Esileht Lapse ootamine Raske otsus-abort või mitte

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )

Teema: Raske otsus-abort või mitte

Postitas:
Kägu

Kevadel mõtlesime, et sügisest võiks hakata proovima last teha. Et ega see nagunii võtab ka aega jne. Juhtus aga nii, et “kogemata” jäin rasedaks aga juba suvel. Hetkel veel üsna värskelt lapseootel ca 5 nädalat.

Mees on rahul, et rase olen, minu sees on meeletu tunnete möll ja ei suuda ära otsustada, mida teha, kas jätkata rasedusega või mitte.

Mees on minuga elus päris halvasti ja alandavalt käitunud, kuid terve see periood ehk alates kevadest, kui rääkisime, et võiksime sügisel proovida, on ta käitunud minuga üllatavalt hästi. Minus lausa tärkas lootus ja usk ilusama paarisuhte osas. Muidu vanasti ikka saadeti iga väikese asja peale koledatesse kohtadesse ja ka mina ise olin igasuguste inetute sõnadega tihti üle külvatud. Seda muidugi mitte igapäevaselt, vaid tal närvikava väga väga nõrk ning tihti kui tal tööl näiteks pingeline, pidin kasvõi füüsiliselt eemale hoidma, et teda jumala eest miski ei ärritaks kodus ja ma jälle inetustega ei saaks üle valatud. Aga see selleks.

Nüüd on ta kevadest alates olnud aga mõistlik ning tõenäoliselt “ootusärev” peagi planeeritava raseduse osas. Saades teada, et olen rase, oli ta pigem õnnelik. Ega ta mingeid õnnelikke emotsioone välja ei näidanud, aga neid ta kunagi väga ei näitagi. Halba oskab sekundiga endast välja elada, kogu hea ja ilusa jätab aga jagamata.

Nädal aega olen teadlik olnud, et olen rase. Esimesed 5 päeva umbes oli ta väga hea ja hooliv mees. Mõtlesin lausa, et kas tõesti on lapse tulek suutnud jää sulatada ja minuga hakata lõpuks vaid hästi käituma, meil tuleb imeilus perekond jne. Aga ei.. viimase paari päeva jooksul olen juba saanud ka sõimusõnu (kuna tööl pinged ja mina olen nende välja elamise enda peale saanud) ja näiteks kui üks kord OMAETTE nutsin teises toas ja ta kuulis, siis läks nii närvi, et ütles tee see krdi abort siis, kui sa hakkama ei saa muudmoodi.

Ja kui temaga proovisin rääkida just et kas laps hetkel tuleb õigesse kohta või oleks mõistlik hetkel abort teha (kuna ma tõesti siiralt järjest enam nii tunnen, et praegu siiski pole õige aeg ja ta ise pole veel tegelikult valmis isaks saama), ütles ta mulle kohe, et siis tee enda abort, paki asjad ja suhe on läbi. Ehk siis ta tahab last, aga kahjuks minuga paremini käituda ei suuda. Ja ma ei eelda, et mind peab vati sees hoidma nüüd seepärast, et rase olen, vaid võiks vähemalt inetused ütlemata jätta ja natukene mingites olukordades arvestada, et ma ootan last ja see on natukene teine olukord, kui mitte rase olemine.

Aga oh ei. Näha on, et inimene ei muutu ja mis eriti paneb mind hirmuga mõtlema, et mis veel pärast sünnitust saab, kui tuleb ka reaalselt raske periood. See inimene ei pruugi üldse hakkama saada selles olukorras ja siis jäetakse mind võib-olla üldse lõpuks maha.

Kogu selle lühikese raseduse jooksul olen hakanud kahtlema, kas üldse on õige mees, kellega ikka laps teha, kuigi oleme aastaid koos olnud ja rasedust isegi planeerima tahtsime hakata.

Mis paneb kõige enam kahtlema teises suunas jällegi on see, et olen juba pisut 30+ ning lapsi pole. Oleks nagu kas just viimane aga ütleme nii et väga mõistlik aeg esimese lapse saamiseks.

Mõtteid nii palju, segadust. Kohe kui meest läheduses pole, ma ainult nutan.

