Mehega oleme mõlemad olnud väga seltskondlikud. Iga nv ikka väljas käinud nii koos kui ka eraldi. Mees kohtub sõpradega vahel ka nädala sees. Oleme koos peaaegu 10a ja nüüd tulemas esimene laps. Rasedust on praeguseks 24nädalat ja mina enam ei taha elada vaba inimese elu. Sõpradel enamikel lapsi pole ja ei viitsi enam veiniõhtutel käia. Ma olen üldse muutunud väga kodukeskseks ja naudin toimetamist. Mehe jaoks pole aga midagi muutunud. Rasedusega hoiab end kursis ja arstil käib kaasas. Mind aga häirib nüüd see, et olen sageli üksi ja kardan, et lapse sünniga ei muutu ka midagi ja lõpuks olen mina lapsega üksi ja mees elab oma elu nii, nagu poleks midagi muutunud.
Naised, palun jagage kogemusi, kuidas mõjus rasedus ja lapse saamine teie seltskondlikule mehele?
Teema: Raseduse mõju seltskondlikule isale
Me oleme koos olnud 6a, 2a abielus. Meil 3a ja 11k tütred. Enne lapsi olime iga nv kuskil peol vms, nädala sees ka võimalusel käisime kinos jms. Abikaasa pole mul alkoholi kunagi joonud, muud ka ei tee. Väga seltskondlik inimene on. Esimese raseduse ajal oli mul kuni 20n väga halb olla, olimegi kodus. Ega ta julgenudki mind üksi jätta väga. Peale lapsi meie elu täiesti teine, polegi aega ega tahtmist väga väljas käia. Päeval tegelen mina lastega, õhtuti mees. Käime väljas u iga paari kuu tagant kahekesi. Eks rutiin ja pidev väsimus teevad oma töö. Pingeid on ka omajagu. Väga palju oleneb inemesest. Kui ta ei oska niisamagi kodus olla, siis lastega on sellisel inimesel raske kohaneda. Siis ei lähe ja ei tule enam millal tahad jne. Aga no loodame, et su mees ikka suudab kohaneda. Minu tutvusringkonnas on küll inimesi, kes enne lapsi olid täielikud peoloomad, pärast lapsi ei tunne neid mehi enam äragi. Lapsed on neile kogu maailm.
Tavaliselt ei mõjugi kuidagi. Tegeleb lapsega siis kui keegi kuskile parasjagu ei kutsu. Kahjuks, oled juba oma valiku teinud. Kodusemaks ta vaevalt jääb. Lapse sünd meest vaevalt muudab. Võibolla mõneks ajaks päris alguses on rohkem abis aga mingist hetkest on tema jaoks elu jälle nagu endine. Üks tuttav palkas lapsehoidja, et mehega kaasas käia, sest oli väsinud üksi kodus istumast. Üks tuttav pikajaline paar läks just lahku, sest koos oli seltskonnas tore, aga kui hakati perele mõtlema, siis naine sai aru, et mees ei muutu.. Ühte peret päästis suure maja ost ja nüüd on kõik istumised nende kodus (mitmekuuse lapse kõrvalt on iga nv sauna ja ööbimisega üritused nende pool, ei ütleks et naine väga vaimustuses).
Aga lohutuseks: ühel tuttaval on mees, kes oli väga reisihimuline, koos käidi pool maailma ära (raske leida sellist meest, kes oma naist nii palju reisile viiks). Terve fb õnnelike reisipilte täis 🙂 naine nüüd lapsega kodus, mees reisib edasi sõpradega, vahel nädalate viisi ära. Naist kaasa ei kutsu, sest väikese lapsega keeruline ja ohtlik (sellised seiklusreisid pigem, mitte hotellipuhkused) . Nii et – seltskondlik pole veel kõige hullem, vähemalt kodus :))
Beebieas elas sama elu edasi. Kuna ma rahul sellega ei olnud, sai üksjagu ka tülitsetud sel teemal.
Kui laps hakkas ise ka järjest rohkem nö issikaks muutuma ja jalad alla sai, muutus ka mees kodusemaks ja hakkasime rohkem perena koos käima(lapsega koos). Aga samas ma teda keelanud ei ole kunagi aga ta teadis, et mulle see ei meeldi. Nädala sees ei ole kunagi eriti kusagil käinud. Mingi hetk muutus isegi liiga koduseks ja ma lausa tundsin, et ta võiks rohkem oma sõpradega kusagil käia.
Selle asjaga on tegelikult nii, et kui ta tahab, käib ta ikka edasi. Teda keelates läheb asi hullemaks. Kui on arusaaja mees, kes ka ise tahab kodus olla lapsega aega veetes, ei kipu igal võimalikul juhul küla peale.
Ma lisaks veel et siin tihti mõjub ka see, kui palju kutsutakse. Kui sõbrad kõik vallalised siis igatseb temagi vaba elu. Kui mingil ajahetkel on enamik sõpru pereinimesed, siis on neid koosviibimisi ka vähem ja mees on kodusem.
Soovitan mehega rääkida. ausalt, aga mitte süüdistavalt. Küsi, et kas ta on üldse sellele mõelnud, et väikese lapse kõrvalt ei saa mõlemad canemad koguaeg ära käia. Mitte,et üldse ei tohiks käia, a ga päris iga nädalvahetus laps hoidjaga jätta oleks lapse suhtes ebaaus. Ka se eoleks ebaaus, kui nö korda mööda käite aga ikka iga nädalavahetus. Vaid just, et ta teadvustaks, et lastega on vaja ka pereelu elada, kodus olla, võtta ise aega laste jaoks. Et mees mõtlesk nendele asjadele juba prageu, mitte siis kui laps on sündinud ja tülid majas.
Vajadusel tehke kokkuleppoed, kui tihti on aktsepteeritav, et väljas käite. No nt kord kuus? Ka son mõledav ka laps kaasa võtta, kui koos tahate minna? mõlte ka sellele – sõltub ju suuresti seltskonnast, mis laadi üritus on jne, et ka skõik on sigalakku täis või pigem viisakad veiniõhtud. Ise oleme käinud nt niimoodi külas, kui tuttavatel on maja, siis vanker kaasas ja beebi on maganud akna all ühe täiendava päevaune (hilisõhtuse uinaku), et saaksimeveidi kauem olla, enne kui tal aeg päris voodis normaalselt magada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
