Esileht Pereelu ja suhted Raske… (üksikema, läbikukkumise tunne…hala…)

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )

Teema: Raske… (üksikema, läbikukkumise tunne…hala…)

Postitas:
Kägu

Olen, võib öelda, üksikema. Laste (lapsi 2 – 14a ja 12a) isast läksime lahku 2017 suvel (minu algatusel kuna ei sobinud mehe vägivaldsus, mehe silmis olen ise süüdi ja kipun seda isegi uskuma (ja arvestades mehe ühiskondlikku positsiooni ja oskust musta valgeks rääkida, usuksid seda ka teised…)). Peaks ju olema kõik parem nüüd aga on hoopis teistmoodi raske. Üksi lastega on raskem, sest energiat kulub rohkem, kohustusi ja vastutust rohkem. Laste isa lastega ei tegele. Suuremaga vahel korra nädalas kohtub. Rahaliselt toetab 260 euroga kuus. Helistab neile ikka. Suurem laps, olgugi et elab minuga, hoiab justkui pigem isa poole leides, et mina olen käitunud ja käitun valesti (nt uut meest laste silme ees mul olla ei tohiks). Kui laste isaga koos elades rahalised raskused olid ja ühel päeval kui pidin tasuma üürileandjale viimase maksu, laste isa oma osa rahast ei andnud (ütles küll, et ta annab aga selle asemel hakkas hoopis mõnitama ja raha ei andnudki), võtsin siis olude sunnil kiirlaenu. Tulemuseks aga see, et olen siiani nende otsas kinni. Jah, selles võib küll ennast süüdistada, et pole osanud sellest välja ujuda ja paremini majandada. Aga selline tunne tekkimas, et enam ei oska ega jaksa nendest raskustest välja ujuda… Võlad on kaelas, lastele hea ema olla ei oska. Ise ka nendega koos ette midagi ei võta, sest tihti neile lihtsalt ei sobi midagi ja minul ka siis jõud otsas, nii istutaksegi telefonides…
Kas peaksin end võtma kätte, laste ja laste isa (isegi ähvardavalt avaldatud) arvamusele vaatamata otsustama ise, kellega koos olen ja elan isegi, kui see lastele ei sobi? Võtma end kätte (ma ei tea kuidas), et võlgadest vabaneda…. kui isegi usku oma suutlikkusse enam pole…? Minema psühholoogi juurde….?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas peaksin end võtma kätte, laste ja laste isa arvamusel vaatamata otsustama ise, kellega koos olen ja elan isegi, kui see lastele ei sobi? Võtma end kätte (ma ei tea kuidas), et võlgadest vabaneda…. kui isegi usku oma suutlikkusse enam pole…? Minema psühholoogi juurde….?

Kas sinu algatusel läksite mehe vägivaldsuse pärast lahku, sest sinul tekkis uus suhe või on see “otsustan ise, kellega koos elan” jutt teoreetiline?

Aga olgu sellega kuidas on, võögadest vabanema pead igal juhul ja ega psühholoogi juurde minek ka halb mõte ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pigem võlanõustaja juurde, psühholoogiga võite jututada hiljem, ega tema ei hakka majandusõpetust andma sulle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas uut meest on vaja majja tuua selleks et võlgadest pääseda?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Uus suhe tekkis pärast lahkuminekut. Ja loomulikult pole vaja uut selleks, et võlgadest vabaneda. Uuel endalgi mingil määral vähemalt praegu oma majandusliku olukorraga tegemist. Pigem ma hoopis häbenen tema ees oma sellist olukorda ja pole talle sellest rääkinud. Ei julgegi rääkida, sest häbi, ei taha olla keegi vaene, kes ei oska kuidagi majandada. Kui tundub vahepeal, et juba hakkab paika loksuma, tuleb miski suurem aga vajalik väljeminek jälle ja ilmselt ei oska õigetes kohtades raha kokku hoida ning õigesti kulutada ja olengi taas hädas.
Kuigi, mis siin salata, kokku kolimine võib mingid võlad ehk tühistada küll, mitte mehe (ehk praeguse mehe) arvelt. Aga see juba teine jutt…
Kokku kolimise teema kui selline on ka keerukas, sest laste ise keelab mehel lastega kohtuda ja kuna suurem laps isa arvamust väga hindab ja tema tõekspidamised ka omaks võtnud, siis on ta sama meelt. Et ma võin praeguse mehega ju suhelda aga mingit “pere mängimist” tema ei soovi ja teda näha ammugi mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks mitte minna psühholoogi nõustamisele. Kaotada pole midagi. Mingi tarkuse ikka üles korjad.

