Kas on üldse lootust, et lastekodus üles kasvanud probleemsed lapsed, kes ei tundnud oma vanemate poolt armastust (sellest jäi puudust ka lastekodus) oskavad ise tulevikus armastada? Mil moel mõjutab üldse vanemate armastusest ilma jäämine psüühikat inimese täiskasvanueas? Ehk on siin foorumis ise mõni lastekodu kasvandik, ja oskab sõna võtta.
Teema on minu jaoks paeluv, kuna püüan arendada suhet eelpool kirjeldatud isikuga, kuid mul on tunne, et ta EI OSKA armuda ega armastada.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
Teema: Raske lapsepõlv ja selle tagajärjed tulevikus
09.10.2018 20:57
To report this post you need to login first.
09.10.2018 21:32
ehk pigem ei julge. ei julge seepärst, et kardab jälle hüljatud saada. kui tunded on stabiilsed, on kergem elada.
To report this post you need to login first.
09.10.2018 21:43
Võib olla tõesti nii, et ei oska jah. Seda võib muidugi vaadata ka nii, et ei julge, aga vahet ei ole, sest ta ei oska julgema hakata. Pigem on aga see, et kui ise ei ole kogenud armastust, siis kogu see kontseptsioon on võõras ja tundmatu.
To report this post you need to login first.
09.10.2018 21:53
Tunnen ise üht lastekodus kasvanud “last”, kellest on nüüdseks sirgunud naine. Ta on suutnud luua püsiva suhte, sünnitanud lapsed, keda on väga hästi kasvatanud.
Lastekodusse sattus alkohoolikust ema surma järel. Kuna lapsi oli neil peres palju, jagati nad erinevatesse hoolekandeasutustesse üle Eesti. Hilisemas elus on osad õed-vennad üksteist uuesti üles otsinud ja suhtlevad jälle.
Mida tahan öelda, on see, et see naisterahvas on minu parim sõbranna. Ja pole mingit vahet, kus keegi on üles kasvanud, kui tema enda süda on õiges kohas. Ei saa öelda, et ta ei oska armuda või armastada, hoolida. Oskab küll! ja teades, millest ise lapsepõlves ilma jäi, oskab seda nüüd kuhjaga oma lastele pakkuda. Ja oma mehele ka.
To report this post you need to login first.
09.10.2018 22:20
Oli suhe lastekodulapsest mehega, kes enda sõnul armus ja armastas, aga ei osanud seda küll tegudes kuidagi välja näidata. Tema elas pärast abiellumist lõbusat poissmeheelu edasi ja mina olin talle nagu mingi ema-asendus, kelle juurde pidudelt välja puhkama tulla.
Igat moodi võib muidugi minna. Aga teemaalgatajale ma soovitan, et vaata tegusid, mitte kõlavaid sõnu.
To report this post you need to login first.
09.10.2018 22:21
Ja pole mingit vahet, kus keegi on üles kasvanud, kui tema enda süda on õiges kohas.
Hästi öeldud. Minagi tean mitut ja oleks paljud teised sellised, oleks maailm ilusam koht. Millegipärast on süda õigema koha peal just raskusi näinud inimestel ja mitte vastupidi
To report this post you need to login first.
09.10.2018 23:23
Oli väikelaps lastekodus. Poisslaps. Perekond kuhu ta adopteeriti ei olnud normaalne pere, ema oli armastav, aga kasuisa alkohoolik ega hoolinud palju mis ja kas kodus syya oli. Nagu aru olen saanud, suhted kasuisaga jäidki kylmaks kun isa surmani. Poiss tegi fyysilist tööd maast madalast, hiljem ka selleks, et saada raha koolituseks. Temast tuli rahvusvaheline diplomaat, väga austatud inimene. Yks ja ainuke naine kuni surmani, lapsi temga kahjuks ei saanud, väga armastav ja söbralik mees. Äärmiselt sydamlik. Oma elust on ta ka raamatu kirjutanud millele siinkohal reklaami ei tee, aga jah, raske lapsepölv ei tähenda, et täiskasvanuna peaks elamist vöi inimesi kartma ja eemale töukama. Oma elu moodustatakse ise.
To report this post you need to login first.
10.10.2018 00:30
Mina arvan ka, et loeb ikkagi inimese iseloom ja maailmavaade.
Mu sugulase mees on lastekodust pärit. Ütlen lühidalt, et ta on heasüdamlik, väga töökas.
