Tere!
Tunnen, et vajan abi. Tegu on väga delikaatse teemaga ja ma ei soovi, et keegi kolmas (peale minu ja selle nõustaja) sellest teemast ja minu murest midagi teaks. Kahjuks vajab raseduskriisi nõustaja saatekirja arstilt või ämmaemandalt, seega peaksin ikkagi seda paluma oma ämmaemandalt. Selle taha see minemine hetkel ka jäänud on…
Oletame, et saan siiski kuidgai sinna nõustaja juurde, siis kas sama haigla haiguslukku läheb ka see kriisinõustamine? Olen arvel ITK ja läheks ka sinna nõustaja juurde, aga kas pärast ipatsiendist ja digiloost saavad sellest nõustamisest lugeda ka ämmaemand, arstid, ka perearst (kes kasutab digilugu)?
Kas see nõustaja on nagu psühholoog, et kõik on konfidentsiaalne või on siiski rasedana tegu pigem osana mu haigusloost? Mõtlen, et äkki vajan hoopis psühhiaatrit, kas see kriisinõustaja oleks nii pädev ka või peaksingi hoopis eraldi kuskile pöörduma? Psühhiaater on vist saatekirjata, aga väga pika ooteajaga? Ma ei pea silmas, et mingeid ravimeid tahan, aga mingit teraapiat või mõtete juhtimist vms. Tunnen, et lähen hulluks lihtsalt juba ja ei saa oma elu ja sundmõtetega enam üksi hakkama. Mis oleks parim koht, kuhu pöörduda? Ma ei taha, et mu haiguslukku jääks kõikidele medistiinitöötajatele märge, et olen hull. Tahaks pigem salaja abi.
Tänan.
Teema: Raseduskriisi nõustaja
no teraapiat teeb psühholoog, eks need kriisinõustajad on ka psühholoogid, lihtsalt raseduse teemal kogenumad, digiloos peaks minu meelest saama kõiki andmeid ka sulgeda teiste arstide eest, aga üldiselt kui ikka haigekassa arvelt lähed, siis päris konfidentsiaalsust sa eeldada ei saa, kohtu kaudu saab ikka su andmed välja nõuda. oma raha eest saad ka anonüümselt minna, vähemalt vanasti oli nii.
aga kui palju maksab tasuline ja kust sellist leida? Mul kahjuks ei ole väga palju raha sellele kulutada 🙁
Raseduskriisi nõustajaga on mul ja veel paaril tuttaval pigem halvad kogemused. Liiga esoteeriline ja “vabastav hingamine” stiil. Pigem vt kliinilist psühholoogi või psühhiaatrit. Oma haigusloo saad sulgeda digiloos ju ka konkreetse haigusjuhu kaupa.
Raseduskriisi nōustamisest küll kuskile digilukku jälge ei jää, tegu pole ju arstiga. Teeb märkmeid oma paberile, aga vähe, mõni kord ei tee üldse. Olen käinud ca 7 korda. Ei tekkinud küll kordagi tunnet, et ei saaks usaldada vms, võid ju käia kasvõi 1x ja vaadata, mis inimesega tegu.
Üldjuhul tegu on kindlasti toredate ja hingega asja juures inimestega, aga oleneb sinu probleemist muidugi. Kui ta näeb, et ei saa sind aidata, pakub sulle alternatiive – mulle ka pakkus, aga ma tundsin ise, et ei vaja enam. Midagi imelikku selles ei ole, mind ennast lausa ämmaemand utsitas tagant, et ma ikka läheks. Ka nõustaja rääkis, et naisi ikka käib palju.
Mulle tuli haiglasse, aga mingit kasu sellest küll polnud. Isegi mees ütles, et see oli küll täitsa mööda, selline õpitud “mis sina arvad, miks tema seda arvab jne” mõttetu jura. Psühholoog peaks nad olema hariduselt küll ja ka ametisaladusega seotud.
On mingi konkreetne mure, äkki on kusagil eluliin, kogemusnõustamine, hoopis haigla sotsiaaltöötaja vms, millest konkreetselt isegi rohkem ja asjakohasem abi.
Kas ämmaemand ei annaks siis lihtsalt kpsimise peale, et “mul oleks veidi psühholoogilist tuge ja nõu vaja, kas kirjutaksite saatekirja raseduskriisinõustamisele”. See peaks olema üsna populaarne teenus.
