Teema: Raseduse katkestamine meditsiiniliselt 18 rasedusnädalal.

Ohud on umbes samad nagu sünnitusel. Sisuliselt see ongi samasugune protsess nagu sünnitus, sh ka valus. Aga samamoodi oli mul valus katkemine varajases staadiumis.

Kõik need asjad võivad juhtuda, aga enamusel siiski ei juhtu. Minestamine on küll väga vähe tõenäoline, kui sa just väga madala valulävega pole või stressist mõtled end hulluks.

Pigem keskendu oma leinale, kui asja füüsilisele poolele. Füüsiliselt on protsess nagu sünnitus, lihtsalt loode on väike.

Väga kahju sulle öelda, aga see on hirmus kogemus. Lisaks jubedalt füüsilisele valule ka see hingetrauma, et elus last ei tulegi. Mul oli med. põhjustel 20. nädalal. Tablett ei hakanud mõjuma, lõpuks sain kuuekordse doosi ja siis läks väga kiirelt, kuid pöörase valuga. Oksendasin valust ja õudusest, oleksin parema meelega minestanud küll. Ma pole eales nii röökinud, ka järgneval sünnitusel mitte, ilmselt see seotud suure tabletikoguse ja kiirusega. Mul tuli kõik puhtalt korraga välja, aga eks on ohte igasuguseid. Mõtle läbi, kas tahad teda näha, mina ei suutnud. See kõik on nii traumeeriv, et soovitan kindlasti käia pärast kriisinõustaja juures, ma käisin terve aasta. Aga elu läheb ikkagi edasi. Soovin jõudu, aitab ainult aeg!

Mõnel käol ei ole nagu üldse taktitunnet antud- mul kohe kahju sellistest tundetutest inimestest.

Olen selle samuti 20-nädalal üle elanud… jah, see ei olnud midagi toredat aga see on üle elatav. Keskendu hingamisels ja rahu säilitamisele. Mõtle, et see on üks protsess, mis tuleb ära teha ja kogu lugu. Kindlasti ei ole see kõigil nii hull nagu siin ühel käol oli…Minul oli tegu esimese nö sünnitusega, mistõttu võttis see kõik aega aga see eest lõpp läks väga kiirelt ja ei olnud see midagi nii röögatult valus. Peale katkestamist elasin mõnda aega antikate peal ja poole aasta pärast jäin uuesti lapseootele. Nüüdseks on sellest jäänud vaid üks kurb mälestus. Pea vastu- sa saad sellega hakkama!

Elasin sama läbi mõned päevad tagasi. Rasedust oli 18+2, looteveed olid juba poolteist nädalat tilkunud ja emakas põletik tekkinud. Nädal varem peeti erakorralises kõike normaalseks ja lootevett ei tuvastatud.
Olin esmarase ja kartsin õudselt. Vahetult enne tableti võtmist sain psühholoogiga suhelda. Valud tekkisid umbes 45 minutit peale tableti võtmist. Kohati olid need päris tugevad ja soovi korral sain valuvaigistavat süsti. Pressima ei pidanud, laps tuli ise umbes 5 tundi valude algusest. Platsenta tuli 10 minutit hiljem. Jäin veel neljaks päevaks haiglasse, sest emakas ei puhastunud hästi ja põletikku oli vaja ravida.
Arvan ka, et hingevalu oli/on selle kogemuse juures kõige hullem. Sain alles haiglast välja ja enesetunne on püsivalt ärev. Pea käib ringi, kõht veidi valutab, veritseb pigem vähe, oksendasin paar korda. Ajan kõik ärevuse süüks (tarvitasin enne rasedust antidepressante).
Kindlasti võta vastu kogu abi, mis haigla poolt pakutakse. Ära karda valuvaigistit küsida ja kaalu psühholoogiga vestlemist.

#3587522:

Mõnel käol ei ole nagu üldse taktitunnet antud- mul kohe kahju sellistest tundetutest inimestest.

Olen selle samuti 20-nädalal üle elanud… jah, see ei olnud midagi toredat aga see on üle elatav. Keskendu hingamisels ja rahu säilitamisele. Mõtle, et see on üks protsess, mis tuleb ära teha ja kogu lugu. Kindlasti ei ole see kõigil nii hull nagu siin ühel käol oli…Minul oli tegu esimese nö sünnitusega, mistõttu võttis see kõik aega aga see eest lõpp läks väga kiirelt ja ei olnud see midagi nii röögatult valus. Peale katkestamist elasin mõnda aega antikate peal ja poole aasta pärast jäin uuesti lapseootele. Nüüdseks on sellest jäänud vaid üks kurb mälestus. Pea vastu- sa saad sellega hakkama!

