Teema: Raseduse katkestamine ja uus rasedus

#3044751:

Olen 39 ja minul oli raseduse katkestamine oktoobris 2017 raseduse 12.nädalal loote väärarendi tõttu. Võttis aega pool aastat et psüühiliselt taastuda. See oli nii ootamatu löök ja meie mõlema esimene laps – raske ja kurb oli. Lootel oli mingi väike kromosoomi kõrvalekalle ka ja peale lahangut käisime geneetiku juures. Seal hinnati kordusriski tõenäosuseks 5%. Käisin ka raseduskriisi nõustaja juures mitmel korral.

Peale seda (2018 aasta alguses) hakkasime uuesti proovima aga kuidagi ei õnnestunud uuesti rasestuda. Suvel pöördusime viljatusravi kliinikusse ja selle aasta alguses läbisin esimese IVF ringi. Praegu paistab et see õnnestus – reedel sain teada et veretest positiivne.

Ma praegu oskan öelda seda, et ma olen väga väga ettevaatlik, ja võtan sõna otseses mõttes kõike sammhaaval. Muidugi tahaks õudsalt hõisata ja juba igasuguseid plaane teha, aga see 12.nädala tärmin on kurva kogemuse tõttu kogu aeg silme ees.

Palju õnne sulle! Rääkides minu kogemusest ( olen tegelikult sellest siin juba mitme teema all ka kirjutanud), siis minu lapsel avastati 12.n KV uuringus väga suur kv näit ja ka riskud olid kõrged. Saadeti koorionbiopsiale, aga seda ei tehtudki, kuna lapse süda ol seiskunud. Tegelikult ei saadudki selle tõttu teada, mis tal täpselt oli. Lihtsalt selle uuringu, näitude, tema surma ja ka tegelikult selle põhjal, et mu keha üritas mitmeid nädalaid määrimise jm märku anda, et on mingi probleem, võib järeldada, et ta oligi väga haige. Aga miks sinu lapsele lahang tehti? Minule isegi ei räägitud sellest võimalusest…Arstide arvates on see minu puhul vaid juhus, kuna varem pole mul ühegi rasedusega sellist probleemi olnud. Niiväga soovisime seda pesamuna ja läks siis nii. Aga kuidagi väga ebakindel tunne on, et äkki ikkagi asi vanuses (olen 40). Samas arstid kinnitavad kui ühest suust, et see pole ju mingi vanus veel…, et jaa, riskid küll natsa suuremad, aga et kuna varasemate rasedustega probleeme pole olnud, siis tõenäoliselt 2x järjest ei tohiks ama adi korduda. Üritan ise ka nii mõelda, kuna titasoov on väga suur, samas vägisi kipuvad vahel sellised muremõtted pähe, eriti pärast läbielatut…

#3044811:

Kahju kuulda! Ma tean seda tunnet ja kurbust ja neid lõputuid miks-küsimusi. Aga nendele ei saanudki mina kunagi vastuseid ja pidin sellega lihtsalt leppima. Looduse vingerpuss – nii öeldigi.

Ma ei oska öelda miks meie lapsuke lahangule saadeti, minu käest ei küsinud keegi midagi. Ja ma ei oleks ka osanud ilmselt midagi arvata. Ma sain seda siis teada, kui katkestamisele läksin, siis öeldi et oluline on loode kindlasti kätte saada, sest läheb lahangule. Et ma oleksin ettevaatlik tualetis käimisega. Toodi spetsiaalne pott-tool palatisse ja sinna ta siis tuligi. Ma arvan et lahkamine oligi vajalik selleks et välja selgitada võimalikud kromosoomivead.

Ma usun et see mida arstid ütlevad, on tõsi – see on juhus ja vanusega on riskid kõrgemad, samas samasuguseid asju juhtub igas vanuses naistega. Mina olin esimese raseduse ajal 38 ja kartsin et kuulun koheselt kuskilt riskirasedate hulka. Arst ütles et selliseid grupeerimisi ei tehta juba ammuammu aastaid ja riskirase oled sa siis kui ilmnevad riskid. Ka väga noored naised võivad olla riskirasedad.

Aga uue raseduse osas nad arvasid siis, et järgmisel korral pööratakse veelgi suuremat tähelepanu võimalike kõrvalekallete võimalikult varases staadiumis tuvastamisele. Mis on ju tegelikult väga hea – minu pärast uurigu ja puurigu kõike mis vaja ????

Njah, ka mulle öeldi just täpselt nii- looduse vingerpuss. Ja seda just põhjusel, et eelmised rasedused kõik on ilma probleemideta kulgenud, katkemisi jm ei ole olnud. Aga eks me ürita ikka edasi.
Mul oli katkestamine aasta lõpus, jaanuaris veel järelpuhastus, korra on ka päevad olnud, lähipäevil peaks uuesti hakkama ja siis hakkame proovima.

#3062635:

Kaastunne kõigile kaaskannatajatele.

Meie esimene rasedus lõppes kahjuks samuti meditsiinilistel näidustusel katkestamisega. KV uuringul avastati ülisuur (10,8) kuklavolt. Arsti näost oli näha, et asi on väga-väga halb. Tõenäosused enimlevinud kromosoomihaigusele olid 1:4 (Trisomy 21 ja 13) ja 1:11 (Trisomy 18). Järgmiseks tööpäevaks saime koorionibiopsiasse aja. Tulemuste ootamise aeg oli kohutav. Eks oli loomulikult veel säilinud imeväike lootuskiir, aga samas reaalsus andis mõista – isegi kui ei ole kromosoomhaigus, on raske südamerike. Vastuseks tuli hoopis Turneri sündroom. Kuna KV oli nii suur, siis uuris geneetik tulemuste tutvustamisel, et äkki on juba ise peetunud. Katkestamisele läksin paar päeva hiljem ITK-sse. Seal arst kontrollis minu palvel, kas on peetunud või mitte. Ei olnud, loode elas. Turse oli küll arsti hinnangul laienenud, aga südametöö oli alles. Järgnes kohutav läbielamine, mida siin ei hakka kirjeldama. Katkestamine toimus 15+5.

Emotsionaalselt tunnen, et on soov võimalikult kiirelt siiski uuesti rasestuda. Hetkel küll alles taastun katkestamisest ja peame vahet pidama, aga kui luba olemas, siis tunnen, et seda tekkinud tühjusetunnet aitaks kõige paremini täita uus rasestumine. Loodetavasti see siis üldse õnnestub. Hirm jääb ilmselt kestma kogu uue raseduse ajaks.

Olen teemaalgataja.Oi, kv tõesti ülisuur (minu tital siis 5.5), kromosoomihaigustele riskid samad, mis sul. Meile ka arst lootust ei andnud. Kahjuks selgus ka koorionbiopsial tõsiasi, et ta oligi väga haige, kuna südametegevus oli seiskunud. Mis tal täpselt oli, seda me teada ei saanudki, aga kõik viitas sellele (kv, kromosoomihaiguste riskid, tema lahkumine), et põhjus oligi raskes väärarengus v mingis kromosoomihaiguses. Minu puhul arvati seda olevat nö juhuslikuks valikuks, kuna eelnevalt mul 5 tervet rasedust ja midagi taolist ei ole kunagi olnud. Sellele vaatamata on mul hinges kerge hirm, et miks see juhtus… Püüan sellele mitte mõelda, aga ikkagi….