Teemaalgataja, mõistan sind! Räägin oma loo. Jäin veidi ootamatult rasedaks, aga samas see ei tähendanud, et laps poleks olnud oodatud. Mees oli väga õnnelik ja toetav ja on siiamaani, nüüd, kus beebi juba ka käes. Raseduse aeg oli kohutav, ausalt. Ma vist vääriks maailma halvima raseda tiitlit. Ma ei suutnud absoluutselt rõõmu tunda oma raseduse üle – mõtlesin kogu aeg, et beebi lihtsalt tuleb nüüd ja keerab kõik peapeale, mul puudub igasugune oma elu, ta on ainult tüliks kaelas ja… No ühesõnaga kõik kõige hullemad mõtted. Olin tõsises kriisis, mees oli mu pärast juba väga mures. Raskele vaimsele poolele lisandus ka raske füüsiline pool – meeletu iiveldus ja oksendamine, mis kestis kaks kuud, iiveldus veel veidi rohkemgi aega peale seda. Peale oksendamist parem ka ei hakanud. Ühesõnaga kohutav… Kui iiveldusperiood mööda sai, lisandusid meeletud vaagna- ja alaseljavalud, kõhule venitusarmid… Olin tõsiselt mustas augus ega suutnud oma rasedust hetkekski nautida. Nutsin tihti ja mõtlesin, et milleks küll. Ma ei tahtnud endast ühtegi rasedusaegset pilti, teiste õnnelikud rasedusaegsed fotosessioonid tundusid ebameeldivad. Ma ei tundnud oma kõhus oleva beebiga üldse sidet. Mõte ainult beebi päralt olemisest ja temaga töölt koju jäämisest tundus samuti jube ahistav. Ma ei tundnud ennast enam minu endana, vaid inkubaatorina. Tundsin, et mina ise justkui ei loeks enam midagi. Kui keegi tuli mulle õndsal näol ütlema, et “Naudi oma rasedust!”, siis oleks tahtnud tal mõttes hambad sisse lüüa ausalt. Ma olin lihtsalt ausalt maailma halvim rase! Peas vasardas kogu aeg mõte, et mis ema minust küll saab ja kas ma üldse suudan hakata armastama oma last? Ma panustasin sellele, et kui beebi käes, SIIS äkki tekib see Suur Armastus, millest kõik räägivad.
Ja tekkiski! Seda tunnet, kui ma esimest korda oma last nägin, ei anna kirjeldadagi. Ta oli imeline. Tunnen nüüd tõesti armastust, millesarnast pole varem kogenud. Armastan oma last üle kõige ja võiksin teda tundide kaupa nohisemas vaadata. Naudin iga temaga veedetud hetke. Kõik need varasemad mõtted on läinud – tema heaolu ongi kõige tähtsam ja saame kenasti hakkama. Muidugi sealjuures on oluline mehe tugi, kes võimaldab mulle ka aega iseendale. Nüüdseks on mul n-ö happy end, aga suudan tagasi vaadates oma tundeid kainelt analüüsida ja tõdeda, et jah, mulle lihtsalt ei sobigi rasedus ja nii on. Kui kunagi veel peaksin lapsi saama, siis saan aru, et rasedus on minu puhul midagi, mis tuleb lihtsalt üle elada hambad ristis ja kõik. Ja ma arvan küll, et sa ei pea ennast halvasti tundma. Katsu lihtsalt see aeg kuidagi üle elada 🙂 Minu puhul oli abi ka enda töösse matmisest, see aitas rasedusmõtteid eemal hoida. Ja ära lase sellel sotsiaalmeedia ma-olen-rase-ja-nii-õnnelik-mom-to-be-kuvandil enda üle võimust võtta. Kui sina nii ei tunne, siis nii lihtsalt on. See ei tähenda, et sinust saaks halvem ema. Jõudu!