Vajaksin nii väga toetust ja hoolt, sellelt mehelt seda ei tule, ka mitte siis, kui ootan last. Enda emotsioone talle välja näidata ei tohi. Kui peaksin nutma, saan sõimata. 

Väga raske otsus elus ja täna ei tea nagunii, mis õige mis vale. Võin jääda mõlemat otsust hiljem kahetsema, ükskõik, mis hetkel siis otsustan. Aga loeks huvi pärast teie arvamusi, kogemusi, kommentaare.

Ps! Võib-olla ma ise olen liiga palju muinasjutte lugenud ja kujutan ette, et raseduse hellas perioodis võiks naisega õrnalt ja armastusväärselt käituda. Võimalik, et reaalsus ongi tavaelus inimestel midagi muud ning rasedaks olemine ei pea panema meest paremini käituma.

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Telefonis ei saa teemat enam muuta. Oleksin tahtnud selle juurde lisada, et abort tähendaks ka suhte lõpetamist. Antud rasedus on vaga tugevalt pannud mind mõtlema selles suunas, kas see mees on ikka minu jaoks oige, kas ma pean taluma enda pidevat sõimamist jne.

Olen seda kahelnud ka varem, kuis pärast kokkulepet, et sügisest võiks proovida last saada ja tema püüab ka olla parem kaaslane, ongi ta olnud täitsa teine inimene. Oli usk ja lootus, et tõesti asjad saavad lapse tulles vaid paremaks minna. See illusioon purunes aga juba 5 päevaga.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sellise inimesega last ei saaks, sellised ei muutu. Laps saab tulevikus sellest kismast oma osa, harva jäävad lapsed puutumata ja kõnnite ja elate kikivarvul. KUID see ei tähenda alati aborti – kui tunned, et last tahad, “kell” tiksub ja suudad üles kasvatada, on alati variant laps üksi saada.

+25
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuule. Oma partneriga peab alati normaalselt käituma. Jah, kõigil on raskeid aegu, aga su kirjeldatu on vaimne vägivald. Kas sa enne ei saanud sellest aru? Pole ju vahet, kas laps praegu või sügisel, need kaks-kolm kuud ei muuda midagi. Kas sa ei karda, et ta hakkab ka lapse peale karjuma? Laps saab sõimata kui mänguasi on vales kohas? Äkki isegi siis, kui julgeb haigeks jääda?

Vabanda, aga kui vana sa oled? Kui juba teatud vanuses, siis võid kaaluda ka üksi lapse kasvatamist, kui tunned, et väga last tahad. Olgem realistid, ega sa ju ei tea, millal uue kaaslase leiad. Aga kui oled nt alles 20ndate alguses, siis … siis ma vist võtaks rahulikult, prooviks ise kasvada-areneda ja hetkel lapsesaamise edasi lükata.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mis põhjusel peaks laps selliseid vanemaid tahtma? Üks sõimab, teine nutab nurgas.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna sinu jutust tuleb välja, et oled mehe käitumisega harjunud (mis siis, et mitte rahul), lisan mõned ilustamata faktid siia.

See, mida sa kirjeldad, ei ole loomulik osa suhtest, mida kõigil ette tuleks ja mida paratamatusena peaks võtma. Hooliv ja armastav kaaslane ei käitu nii, sa oled koos vaimse vägivallatsejaga. Me ei räägi siin sellest, et inimene teeb elu jooksul üksikuid vigu, pärast mida end kohe parandab, vaid juba kinnistunud mustrist. Ta kohtleb sind vastavalt sellele, kuidas ta sinu suhtes tunneb. Loevad teod, siin ja praegu, mitte tulevikku suunatud ilusad lubadused, mis kunagi ei täitu. Küsimus on, kas lahkud siis, kui sa ise vaimsete probleemide tõttu murdud või tõmbad oma lapse ka sellesse ringi kannatajaks, kes omakorda kodust väärad käitumis- ja mõttemustrid kaasa saab. Katkine + katkine ≠ terve. Kas sa unistasidki sellisest isast oma lapsele? Või oleksid väiksele endale tahtnud taolist vägivaldset vanemat? Või juba kogesid lapsepõlves midagi sellist ning otsid nüüd samasugust ebakindlat ja ebaturvalist keskkonda, millega sa kogu aeg harjunud oled?