Ei ole küll vastus sinu küsimusele, aga minu kogemus ITK raseduskriisi nõustajaga oli selline, et ta ajas oma väljakujunenud rida ja oli selline… keskpärane. Ei täheldanud, et ta oleks korraks peatunud ja üritanud väljapakutud lahendusi minu mõttemaailmaga kuidagi kokku sobitada. Kuna ma otseselt kriisinõustaja järele vajadust ei tundnudki (vaid pigem oli olukord selline, kus automaatselt soovitati nõustajat), siis mulle tast mingit kahju ka ei olnud. Aga tõsise mure korral oleks sellise taseme spetsialist ilmselt “lahjaks” jäänud.
Ma kardan, et minu mure on jah natuke tõsisem kui see, et ootamatu rasedus ja ei tea, kuidas nüüd suhted mehega jne. Ma olen täitsa hullus depressioonis ja mõtlen, et oleks parem, kui ma sureks ja mingit elurõõmu ja tulevikuvaadet mul ei ole. Iga õhtu magama minek on parim osa päevast ja hommikul ärgates mõtlen jälle, et ma ei taha üldse kunagi ärgata. Igasugu eneseabi ja positiivset mõtlemist ja hingamist olen üritanud eneseabi raamatutega teha, aga need ei tundu toimivat 🙁
Ma kardan, et minu mure on jah natuke tõsisem kui see, et ootamatu rasedus ja ei tea, kuidas nüüd suhted mehega jne. Ma olen täitsa hullus depressioonis ja mõtlen, et oleks parem, kui ma sureks ja mingit elurõõmu ja tulevikuvaadet mul ei ole. Iga õhtu magama minek on parim osa päevast ja hommikul ärgates mõtlen jälle, et ma ei taha üldse kunagi ärgata. Igasugu eneseabi ja positiivset mõtlemist ja hingamist olen üritanud eneseabi raamatutega teha, aga need ei tundu toimivat 🙁
Äkki räägid oma ämmaemandaga või naistearstiga, kelle juures rasedusega käid. Küsi ad-sid mida raseduse ajal kasutada võib. Mu ämmakas võttis paksu raamatu lahti ja uuris sealt ohutumad rohud. Ütles, et parem variant kui ,et raseduse ajal närviline ja augus olla. Mulle soovitas ämmakas raseduskriisi nõustajat. Kahjuks tegi see veel hullemaks. Ilmselt soovitati väga vale inimest mulle. Kuulas ja kuulas ja siis käratas, et miks sa siis varem ei tulnud, kui veel aborti oleks teha saanud. Mis abi sellisest on. Teadsin isegi, et oleks ilmselt pidanudki tegema ja, et hilja oli selleks. Ju siis kuskil sügaval sisimas ikka väga ei tahtnud ka. Üldiselt tunnen kaasa, tean, mis tunne sul on ja aidata ei oska 🙁 Ei osanud ennastki.
Ma kardan, et minu mure on jah natuke tõsisem kui see, et ootamatu rasedus ja ei tea, kuidas nüüd suhted mehega jne. Ma olen täitsa hullus depressioonis ja mõtlen, et oleks parem, kui ma sureks ja mingit elurõõmu ja tulevikuvaadet mul ei ole. Iga õhtu magama minek on parim osa päevast ja hommikul ärgates mõtlen jälle, et ma ei taha üldse kunagi ärgata. Igasugu eneseabi ja positiivset mõtlemist ja hingamist olen üritanud eneseabi raamatutega teha, aga need ei tundu toimivat 🙁
Äkki räägid oma ämmaemandaga või naistearstiga, kelle juures rasedusega käid. Küsi ad-sid mida raseduse ajal kasutada võib. Mu ämmakas võttis paksu raamatu lahti ja uuris sealt ohutumad rohud. Ütles, et parem variant kui ,et raseduse ajal närviline ja augus olla. Mulle soovitas ämmakas raseduskriisi nõustajat. Kahjuks tegi see veel hullemaks. Ilmselt soovitati väga vale inimest mulle. Kuulas ja kuulas ja siis käratas, et miks sa siis varem ei tulnud, kui veel aborti oleks teha saanud. Mis abi sellisest on. Teadsin isegi, et oleks ilmselt pidanudki tegema ja, et hilja oli selleks. Ju siis kuskil sügaval sisimas ikka väga ei tahtnud ka. Üldiselt tunnen kaasa, tean, mis tunne sul on ja aidata ei oska 🙁 Ei osanud ennastki.
Siis sa sattusid tõesti halva inimese otsa :O Minu ämmaemand näiteks ei teadnudki neid nõustajaid, pani mulle juhusliku aja ning juhtus olema väga südamlik ja leebe inimene, kes kindlasti ei ütleks midagi sellist. Üritas mind igati aidata.