Mees aga peaks maksma regulaarselt ja selleks soovitan ikkagi kohtusse välja minna, et ei peaks pidevalt kemplema. Muidugi on raske eesarvet koostada, kui mees nii kaootiliselt toetab.

Majanduslikus mõttes on tõesti raske olla üksikema. Mina elan üksi, lapsi ei ole, saan keskmist palka ja ei tulen ots otsaga kokku.

Lastega tuleb kõik kulutused üles kirjutada ja plaanid ette teha. Välja rookida mõttetud kulutused, mõelda odavamatele alternatiividele.

Meie poliitikud ei ole veel piisavalt teinud edusamme selleks, et üksikvanemate olukorda kergendada, aga üksi kasvatavaid vanemad on meil palju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sina pead oma elu osas vastutama. Kui otsustasid lahku minna, siis on see sinu asi nüüd hakkama saada. Majandamisel arvestadki nii, et annab see ex sulle raha või mitte, kuid sina pead ikkagi hakkama saama. Aja oma rahaasjad korda. Maksad võlad ära, samal ajal hoiad veelgi rohkem kokku. Ja ikka ja jälle kipuvad naised unustama, et elatisraha saab ka välja nõuda.
Ürita lastega ikka tegeleda, aga kui nad tahavad nutiseades istuda, siis las istuvad. Sina võidki otsida lisatööd. Mina näiteks peale lahkuminekut võtsin lisatöö (olin koristaja). Häbenesin, kuid paari kuuga sain järjele, siis tulid juba muud lahendused.
Ja üks asi ta endale selgeks ja sellest peab mingi hetk ka ex aru saama. Kui olite koos, siis olid teil ühised otsused või teie puhul tema otsustas. Nüüd te olete lahku läinud, mistõttu sina lähtud oma otsustes endast ja oma lastest. Ex ei ole mingi arvaja.
Ja lastega pead rääkima rahulikult, et ka sinul on õigus õnnele. Tutvustad seda oma uut “sõpra” ning mõnikord tuleb ta veel külla jne, äkki jääb kunagi ka öösseks. Mina lapsena ka ei tahaks, et olen kogu selle vanemate lahkuminemisdraamade sees ja siis tuleb ootamatult mingi polt meile elama, sest see on odavam. See lõhnab nagu natuke isegi enesemüümise järgi.
Kordan, võta oma elu osas vastutus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele!
Võibolla väljendasin end valesti. Laste isa maksab iga kuu 260.- (ja sedagi ajasin algselt kohtu kaudu taga, sest alguses ta keeldus maksmast, kuid leidsime lahenduse, et vabatahtlikult nüüd iga kuu toetab kahe lapse peale kokku 260-ga. Koos elades aga oli tihti olukordi, kus ma pidin vaatama, kuidas üüri makstud saab, sest tal väidetavalt raha selleks polnud…). Ja igaks juhuks kordan ka, et uut meest pole vaja selleks, et majaduslikult kergem oleks. Isegi ei tulnud selle peale, et nii mõelda. Kuid peas kooselu ette kujutades sh ka rahaga seotud teemasi (korteri müük või üürile andmine jne) tekkis sinna juurde üks idee, mis võiks lahendada ka mõningad rahalised probleemid, mis hetkel on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu soovil ju läksite lahku. Said lapsed muretsetud, pead ka hakkama saama, hilja uluda. Laste isale kirve selgalöömist ma seetõttu õigeks ei pea- saad 260 kuus, ilmselt siis see kahe lapse eest? Ole rahul. Seadus annab sulle küll õiguse 2*270 välja nõuda, aga milles laste isa süüdi on? SINA ju tahtsid lahku minna, seega saa ka hakkama. Lisaks kohtuga kangutades isa ja laste suhted ilmselt halveneks lõplikult. Natuke palju on tahta, et ta sulle 2*270 maksaks ja siis lapsi veel enda juurde võtaks ja lisakulutusi teeks.
Otsi lisatöö ja klaari võlad ära. Kuna lahkuminek oli sinu soovil ja lapsed ilmselt seda teavad, ei taha nad kedagi uut oma perre. Arvata on, et korraldavad sellele “uuele” igasugu stseene, kuni see minema jookseb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu soovil ju läksite lahku. Said lapsed muretsetud, pead ka hakkama saama, hilja uluda. Laste isale kirve selgalöömist ma seetõttu õigeks ei pea- saad 260 kuus, ilmselt siis see kahe lapse eest? Ole rahul. Seadus annab sulle küll õiguse 2*270 välja nõuda, aga milles laste isa süüdi on? SINA ju tahtsid lahku minna, seega saa ka hakkama. Lisaks kohtuga kangutades isa ja laste suhted ilmselt halveneks lõplikult. Natuke palju on tahta, et ta sulle 2*270 maksaks ja siis lapsi veel enda juurde võtaks ja lisakulutusi teeks.

