kõik sellised pisiasjad, mis tükki küljest ei võta, kuid kinnitavad minu jaoks siiski seda, et Eestis on kontrolli- ja käsuühiskond. Aga ega see välja ei paista, kui võrdlumomenti pole. Või ütleme siis nii, et Rootsis lähtutakse eeldusest, et kõik on hästi, Eestis aga, et tuleb kontrollida, ega midagi halvasti pole.