Ma tean lapsepõlvest üht tüdrukut, kelle mõlemad vanemad olid täielikud joodikud. See tüdruk elas enamasti keldris ja oli väga iseseisev. Praegu on ta ise täiskasvanud lapse ema, ta elab koos ikka veel oma esimese peikaga ja tundub, et suhe on neil jätkuvalt väga ilus. Ametilt on ämmaemand.
To report this post you need to login first.
10.10.2018 10:37
Ma arvan, et üldistada kindlasti ei saa. Armastus ei ole midagi, mida saab õppida vaid lapsevanem-laps suhtest. Armastust õpitakse ka muudest suhetest – teised inimesed, loomad, loodus, isegi asjad… Iga inimene on ikka erinav ja nii on ka erinev arusaam armastusest.
Kuit sinu ja tema “armastuse keel” on erinev, sisi ei pruugi see üheselt olla seotud selelga, et ta on lastekodus kasvanud. Eks kõigil ole oma nüansid, kuidas end väljendada ja mida tunda. Ja kõik me ka õpime terve elu jooksul, mitte ainult lapsepõlves. Nii ka sina ise.
To report this post you need to login first.
10.10.2018 14:20
Minu ema kasvas/elas sünnist saati erinevates lastekodudes. Praegu on 50ndate keskel ja tal pole kunagi ühtegi tõsist suhet olnud, peale minu sündi ei ole üldse mehi olnud ja minu isaga ei olnud ka suhtes.
Ma muidugi ei usu otseselt, et see on seotud pere puudumisega. Mõned inimesed jäävadki lihtsalt kaaslaseta.
To report this post you need to login first.
10.10.2018 21:21
Veider. Ükski psühhiaater ei nõustuks väidetega, et täitsa ükskõik, kas inimene on kasvanud üles keldris puuris või alkohoolikust vanematega, küll ta ise loodust ja loomi vaadates armastama õpib. Keegi ütles väga õigesti, et armastus on nagu keel. Aga keelte õppimise puhul on nii, et kui sa pole teismeeaks omandanud mingit keelt, jääd sa seda edaspidi aktsendiga rääkima. Sealjuures on kõige olulisem roll väikelapseeal. Kes siis ei õpi rääkima, seda on hiljem võimatu ideaalselt rääkima õpetada. Ja kes pole varases lapseeas kiindumust ja armastust tunda saanud, ei suuda seda täielikult täiskasvanuks saades omandada.
Raamatus “Poiss, keda kasvatati nagu koera” kirjeldab üks lastepsühhiaater raskeid laste väärkohtlemise ja hooletusse jätmise juhtumeid. Seal oli ka üks varakult hüljatud tüdruk, kes oli kasvanud lastekodus. Üsna varakult lasi ta endale lapse teha, oli üksikema. Ta hoolis oma lapsest, aga laps oli meeletult alakaaluline ja teda ähvardati emalt ära võtta. Ema andis talle korralikult süüa ja kõik uuringud näitasid, et kõik oleks pealtnäha justkui korras. Asjale jõudis jälile psühhiaater, kes nägi, et ema ei kallistanud ega hellitanud last mitte kuidagi. Tal ei tulnud see instinktiivselt nagu enamikel emadel. Ema ja laps kolisid ühte hooldusperre ning ema nägi, kuidas sealne mamma lapsi hellitab ja nunnutab. Ta õppis oma lapsega ka armas olema ja laps võttis kuu ajaga 7kg juurde. Armastuse puudus oli lapse organismi pannud hüljatuserežiimile, mis takistas juurde võtmist ja kosumist, aga sellest saadi üle.
Seega ei tule kõik selle peale, kuidas armastada ja armastust sobivalt välja näidata.
To report this post you need to login first.
16.10.2018 16:36
Olen vanemate hüljatud (4. aastaselt).
Võin vaid enda kohta rääkida, sest ma ei ole feminist, kes võtab õiguse kogu naissugu eest leelotada. Lisaks olen veel mees.