Mõtle, miks sa arvad, et väärid just niisugust kohtlemist, mille osaks sa kodus saad, ja mitte õnnelikku, armastavat, toetavat ja hoolivat suhet. Vastasel juhul oleks sa juba ammu läinud, mitte hakanud end mehe külge siduma nii tähtsa ja elumuutva sündmusega nagu lapse saamine.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina näen sellise kirjelduse järgi vaid üht lahendust: võtta ennast kokku ja igal juhul minna lahku sellisest suhtest. See ei ole jätkusuutlik. Sa oled juba nii palju kannatanud, et aeg oleks enda heaolu peale mõtlema hakata.

Kas suudad jätkata üksi, oodata, et mõne aasta jooksul selle päris õige leiad ja sellega uus pere luua, teadmata, kui kaua see tegelikult aega võib võtta..

  1. Või jätad lapse alles ja kasvatad esialgu üksi. Lapse isa saab ju ka lapse elust “välja lõigata”. Tundub julm. Aga kas sellise olemusega meest saaks isaks nimetada, ükskõik kui viisakalt ta ennast parimatel päevadel üleval peab!?

Oleksid küll justkui endise mehega seotud aga kui kardad, et vanus peale tiksub, õiget ei tule või mis iganes muu põhjus veel, siis jäta laps alles. Ja kasvata teda puhtas ja vaimselt terves keskkonnas.

Ega muud soovida saagi sulle kui Õigeid Otsuseid!!!

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Või jätad lapse alles ja kasvatad esialgu üksi. Lapse isa saab ju ka lapse elust “välja lõigata”.

Ei saa tänapäeval midagi nii kergelt “elust välja lõigata”. Kui see mees on teadlik, et sa lapse alles jätad, siis ta ei pruugi üldse sind enam rahule jätta. Ta on lapse isa ja tal on palju õigusi. Nii et mõtle väga hästi järele, kas oled nõus peale selle jobu juurest lahkumist, temaga veel 18a suhtlema, kuni laps saab täisealiseks.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline mees ei muutu. Kindlasti oli ta ka suhte alguses sinuga kena nagu raseduse alguses, aga nagu nüüdseks juba tead, läheb see mööda. Kuni teil lapsi ei ole, teab ta väga hästi, et oled vaba teda maha jätma ja peab end kasvõi mingilgi määral kontrollima. Sellest hetkest alates kui laps on olemas, oled temast palju rohkem sõltuv ja see on miski, mida ta hakkab sinu vastu ära kasutama.

Lapsesaamine (just esimese lapse saamine) tundub alati romantiline ja armas. Tegelikkuses on enamike beebidega väga palju tööd ja vähe und. See aeg paneb isegi tugevad ja õnnelikud suhted proovile, rääkimata sellisest, mis juba eos hukule on määratud.

Minu soovitus on, et ära saa selle mehega ühist last. Laps seob teid elu lõpuni kokku ka siis kui teie omavaheline suhe läbi saab. Lapse abil hakkab ta sinuga manipuleerima ja sind ähvardama. Ja teine soovitus, et jäta see mees maha nii kiiresti kui võimalik. Ära aruta seda temaga, sa tead väga hästi, milline ta on. Sul ei ole vaja, et ta sind kriitilisel hetkel ümber veenaks, sa kahetseksid seda elu lõpuni, ära anna sellele võimalust.

Mina olin vägivaldse mehega suhtes palju aastaid ja mida pikemalt sa manipulatsiooni ja vägivalla all kannatad, seda raskem on suhtest lahkuda. Mina suutsin end lõpuks kokku võtta ja see oli parim otsus, mida oleksin saanud teha. Õnneks ei olnud meil lapsi ja see päästis mu tuleviku. Nüüd olen abielus väga hoidva ja armastava mehega ja meil on kolm last. Peaaegu iga päev mõtlen, kuidas mul on vedanud ja kui palju halvemini oleks võinud minna, kui ma poleks lõpuks enda eest seisma hakanud.