Otsi lisatöö ja klaari võlad ära. Kuna lahkuminek oli sinu soovil ja lapsed ilmselt seda teavad, ei taha nad kedagi uut oma perre. Arvata on, et korraldavad sellele “uuele” igasugu stseene, kuni see minema jookseb.

Mida sa siin soovitad? Ise ka aru saad? Kannatagu edasi mehe vägivalla all? Ei, ei pea elama vägivaldse mehe juures ja vägivallale pole mingit õigustust.

Mehel oli võimalus ennast parandada ja sellega päästa perelu. Kuida ta seda ei soovinud. Süüdistada vägivalla alla kannatajat suhte lörri minekus, on omane ainult haige mõttemaailmaga inimesele.

Sa tegid õigesti, et ära läksid.

Minu arvates sa vajab psühholoogi abi.

Lapsed on piisavalt suured, et neilegi rääkida lahkumineku põhjustest ja sellest, et vägivald ei ole normaalse suhte osa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mehe silmis olen ise süüdi ja kipun seda isegi uskuma (ja arvestades mehe ühiskondlikku positsiooni ja oskust musta valgeks rääkida, usuksid seda ka teised…)).

Elasid mehe ühiskondliku positsiooni najal ja ei suutnud isegi nii palju õppida, et osata majandada?

ühel päeval kui pidin tasuma üürileandjale viimase maksu, laste isa oma osa rahast ei andnud

Mis asi see viimane maks on? Maksid üürileandjale ühe kuu makset mitmes osas? Kui teil olid rahaasjad nii sätitud et mees maksab x asjade eest ja sina y eest, siis ilmselt polnudki mehe asi, kuidas sa toime tuled. Seda enam kui ta märkas, et sul pole majandamisest aimugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas enese õigustamine siin hetkel vajalik on, selles pole kindel… Aga vähemasti koos elades polnud me ilmselt kumbki kuigi hea majandusliku mõtlemisega. Mulje jäi mulle aga selline, et vastutus on siiski minu peal. Kui raha pole, siis vaadaku ma kuskohast ja kuidas saab. Tal pole ja kogu lugu. Viimane maks – kolisime üürikorterist välja ning oli vaja veel maksta (vist oli võlg ka kui õigesti mäletan). See maksmise situatsioon ise oli juba ebameeldiv. Laste isa ütles, et ta jätab oma osa rahast koju, läheb ise välja. Jõudsin koju, raha pole. Helistasin. Ütles, et tulgu ma sinna, kus ta, kui tahan raha. Kuna üürileandja juba ootas, siis läksin sinna, kus laste isa. Saime siis kokku ja mind hakati nö võtma, et ma pean tunnistama, et mind huvitab ainult raha, et tema enne seda ei anna… Ja lõpuks ei andnudki. Sarnaseid situatsioone palju. Ei olnud nii, et tema maksab x ja mina y asjade eest. Tema kulutused piirnesid pigem poeskäiguga. Poes käisin ka mina, lisaks muud olmekulutused, riided jms. Üürirahaga tihti probleemid… Aga mis sellest enam. Mina teda ainult kiruda ei sooviks. Saime siin vahepeal isegi väga kenasti ja sõbralikult läbi kuni hetkeni, mil ta sai teada, et mul on keegi. Siis hakkas jälle ähvardama, solvama, keelama… Ning jah, pean tunnistama, et hetkel temast hästi mõelda jälle raske just tema sellise suhtumise pärast. Püüan küll mõista ja loota, et tema selline viha ja vimm kaob ning laseb elada ka mul oma elu mitte ei keela ega sea reegleid…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja miks sa selle inimesega räägid või suhtled? Kas see ei ole sinu kontrollida?