Hüljatud lapse ajuehitus on hoopis teistsugune, mis tähendab, et reageering erinevatele stiimulitele on teistsugune. Kui tavaline laps eeldab-teab, et kõige kallim inimene on soe ja sõbralik, tingimusteta armastav, siis hüljatud laps teab, et kõige kallim inimene reedab ta. Lapsest sirguv noor inimene sirgub koos selle teadmisega ja isegi, kui ta kaine mõistusega saab aru, et kõik inimesed ei reeda teda, siis alateadlik tunne (kõhutunne) räägivad talle vastupidist. Pahatihti sellise ajalooga lapsed hakkavad alateadlikult saboteerima enda suhet, sest kuigi nad tahavad ja vajavad intiimsust, siis ajalooliselt nad teavad, et kedagi ei tasu usaldada ja 100% ei tasu olla 100% avatud. Kuna esimene hoop, mille nad said lapsepõlves, oli neile eriti karm, sest see oli ootamatu ja neil puudus kontroll selle üle, siis edaspidi üritavad nad kontrolli hoida enda käes, ehk et hoiavad silmad-kõrvad lahti ja kui midagi läheb pekki, siis nad lõpetavad suhte, sest nad ei taha läbi elada jälle seda tunnet, mis juhtub siis, kui nad maha jäetakse/hüljatakse. Sestap ka lapsendatute lühikesed ja mitmed suhted.
Kas nad suudavad elu lõpuni koos olla? Ma ei tea. Enda pealt ma seda ei näe/usu. Ma olen enda hüljatusaatusega tuttavate seas ainus, kes käib teraapias ja kuigi ma olen ära lahendanud palju probleeme, siis tänasel päeval ei usalda ma jätkuvalt mitte ühtegi inimest (vabandust! aga veel vähem mõnda naist), et anda lubadus olla mis-iganes-juhtub koos.
Nagu varem ka rõhutasin — see on minu arvamus ja ei pruugi kehtida kõikidele.
Soovitan googeldada ja ise uurida (nt. adopted child syndrome).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 16.10 16:36; 18.10 10:17; 18.10 13:20; 19.10 12:47;
To report this post you need to login first.
18.10.2018 01:34
Hm, minul tekkis hoopis küsimus – miks sina soovid arendada suhet inimesega, kes ei oska armuda/armastada? Ma ei küsi kriitika tegemiseks, vaid su enese pärast.
Kuid eelkirjutajale ja sinule mõeldes võin kinnitada oma kogemuste põhjal, et kõik on võimalik. Lihtsalt, muidugi ei tule.
To report this post you need to login first.
18.10.2018 04:40
Oleneb väga inimesest, mõni loob lapsena suhted teiste lastega või kasvatajatega ning on võimeline õppima armastama. Siiski arvan, et kui teatud vanuseks pole ühtegi lähedast (ei pea olema isegi perekonnatasemel) suhet loodud, võib tõesti enam mitte osata. Ja asi pole julguses, nagu eespool arvatakse, inimene ei ole õppinud suhteid looma ning on tuim ja ükskõikne. Ta ei oska kedagi tahta ega vajada. Täpselt samamoodi, nagu mõned kasvavad üles õdede ja vendadeta ning ei igatse kunagi selle järele, sest see on ainus elu, mida nad teavad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.10 04:40; 18.10 17:47;
To report this post you need to login first.
18.10.2018 10:17
Oleneb väga inimesest, mõni loob lapsena suhted teiste lastega või kasvatajatega ning on võimeline õppima armastama. Siiski arvan, et kui teatud vanuseks pole ühtegi lähedast (ei pea olema isegi perekonnatasemel) suhet loodud, võib tõesti enam mitte osata. Ja asi pole julguses, nagu eespool arvatakse, inimene ei ole õppinud suhteid looma ning on tuim ja ükskõikne. Ta ei oska kedagi tahta ega vajada. Täpselt samamoodi, nagu mõned kasvavad üles õdede ja vendadeta ning ei igatse kunagi selle järele, sest see on ainus elu, mida nad teavad.
