Esileht Lapse ootamine Raske otsus-abort või mitte

Näitan 18 postitust - vahemik 31 kuni 48 (kokku 48 )

Teema: Raske otsus-abort või mitte

Postitas:
Kägu

https://rasedus.ee/

võta ühendust nendega, kes oskavad sind aidata – raseduskriisi nõustajad

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Aitäh kõigile sedavõrd mõistlike kommentaaride eest!

Tunnistan ka ise, et elasingi aastaid klapid peas ja uskusin kogu aeg, et küll ta muutub, hakkab normaalseks inimeseks jne. Sisimas põles selline naiivne usk kogu aeg, et võib-olla kui ükskord lapse saame, et siis lõpuks ometi pääseb temast valla ka headus. Nüüd aga rasedusega on kuidagi vägagi konkreetne ärkamine minus toimunud, kõik roosad prillid on eest kadunud ja näen lõpuks ometi inimest adekvaatselt kõrvalt.
Kahjuks sain päris valusa hoobi selles osas ja kinnituse, et see inimene ei muutu iial. Ka isegi omaenda laps ei suuda teda paremini käituma panna.

Õnn, et nägin seda juba kohe, kus mul võimalus veel teha otsus, mis edasi. Palju halvem oleks variant, kui laps oleks juba sündinud.

Olen siin paari päeva jooksul saanud niii palju kinnitusi erinevates olukordades, et seda last meil ühiselt ei ole mõistlik saada. See oleks eelkõige lapsele endale väga õnnetu lapsepõlv. Meest absoluutselt ei huvita, kuidas mu rasedus kulgeb, kas minuga kõik korras. Mind täna enam isegi ei kurvasta see niivõrd, kuidas ta minuga käitub, vaid see, kui ükskõikne on ta enda tulevase lapse pärast. Täiesti null huvi tema poolt. Ta seab tänaseni kõik enda soovid ette, isegi kui see peaks näiteks kahjustama mind ja loodet. Ma ei hakka siin näiteid välja kirjutama.

ps! Keegi ütles, et ta võib lausa kallale tulla vms. Õnneks füüsiliselt ei ole ta kunagi vägivaldne olnud ja ei usu et ka olema saaks.. vaimne terror on aga rets.

Kahjuks ei suuda ma kindlasti last üles kasvatada üksinda. Ei materiaalselt, vaimselt jne. Seetõttu on variant vaid abort. Olen tänaseks selle otsuse juba justkui vastu võtnud ning räägin veel läbi ka arstiga, kui visiit tulemas.

Täna kardan väga seda, et olen 30 ja abort võib mõjutada minu edaspidist laste saamist. Kas võib midagi nihu minna ja ma ei saagi edaspidi lapsi. Ma südamest ja siiralt tahan lapsi ja tahaksin ka nii väga praegust, aga tahan ise olla õnnelikus peresuhtes kui ka tahan enda lapsele pakkuda armastavat perekonda, kus on nii ema kui ka isa. Ise kasvasin isata ja enda lapsele sellist lapsepõlve ei tahaks.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täna kardan väga seda, et olen 30 ja abort võib mõjutada minu edaspidist laste saamist. Kas võib midagi nihu minna ja ma ei saagi edaspidi lapsi.

Sai ju juba eespool kirjutatud, et kontrollitud tingimustes professionaalse meediku poolt tehtud abort on ohutu ja ei mõjuta edasist lastesaamist. Paar nädalat pärast aborti tuleb arsti antud juhiseid järgida ja hoida ennast. Igasugu usuhullude tehtud hirmutavatest lehekülgedest a la http://www.abort.ee hoia eemale, need ei ole adekvaatsed. Nagu ma ennegi kirjutasin, siis puhtalt füüsiliselt on tegemist ju samasuguse protseduuriga nagu peetunud raseduse puhastamine, aga sellega ei hirmuta keegi. Nii et rohkem oma peaga mõtlemist 🙂 Vajadusel konsulteeri naistearstiga.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli ääretult halb lapsepõlv, aga mul on hea meel siin olla. Ehk siis seda ei ole mõtet küll vabanduseks tuua:

See oleks eelkõige lapsele endale väga õnnetu lapsepõlv.