Ma räägin ausalt iseenda elu kõige hullemast kogemusest ja keegi leiab, et minu kogemus ei sobi sellesse teemasse? See on otseselt täpselt sama teema, mille kohta teemaalgataja palus vastuseid. Ma pole öelnud, et ma ei elanud seda üle või et teemaalgataja ei ela seda üle.
Kui mina olin haiglas ja “ootasin”, et tabletid mõjuma hakkaksid, siis kaks ööpäeva otsisin internetist kõikvõimalikku infot, just lugusid saatusekaaslastelt, igasuguseid lugusid, et teada ette, mis toimub, kuna haiglas ei selgitatud mulle piisavalt. Mind lohutasid teiste lood, ka need kõige jubedamad, sest ma sain endale tunde, et ma pole üksi, et meiesuguseid on tegelikult maailmas  väga palju.
Loomulikult elatakse need hetked ikkagi üle, aga enamik ei ole üldse nii tugevad, et suudaks pea püsti sellele vastu astuda ning maha raputada. Seetõttu pidasin vajalikuks soovitada ka kriisinõustajat, kelle najal mina päeva haaval edasi elasin. Ja sina ju ei tea minu tausta, sa ei tea, kui kaua meie seda kaotatud last planeerisime ja mis üldse on meie lugu – et saad öelda, et see ei olegi midagi nii hullu 🙁
Siin on veel mitmeid teemasid, millega kokku puutuda tuleb – see, kuidas lähedased, sõbrad-tuttavad, töökaaslased hakkavad sinusse suhtuma ja sinuga käituda ei oska ja valesid asju ütlevad. Juhul kui nad asjast teavad.

#3588095:

mina ütleks ka, et ikk päris valus oli. Minul katkes küll rasedus juba 10n, aga sellegipoolest algasid nö sünnitusvalud. Olen ka eelnevalt sünnitanud. Väljutus ei olnudki nii valus, aga emaka kokkutõmbe valud olid jubedad. Kahjuks ei tulnud kõik välja ja valutasin paar päeva. Nii hullud valud muidugi enam ei olnud, aga samas magada ei saanud, valuvagistid ainult natukeseks aitasid. Arvasin, et ju see on normaalne. Läksin ikkagi lõpuks arsti juurde ja tuli välja, et kõik ei tulnud välja. Sain tableti ja saadeti koju. Ma kartsin, et minestan ära kuna vere kaotus oli minu meelest nii suur.

Hingelisest traumast ei hakka rääkimagi. Sellest juba paar aastat möödas ja siiani pisar silmas, kui mõtlen. Meil oli see uudis kaua oodatud, aga läks nii.

Mina tundsin ennast siis nii üksi, oli tunne, et ainult minul oli nii valus ja õudne kogemus.

Muidugi olin teadlik, et katkemisi on, aga polnud nõrka aimugi, mis see tegelikult tähendab ja olin ka seetõttu šokis.

Kõigil kindlasti ei ole nii valus. Nii nagu sünnituselgi, valulävi on ju erinev.

Aga mina oleks tahtnud lugeda teiste naiste kogemusi ausalt (ka nende omi kellel väga valus oli), et olla valmis.

Tõepoolest, teemaalgataja küsib kogemusi, eks neid on erinevaid.

Mina samuti ütleks, et ka 11+ nädalal katkestamine oli väga valus küll. Tagantjärele vaadates oli raskem kogemus kui sünnitus. Oli väga valus ja emotsionaalselt väga raske (kaua oodatud rasedus).

Aga 18+ nädalal keegi sind koju ei saada omaette olema (ma olin ka haiglas kogu aja), seega kokku kukkumisest pole midagi ja keegi sind surra ei lase. Pelgulinnas oli küll kogu personal väga tore ja abivalmis, andsid valuvaigistit ja hoidsid pilku peal. Soovitan ka kasutada raseduskriisi nõustaja abi, mind aitas.

#3588297:

mul oli 11+ nädal avastatud peetunud rasedus ja ma võin olla see, kes ütleb, et alati ei ole füüsiliselt valus. oli põhimõtteliselt nagu väga vererohked päevad. võibolla kellelgi kunagi võtab see kommentaar hirmu vähemaks.

teemaalgatajale jõudu ja vastupidamist.