 

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis iba see veel on? Mees on vaimne vägivallatseja, kuid ometigi oli lapse saamiseks oli antud roheline tuli? Ja nüüd kui rase, siis on ving lahti. Miks üldse sellise mehega koos olla, veel enam laps saada? Tee abort või kasvata laps ülesse üksinda.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kevadel mõtlesime, et sügisest võiks hakata proovima last teha. Et ega see nagunii võtab ka aega jne. Juhtus aga nii, et “kogemata” jäin rasedaks aga juba suvel. Hetkel veel üsna värskelt lapseootel ca 5 nädalat. Mis paneb kõige enam kahtlema teises suunas jällegi on see, et olen juba pisut 30+ ning lapsi pole. Oleks nagu kas just viimane aga ütleme nii et väga mõistlik aeg esimese lapse saamiseks.

Kui oled juba üle 30 ja soovisid ka ise last saada, mitte mehe survel, siis peaksid vaimselt terroriseeriva mehe juurest kiiresti ära kolima ja parem, kui praegusest elukohast piisavalt kaugele, et teie kokkupuude oleks võimalikult väike. Sa ei pea talle midagi selgitama, teed eeltööd, pakid asjad, kui meest pole ja lähed. Kui tema nina all seda teed, võib sarnase käitumismustriga meest ka füüsiliselt kallale tulla. Abordi puhul sa ei tea, kuidas see mõjutab hilisemat laspsesaamist, eriti kui vanus juba 30ndates ja kaua võtab aega uue suhte leidmine.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on, et ära saa selle mehega ühist last. Laps seob teid elu lõpuni kokku ka siis kui teie omavaheline suhe läbi saab. Lapse abil hakkab ta sinuga manipuleerima ja sind ähvardama.

Kust sa tead, kui lihtne on TA-l hiljem last saada? Ta ei ole enam 20-aastane, et aastaid aega mõelda ja vaagida. Kui leiab normaalsema mehe, aga abordi tõttu on lapsesaamine keeruline, mis siis?  Kui laps on terve ja rasedus kulgeb probleemideta, siis tuleks TA-l lähtuda oma sisetundest, kuivõrd soovib emaks saada, mitte kellegi Käo arvamusest.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisan juurde, et kindlasti peaks TA olema valmis lapse ise üles kasvatama ja mehe juurest lahkuma.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmalt tahtsin öelda, et ära nende kägude arvamusest ennast küll mõjutada lase, kes on kirjutanud “aga hiljem on abordi tõttu lapsesaamine keeruline…” ja “abordi puhul sa ei tea, kuidas see mõjutab hilisemat laspsesaamist…”. Need on abordi stigmatiseerimisest tekkinud väärarusaamad. Eestis on abordi puhul tegemist ohutu meditsiinilise protseduuriga, sest seda tehakse korralikes haiglates väljaõppinud arstide käe all, mitte kuskil nurgatagustes kohtades. Meditsiinilises mõttes on abort suhteliselt ohutu protseduur (no ok, kui välja jätta mingid üli-üli harva tekkivad komplikatsioonid, aga neid võib juhtuda ükskõik mis meditsiinilise protseduuri käigus). Palun väga, siin on selle kohta tõestuseks kahe päris naistearsti poolt kirjutatud artikli väljavõte: “Üldjoontes on siiski legaalse, vastava spetsialisti tehtud medikamentoosse ja kirurgilise abordi näol tegu väga ohutute meditsiiniliste protseduuridega ning üldsuses levinud arvamus protseduuri äärmise kahjulikkuse kohta ei pea paika. Ka ei põhjusta abort hilisemat viljatust ega suurenda vaimse tervise häirete esinemisriski.” Link artiklile: https://feministeerium.ee/abordist-hinnanguteta/

Millegipärast sellest ei räägita, et katkenud raseduse puhul on “puhastuse” näol tegemist meditsiinilises mõttes täpselt samasuguse protseduuriga nagu omal soovil tehtud abort. Aga keegi ei tule hurjutama, kui kahjulik peetunud raseduse puhastamine on.