Mina panin Sulle miinuse, sest räägid asjast mööda (mis on täiesti arusaadav, sest Sul pole vastavas olukorras kogemusi). Nimelt Sinu jutust võib aru saada, et hüljatud lapsed oskavad armastada, aga kardavad seda teha ja piisava poputamise korral nad saavad julgeks ja hakkavad armastama. Selline olukord kehtiks siis, kui mõnda inimest, keda on armastatud, on pidevalt maha jäetud ja ta ei julge enam armastada, kuigi armastusvõime on tal olemas. Hüljatud lastel seda oskust ei ole, sest armastamist õpitakse lapsepõlves vaadates vanemaid pika aja jooksul (0 – 6 aastat miinimum). Hüljatud lapsed, eeldusel, et nad on hüljatud selle perioodi sees, pole nn armastusoskust, sest nad on õppinud vanematelt teist asja — et raskuste korral keeratakse teineteisele selg ja lahkutakse. Armastust õpitakse aeglaselt, nn päev-päeva haaval, justnagu usaldust. Hülgamist õpitakse aga ühekordselt — piisab piisavalt tugevat hoobist ja laps õpib, et inimesi ei tasu usaldada. Kuna ema on lapse jaoks iseenesest mõistetavalt alati toeks ja abiks, siis vanemapoolne hülgamine ei tekita lapses mitte solvumist, vaid eksistentsiaalset ohtu — laps ei saa maailmast aru, tunneb ennast igakülgselt ohustatuna ja tõuseb ärevus, sest aktiveerub upu või uju kaitsemehhanism. Kuna laps ei oska veel nn ujuda, seda enam, et tal pole kusagile ujuda (vanemaid on lapsel ju lõplik arv), siis pidev upu-uju seisund kogub lapsesse ebakindlust, segadust, viha jne. Mingisugusel hetkel on vanema vastu usaldus kadunud ja isegi kui vanem naaseb, siis usaldus on juba nii kadunud, et seda enam ei paranda. Vahet pole, palju seda armastust on olnud või õpitud, sellisel hetkel kaob kõik see.
Niiet hüljatud lapsel ei ole lihtsalt olemas armastamiseoskust, sest ema* rikkus selle ära. Teadlikult võib täiskasvanud inimene imiteerida käitumist ja üritada olla suhtes, kuid alateadliku teadmist, et lähedased inimesed reedavad/lähedased inimesed võivad mind hüljata/ma ei ole armastuväärne, see ära ei võta ja niikaua kuni inimene on teadlik (elu lõpuni, v.a. amneesia, lobotoomia jt :)), mida suudavad inimesed teineteisele teha, see ei muutu.
Mitu raamatut ja teadustööd on teinud Nancy Verrier on kirjutanud selle kohta terve raamatu “The Primal Wound”. Lisan siia ühe lingi, kus saab pikemalt lugeda hüljatud lapse suhet armastusega, kuid tooksin välja paar lõiku lõigu, inglise keeles:
Why is it so difficult for adoptees to understand that they do, indeed, have an impact on others? I believe it begins when the first mother disappears. Picture this: A baby is born ready to be welcomed into the world by his/her mother. However, he/she is whisked away by a nurse and placed in a nursery (or sometimes placed into the arms of a substitute mother). The baby cries out for the woman whom he would have recognized as mother through all his senses. That mother doesn’t come. After a while the baby gives up, goes into shock, and loses all hope that mother will return.
At the time that this is happening, 100 billion neurons are beginning to be connected in the brain. Those neurons are connecting as a result of the experiences the child is having. Will there be a difference between the neurological connections of a baby who was placed right after birth into the loving arms of its mother and the baby who is separated from her for good? All the crying didn’t help. What this does is leave the baby with neurological connections which convey: “I’m not important; I don’t matter; I have no impact.” These early neurological connections are deeply imprinted in the brain of the newborn, especially when it happens during the trauma of having mother disappear. Ten, twenty, thirty, forty years later, the effect of that early neurological imprinting remains.
http://nancyverrier.com/adoptees-and-the-double-standard/
* räägin vaid emast, sest lapse esimestel eluaastatel on ema lapse jaoks oluline, isa ja muud sugulased ei oma lapsega sellist sidet nagu ema.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 16.10 16:36; 18.10 10:17; 18.10 13:20; 19.10 12:47;
To report this post you need to login first.
18.10.2018 12:36
Minu üks kaugem sugulane on kasvanud lastekodus.
Tal on nüüd endal mees ja lapsed. Oma lapsi on ta väga armastanud ja olnud neile hea ema.
Aga kõrvalt vaadates tundub, et suhe mehega on tal pisut teistsugune. Minu meelest on ta väga klammerdunud oma abikaasasse. Ükskõik mida mees ütleb või kuidas käitub, kunagi ei ütle ta midagi vastu, ega tee midagi mis mehele ei meeldi. Ta on kuidagi väga alandlik kogu aeg. Ei oska üldse seista enda eest.
Mulle tundub, et kuna lapsena on tema kõige lähedasemad ta hüljanud, siis nüüd ta väga kardab, et see võib uuesti juhtuda.
