Teema: Rasked olud ja hilisem elu

Mul olid ka rasked tingimused (mõned aastad reaalset nälga, kui ainuke söögikord oli koolilõuna, alkohoolikust vanem, vägivald, tohutu vaesus, koolivägivald, osa täiskasvanute tõrjuv suhtumine jne), kuid olen enda arvates lahti saanud sellest ohvrimentaliteedist.

Mis see vanemate süüdistamine annab, nad olid ise katkised inimesed, kes kasvatasid mind nii, nagu oskasid.

Ma eelistan keskenduda olevikule ja tulevikule selle asemel, et minevikus kinni olla ning võtta ise oma elu eest vastutust.

Puhta nahaga ma muidugi ei pääsenud, korralik sotsiaalärevus on pidev saatja ja umbusaldus võõraste suhtes, kuid kõigega on võimalik kohaneda ja enda käitumist on võimalik aja jooksul muuta, kui asjakohast abi nt psühholoogi näol kasutada.

Kokkuvõttes – üldjoontes läheb mul hästi ja mu arvates on destruktiivne see minevikku kinni jäämine ja teiste süüdistamine. Sul on võimalik muuta ainult oma olevikku ja tulevikku ning keskenduda sellele, mis on su elus täna hästi ning kasvatada tänulikkust.

Vähemalt mind on selline mentaliteet elus aidanud.

Meil ei olnud ka just teab mis suurepärased elutingimused – pesemisvõimalust polnud, soja vett ka mitte, kuivkäimla, pesu pesti käsitsi ja nõusid tuli pesta kausis. Nälg ei mäleta, et otseselt kannatama oleks pidanud, aga oli aegu, kus toidulaud oli kasin ja üksluine küll ning koolitoit oli päeva kõige suurem emotsioon söögi osas.

Vanemad polnud joodikud ega vägivaldsed. Lihtsalt kaks tagasihoidliku haridusega ja kehvemapoolse tervisega, aga töökat maainimest, kes hoidsid meid täpselt nii hästi kui nad oskasid.

Ma ei tunne,et selline elu oleks mulle mingi erilise jälje jätnud. Vast nii palju, et oma lastele olen alati tahtnud rohkem võimaldada (ma ei pea silmas mingit luksust, aga selliseid elementaarsena tunduvaid asju nagu klassiekskursioonidel käimine jne) ja oskan hinnata täna seda, et tulen toime ning raha pärast liigselt muretsema ei pea.
Meil on tänaseni maal saunamaja, kus pole vett sees ja pesta saab nagu vanasti, tuues vee tiigist, soojendades seda kerisel ning pestes pesukausis. See ei tekita minus samuti mingit stressi ega seost minevikuga.

#3605288:

Meil ei olnud ka just teab mis suurepärased elutingimused – pesemisvõimalust polnud, soja vett ka mitte, kuivkäimla, pesu pesti käsitsi ja nõusid tuli pesta kausis. Nälg ei mäleta, et otseselt kannatama oleks pidanud, aga oli aegu, kus toidulaud oli kasin ja üksluine küll ning koolitoit oli päeva kõige suurem emotsioon söögi osas.

Vanemad polnud joodikud ega vägivaldsed. Lihtsalt kaks tagasihoidliku haridusega ja kehvemapoolse tervisega, aga töökat maainimest, kes hoidsid meid täpselt nii hästi kui nad oskasid.

Ma ei tunne,et selline elu oleks mulle mingi erilise jälje jätnud. Vast nii palju, et oma lastele olen alati tahtnud rohkem võimaldada (ma ei pea silmas mingit luksust, aga selliseid elementaarsena tunduvaid asju nagu klassiekskursioonidel käimine jne) ja oskan hinnata täna seda, et tulen toime ning raha pärast liigselt muretsema ei pea.

Meil on tänaseni maal saunamaja, kus pole vett sees ja pesta saab nagu vanasti, tuues vee tiigist, soojendades seda kerisel ning pestes pesukausis. See ei tekita minus samuti mingit stressi ega seost minevikuga.

Mina ise elasin lapsena umbes sarnastes tingimustes. Ema ja isa samuti lihtsad, tagasihoidliku haridusega maainimesed, kes võitlesid et ise ellu jääda ja lastel vähemalt katus peakohal ja toit laual oleksid. Sotsiaaltoetustest ja toiduabist oli ikka väga palju abi. Iga kuu oli küll väike, aga kindel sissetulek, millega ema sai pere-eelarves arvestada. Mina tunnen oma vanemate vastu suurt austust, et nad alla ei andnud, vaid tegid nii häid valikuid kui nende teadmised ja oskused võimaldasid.

Raske oli, aga ma ei julgeks väita, et see minule, minu vennale ja õele mingi tugeva negatiivse jälje oleks jätnud. Pigem me õppisime, et ise tuleb aktiivne olla, tööd teha ja rahaga tuleb ümber käia kokkuhoidlikult. Kui vähegi võimalik, käisime kõik suvel tööl ja teenisime endale koolitarvete ja riiete jaoks vajalikku raha.  Minule on öeldud, et ma mõnikord ei ole mitte kokkuhoidlik, vaid juba ihne, aga ma arvan, et see ei ole mitte seotud minu tausta, vaid minu iseloomuga.

Negatiivse jälje on see jätnud minu vanematele. Eriti emale, kes on ise öelnud, et ta ei ole viimased 30 aastat ennast enam naisena tundnud. Isa on väga vaikne ja tagasihoidlik mees, aga ta mõni aeg tagasi ütles, et ta tõesti andis endast parima, aga see ei olnud piisav, et perel lihtsam oleks olnud. Lisaks on neil mõlemal probleeme nii füüsilise kui vaimse tervisega, aga vähemalt iseenda eest hoolitsemisega saavad nad hakkama ja igapäevaselt tähelepanu ja hooldust ei vaja.