Mulle räägiti Itk-s veel, et nüüd hiljuti liitus nendega ka kliiniline psühholoog (enne polnud) ja tema juurde saaks ka aja panna soovi korral, mina loobusin.
Miks sa sellises valehäbis oled? Arvasin su dramaatilise jutu järgi, et põed äkki skisofreeniat vms ja kardad beebi pärast ja et haiglasse suletakse vms.
Aga depressioon…
Depressioon/läbipõlemine võib igaüht tabada, eriti tänapäeva närvilises elukeskkonnas.
Praegusel sajandil ei tembelda sind keegi “hulluks”. Täiesti normaalne on abi otsida.
Soovitan pöörduda kõigepealt ikkagi perearstile.
Raseduskriisinõustajat küll sügava depressiooni puhul ei soovita.
Kallikalli, saa valehäbist üle ja otsi abi 🙂
/kogemust depressiooniga ca 15a, selle aja jooksul 3 last sünnitanud. Kas voodist üles ajada ennast või hüpata aknast välja on suhteliselt igapäevane dilemma mul 😛 )
Ma kardan, et minu mure on jah natuke tõsisem kui see, et ootamatu rasedus ja ei tea, kuidas nüüd suhted mehega jne. Ma olen täitsa hullus depressioonis ja mõtlen, et oleks parem, kui ma sureks ja mingit elurõõmu ja tulevikuvaadet mul ei ole. Iga õhtu magama minek on parim osa päevast ja hommikul ärgates mõtlen jälle, et ma ei taha üldse kunagi ärgata. Igasugu eneseabi ja positiivset mõtlemist ja hingamist olen üritanud eneseabi raamatutega teha, aga need ei tundu toimivat 🙁
Äkki räägid oma ämmaemandaga või naistearstiga, kelle juures rasedusega käid. Küsi ad-sid mida raseduse ajal kasutada võib. Mu ämmakas võttis paksu raamatu lahti ja uuris sealt ohutumad rohud. Ütles, et parem variant kui ,et raseduse ajal närviline ja augus olla. Mulle soovitas ämmakas raseduskriisi nõustajat. Kahjuks tegi see veel hullemaks. Ilmselt soovitati väga vale inimest mulle. Kuulas ja kuulas ja siis käratas, et miks sa siis varem ei tulnud, kui veel aborti oleks teha saanud. Mis abi sellisest on. Teadsin isegi, et oleks ilmselt pidanudki tegema ja, et hilja oli selleks. Ju siis kuskil sügaval sisimas ikka väga ei tahtnud ka. Üldiselt tunnen kaasa, tean, mis tunne sul on ja aidata ei oska 🙁 Ei osanud ennastki.
Siis sa sattusid tõesti halva inimese otsa :O Minu ämmaemand näiteks ei teadnudki neid nõustajaid, pani mulle juhusliku aja ning juhtus olema väga südamlik ja leebe inimene, kes kindlasti ei ütleks midagi sellist. Üritas mind igati aidata.
Mulle räägiti Itk-s veel, et nüüd hiljuti liitus nendega ka kliiniline psühholoog (enne polnud) ja tema juurde saaks ka aja panna soovi korral, mina loobusin.
kas sa nimetaksid selle oma nõustaja nime?
Ja sellises surmasoovis suutsid kuidagi rasedaks jääda?
Kuidas sinu olukord raseduskriisiga seotud on? Alustad perearstist, kes annab suunamise psühhiaatrile.
Eem, vot suutsin jah. Lausa meditsiiniliselt aidati kaasa, et jääksin. Ei olnud kogemata uups. Asi, mis sellised probleemid tekitas, juhtus paraku juba rasedana. Ette ei oska enne rasestumist ju ennustada, mis keerdkäigud elul plaanis on.
Psühhiaater muidu saatekirja ei vaja. Kui sa teemat üldse ei jaga, võid vabalt kommenteerimata jätta.
Mina käisin ühe raseduskriisinõustaja juures. Tulemuseks oli see, et tulin ära veel halvema tundega kui läksin. Tasuline nõustamine maksab tavaliselt alates 50€. Digilukku seda ei panda.
Raseduskriisi nõustaja juurde soovitaks minna konkreetselt rasedusest, sünnitusest vms tekkinud probleemide pärast. Kui ikka põhjus on kuskil mujal ja oleks olemas ka ilma raseduseta, siis läheks psühholoogi või enesetapumõtete puhul psühhiaatri juurde.