Ja nüüd suhte küsimuse juurde. Mõtle ka sellele, mis eeskuju laps sellisest suhtest tulevikus oma suhetesse kaasa võtab. Poisslaps võib-olla arvab, et ongi okei naisi niimoodi kohelda, ja tüdruk arvab, et on okei ennast niimoodi kohelda lasta, nagu issi tema emmet kohtleb. Sa ju ei tahaks, et sinu poeg oma naist niimoodi kohtleb või et sinu tütar ennast niimoodi kohelda laseb? Nii et lähtu oma sisetundest. Kui oled vähegi valmis ja võimeline last üksi kasvatama, siis tulevikus sa tagantjärele lapse saamist kindlasti ei kahetse. Laps toob kujuteldamatut rõõmu. Pigem kahetsed, et jäid halba suhtesse.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

ära nende kägude arvamusest ennast küll mõjutada lase, kes on kirjutanud “aga hiljem on abordi tõttu lapsesaamine keeruline…” ja “abordi puhul sa ei tea, kuidas see mõjutab hilisemat laspsesaamist…”. Need on abordi stigmatiseerimisest tekkinud väärarusaamad. Eestis on abordi puhul tegemist ohutu meditsiinilise protseduuriga

Abort on äärmuslik meetod. Pole mõtet võrrelda peetunud raseduse ja normaalse raseduse katkestamist. Ei tasu kuulata ka soovitusi, ära kindlasti saa mehega last, sest lapse abil hakkab manipuleerima ja ähvardama. Otsus lapse saamise osas ei saa tulla võõra soovitusest, vaid TA peab lähtuma oma sisetundest. Kui TA on valmis emaks saama, sest vanust üle 30 ja mõistlik aeg lapse saamiseks, siis mürgisest suhtest tuleks väljuda ja kasvatada laps üksi üles. Praegu pole enam küsimust, kas last sellise mehega kunagi saada, vaid tegu on tehtud. Riskid, sarnase mehe otsa komistamises ja tulevikus ikka üksikemaks hakkamisest on päris suured. Miks? TA kirjutas, et vaimselt vägivaldse mehega on ta juba aastaid koos olnud, mees on temaga alandavalt ja halvasti käitunud ka varem, külvanud üle inetute sõnadega, saatnud koldatesse kohtadesse, seega mees ei muutunud selliseks üleöö. Ka lapse saamine oli teadlikult päevakorral.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Abort on äärmuslik meetod. Pole mõtet võrrelda peetunud raseduse ja normaalse raseduse katkestamist.

On küll mõtet võrrelda. Meditsiinilise protseduuri mõttes ei ole vahet, kas katkestad peetunud / väärarenguga raseduse või teed aborti omal soovil. Ma räägin sellest, et puhtalt füüsiliselt meditsiiniline protseduur kui selline on sama. Stigmatiseerivad ja eetilised hinnangud a la “äärmuslik meetod” ei puutu asjasse.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui juba teatud vanuses, siis võid kaaluda ka üksi lapse kasvatamist, kui tunned, et väga last tahad. Olgem realistid, ega sa ju ei tea, millal uue kaaslase leiad. Aga kui oled nt alles 20ndate alguses, siis

Vanus on olulise tähtsusega. 20ndate alguses või keskel võib noore ja rohelisena kergemini sattuda ebasobivasse suhtesse ja segadusse, aga 30ndates on inimesed juba natuke elu ja suhteid näinud ja kui manipuleeriv suhe on kestnud aastaid ja planeeritakse last, siis sarnased mustrid võivad korduda ka hiljem ja meeste valik jääb järjest väiksemaks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtle sellele, et elu lapsega võib olla beebi- ja väikelapseeas küllaltki närviline sellise mehe jaoks, kes isegi täiskasvanud inimestega ei suuda ennast talitseda ja kellel kogu aeg mingeid “pingeid” on vaja maandada teiste peale. Mõtle ka sellele, et vaevlt ta tööl või sõpradega niimoodi räuskab, see on tema teadlik valik, et sinuga võib nii käituda. Lapsed võivad halvasti magada, nutta näilise põhjuseta, jonnida ja käituda ebaratsionaalselt. Küps täiskasvanud inimene mõistab seda ja on selleks valmis, kas sinu mees ka on?