Please wait...
Postitas:
Kägu

260 eurot kuus kahe teismelisele kokku elatist maksta on üsna vähe. Aga mehe agressiivsust arvestades ilmselt sitta torkima ei läheks.

Kõigepealt käi võlanõustaja juures, saad plaani paika, kuidas kunagistest võlgadest lahti saada.

Kui vanem laps väga isa poole hoiab ja isa teda sinu vastu üles keerab, siis ma võib-olla isegi teeks südame kõvaks ja pakkuks välja, et kuna sina rahaliselt hakkama ei saa, siis võiks lapsed mõnda aega isa juures elada. Ise see mees lastega elus väga osaleda ei taha, aga dikteerida seda, kuidas sina lastega elama peaks, tahab küll.

Teine variant on, et lastega üks aus vestlus maha pidada. Nad on nii suured küll, et mõista, kuidas tema isa teie kõigiga manipuleerib ja kui vähe tegelikult panustab ja panustanud on. Vägivaldsust ja isa suhtumist koduses elus peaks nad ise ju väga hästi mäletama. Kui isa jätab lapsed ja pere hätta, ei taha isegi oma osa üürirahast maksta ja teeb sellest mingi tsirkuse, mille kaudu peret alandada… Millest siin üldse rääkida? Siililegi selge, et see ei ole kuskilt otsast normaalne ja inimlik käitumine.

