Teema: Raseduskriisi nõustaja

Raseduskriisi nōustamisest küll kuskile digilukku jälge ei jää, tegu pole ju arstiga. Teeb märkmeid oma paberile, aga vähe, mõni kord ei tee üldse. Olen käinud ca 7 korda. Ei tekkinud küll kordagi tunnet, et ei saaks usaldada vms, võid ju käia kasvõi 1x ja vaadata, mis inimesega tegu.
Üldjuhul tegu on kindlasti toredate ja hingega asja juures inimestega, aga oleneb sinu probleemist muidugi. Kui ta näeb, et ei saa sind aidata, pakub sulle alternatiive – mulle ka pakkus, aga ma tundsin ise, et ei vaja enam. Midagi imelikku selles ei ole, mind ennast lausa ämmaemand utsitas tagant, et ma ikka läheks. Ka nõustaja rääkis, et naisi ikka käib palju.

Ei ole küll vastus sinu küsimusele, aga minu kogemus ITK raseduskriisi nõustajaga oli selline, et ta ajas oma väljakujunenud rida ja oli selline… keskpärane. Ei täheldanud, et ta oleks korraks peatunud ja üritanud väljapakutud lahendusi minu mõttemaailmaga kuidagi kokku sobitada. Kuna ma otseselt kriisinõustaja järele vajadust ei tundnudki (vaid pigem oli olukord selline, kus automaatselt soovitati nõustajat), siis mulle tast mingit kahju ka ei olnud. Aga tõsise mure korral oleks sellise taseme spetsialist ilmselt “lahjaks” jäänud.

#2993994:

Ma kardan, et minu mure on jah natuke tõsisem kui see, et ootamatu rasedus ja ei tea, kuidas nüüd suhted mehega jne. Ma olen täitsa hullus depressioonis ja mõtlen, et oleks parem, kui ma sureks ja mingit elurõõmu ja tulevikuvaadet mul ei ole. Iga õhtu magama minek on parim osa päevast ja hommikul ärgates mõtlen jälle, et ma ei taha üldse kunagi ärgata. Igasugu eneseabi ja positiivset mõtlemist ja hingamist olen üritanud eneseabi raamatutega teha, aga need ei tundu toimivat 🙁

Äkki räägid oma ämmaemandaga või naistearstiga, kelle juures rasedusega käid. Küsi ad-sid mida raseduse ajal kasutada võib. Mu ämmakas võttis paksu raamatu lahti ja uuris sealt ohutumad rohud. Ütles, et parem variant kui ,et raseduse ajal närviline ja augus olla. Mulle soovitas ämmakas raseduskriisi nõustajat. Kahjuks tegi see veel hullemaks. Ilmselt soovitati väga vale inimest mulle. Kuulas ja kuulas ja siis käratas, et miks sa siis varem ei tulnud, kui veel aborti oleks teha saanud. Mis abi sellisest on. Teadsin isegi, et oleks ilmselt pidanudki tegema ja, et hilja oli selleks. Ju siis kuskil sügaval sisimas ikka väga ei tahtnud ka. Üldiselt tunnen kaasa, tean, mis tunne sul on ja aidata ei oska 🙁 Ei osanud ennastki.

Miks sa sellises valehäbis oled? Arvasin su dramaatilise jutu järgi, et põed äkki skisofreeniat vms ja kardad beebi pärast ja et haiglasse suletakse vms.
Aga depressioon…
Depressioon/läbipõlemine võib igaüht tabada, eriti tänapäeva närvilises elukeskkonnas.
Praegusel sajandil ei tembelda sind keegi “hulluks”. Täiesti normaalne on abi otsida.
Soovitan pöörduda kõigepealt ikkagi perearstile.

Raseduskriisinõustajat küll sügava depressiooni puhul ei soovita.

Kallikalli, saa valehäbist üle ja otsi abi 🙂

/kogemust depressiooniga ca 15a, selle aja jooksul 3 last sünnitanud. Kas voodist üles ajada ennast või hüpata aknast välja on suhteliselt igapäevane dilemma mul 😛 )

Ja sellises surmasoovis suutsid kuidagi rasedaks jääda?

Kuidas sinu olukord raseduskriisiga seotud on? Alustad perearstist, kes annab suunamise psühhiaatrile.

Mina käisin ühe raseduskriisinõustaja juures. Tulemuseks oli see, et tulin ära veel halvema tundega kui läksin. Tasuline nõustamine maksab tavaliselt alates 50€. Digilukku seda ei panda.

Mina käin regulaarselt psühhiaatri juures ja võtan ka ad-sid. Sellise probleemiga on see vist parim lahendus. Kui esimest korda läksin, siis arst ütles kohe, et alguses ad-d peale ja edasi saab probleemiga sügavuti tegeleda, teraapiad jne. Minu arvamus, et pole mõtet kannatada, ad-d tõesti aitavad tänapäeval. Kõige kiirem lahendus helistada erakliinikusse ja võtta tasuline psühhiaatriaeg ( kui rahaliselt vähegi võimalik), aga tasub ennast kindlasti ära see kulutus. Mul oli nädalaga parem juba.

Julgustan

Minu teisest rasedusest viimane kolmandik möödus sügavas ägeda kuluga depressioonis, sest abielus tekkis tugev kriis toonase abikaasa kõrvalsuhte tõttu, mis väga inetute asjaolude tõttu välja tuli. Õnneks on see mu jaoks kauge minevik, suhe lõppenud mitu aastat tagasi ja kokkuvõttes on see parim, sest elan nüüd koos läbi uskumatu juhuse oma elu armastusega ja parima sõbraga, aga tol hetkel elasin põrgus.

Mu perearst soovitas mul sooja piima meega juua ja banaani süüa, sest “küll kõik paremaks läheb ja rasedatele ei ole muud variandid lubatud, mõelge ometi lapsele” (mul oli ka kohutav unetus paar kuud), mispeale ma tahtsin tal soovitada vait olla, sest samal hetkel ma mõtlesin vaid sellele, kuidas midagi võiks juhtuda ja mu elu lõppeda. Nii tugeva šoki osaliseks sain enda kõrval elanud inimese alatu reetlikkuse tõttu. Õnneks sain tänu tuttavatele samal nädalal psühhiaatri juurde, kes uuris ja puuris ja otsis võimalikult ohutu antidepressandikombinatsiooni mulle koos ÄÄRMISEL VAJADUSEL kasutatavate rahustitega. Viimaseid kasutasin vaid paar korda, aga Sertraliini võtsin lapse sünnini ja pärast seda ka, kokku ca pool aastat. Aitas mind august välja kindlasti. Sügavas depressioonis ema on lapsele kindlasti kahjulikum, kui antidepressandid, aga sa ei ole vaid laps sinu sees. Sa oled sina ise. Inimene oma tunnete ja valudega. Soov tunda end hästi (või vähemalt PAREMINI) ei ole vale, see on sügavalt inimlik.

Soovin sulle parimat!