Minu meelest tuleks sellisest suhtest lahkuda olenemata rasedusest. Kui südames last tahad, siis on üksi lihtsam kui vägivaldses suhtes.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõu anda on väga raske, kuna see on nii isiklik olukord. Siiski jagan mõningaid mõtteid, mis võiksid abiks olla:

 

*KÕIGEPEALT võta kiiremas korras ühendust raseduskriisi nõustajaga. Rasedusnõustamine on täiesti tasuta, saad pöörduda kas oma ämmaemanda kaudu, leida sobiva variandi rasedus.ee kaudu või helistada 800 2008. Seal aitavad sind väljaõppinud nõustajad.

* raseduse ajal hormoonid möllavad ning ka väga õnnelikes ja tugevates suhetes tekib mõnikord refleks lapse isa vastu. Saan aru, et Sinul asi selles pole, kuna käitumine tundub tõesti väga halb — aga lihtsalt asi, millele mõelda.

* mees, kes ütleb värskelt rasedale naisele (planeeritud rasedusega!), et ta peaks aborti tegema, pole küll midagi väärt.

* kui rasedus füüsiliselt kulgeb normaalselt ja komplikatsioonideta, siis emotsionaalsed sümptomid on ikkagi. Tujud, mõnikord lohutamatu nutmine, väga õrn olek — selle jaoks on vältimatult vajalik kellegi tugi (kas siis oma partneri või mõne sõbra, pereliikme jne).

Mida teeksin ise selles olukorras?

* Enda ja lapse huvides helistaksin kohe raseduskriisinõustajale

* Kaardistaksin oma olukorra (kas ja kuidas on võimalik iseseseisvalt hakkama saada, olgu see siis vabatahtlikult või mitte)

 

 

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimese asi oleks ilmselt olnud see, et sellisest inimesest lahku minna ja mitte mingeid lapsesaamise plaane temaga teha, mis ilmselgelt ju seovad sind inimesega terveks eluks. Ilmselgelt, kui inimene käitub sinuga halvasti siis ükshetk see lahkuminek tuleb ja lihtsam oleks ju üksi minna, kui juba koos lapsega mingi hullu juurest lahkuda.
Tahaks lihtsalt teada, et mis inimestel viga on, tulge mõistusele ja las selline sõimav/närvihaige hull olgu omaette 🙂

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kevadel mõtlesime, et sügisest võiks hakata proovima last teha. Et ega see nagunii võtab ka aega jne. Juhtus aga nii, et “kogemata” jäin rasedaks aga juba suvel. Hetkel veel üsna värskelt lapseootel ca 5 nädalat.

Mees on rahul, et rase olen, minu sees on meeletu tunnete möll ja ei suuda ära otsustada, mida teha, kas jätkata rasedusega või mitte.

Mees on minuga elus päris halvasti ja alandavalt käitunud, kuid terve see periood ehk alates kevadest, kui rääkisime, et võiksime sügisel proovida, on ta käitunud minuga üllatavalt hästi. Minus lausa tärkas lootus ja usk ilusama paarisuhte osas. Muidu vanasti ikka saadeti iga väikese asja peale koledatesse kohtadesse ja ka mina ise olin igasuguste inetute sõnadega tihti üle külvatud. Seda muidugi mitte igapäevaselt, vaid tal närvikava väga väga nõrk ning tihti kui tal tööl näiteks pingeline, pidin kasvõi füüsiliselt eemale hoidma, et teda jumala eest miski ei ärritaks kodus ja ma jälle inetustega ei saaks üle valatud. Aga see selleks.

Nüüd on ta kevadest alates olnud aga mõistlik ning tõenäoliselt “ootusärev” peagi planeeritava raseduse osas. Saades teada, et olen rase, oli ta pigem õnnelik. Ega ta mingeid õnnelikke emotsioone välja ei näidanud, aga neid ta kunagi väga ei näitagi. Halba oskab sekundiga endast välja elada, kogu hea ja ilusa jätab aga jagamata.

