Teema: Rasedusnõustamine meestele

Loota, et keegi teine teeb talle selgeks, mis vajadused sul on, on hea ja tore, aga reaalselt see nii ei toimi… Oma vajaduste ja piiride eest pead ikka ise seisma ja oma suu lahti tegema, kuigi jah – ebamugav võib olla küsida, eriti, kui sa arvad, et mingid asjad peaksid olema iseenesestmõistetavad.

Muide, kui sul väga paha pidevalt on, siis võib viitada vitamiinipuudustele või kõrgele põletikulisusele. Lisa toidu sisse maitsepärmi või söö rohkem punast liha, muna… Ja ära söö liiga hilja – siis ei tule seda “pohmakat” ka – või vähemalt mitte nii intensiivselt.

Minu teada annab ämmakas visiidil käies kaasa mingeid raamatuid ja seal on üks raamat isa ja beebi. Kas seal pole rasedusest juttu? Las loeb raamatuid rasedusest ja netis ju ämmakate ja naistearstide artikleid rasedusest palju. Kas või need rasedusekalender kus juttu iga nädala kohta mis naise kehas toimub.

Teine võimalus on ka need perekooli koolitused mis haiglas on, sealgi peaks ju juttu olema rasedusest, sünnitus, ja beebi hoolitsemine. Ilmselt on mehel ka vaja nendest kõigest rohkem rääkida ja infot vaja.

Sa võid panna eraldi aja kinni ÄEle konsultatsiooniks (kui enda ÄE väga hõivatud, võid ka kellegi teise juurde panna, see vaid konsultatsioon). Seal saad sa ise küsida igasuguseid küsimusi ning samuti eelnevalt teada anda, et oluline faktor on just mehele selgitustöö tegemine, mida rasedus endast kujutab naise tervisele ja olemisele ja kuidas tema sind toetada saab. Mina küll käisin üksinda sellel visiidil, sest mees ei saanud tulla ja mul oli peamiselt endal igasuguseid küsimusi, mida mehele edasi rääkisin kodus. Kahjuks mehed ei tunneta oma kehaga rasedust ja seetõttu on neil tihti raske mõista tegelikke vaevusi ja asju, mis selle kõigega kaasnevad.

Näiteks minu mees sai aru, kui paha mul olla on tegelikult tänu sellele, kui käisin igapäevaselt potti kallistamas. Ehk siis füüsiline märk sellest, et mul ikka tõesti on paha olla, mitte ma lihtsalt ei ütle nii.

Tuli ette ka piinlikke momente, kus sõidus olles tanklast süüa kaasa ostes hakkasin korralikult nutma, sest kõht oli tühi, aga mitte midagi ei tundunud kõlbavat ja oma õnnestus olekus oli pisar nii paratamatu, et ma lihtsalt ei osanud seda nuttu tagasi hoida. Mees küll üritas rahustada ja pakkus variante üks haaval, millest 1 siis lõpuks mind ka kõnetas ja rahustas. Lõpuks selgus, et see oli otsas ja mingi ürituse tõttu valik oli olematu. Võtsin mingi suvalise hotdogi ära ja kätte saades hakkasin uuesti kõva häälega nutma (õnneks suutsin nuttu kinni hoida kuni välja jõudmiseni). See oli taaskord selline olukord, mis lõpuks pani meest arusaama “hormoonide möllust” ja “kontrollimatud emotsioonid” mõistetest. Ehk siis et ma ei nuta meelega alati, vaid vahest on see nii paratamatu, et lihtsalt puudub kontroll. Mõnikord pole isegi põhjust vaja – nutt tuli niisama peale, ilma et ma isegi aru sain, mille tõttu… Ja mõistes siis juba olukorda, ta naeris mu üle (mitte mõnitavalt) ja ütles, et see nii äge ja armas 😀

Kuigi sul mees ei võta ehk niihästi kuulda sinu enda seletusi, aga kuniks sa pole otseselt kuskile konsultatsiooni saanud, siis võid proovida ikkagi ka ise selgitada võimalikult faktipõhiselt ja võimalusel otsigi mõni artikkel vms sinna jutule kõrvale, et näed, nüüd on see hormoon selline, mille tulemusel toimub see või too….

Edu!

#4023857:

Minu teada annab ämmakas visiidil käies kaasa mingeid raamatuid ja seal on üks raamat isa ja beebi.

Ei, see on tavaline juturaamat, jutukestega isadelt (kirjanikelt siis). Seal pole midagi sisulist. No anna talle ometi siis oma Libero raamat või midagi, võta kaasa ämmaemanda juurde. Mis “liigutusi” ta teeb, mida ei tohiks teha raseda ligiduses? 🙂 Äkki oled ise üleliia tundlik?

Raseduse alguses vist normaalne, et mees unustab vahepeal ära, et oled rase. Ma unustan selle mõnikord ise ka ära, et olen. 😀

Aga ma arvan ka, et spetsiaalselt sellist nõustamist ei ole. Ka spetsialistide aeg on ressurss. Kahtlemata on neil tööd raseduste jälgimistega ja sünnitavate naistega väga palju. Mina hoian enda meest ise kursis, räägin talle rasedusega seotud asjadest ja lasen lugeda lapse arengu kohta. Samuti on ta mõndi asju ise juba lugenud. Kindlasti ämmaemand vastuvõtul ka räägib midagi, mida võiks ka mees ju kuulda.

Pigem on küsitav, et miks mees ei mõista neid vahepealseid muresid, mis raseduse ajal kimbutavad. Minu oma küll mõistab, kuigi ma üritan võimalikult vähe kurta ja rohkem rõõmu tunda sellest kõigest. Aga kui midagi kurdan, siis on ta küll väga mõistev ja ma arvan, et selleks ei pea see selgitus või põhjendus veel professionaalilt tulema.

Ega keegi sünnigi kohe kõigi nende teadmistega, ikka omandatakse see info.

Raseduse algus oli mul ka selline. Iiveldas kokku 4 kuud. Üks tark siin ürles et vitamiinipuudus. Nii rumal jutt lihtsalt et paha lugeda. Polnud mul millestki puudus vaid lihtsalt keha ei suutnud omaks võtta rasedust. Hormoonid paigast ära. Mees ei suutnud samuti mõista seda kõike. Tema ju ei tundnud seda mida mina. Praegu hakkas 35 nädal jooksma ja tihti ta praegugi ei anna aru mida ta mind tegema saadab. Aga ma annan kohe kõvasti märku mis on okei mis mitte. Mul on ka keskmisest raskem rasedus. Verejooksud olnud jne. Mees ei peagi teadma mida ma tunnen. Minu asi on seda talle öelda ja ennast mitte ohvrina tunda.