Ma olen käinud 3 erineva juures, on tehtud geeniuuringud, vereproovid, kõik uuritud. Leiden v on, lisaks kahesarveline emakas, autoimmunsus häire..
seekord oli ka ravi: clexane, prednisolon, aspirin, kilpnäärme tablett, esteofem, progesteroon – vitamiinid ka lisaks ja IKKA rasedus katkes..
ma ei teagi enam, kas mul õnnestub päris oma laps kunagi saada..
Ma lihtsalt tahaksin sind kallistada, sest arvan end teadvat, mida sa tunned.
Ma ei tea, kas lohutab või hirmutab, aga umbes 10 aastat tagasi olin väga sarnases seisus ja meeleolus, praegu aga 2 maailma kõige ägedama juba täitsa suure lapse ema. Meie tee oli lapsendamine, mõni aasta hiljem lisandus üllatusesinejana ka täitsa “tavalisel” teel pesamuna – ilma rohtude ja planeerimiseta olin äkitselt mudilase kõrvalt rase ja mu suureks hämminguks see rasedus lihtsalt õnnestus ainsagi viperuse ja isegi suurema ärevuseta.
Ma ei taha mitte eputada või haavale soola hõõruda, vaid öelda, et miljon võimalust on maailmas ja paari aastaga võib nii palju muutuda, mida sa praegu ettegi ei oska kujutada. Aga see ootaja aeg on lihtsalt niiiiiii pikk, kohati ka nii lootusetu, võimatu, väsitav, vintsutav, ahastamapanev… Kalli veelkord!