11. Nädalase ja 18 -20. nädalase loote abort on erinev, viimased on juba 300-450 grammi ja liigutavad kõhus tuntavalt. 11. nädala aborti vist tehakse lausa kodus ja ongi päevade moodi. Suure raseduse abort on nagu sünnitus.

#3588527:

#3588000:

#3587522:

Mõnel käol ei ole nagu üldse taktitunnet antud- mul kohe kahju sellistest tundetutest inimestest.

Olen selle samuti 20-nädalal üle elanud… jah, see ei olnud midagi toredat aga see on üle elatav. Keskendu hingamisels ja rahu säilitamisele. Mõtle, et see on üks protsess, mis tuleb ära teha ja kogu lugu. Kindlasti ei ole see kõigil nii hull nagu siin ühel käol oli…Minul oli tegu esimese nö sünnitusega, mistõttu võttis see kõik aega aga see eest lõpp läks väga kiirelt ja ei olnud see midagi nii röögatult valus. Peale katkestamist elasin mõnda aega antikate peal ja poole aasta pärast jäin uuesti lapseootele. Nüüdseks on sellest jäänud vaid üks kurb mälestus. Pea vastu- sa saad sellega hakkama!

Ma räägin ausalt iseenda elu kõige hullemast kogemusest ja keegi leiab, et minu kogemus ei sobi sellesse teemasse? See on otseselt täpselt sama teema, mille kohta teemaalgataja palus vastuseid. Ma pole öelnud, et ma ei elanud seda üle või et teemaalgataja ei ela seda üle.

Kui mina olin haiglas ja “ootasin”, et tabletid mõjuma hakkaksid, siis kaks ööpäeva otsisin internetist kõikvõimalikku infot, just lugusid saatusekaaslastelt, igasuguseid lugusid, et teada ette, mis toimub, kuna haiglas ei selgitatud mulle piisavalt. Mind lohutasid teiste lood, ka need kõige jubedamad, sest ma sain endale tunde, et ma pole üksi, et meiesuguseid on tegelikult maailmas väga palju.

Loomulikult elatakse need hetked ikkagi üle, aga enamik ei ole üldse nii tugevad, et suudaks pea püsti sellele vastu astuda ning maha raputada. Seetõttu pidasin vajalikuks soovitada ka kriisinõustajat, kelle najal mina päeva haaval edasi elasin. Ja sina ju ei tea minu tausta, sa ei tea, kui kaua meie seda kaotatud last planeerisime ja mis üldse on meie lugu – et saad öelda, et see ei olegi midagi nii hullu ????

Siin on veel mitmeid teemasid, millega kokku puutuda tuleb – see, kuidas lähedased, sõbrad-tuttavad, töökaaslased hakkavad sinusse suhtuma ja sinuga käituda ei oska ja valesid asju ütlevad. Juhul kui nad asjast teavad.

See ei puutu asjasse kaua sina seda last planeerisid ja kui oodatud ta oli! Kõigile on need lapsed oodatud ja kallid olnud- mis sa arvad, et mulle polnud või? Nõme on üldse hakata sijn mingit tausta välja tooma- sina ei tea ju minu tausta samamoodi ja seda mida mina siis läbi elasin!!!!

Aga hetkel on näha, et teemaalgataja vajab tuge ja reaalseid soovitusi, kuidas sellega toime tulle. Sinu jutuke ajab inimese veelgi sügavamasse auku ja kuidas peaks inimene minema sellele protseduurile kui keegi “tark kägu” on eelnevalt kirjutanud, et oleks tahtnud valust minestada jne. Taktitunne on sul puudu ja nii ongi! Üks asi on reaalne kogemus- teine on teha seda taktitundeliselt. Lugesid, et inimene kardab ja on hirmunud… Abi vajad sa ise ka, kui enda seisukohta normaalseks pead!

p.S- loe veel üks kord mu jutt üle- ka mina olen selle läbi elanud aga ma ei läheks eluilmaski inimesele, kellel kohe sama asi ees, rääkima seda selliselt, mis ta paanikasse ajaks. See ei ole toetav jutt!

Palun lõpeta! Siin on inimesed, kes on väga hullu kaotuse läbi teinud, ei ole ilus niimoodi nendega suhelda.

#3587331:

Kes on läbi teinud tablettidega raseduse katkestamise 18 rasedusnädalal? Meditsiinilistel pöhjustel.

kui valus see on? Kas on oht et kukun kokku? Vöi juhtub minuga muud. Kas on oht et väljutus ei toimu vöi platsenta jääb sisse. Rääkige oma kogemustest, kes on läbi teinud.

Milleks tegeled sellise asjaga ometi? Lase ometi lapsel olla ja säästa ennast sellisest kohutavast traumast.