Ma ei saa aru, mis ühiskondlik positsioon on mehel, kes ei viitsi lastega kohtuda, elatist peab kohtu kaudu välja nõudma jne. Tavaline vastutustundetu jorss. Kui veel vägivaldsus sinna juurde lisada, siis ei ole küll põhjust end kuidagi halvasti tunda, et lahku läksite.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa jälle sellest aru, miks on nii väga vaja lastele seda uut suhet peale suruda? Sellises vanuses? Teismelistel on iseendagagi tegemist rohkem kui jaksu ja kogemust hakkama saada oleks, miks neile veel lisakoorem kaela laduda? Muidugi ei ole teemaalgatajal mahti teismelistele huvitavat tegevust pakkuda ja võlgade kaelast saamiseks kas või lisatööd teha, kui peab veel uut suhet ka pidama. Miks üldse? Nelja aasta pärast on vanem laps täisealine, kuue aasta pärast noorem ka – kas seni ei võiks keskendudagi neile, kodule ja majandamisasjade korrastamisele? See ei takista ju aeg-ajalt ka väljas käia – teatris, kontserdil, mõnel väljasõidul, kui lapsed isaga. Lastele on praegu viimane aeg näidata, kui olulised nad on, leida side nendega, käia ja teha midagi koos. Lahkuminek on neile nagunii ju raske olnud, teismeea hormoonimöll lisab omad probleemid, miks siis omalt poolt veel probleeme lisada? Õige pea – jaa, see aeg läheb kiiremini kui praegu tundub – on nad oma elu peal, siis on aega oma suhetele keskenduda küll ja veel. Täiskasvanud inimesed peaksid ikka suutma prioriteedid paika panna. Käituda nii, et lapsed tunneksid, et on hoitud ja armastatud, aga iseennast nende kõrval ka päris ära ei unustata – see on täiesti võimalik. Kui oled leidnud õige inimese, siis püsib see suhe ka ilma igapäevase kooseluta, kui ei püsi, siis järelikult polnud õige inimene. Arvesta sellega, et kui kokku koliksite, oleksid sa tõenäoliselt kogu aeg kahe vaenutseva poole vahel – selles eas lastel on väga raske võõrast oma ema kõrval heaks kiita, aga samamoodi on mehel raske võõraste teismeliste kapriisidesse-tujudesse mõistvalt ja rahulikult suhtuda. Kooselu võib te suhte märksa kiiremini lõpetada kui eraldi elades suhtlemine. Kui see mees on kogu aeg pildil, aga piisava distantsiga, siis harjuvad lapsedki pikapeale ja ei suhtu ehk enam nii vaenulikult – saavad ju ise suuremaks, hakkavad ka kogu seda suhetevärki paremini mõistma. Ainult et rääkida tuleks nendega praegu, mitte kõik ninapidi telefonides istuda – ilmaasju arutada, nende tulevikuplaane kuulata, julgustada muredest rääkima, arutada ühist majandamist, millal mida lubada ja kuhu minna saab. Kui praegu usalduslik suhe nendega kaob, siis on seda väga raske hiljem tagasi saada. Oled sa, teemaalgataja, valmis selleks, et lapsed täiskasvanuina sinust pigem eemale hoiavad? Kui praegu omavahelist klappi hoida suudad, püsib see kogu elu, tasub pingutada küll.
Majanduslike muredega soovitan minna võlanõustaja juurde – sageli on neist palju abi, et selgema pilguga tulevikku vaadata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ka üksikema, kuid minul pole küll aega mingit tõsist suhet aretada laste kõrvalt ilma, et see ei tekiks laste arvelt. Ammugi ei taha mingit uut oma mõnusasse pessa lastele kasuisa mängima. Majanduslikult on olnud lihtsamaid ja keerulis aegu aga lapsed on olnud mõistvad ja toetavad. Mul on sama vanad lapsed väga arukaid vestlusi suudame arendada ning saavad väga hästi aru et maailmas ei ole asjad mustvalged ja et rahapuu meil aias ei kasva, räägime keerukatest inimsuhetest ja erinevatest indiviididest ilustamata päris tihti. Hala ei vii küll kuhugi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui vanem laps hoiab selle vanema poole, kelle juures ta ei ela ja kes teda ei kasvata ja toetab kuus paari euroga vaid, siis on tal ju see suurepärane võimalus isa juurde elama minna. Mul on tunne et sa oled liialt eksi ja vanema lapse tuhvli all.
Laps võtab kõike mis sina teed enesestmõistetavana, aga isa on juba siis kangelane kui vahetevahel helistada suvatseb.
14 juba, proovigu järgi kuidas on isa juures elada.
12 ja 14-aastase emal armastussuhe nüüd küll laste arvelt ei tule kui lapsed just erivajadustega pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma pole see kägu, kes alati otsib ebaloogikat ja vastuolusid, pigem katsun alati teemaalgatajaid mõista, aga siin tundub mulle küll päris palju rääkimata jäetud olevat. Seega, mis seal ikka, saa hakkama. Uus mees ka juba olemas, nagu selgub.
Kiirlaenu võtta, et nina ees ootavale üürileandjale võlg ära maksta? See pidi olema juba päris äärmine lugu ja pika eellooga. Eks see jorss võis sul siga olla, aga miski minus ütleb, et te sobisite. Lastest on muidugi kahju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõnikord on lihtsalt vaja, et keegi ütleks julgustavad sõnad ja kinnitaks, et kõik saab korda! Minu ema jäi kolme lapsega üksi (1a, 5a, 9a), isa maksis praktiliselt olematuid alimente ja meie vastu huvi ei tundnud. Oli väga raske aeg, sest polnud kedagi, kes meid rahaliselt aitaks. Mina pidin siis noortemate eest vastutama, ema läks tööle. Välja ujusime sellest! Peaasi, et sa ei löö käega. Samm korraga ja kindel siht silme ees, küll sul kõik laheneb!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh taas kõikidele nii julgustajatele kui kritiseerivate kommentaaride jagajatele!
Miks kiirustada uue suhtega ja laste elu selles eas veelgi keerukamaks muuta? Jah, nõus ja olen ka ise sedamoodi mõelnud.
Ehk mängib siin ka rolli mu enese lapsepõlveunistus – et ema leiaks uue mehe ja oleks seeläbi rõõmsam. Aga selline ei pruugi ju olla mu laste unistus (vahel kaldun arvama, et nooremal lapsel oleks ka uuest mehest hea meel kuid ta hindab vanema lapse arvamust väga ning juhindub sellest palju). Teiseks põhjuseks mu enese soov – et lapsed näeksid, et mehe ja naise vahel saab tõesti olla ka austust, mitte vaid ohtralt inetuid tülisi. Et nad saaksid kogeda ja tunda rohkem suhtest tulenevat positiivsust kui negatiivsust nagu seni. Muidugi ma ei saa ju seda garanteerida… Aga kui isegi ei proovi, siis ei saagi teada… Jah, kiirustama ehk ei peaks. Las nad enne harjuvad selle inimese olemasoluga, ja vahel tundub, et harjuvadki ning neil pole selle suhte vastu midagi. Aga suuri samme astuda ka ei soovi. Eks peab andma aega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Aloevera

