Teema: Rasedusaegne üliemotsionaalsus, depressioon, ärevus
Jagage kogemusi, kuidas teil raseduse ajal on/on olnud emotsionaalsusega, kas on olnud ka depressiooni ja ärevust? Kuidas sellega hakkama saite, kas rääkisite kellegagi/pöördusite spetsialisti poole vms
Esimene trimester oli keeruline, sest füüsiliselt oli kehv olla ja nii kui see lõppema hakkas ja justkui uus energia sisse tuli, siis oli tunne et nüüd saab lõpuks rasedust nautima ka hakata. Nüüd aga tundub et pead tõstmas hoopis uus probleem- üliemotsionaalsus. Ma tunnen et muutun liiga emotsionaalseks täiesti arusaamatute asjade pärast. Samuti on mõni päev täiesti põhjendamatult kurb olla, raske end kokku võtta et kohustused ära teha, või siis tikuvad ligi ärevad mõtted nt raseduse kulgemise osas jne.
Positiivne on, et teadvustad olukorda. Mul raseduse ajal pole olnud. Aga peale esimest sünnitust oli 3-4 ndl hullumaja, võisin vabalt a ka putru keetes nutma hakata, sest…lihtsalt, ilma põhjuseta.
Õnneks olin eelnevalt lugenud selle kohta (ei ole sünnitisjärgne depr., vaid ajutine hormoonide möll). See airas. Sain ka ise aru, kui totter olukord ja tihti kui pisarad lahti, ajas olukord mind juba naerma.
Võti ongi, kui teadvustad olukorda ha seda, et kurvastamiseks pole ju tegelikult põhjust. Oma mehele rääkisin, et ärgu imestagu, kui mind pliidiäöres nutmast leiab vmt. Seda, et na algul ka uinusin ennast vaikselt haletsedes pisarates, rääkisin mehele küll hiljem alles.
Sa saad lasta oma arstil anda saatakiri rasedusnõustaja juurde. Nemad saavad toeks olla ja jagavad nippe, kuidas selles olukorras toime tulla.
Mul on asjad teistpidi. Vahel mõtlen, et peaksin hoopis suuremat ärevust tundma… ikkagi esimene rasedus ja kaksikud! Natuke vahel muremõtteid on ka, aga seda aitas/aitab leevendada OSCAR, LA ning naistearsti külastused. Olen iseloomult rahumeelne inimene, aga kui liiga palju muretsema hakkan siis viin lihtsalt mõtted mujale ja proovin elada päev korraga. Üritan palju lõõgastuda ning puhata. Kuu aega on veel tööl käia, siis jään puhkusele ja peale seda kohe dekreeti. Suuremad ettevalmistused ongi puhkuse aegu jäetud. Eks siis kasvab lõpuks ka närvitsemine. 🙂
Mul ka teine trimester käimas ja sellist üliemotsionaalsust pole kunagi varem tundnud. Nutan palju, asjade pärast, mis muidu ei kõiguta, meenutan igasuguseid vanu asju ja hetkega pisarad voolavad. On ka ärrituvust, vihahooge. Loodan, et läheb ehk üle ..
Minu meelest see emotsionaalsus käib enamustel rasedusega kaasas, ka minul. Hormonaalsed muutused jne. Teadvustan seda ja tean, et see läheb üle kunagi 🙂
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.