Nädal aega olen teadlik olnud, et olen rase. Esimesed 5 päeva umbes oli ta väga hea ja hooliv mees. Mõtlesin lausa, et kas tõesti on lapse tulek suutnud jää sulatada ja minuga hakata lõpuks vaid hästi käituma, meil tuleb imeilus perekond jne. Aga ei.. viimase paari päeva jooksul olen juba saanud ka sõimusõnu (kuna tööl pinged ja mina olen nende välja elamise enda peale saanud) ja näiteks kui üks kord OMAETTE nutsin teises toas ja ta kuulis, siis läks nii närvi, et ütles tee see krdi abort siis, kui sa hakkama ei saa muudmoodi.

Ja kui temaga proovisin rääkida just et kas laps hetkel tuleb õigesse kohta või oleks mõistlik hetkel abort teha (kuna ma tõesti siiralt järjest enam nii tunnen, et praegu siiski pole õige aeg ja ta ise pole veel tegelikult valmis isaks saama), ütles ta mulle kohe, et siis tee enda abort, paki asjad ja suhe on läbi. Ehk siis ta tahab last, aga kahjuks minuga paremini käituda ei suuda. Ja ma ei eelda, et mind peab vati sees hoidma nüüd seepärast, et rase olen, vaid võiks vähemalt inetused ütlemata jätta ja natukene mingites olukordades arvestada, et ma ootan last ja see on natukene teine olukord, kui mitte rase olemine.

Aga oh ei. Näha on, et inimene ei muutu ja mis eriti paneb mind hirmuga mõtlema, et mis veel pärast sünnitust saab, kui tuleb ka reaalselt raske periood. See inimene ei pruugi üldse hakkama saada selles olukorras ja siis jäetakse mind võib-olla üldse lõpuks maha.

Kogu selle lühikese raseduse jooksul olen hakanud kahtlema, kas üldse on õige mees, kellega ikka laps teha, kuigi oleme aastaid koos olnud ja rasedust isegi planeerima tahtsime hakata.

Mis paneb kõige enam kahtlema teises suunas jällegi on see, et olen juba pisut 30+ ning lapsi pole. Oleks nagu kas just viimane aga ütleme nii et väga mõistlik aeg esimese lapse saamiseks.

Mõtteid nii palju, segadust. Kohe kui meest läheduses pole, ma ainult nutan.

Vajaksin nii väga toetust ja hoolt, sellelt mehelt seda ei tule, ka mitte siis, kui ootan last. Enda emotsioone talle välja näidata ei tohi. Kui peaksin nutma, saan sõimata.

Väga raske otsus elus ja täna ei tea nagunii, mis õige mis vale. Võin jääda mõlemat otsust hiljem kahetsema, ükskõik, mis hetkel siis otsustan. Aga loeks huvi pärast teie arvamusi, kogemusi, kommentaare.

Ps! Võib-olla ma ise olen liiga palju muinasjutte lugenud ja kujutan ette, et raseduse hellas perioodis võiks naisega õrnalt ja armastusväärselt käituda. Võimalik, et reaalsus ongi tavaelus inimestel midagi muud ning rasedaks olemine ei pea panema meest paremini käituma.

Esiteks inimesed peavad üksteisega suhtes olla käituma alati hästi, mitte ainult naise raseduse ajal. Kas siis peale rasedust võib jälle sõimata ja halvasti käituda? Inimesed ei muutu sellistes asjades, kui tal on juba harjunud oma partneriga käituda nii. Miks üldse aastaid sellise inimesega koos olla ja lapsi planeerida? Igaljuhul on kunagi tulemas lahkuminek, vahet pole, kas lapsega või ilma. Olenemata sellest, kas otsustad aborti teha või mitte – peaks esimese asjana siiski planeerima lahku minekut ja mingi nõustajaga konsuleerimist. Lõpuks kannatab laps ja sa ise, kui närvid on läbi ja depressioon käes.
Tänapäeval ei ole paljudel 30+ inimestel lapsi. Lapse ootamine, sünnitus, kasvatamine jms on väga pingeline ja stressirohke eluperiood siiski – see ei saa toetuda mingil lubadusel, et oi ma sügisest ei sõima sind enam.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sul on ka muu perega head suhted – vanemad, õed, vennad – siis tuge tasuks otsida ka neilt, kui mehelt ei saa. Samuti, kui võimalik – sõbrannadelt. Eriti, kui laps on sündinud, need paar esimest rasket kuud…

