Kevadel mõtlesime, et sügisest võiks hakata proovima last teha. Et ega see nagunii võtab ka aega jne. Juhtus aga nii, et “kogemata” jäin rasedaks aga juba suvel. Hetkel veel üsna värskelt lapseootel ca 5 nädalat.
Mees on rahul, et rase olen, minu sees on meeletu tunnete möll ja ei suuda ära otsustada, mida teha, kas jätkata rasedusega või mitte.
Mees on minuga elus päris halvasti ja alandavalt käitunud, kuid terve see periood ehk alates kevadest, kui rääkisime, et võiksime sügisel proovida, on ta käitunud minuga üllatavalt hästi. Minus lausa tärkas lootus ja usk ilusama paarisuhte osas. Muidu vanasti ikka saadeti iga väikese asja peale koledatesse kohtadesse ja ka mina ise olin igasuguste inetute sõnadega tihti üle külvatud. Seda muidugi mitte igapäevaselt, vaid tal närvikava väga väga nõrk ning tihti kui tal tööl näiteks pingeline, pidin kasvõi füüsiliselt eemale hoidma, et teda jumala eest miski ei ärritaks kodus ja ma jälle inetustega ei saaks üle valatud. Aga see selleks.
Nüüd on ta kevadest alates olnud aga mõistlik ning tõenäoliselt “ootusärev” peagi planeeritava raseduse osas. Saades teada, et olen rase, oli ta pigem õnnelik. Ega ta mingeid õnnelikke emotsioone välja ei näidanud, aga neid ta kunagi väga ei näitagi. Halba oskab sekundiga endast välja elada, kogu hea ja ilusa jätab aga jagamata.
Nädal aega olen teadlik olnud, et olen rase. Esimesed 5 päeva umbes oli ta väga hea ja hooliv mees. Mõtlesin lausa, et kas tõesti on lapse tulek suutnud jää sulatada ja minuga hakata lõpuks vaid hästi käituma, meil tuleb imeilus perekond jne. Aga ei.. viimase paari päeva jooksul olen juba saanud ka sõimusõnu (kuna tööl pinged ja mina olen nende välja elamise enda peale saanud) ja näiteks kui üks kord OMAETTE nutsin teises toas ja ta kuulis, siis läks nii närvi, et ütles tee see krdi abort siis, kui sa hakkama ei saa muudmoodi.
Ja kui temaga proovisin rääkida just et kas laps hetkel tuleb õigesse kohta või oleks mõistlik hetkel abort teha (kuna ma tõesti siiralt järjest enam nii tunnen, et praegu siiski pole õige aeg ja ta ise pole veel tegelikult valmis isaks saama), ütles ta mulle kohe, et siis tee enda abort, paki asjad ja suhe on läbi. Ehk siis ta tahab last, aga kahjuks minuga paremini käituda ei suuda. Ja ma ei eelda, et mind peab vati sees hoidma nüüd seepärast, et rase olen, vaid võiks vähemalt inetused ütlemata jätta ja natukene mingites olukordades arvestada, et ma ootan last ja see on natukene teine olukord, kui mitte rase olemine.
Aga oh ei. Näha on, et inimene ei muutu ja mis eriti paneb mind hirmuga mõtlema, et mis veel pärast sünnitust saab, kui tuleb ka reaalselt raske periood. See inimene ei pruugi üldse hakkama saada selles olukorras ja siis jäetakse mind võib-olla üldse lõpuks maha.
Kogu selle lühikese raseduse jooksul olen hakanud kahtlema, kas üldse on õige mees, kellega ikka laps teha, kuigi oleme aastaid koos olnud ja rasedust isegi planeerima tahtsime hakata.
Mis paneb kõige enam kahtlema teises suunas jällegi on see, et olen juba pisut 30+ ning lapsi pole. Oleks nagu kas just viimane aga ütleme nii et väga mõistlik aeg esimese lapse saamiseks.
Mõtteid nii palju, segadust. Kohe kui meest läheduses pole, ma ainult nutan.
Vajaksin nii väga toetust ja hoolt, sellelt mehelt seda ei tule, ka mitte siis, kui ootan last. Enda emotsioone talle välja näidata ei tohi. Kui peaksin nutma, saan sõimata.
Väga raske otsus elus ja täna ei tea nagunii, mis õige mis vale. Võin jääda mõlemat otsust hiljem kahetsema, ükskõik, mis hetkel siis otsustan. Aga loeks huvi pärast teie arvamusi, kogemusi, kommentaare.
Ps! Võib-olla ma ise olen liiga palju muinasjutte lugenud ja kujutan ette, et raseduse hellas perioodis võiks naisega õrnalt ja armastusväärselt käituda. Võimalik, et reaalsus ongi tavaelus inimestel midagi muud ning rasedaks olemine ei pea panema meest paremini käituma.