Kui tahad aborti teha, siis tee. Kellelegi põhjendama ei pea.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma südamest ja siiralt tahan lapsi ja tahaksin ka nii väga praegust, aga tahan ise olla õnnelikus peresuhtes kui ka tahan enda lapsele pakkuda armastavat perekonda, kus on nii ema kui ka isa.

Sinu otsus, aga tahtsin juhtida tähelepanu ühele asjaolule, et kõik unistavad ilusast peresuhtest ja armastavast kaaslasest, aga oluline on hinnata varasemaid kogemusi vastassooga, et kui lihtne on leida uut kaaslast. Mõnel on kandidaadid ukse taga ja suhte loomine kerge, vali ainult välja ja teine otsib ja otsib, aga ei leia pool elu sobivat partnerit. Kuna kirjutasid, et siiralt tahad lapsi, siis tasub mõelda, kas sulle on oluline saada kunagi laps, keda üksi kasvatada või ainult, kui eelneb rahuldust pakkuv suhe.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kindlasti olen seda meelt, et naisel peab olema õigus aborti teha, kui ta rase olla ja last saada ei taha, aga…

… kui naine tegelikult ikkagi “niiväga tahab last”, kes tal juba kõhus on, siis ei tasuks küll aborti teha, sest kardetavasti ei suuda sellisel puhul aborti suhtuda kui meditsiinilisse protseduuri, vaid see jääks sind piinama. Laps ega sina pole süüdi, et mees säherdune jobu on, mingit põhjust pole sul tema pärast ennast emaksolemisest ilma jätta, kui sa tegelikult sooviksid ema olla. Mu meelest võib sinu arvamus, et lapse saamine peab tingimata eeldama õnnelikku tuumikperet, tuleneda sellest, et su oma lapsepõlv polnud suurepärane ning käesolev suhe on sind veelgi ebakindlamaks teinud, maha trampinud ja nõrgaks muutnud. Aga päriselt ei tea last saades keegi ette, kas tema pereelu ikka jääb püsivalt õnnelikuks kuni lapsukese 18-aastaseks saamiseni või ei. Selliseid garantiisid ei jagata. Isegi ideaalse paarilisele puhul ei saa välistada haigusi, õnnetusi, mis kauni klassikalise pere lõhkuda võivad.

Ehk siis aborti tasuks teha siis, kui parasjagu last saada ei taha. Kõik muud raskused (materiaalsed kõhklused, hirmud jne) on ületatavad. On päriselt ja tegelikult ka ületatavad, kui armastus ja tahe on olemas. Sul näib olevat.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otseloomulikult sinu otsus, teemaalgataja.

Aga tahan ka omalt poolt öelda, et kui sa väga last soovid, siis mõtle veelkord ja aruta ehk mõne hea lähedasega (emaga?), kas sul oleks abilisi (võib-olla ka majanduslikult)? Ei taha kuidagi hirmutada, aga kui leiad uue kaaslase ja paar aastat suhtes olete olnud, võib selguda, et nii lihtne see rasestumine polegi. Kui sa tunned, et praegu pole õige aeg, et tasu sellele ülearu mõelda, aga kui asi on lihtsalt selles, et oleksid üksida, tasub ehk  veelkord analüüsida võimalusi. Minul ei läinud lapse saamine kergelt ja võin öelda, et see on ime ja suur õnn kui testil kaks triipu on ja kõik ka edasi hästi läheb. Liiga iseenesestmõistetavalt seda võtta ei tasu.