To report this post you need to login first.
18.10.2018 13:20
Minu üks kaugem sugulane on kasvanud lastekodus.
Tal on nüüd endal mees ja lapsed. Oma lapsi on ta väga armastanud ja olnud neile hea ema.
Aga kõrvalt vaadates tundub, et suhe mehega on tal pisut teistsugune. Minu meelest on ta väga klammerdunud oma abikaasasse. Ükskõik mida mees ütleb või kuidas käitub, kunagi ei ütle ta midagi vastu, ega tee midagi mis mehele ei meeldi. Ta on kuidagi väga alandlik kogu aeg. Ei oska üldse seista enda eest.
Mulle tundub, et kuna lapsena on tema kõige lähedasemad ta hüljanud, siis nüüd ta väga kardab, et see võib uuesti juhtuda.
Väga suure tõenäosusega see nii on. Hakkamasaamismehhanisme sellistel inimestel on kaks:
1) klammerdumine ja nn füüsiliselt lahkumist takistav
2) eemalhoidev
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 16.10 16:36; 18.10 10:17; 18.10 13:20; 19.10 12:47;
To report this post you need to login first.
18.10.2018 17:47
Oleneb väga inimesest, mõni loob lapsena suhted teiste lastega või kasvatajatega ning on võimeline õppima armastama. Siiski arvan, et kui teatud vanuseks pole ühtegi lähedast (ei pea olema isegi perekonnatasemel) suhet loodud, võib tõesti enam mitte osata. Ja asi pole julguses, nagu eespool arvatakse, inimene ei ole õppinud suhteid looma ning on tuim ja ükskõikne. Ta ei oska kedagi tahta ega vajada. Täpselt samamoodi, nagu mõned kasvavad üles õdede ja vendadeta ning ei igatse kunagi selle järele, sest see on ainus elu, mida nad teavad.
Mina panin Sulle miinuse, sest räägid asjast mööda (mis on täiesti arusaadav, sest Sul pole vastavas olukorras kogemusi). Nimelt Sinu jutust võib aru saada, et hüljatud lapsed oskavad armastada, aga kardavad seda teha ja piisava poputamise korral nad saavad julgeks ja hakkavad armastama. Selline olukord kehtiks siis, kui mõnda inimest, keda on armastatud, on pidevalt maha jäetud ja ta ei julge enam armastada, kuigi armastusvõime on tal olemas. Hüljatud lastel seda oskust ei ole, sest armastamist õpitakse lapsepõlves vaadates vanemaid pika aja jooksul (0 – 6 aastat miinimum). Hüljatud lapsed, eeldusel, et nad on hüljatud selle perioodi sees, pole nn armastusoskust, sest nad on õppinud vanematelt teist asja — et raskuste korral keeratakse teineteisele selg ja lahkutakse. Armastust õpitakse aeglaselt, nn päev-päeva haaval, justnagu usaldust. Hülgamist õpitakse aga ühekordselt — piisab piisavalt tugevat hoobist ja laps õpib, et inimesi ei tasu usaldada. Kuna ema on lapse jaoks iseenesest mõistetavalt alati toeks ja abiks, siis vanemapoolne hülgamine ei tekita lapses mitte solvumist, vaid eksistentsiaalset ohtu — laps ei saa maailmast aru, tunneb ennast igakülgselt ohustatuna ja tõuseb ärevus, sest aktiveerub upu või uju kaitsemehhanism. Kuna laps ei oska veel nn ujuda, seda enam, et tal pole kusagile ujuda (vanemaid on lapsel ju lõplik arv), siis pidev upu-uju seisund kogub lapsesse ebakindlust, segadust, viha jne. Mingisugusel hetkel on vanema vastu usaldus kadunud ja isegi kui vanem naaseb, siis usaldus on juba nii kadunud, et seda enam ei paranda. Vahet pole, palju seda armastust on olnud või õpitud, sellisel hetkel kaob kõik see.
Niiet hüljatud lapsel ei ole lihtsalt olemas armastamiseoskust, sest ema* rikkus selle ära. Teadlikult võib täiskasvanud inimene imiteerida käitumist ja üritada olla suhtes, kuid alateadliku teadmist, et lähedased inimesed reedavad/lähedased inimesed võivad mind hüljata/ma ei ole armastuväärne, see ära ei võta ja niikaua kuni inimene on teadlik (elu lõpuni, v.a. amneesia, lobotoomia jt :)), mida suudavad inimesed teineteisele teha, see ei muutu.