1. Läbi kukkunud? Ei, sa oled tugev naine. Igaüks ei suuda vägivaldse mehe juurest lahkuda. Sina suutsid.

2. Kiirlaen oli viga. Me kõik teeme vigu. Näita nüüd veelkord oma tugevust: võta kätte ja rabele välja. See on vastik probleem, mis läheb ajaga hullemaks. Tee, mis vaja, et laen tagasi maksta – võimalusel ajutine lisatöökoht, müü asju, millel väärtus jne. Kui suur võlg on?

3. Tee maksekäsu kiirmenetlus, et saada õiglast tuge laste eest hoolitsemiseks. Ära hakka mehega läbirääkimisi pidama – kui kohus on kindla summa välja mõistnud, on lihtsam eelarvestada nii sinul kui temal. Nagu siin juba öeldud: 260 eurot kahe teismelise lapse jaoks on vähe, väga vähe. Kui sul rahamuresid poleks, võiks ju ajada uhkust taga ja rahulduda vähemaga. Aga sul on ja sinu kohus emana on ennast ja oma lapsi kaitsta ning hoolitseda, et neil oleks elamiseks see raha, millele neil seaduslik õigus on.

4. Teismeline poeg halvustab ja kipub võimu haarama? Seda need teismelised kipuvad tegema. Ole sa nii hea ema kui tahes – trots vanemate vastu on selles vanuses lapse normaalne arengu osa. Poja süüdistused ei peegelda sinu toimetulekut emana ega sinu väärikust naisena: peamiselt räägivad need tema segaduses hormoonidest.

5. Sul on õigus lugupidamisele oma kodus. Sama õigus on sinu lastel. Sinu ülesanne on pakkuda neile mõistlikult stabiilset ja turvalist kodu – näiteks iga meessõbra tutvustamine pole vajalik ega tark. Aga inimene, kes sulle on oluline ja jääb oluliseks eeldatavalt pikaks ajaks: tema olgu sinu kodus teretulnud ja sa ei pea selle pärast piinlikkust tundma. Lapsed ei pea teda armastama, aga viisakust saad neilt nõuda. Ka see on eluks ettevalmistuse osa.