Mina käin regulaarselt psühhiaatri juures ja võtan ka ad-sid. Sellise probleemiga on see vist parim lahendus. Kui esimest korda läksin, siis arst ütles kohe, et alguses ad-d peale ja edasi saab probleemiga sügavuti tegeleda, teraapiad jne. Minu arvamus, et pole mõtet kannatada, ad-d tõesti aitavad tänapäeval. Kõige kiirem lahendus helistada erakliinikusse ja võtta tasuline psühhiaatriaeg ( kui rahaliselt vähegi võimalik), aga tasub ennast kindlasti ära see kulutus. Mul oli nädalaga parem juba.
Tere, mina käisin Kairi Tozen-Pütsepa juures https://rasedus.ee/noustamine/noustajad, kui juhe raseduse lõpus päris kokku jooksis. Saatekirjaga tasuta, ilma oli hind äkki 15€? Päris kindlalt ei tea, ei mäleta enam.
olen teemaalgataja. ma jõudsin omadega ka psühhiaatrile siiski, raseduskriisi nõustaja soovitas. ma hakkasin aga ise uurima AD-de kohta ja kuigi neid tõesti kirjutatakse välja ka rasedatele ja enamus kasutajatest väidab, et mingit probeemi lapsega neist ei tule… leidsin siiski hulganisti materjali ja uuringuid, mis ütlesid, et tegelikult ei ole piisavalt põhjalikult seda teemat uuritud ja on uuringuid Taanis ja Hollandis, mis tõestavad, et AD-d rasedana (eriti, kui alustada alles rasedana, mitte jätkata varasemat ravi) on korrelatsioonis laste autismiga. Psühhiaater tunnistas sama, et tõesti sellised uuringud on, aga lõplikke järeludsi tänapäeva medistiinis veel pole.
Ma ei võta seda riski. Pigem kannatan ja vaatan, mis seis peale sünnitust on.
Teemaalgatajale – ära asja selle pärast katki jäta, et tunned, et ei soovi AD süüa. Psühhiaater saab sind edasi suunata kliinilise psühholoogi juurde ning kui palud teraapia väljaõppega spetsialisti, saad kindlasti juba ka teraapiast palju abi. Väga paljude häirete puhul on kognitiiv-käitumuslik teraapia tulemuslikum või võrdväärne ravimite manustamisega (küsi täpsemat infot ka psühholoogilit endalt, neil on need teadmised ja oskused sulle rääkida, mis on kõige parem lahendus ka juhul, kui hetkel ravimeid tarbida ei soovi).
Kindlasti ära mõtle, et “kannatan ära”! Õige on muidugi olla positiivne ja mõelda, et saad hakkama (saadki!), aga kui vähegi võimalust, siis küsi ka abi!
PS! Oled väga vapper, et psühhiaatriga ühendust võtsid!
Julgustan
Minu teisest rasedusest viimane kolmandik möödus sügavas ägeda kuluga depressioonis, sest abielus tekkis tugev kriis toonase abikaasa kõrvalsuhte tõttu, mis väga inetute asjaolude tõttu välja tuli. Õnneks on see mu jaoks kauge minevik, suhe lõppenud mitu aastat tagasi ja kokkuvõttes on see parim, sest elan nüüd koos läbi uskumatu juhuse oma elu armastusega ja parima sõbraga, aga tol hetkel elasin põrgus.
Mu perearst soovitas mul sooja piima meega juua ja banaani süüa, sest “küll kõik paremaks läheb ja rasedatele ei ole muud variandid lubatud, mõelge ometi lapsele” (mul oli ka kohutav unetus paar kuud), mispeale ma tahtsin tal soovitada vait olla, sest samal hetkel ma mõtlesin vaid sellele, kuidas midagi võiks juhtuda ja mu elu lõppeda. Nii tugeva šoki osaliseks sain enda kõrval elanud inimese alatu reetlikkuse tõttu. Õnneks sain tänu tuttavatele samal nädalal psühhiaatri juurde, kes uuris ja puuris ja otsis võimalikult ohutu antidepressandikombinatsiooni mulle koos ÄÄRMISEL VAJADUSEL kasutatavate rahustitega. Viimaseid kasutasin vaid paar korda, aga Sertraliini võtsin lapse sünnini ja pärast seda ka, kokku ca pool aastat. Aitas mind august välja kindlasti. Sügavas depressioonis ema on lapsele kindlasti kahjulikum, kui antidepressandid, aga sa ei ole vaid laps sinu sees. Sa oled sina ise. Inimene oma tunnete ja valudega. Soov tunda end hästi (või vähemalt PAREMINI) ei ole vale, see on sügavalt inimlik.
Soovin sulle parimat!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