Mitu raamatut ja teadustööd on teinud Nancy Verrier on kirjutanud selle kohta terve raamatu “The Primal Wound”. Lisan siia ühe lingi, kus saab pikemalt lugeda hüljatud lapse suhet armastusega, kuid tooksin välja paar lõiku lõigu, inglise keeles:
Why is it so difficult for adoptees to understand that they do, indeed, have an impact on others? I believe it begins when the first mother disappears. Picture this: A baby is born ready to be welcomed into the world by his/her mother. However, he/she is whisked away by a nurse and placed in a nursery (or sometimes placed into the arms of a substitute mother). The baby cries out for the woman whom he would have recognized as mother through all his senses. That mother doesn’t come. After a while the baby gives up, goes into shock, and loses all hope that mother will return.
At the time that this is happening, 100 billion neurons are beginning to be connected in the brain. Those neurons are connecting as a result of the experiences the child is having. Will there be a difference between the neurological connections of a baby who was placed right after birth into the loving arms of its mother and the baby who is separated from her for good? All the crying didn’t help. What this does is leave the baby with neurological connections which convey: “I’m not important; I don’t matter; I have no impact.” These early neurological connections are deeply imprinted in the brain of the newborn, especially when it happens during the trauma of having mother disappear. Ten, twenty, thirty, forty years later, the effect of that early neurological imprinting remains.
http://nancyverrier.com/adoptees-and-the-double-standard/
* räägin vaid emast, sest lapse esimestel eluaastatel on ema lapse jaoks oluline, isa ja muud sugulased ei oma lapsega sellist sidet nagu ema.
Ma väitsin just vastupidist, et siin eespool arvatakse, et ei julge, kuid minu meelest on see vale. Ma ei tea, kuidas on võimalik mu tekstist just vastupidist välja lugeda. Igatahes ma nõustun, et kui teatud vanuseks pole tekkinud lähedasi suhteid või on lähedased pidevalt alt vedanud, siis hiljem on neil raske tekkida. Kuid siiski neuronid muutuvad kogu aeg, aju uueneb. Enamik inimesi lihtsalt ei muuda oma käitumist ja mõtlemist täielikult, muutuste tegemine on umbes väike hobi tavalise elu kõrvalt, mis aga jääb täpselt samamoodi jätkuma. Hea näide on IQ-testideks treenimine, tehakse paar tundi päevas ülesandeid, muidu aga mõeldakse edasi täpselt samamoodi. Ei muudeta baasmõtlemist, et kui enne näiteks jalutad tänaval ja mõtled suhetele või ei mõtle üldse, siis nüüd ainult intellektuaalsetele probleemidele, sunnid enda aju kiiremaks, suhtled intelligentsemate inimestega, kontrollid ennast, ei vaata seebikaid, ei anna ahvatlustele järele, muudad toitumist, lähed hea meelega hommikul jooksma, teed kõike kirega ja tungiga rohkem saavutada ning ootad uusi väljakutseid, mitte seda, et see kõik läbi saaks, saavutad nö voolava staadiumi, kus oled hetkes, mitte sealt väljaspool, oma harjumuspärases maailmas.
Kusjuures, mul on küll teatud kogemusi selle teemaga, sest olen ise üks selline laps, kes ei saanud kellegagi lapsepõlves kontakti. Ei ole küll lastekodulaps, aga ei tekkinud kunagi lähedast ega usalduslikku suhet ja enam pole selleks vajadust, inimesed pigem tüütavad. Just seetõttu ei nõustu ma, et ei julge. Nooremana olin liiga häbelik, kus ehk tõesti ei julgenud, nüüd on asi rohkem huvipuuduses, olen tuim, väga vähe avaldab mulle üldse mingit mõju. Kõik tunded on nagu filmilinal, eest läbi jooksvad ja võltsilt suureks puhutud, aga nagu mingi meedium, mis on meelelahutusena nauditav, aga siis möödub. Ma ei oska lähedasi suhteid hoida, kui esimene tüli tuleb, siis ei huvita inimene enam, sest tagasiminek algusfaasi pole võimalik. Pikaajalised argipäevased suhted on lihtsalt igavad. Ei oska tülisid lahendada, sest pole kunagi kedagi olnudki, keda nii kaua teaks, et saaks tülidest üle ja jälle lähedaseks. Kõik inimsuhted on hetkelised ja mööduvad, kuigi olen introvert ja iseloomule vastavalt sobiks pigem vähe lähedasi sõpru.