Teemaalgataja, kuidas sul läheb?

Minul sai eile 2 nädalat katkestamisest. Olen nädala lõpuni veel haiguslehel ja siis on vaja normaalsusesse naasta.
Veritses umbes poolteist nädalat (pigem määris) ja nüüd täna hommikul järsku miskit. Kõhuvalu on siiani, aga valuvaigistit pole vajanud. Järgmisel nädalal lähen kontrolli ja loodan, et kõik ikka korras ja ilusti puhastunud.
Emotsionaalselt on ikka raske. Nutan pea iga päev, ka ärevus ja peavalu on igapäevased. Korra olen psühholoogi vastuvõtul käinud.

#3598032:

Ma ei suuda seal nuttu tagasi hoida kuigi tahaks.

Sa ei peagi nuttu tagasi hoidma. Seal on ju sinu mees, kes mõistab kõike seda eeldatavasti. Lisaks on personal, kes ka mõistavad sind – ei ole nemadki ju kivist südamega. Midagi ei pea tagasi hoidma, see on väga traumaatiline sündmus ja sulle on kõik tunded ja ka nende väljendamine lubatud.

Proovi nii palun mitte mõelda????
Minule öeldi, et üldiselt nad sünnivad vaikselt aga võib ka olla erandeid aga siiski mõtle parem nii, et lased ta vabaks , oled valmis temast loobuma. See on niii raske niigi aga valuvaigisteid saad küsida ja mulle soovitati võtta juba alguses, kui õrnad valud aga kokkuvõttes võtsin ainult korra. Minul oli selline kell, vajutasin kohe nuppu ja oldi kohal ning aidati.

Nuta nii, kuidas tuleb ja siin pole reegleid, valu tuleb endast välja saada ja pisarad on kõige paremad seda valu leevendama.

Soovin sulle vastupidamist nendeks rasketeks momentideks.

Mina olen kahjuks raseduse katkestamise meditsiinilistel näidustustel läbi teinud kahel korral. Esimene kord oli raseduse 12.nädalal, teine kord 13.nädalal. Ma olen sellest siin foorumis mitmel korral kirjutanud, aga tahan sulle ka veel kirjutada ja loodan väga et sellest on natukenegi tuge. Mina tookord otsisin infot ja oleksin väga tahtnud suhelda kellegagi, kes on asja ise reaalselt läbi teinud, aga ei leidnud nagu õieti infot. Seepärast olen otsustanud et jagan oma kogemust alati kui tundub, et sellest ehk abi on.

Mina tookord küsisin ja mulle öeldi et esimese tabletiga ikkagi loote südametöö peatub, nii et seda ei pea kartma.

Mina olin Pelgulinnas ja kõik arstid-õed-sanitarid, kellega kokku puutusin, olid ääretult toetavad ja sõbralikud. Õde käis mind pidevalt vaatamas ja kui ma hüüdsin või nuppu vajutasin, oli kiirelt kohal. Väga armas et su mees on valmis kaasa tulema ja sind toetama! Ma esimene kord ei tulnud üldse selle peale et selline variant võiks üldse olemas olla, et mees seal kaasas. Teine kord teadsin et on võimalik ja küsisin mehelt kas ta tunneb et ta tahaks kaasa tulla, aga ta ei soovinud. Ma ei süüdista teda, temal olid omad raskused selle teemaga, ja mulle tundub et mul oli tegelikult vaja see läbi teha üksi – oma kehaga kontakti saavutamiseks.

Mina palusin mingi hetk mõlemal juhul valuvaigistit – küünal töötas väga hästi. Kõige paremini aitas aga hingamine, avastasin millist koostööd minu keha hingamise abiga minuga teeb, ja see rahustas ja vähendas valu.

See kõik on igal juhul kurb ja valus, aga sellest on võimalik üle saada. Valud on nagu väga tugevad menstruatsioonivalud. Hingeline valu tuli minul alles hiljem. Ma väga julgustan sind kõiki oma tundeid tundma ja andma endale aega. Sulle ilmselt pakutakse (ja kui ei pakuta, siis küsi) raseduskriisi nõustajat. Minul oli sellest mõlemal korral väga palju abi – esimene kord käisin kokku vist 3-4 korda nõustaja juures, teise korra järel ühel kohtumisel. Samuti aitas mind palju rahupaiga Vaikuse lapsed külastamine, rohkem infot leiad siit: https://vaiksed.ee/

Kui soovid midagi küsida, anna märku, mõtlen su peale!!