Soovin sulle jõudu ja meelekindlust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aloeveraga nõus

Tere
nõustun Aloeveraga!
Hea ja sisukas vastus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina näen veel üht probleemi. Kui laste isa on vägivaldne, on oht lastele hoopis see mudel edasi anda. Vanemal lapsel on vist juba kalduvus, kuna ta kipub isa õigustama. Pigem tasub tõesti lastega üks tõsine vestlus maha pidada, eriti vanemaga, rääkida, mis oli lahkumineku põhjuseks ja et vägivaldsus ei ole kunagi lahendus ega võimalus probleeme olematuks muuta. Kokkukolimine võõraga on kindlasti praegu vale, suhe püsib palju parem siis, kui elate eraldi. Las lapsed näevad, et sina hoiad ja kaitsed neid, kuid ka oma elu on sul olemas ja see on normaalne. Võid rääkida ka sellest, et isa viha tuleb praegu sellest, et ta arvas ehk, et te saate veel jätkata, kuid sina leidsid kellegi teise. Ja miks sa isaga jätkata ei saa – tal on lahendamata probleeme, vägivaldsus, kuni ta aru ei saa, et see tuleneb temast ja on tema kontrollida, ei ole tal ka loota paremat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps näeb, et oled nõrk naine ja siiani haavatavas seisus. Alateadlikult tahab ta sind kaitsta järgmise äparduse eest. Sul on veel eelmise suhte haavad ravimata, enesehinnangu probleemid, majanduslikud probleemid… see ei ole pinnas, millele keegi ehitaks tugevat suhet. Praegune suhe on sul lohutuseks, annab mingitki rõõmu, ja paistab nagu lootuse õlekõrs kaugelt vaadates.

Please wait...
Postitas:
Tõutäkk

Kui vanem laps hoiab isa poole, siis pakkuda, et äkki kolibki isa juurde, siis ei pea keegi esialgu kellegile elatist maksma. Ja kui noorem laps on nõus, siis võid ju ka oma sõbraga koos elama hakata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pubekas kasutab su nõrkust ära ja oi, kus nad seda oskavad. Minu oma samuti, kui olen hetkel energiapuuduses ja ei suuda kohe otsuseid vastu võtta ja tegeleda mitme asjaga korraga. Siis hakkab teismeline ära kasutama olukorda ja manipuleerima ja mingeid nõudmisi esitama. Hea öelda, õpin seda isegi, aga ka laste suhtes peab end maksma panema ja sul on igati õigus eluga edasi minna ja uus mees leida, kui sa seda tahad. Emad ei ole laste orjad samamoodi, nagu ka isad ja lapsed ei dikteeri vanematele ette midagi. Tänapäeva ühiskonnas on see üldse päris käest ära läinud ja see on juba liig. Ära süüdista ennast, olid tubli, et türann-mehega kooselu lõpetasid. Arusaadav, et olid kehvas seisus ja olid sunnitud kiirlaenu võtma. Sa pole Eestis ainus inimene ,kes kiirlaenu võtnud. Kuna sul lapsed piisavalt suured, hoiavad ise teineteist ja saad näiteks lisatöö võtta, et laen ära maksta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mine jah võlanõustaja juurde, ta aitab sind ka elatise osas. Ja on ka mitmeid muid kohti, kus saad tasuta nõustamist. 2 lapse pealt peaks ta maksma 2×270 eur st kokku 540. Miks sa lased ennast alandada niimoodi, elatist maksta on tema kohustus, mitte suva. Seda enam, et tegemist on nö väärikal positsioonil oleva inimesega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleneb kui suur see võlg on, aga mina algataksin pankroti. Pankrotti algatades saad nimetada ka need, kes sulle omakorda võlgu on ja mängiksin sinna laste isa nime. Kui tema tõttu tuli sul võtta kiirlaenu, peab tema käest need kulud välja nõudma. Teistmoodi sa oma võlast ei vabaneks. Tegeleksin võlaga ja loomulikult pole see kellegi arutada, kellega sina võid koos olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pea vastu

Please wait...
Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )


Esileht Pereelu ja suhted Raske… (üksikema, läbikukkumise tunne…hala…)