Mina olen ilma isata kasvanud. Aga ema oli nii suurepärane, et ausalt ei osanud teda ka igataseda. Raha polnud palju, aga armastust ja mõistmist ja toetust oli siis ja on siiani. Nüüd olen ka ise õnnelik ema ja ei vahetaks seda millegi vastu.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Abordi ja üksikvanemluse vahe on ka selles, et kas oled selle mehega elu lõpuni seotud või mitte. Minul on hea meel, et omal ajal vägivaldse (samuti ainult vaimne terror) elukaaslasega last ei saanud ja tänu sellele on ta tänaseks, aastaid hiljem, minu elust täiesti kadunud. Tagasi vaadates oleks õudne kui peaksin temaga pidevalt edasi suhtlema ühise lapse tõttu ja olema tema mõjuvõimu all juba ainult tänu sellele, et ka tal on lapsele õigused. Ta võib keelata sul lapsega reisida, ta võib last enda juurde elama nõuda, ta võib lapsega manipuleerida. Üksikemadus on suhe sellesama mehega, ainus erinevus on see, et ei ela sama katuse all.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on hea meel, et omal ajal vägivaldse (samuti ainult vaimne terror) elukaaslasega last ei saanud ja tänu sellele on ta tänaseks, aastaid hiljem, minu elust täiesti kadunud.

Muidugi on parem, kui hoidutakse sarnases suhtes rasedusest ja lahkutakse vägivaldse mehe juurest õigel ajal. Palju keerulisem, kui lapsetegu on teadlikult tehtud, beebi kõhus kasvamas ja siis mõeldakse ümber.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina soovitan lapse sünnitada ja mees maha jätta. Sellise mehega ei lähe elu paremaks ja ennast piinata ei tasu. Laps tuleb meie ellu siis kui on õige aeg. kindlasti on algul üksi raskem kui kahekesi oleks aga sa pühendadki end lapsele ja olete kahekesi. Mul omal on 4 last  ja kõik rasedused on olnud rasked ja raskelt olen jäänud. on olnud ka kaks nn aborti 21 nädala pealt ja see oli raske otsus minu jaoks, kuna laps oli ju elus  aga mul polnud valikut. Me kunagi ei tea kas jääme veel lapse ootele või mitte ja millise teekonna selleks peame läbima. Minu soovitus on jah- mine oma eluga edasi. Jäta mees maha ja sünnita see laps. Sa oled suuteline oma lapse ise üles kasvatama, riigilt on ka päris head toetused. Loo enda ümber tugivõrgustik, kes sind aitavad aeg ajalt. Sa oled väärt enamat kui kehvasti käituvat meest, kes ei pea lugu ei sinust, kodust, ega ka ilmselt lapsest. JA sa suudad ise oma eluga edasi minna, sinus on peidus palju jõudu ja kannatlikust, mida sa ise ka ei usuks.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh, kui kahju sinust teemaalgataja. Loomulikult see mees ei kõlba mitte kuskile, aga kui sa südames tahad emaks saada, siis ära jumala eest aborti tee. Kui sul juba laps on sündinud, siis mõtled, et kuidas üldse kunagi suutsid aborti kaaluda.

sa oled 30 – mis mõttes ei suuda last üksi kasvatada? See ei ole nii keeruline, ausalt. Tööl käid? Siis saad emapalka, miinimumi saad igal juhul. Lastetoetus, üksikvanema toetus lisaks (järgmine aasta peaks tõusma). Sünnitoetus, valla toetus. Laste asjad ei maksa eriti mitte midagi, kui otsid kasutatud asjade seast. Kui majanduslikult raske, siis erinevatest gruppidest saad abi küsida ja head inimesed annavad sulle korralikke asju isegi tasuta. Beebi/väike laps ei vaja palju. Ja majanduslikku olukorda saad ise aastatega parandada.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik, kes siin soovitavad, et “jäta mees maha ja kasvata last üksi”. Kas te ikka saate aru, et see ei ole teemaalgataja otsustada? Last saab üksi kasvatada ainult siis kui mees lapsest huvitatud pole. Teemaalgataja mees soovis last, mille alusel te arvate, et ta nüüd end lapse elust välja jätab? Pigem hakkab peale lahkuminekut lapse ümber kemplemine. Mees võib ka vabalt nõuda, et poole ajast elab laps temaga või soovida suisa last enda juurde elama. Meest ei saa lihtsalt oma soovi järgi lapse elust välja jätta. Ja see tähendab, et vähemalt 10 aastat on see mees ka jätkuvalt teemaalgataja elus.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