Kui oled hoopis kõik elust välja lõiganud, siis oi kurja…

Loodan, et jõuad selgusele, aga ka seda, et see laps sündimata ei jää.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see ok …

1laps 1a1k kohe kohe.
Eile tegin testi.. sain triibud..
Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne..
Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

+1
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Huviline

1laps 1a1k kohe kohe.

Eile tegin testi.. sain triibud..

Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne..

Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

No mida sa enam heietad  kas saad hakkama või ei? Seksisid kaitsevahendita, siis mida sa arvasid, et juhtub? Tuleb jõuluvana?

Sorry, aga ma lähen alati nii närvi taoliste teemade peale, täiskasvanud naised võiks ju teada juba, kuidas raseduse eest ennast kaitsta.

Teemaalgataja aga, tead, ma olen alati mõelnud, et kes kurat on need naised, kes selliste meestega lapsi planeerivad, teadlikult kohe planeerivad. Miks sa teed seda endale ja oma lapsele? Usud tõesti, et midagi muutub? Milleks tuua ilma üks katkine hing juurde?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

1laps 1a1k kohe kohe.

Eile tegin testi.. sain triibud..

Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne..

Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

Mis aai see ok on?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

1laps 1a1k kohe kohe.

Eile tegin testi.. sain triibud..

Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne..

Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

Keegi ei tea ju kas sina hakkama saad või kuidas sul asjad (vaimselt, rahaliselt jne) on.

Ma tahan veel väiksema vanusevahega lapsi ja küll hakkama saan  – on teised varem saanud ja ka edaspidi. Tahan just selle “titemajandusega” ühe jutiga hakkama saada ja tore on kui lapsed on sarnases vanusevahemikus ja saavad koos ka mängida.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

1laps 1a1k kohe kohe.

Eile tegin testi.. sain triibud..

Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne..

Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

No mida sa enam heietad kas saad hakkama või ei? Seksisid kaitsevahendita, siis mida sa arvasid, et juhtub? Tuleb jõuluvana?

Sorry, aga ma lähen alati nii närvi taoliste teemade peale, täiskasvanud naised võiks ju teada juba, kuidas raseduse eest ennast kaitsta.

Teemaalgataja aga, tead, ma olen alati mõelnud, et kes kurat on need naised, kes selliste meestega lapsi planeerivad, teadlikult kohe planeerivad. Miks sa teed seda endale ja oma lapsele? Usud tõesti, et midagi muutub? Milleks tuua ilma üks katkine hing juurde?

Väikesel vanusevahel on omad eelised – ühest hetkest saavad lapsed ise omavahel suhelda ja mängida koos – ja kui eelmise beebi asju ära andnud juba pole, saad uuesti kasutada.

Kasvatamisel võib muidugi alguses vähemalt rohkem abi vaja olla – nii raseduse lõpupoole, kus ise enam teist last kantseldada ei kannata suure kõhuga, aga ka peale sündi, kus paar kuud oled rohkem uuele beebile keskendunud.

Kui mees või mõni muu pereliige abiks saab olla, siis ju super uudis.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see ok … 1laps 1a1k kohe kohe. Eile tegin testi.. sain triibud.. Kardan või üigem olen segaduses et kas see ju liiga väike vanuse vahe ja kas ikka saan hakkama jne.. Heiterid jätke enda kommentaarid endale.

See kiri tuli küll nüüd valesse teemasse arvan.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle mehega kooselu ei jätkaks.

Mõtleks, kas soovin üksikemana last kasvatada või mitte ja vastavalt sellele tegutseksin.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hetkel veel üsna värskelt lapseootel ca 5 nädalat

Nii väikese rasedusega tehakse tabletiabort. Paki oma asjad ja jäta see vägivaldur minevikku.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )


Esileht Lapse ootamine Raske otsus-abort või mitte