Samas selle kirjaniku tekst on minu jaoks natuke ebateaduslik ja pseudospirituaalne. See pole küll nii halb, nagu väita, et inimene kardab, kui ta lähedasi suhteid ei loo või näiteks autisti puhul öelda, et ta ise ei tahagi normaalne olla. Kuid siiski on see üsna pealiskaudne ja ettekujutatud kirjeldus, kus lapsele omistatakse oma täiskasvanu fantaasiat. Vastsündinu alles õpib maailma tundma, tal pole selliseid valmismõeldud kontseptsioone, nagu sünniema jätab maha, mina pole oluline vms. Ta ei saa esialgu arugi, mis on hea ja halb. Tal on raske tunda enda nälga, sooja, külma, eristada tundeid. Nagu sa ütlesid, neuronid ajus alles arenevad. Just seepärast on väikelapse adopteerimine lihtsam, tema aju on plastiline ja muutlik.
Sünniema poolne mahajätmise trauma pole ka selles mõttes loogiline, et paljudes kogukondades ei hoolitsegi sünniema lapse eest või vähemalt mitte ainult tema, laps antakse ämmaemanda või vanema ja kogenenuma naise kätte ning väikelapsi kasvatatakse koos, et suurem osa naistest saaks tööd teha. Ka loomad adopteerivad teisi loomapoegi, kägu muneb munad võõrastesse pesadesse ja käolapsel tekib side oma teisest liigist emaga. Ahvide puhul on näiteks nii, et isegi emanukk on tunduvalt parem, kui ema puudumine. Inimlapse puhul on oluline, et side tekiks vähemalt kellegagi, mitte kindlalt sünniemaga. Minu meelest pole tal ühtegi tõestust ega uuringut, et just bioloogilise emaga saab tekkida kontakt ja mitte kellegi teisega. Kas bioloogilise isaga siis tekib või? Isa pole ka ju last sünnitanud? Või tunneb laps isa lõhna kuidagi ära?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.10 04:40; 18.10 17:47;
To report this post you need to login first.
19.10.2018 12:47
Eelmisele vastuseks, ei hakka tsiteerima, liiga pikk tekst.
Vastsündinud laps ei ole nn tabula rasa, et sünnib ära ja hakkab kuultkukkununa maailma kogema. Teadlikuks saavad lapsed iseendast juba ema kõhus olles, kuulevad ema häält, südamelööke jne. Kui laps sünnib, siis sünd iseenesest on juba trauma ning teda rahustab siis ema hääl, ema südamelöökide rütm jne. Ei, lapsed ei mõtle, nad tunnetavad. Ja vahet sugugi ei ole, kas emast eraldatakse vastsündinu või suurem laps, psühholoogiline reakstioon on sama. Jah, vahe siiski on, kas eraldada vastsündinu või vanem laps — vastsündinult hüljatud ja adopteeritud lapsed suudavad pikema aja jooksul eksisteerida ühiskonnas probleemideta, kuid hiljemalt 40-ks eluaastaks ei ole enam vahet, kas oled adopteeritud vastsündinuna ja hiljem, probleemid, mida hülgamine põhjustab, lihtsalt avalduvad hiljem.
Ebateaduslikuks ja pseudoteadlikuks nimetada inimest, kes igapäevaselt tegeleb hüljatud lastega, on hariduselt psühhiaater ja on hüljatute teemat pikka aastaid uurinud… ei jäta sinust just kõige intelligentsemat muljet. Võiks enne siiski natuke mõtelda, kui enda rumalust demonstreerida.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 16.10 16:36; 18.10 10:17; 18.10 13:20; 19.10 12:47;
To report this post you need to login first.
19.10.2018 15:14
Lähedalt sugulane lapsendas teismelised kaksikud: poisi ja tüdruku. Nad on hetkel kolmekümnendates. Tütar on 15a abielus. 4 last. Poeg ei ole suutnud ühtegi suhet hoida. Elab oma kasuemaga hetkel.õnneks alkoholi probleeme pole.
Seega nii ja naa.
To report this post you need to login first.
20.10.2018 18:00
Veel üks teemakohane raamat https://www.amazon.com/Why-Love-Matters-affection-shapes/dp/0415870534/ref=dp_ob_title_bk
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