sa oled 30 – mis mõttes ei suuda last üksi kasvatada? See ei ole nii keeruline, ausalt. Tööl käid? Siis saad emapalka, miinimumi saad igal juhul. Lastetoetus, üksikvanema toetus lisaks (järgmine aasta peaks tõusma). Sünnitoetus, valla toetus. Laste asjad ei maksa eriti mitte midagi, kui otsid kasutatud asjade seast. Kui majanduslikult raske, siis erinevatest gruppidest saad abi küsida ja head inimesed annavad sulle korralikke asju isegi tasuta. Beebi/väike laps ei vaja palju. Ja majanduslikku olukorda saad ise aastatega parandada.

Mul on kaks last ja olen nende isaga õnnelikus abielus, aga selle kõige osas vaidleksin omast kogemusest vastu. Lastel on uskumatult palju asju vaja, mida väiksemad nad on, seda rohkem. Osa õnnestub muidugi kasutatuna osta ja üht-teist annab võib-olla keegi tasuta ka, aga isegi kui kõik vajaminev kasutatuna osta, on lõppsumma uskumatult suur. Minul sai mõlemal korral piim väga varakult täiesti otsa, seega on mõlemad lapsed rpa peal kasvanud ja see on väga kallis. Mähkmetest ma parem ei räägigi.

Minu jaoks oli suurim üllatus see, et laps muudab elus nii palju. Sa oled 24/7 kellegi eest vastutav, kuskile ei saa enam ilma lapseta minna ja lapsega koos igal pool käimine on palju keerulisem kui sotsiaalmeedia põhjal tunduda võib. Kui on suur tugigrupp, kel kõigil on piiramatult vaba aega ja tahtmist su last hoida, on lihtsam. Minul ei ole ja seega maksan iga lastest eemal oldud tunni korralikult kinni ja usaldusväärset hoidjat ei ole lihtne leida.

Ma ei kujuta isegi ette, kuidas see majandusliku olukorra parandamine lapse kõrvalt välja peaks nägema, mina sellega küll hakkama ei saa. Kui nad lõpuks selles vanuses on, et lasteaeda lähevad, peab neid sinna ikkagi viima ja sealt tooma, esimesed paar aastat on nad pidevalt haiged ja vanemal tuleb lapsega töölt koju hoolduslehele jääda. Lapse saamine on palju vähemromantilisem ettevõtmine kui see enne laste saamist tundub.

(loomulikult ei kahetse ma nende saamist kriipsuvõrdki, nad on palju rõõmu toonud, aga minul on toetav ja hästiteeniv mees kõrval, mul ei ole neid raskuseid, mis üksikvanemana oleks).

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõike saab, kui tahta. Majandusliku olukorra parandamine tähendabki seda, et kui praegu on palk väike, siis eeldatavalt naine läheb siiski tööle tagasi ning seal saab ju edeneda. Kui töökoht on perspektiivitu, siis tuleb uus otsida ja seal areneda. Väga raske on uskuda, et 5a pärast on palk ikka sama väike…

 

Minul vastupidine kogemus ja laste peale ei pea üldse palju raha kuluma. Enne kooliaega kindlasti mitte. Rpa-d pole kunagi pidanud lastele andma ja selle varakult otsa saamise kohta küsiks, kas tegid ikka kõik, et seda jätkuks.

 

0
-10
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kõike saab, kui tahta. Majandusliku olukorra parandamine tähendabki seda, et kui praegu on palk väike, siis eeldatavalt naine läheb siiski tööle tagasi ning seal saab ju edeneda. Kui töökoht on perspektiivitu, siis tuleb uus otsida ja seal areneda. Väga raske on uskuda, et 5a pärast on palk ikka sama väike…

Kuidas see tööl edenemine üksikvanemana välja peaks nägema? Et lähed väikelapse kõrvalt ülikooli, käies selle kõrvalt ka täiskohaga tööl? Või arvad, et lihtsalt valid omale kõrgepalgalise ameti, kuna need kasvavad puu otsas, et muudkui nopid?

5 aasta pärast on väga paljude inimeste palk peaaegu sama väike kui praegu, aga elukallidus on kindlasti tõusnud. Palk ei hüppa kõrgustesse ainult tänu sellele, et vanemaks saad. Palk sõltub suuresti haridusest (mida on üksi last kasvatades raskem omandada) ja töisest panusest (konkurentsis püsida on samuti üksikvanemal raskem, seda enam, et ta on alustuseks mõned aastad töisest elust üldse eemal).

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõike saab, kui tahta. Majandusliku olukorra parandamine tähendabki seda, et kui praegu on palk väike, siis eeldatavalt naine läheb siiski tööle tagasi ning seal saab ju edeneda. Kui töökoht on perspektiivitu, siis tuleb uus otsida ja seal areneda. Väga raske on uskuda, et 5a pärast on palk ikka sama väike…

Minul vastupidine kogemus ja laste peale ei pea üldse palju raha kuluma. Enne kooliaega kindlasti mitte. Rpa-d pole kunagi pidanud lastele andma ja selle varakult otsa saamise kohta küsiks, kas tegid ikka kõik, et seda jätkuks.

Püha jumal kui naiivne sa oled. Kujutad nüüd ette, paneb pooleteiseaastase kohe pikkadeks päevadeks aeda ja siis hakkab edenema või? Äkki töötab teenindajana, sellisel ametil tööandja pigem ei paku suure hurraaga sulle varianti, et inimene käib nii tööl nii nagu ise tahab. Kell üheksa õhtul läheb siis lapsele aeda järgi? Ok, otsib uue koha. See on ka sinu arust nii lihtne, et esimene sobiv koht kohe tööle võtab?

Ja see rinnapiima lugu – palun nüüd selgita, mida siis inimene tegema peab, et seda lõpmatuseni jätkuks? Teed kaanima? Last kogu aeg rinnal hoidma? Sinusuguste pärast paljud emad arvavadki, et nad on midagi valesti teinud. Ei ole. Sina oled valesti.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, kaanidki teed ja hoiad last palju rinnal. See on ju loogiline.

 

Ei tööta poemüüjana kui oled väikse lapse ema. Lähed tööle suurde firmasse, kus on arenguvõimalusi. Ei loe see kõrgharidus mitte midagi, kui oled tubli töötaja. Olen näinud neid kõrgharidusega mutte küll, kes ei saa kõige lihtsamate ülesannetega kontoris hakkama.

Loomulikult peab palk 5 aastaga tõusma ja samal positsioonil oleks natuke nadi olla 5 aastat hiljem. Ei kujuta seda isiklikult ette.

Eks vabandusi leiab alati. Jah, iseasi on see, kui teemaalgataja tõesti elab kuskil maakohas või on täielikult õppimisvõimetu, siis on jah keeruline.

0
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kui rase tunneb, et tal pole jõudu ega võimalusi last sünnitada ega hakkama saada, siis pole mingite suvaliste asi hakata ümber veenma “kindlasti sünnita, küll sa hakkama saad!”. Kui ei saa, siis teiesugused ei lähe tema last kasvatama, kuigi võtate endale õiguse teise elumuutvaid otsuseid kallutada. Ei tea teie tema võimalusi ega elu, selle lapse algus pole nagunii ideaalne, pehmelt öeldes.

+8
-1
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 31 kuni 48 (kokku 48 )


Esileht Lapse ootamine Raske otsus-abort või mitte