Ma arvan, et mitte vaesus ei jäta tugevaid traumasid, vaid armastuse ja turvatunde puudumine jätavad neid traumasid. Mina olen vägivaldsest lapsepõlvest, peks ja purjus peaga asjade lennutamine olid sellised tavalised asjad. Loomulikult on see jätnud oma jäljed. Praeguses elus olen siiski tõesti üsna edukas, oma lastele püüan pakkuda valikuvõimalusi ja rahulikku elukeskkonda, armastust!

Aga tuleb tunnistada, et lähen närvi vaadates paljusid neid kodutunde saateid jne. Naised pagevad oma lastekarjaga ühe vägivalduri juurest teise juurde ja saavad muudkui aga lapsi juurde. Ei, vot see ajab närvi, mul on nendest lastest nii kahju, leian, et parem juba lastekodu, kui elu täis pidevat hirmu. Ma isegi unistasin sellest lapsena, et saaks lastekodusse, seal ei saa nii õudne olla. Armastust ja hoolimist ei olnud niikuinii. Vanematest – nad on nüüdseks kõik surnud, nii ema, kui ka isad. Eks ma püüdsin ema käest mingeid vastuseid saada, aga ei saanud. Ta ei saanudki vist isegi aru, et see olukord mis oli, see oli haigemast haigem. Olen läinud seda teed, et püüan enam mitte väga mõelda sellele, mis oli. Saan aru, et olen katkise psüühikaga, aga edasi elada on vaja, ma sain lapsed ja seetõttu on nüüd minu asi olla neile hea ja normaalse mõtlemisega ema.

Armastuse ja turvatunde puudus võivad kindlasti mõju avaldada. Isiklikult olen seda enda juures täheldanud, et kui sõprade leidmisega ei ole mingeid probleeme, siis probleeme on vastassooga pikemaajaliste suhete loomisel ja hoidmisel. Ma mõtlen, ei ole kodus olnud nagu eeskuju, et kuidas naise eest hoolitseda ja kuidas teda hoida?

Mäletan, kuidas oli mulle suur üllatus, et naistele tuuakse tähtpäevadel lilli ja peetakse meeles väikeste kingitustega. Ma mõtlesin, et see kõik on tühi-tähi ja mõttetu raha raiskamine. 😀

Ma ei pea viha, ka minu vanemad olid katkised ja õnnetud inimesed. Samas ei saa ma aru miks nad üldse lapsi said…

See elu on oma jälje jätnud. Maadlen ka vaimse tervise probleemidega. Ma ei usu, et kellegi peale elus loota saab. Oma vanemate vahel ei ole ma kunagi lähedust ega hoolivust näinud, ainult tülisid ja konflikte. Olen endale partneriks leidnud hästi tasakaaluka ja rahuliku inimese.

#3605271:

kellel oli kodus alati kõige odavam toit (sardellid ja allahindluse korvist leitud sepik) (ning jah, saan ka aru, kui mõni nüüd ütleb, et hea et üldse söök oli), pesumasinat polnud (elasime täitsa suures linnas, mitte maal), tuli iga päev kütta ja nii mõnigi kord selle pärast öösel talumatu peavalu ja koppiva südamega ärgata, kui siiber kogemata vara kinni sai, peres polnud autot, jääkülma tualetti tuli jagada võõraste joodikutega, pesemisvõimalused puudusid ja pesta tuli kausis, lastes kraanist jääkülma vett ja seda keetes ning kausis külma veega segades. Kedagi kunagi külla ei saanud kutsuda, alati oli “kodu” pärast piinlik

No minu vanemad olid väga respekteeritud aga väikese palgaga tööl. Ka meil ei tulnud kraanist sooja vett, pesime vanni sees külmas vannitoas köögis soojendatud kausitäie veega. Annelinnas elades kubises meie elamine prussakatest, kuigi meie elasime väga puhtalt, naabrid aga mitte.
Trepikoda oli joodikute uriini ja okset ja magavaid joodikuid täis. Kooli minnes astusin hommikul peatäit magavast joodikust üle. Postkastist lehte võttes kõigepealt vaatasid, et ega keegi postkasti urineerinud pole. Autot meil ei olnud aga käisime palju ringi seljakottide, rongi ja bussiga. Kui elasime ahiküttega korteris, siis kütmisel küll olid mu vanemad väga hoolikad ja ei pannud kunagi siibrit liiga vara kinni. Tudengina kolisin ise korterisse, kus wc oli maja peale ühine haisev jäätunud välikäimla ja toas temperatuur üle 14 kraadi talvel ei tõusnud. Aga ma ei ole kunagi häbenenud ei oma lapsepõlve elamist eha ka tudengIpõlve oma, sest ema õpetas kuidas vaestes oludes asjade paigutuse ja ise tegemise abil annab elamise nägusaks kujundada ja puhtana hoida. Kodutunde perede peamine probleem on, et nad ei oska olemasolevate vahenditega ilu luua. Tudengina ühiskäimlaga korteris püüdsin algul siltidega õpetada teisi puhtust hoidma käimlas. See ei aidanud js lõpuks hakkasin ise ainuisikuliselt wc- d puhastama, sättisin selle ilusaks ja korda ja inimesed hakkasid seepeale seal ka veidi korralikumalt käituma.

Olmeprobleemid pole mind kunagi pannud end halvasti tundma. Minu jaoks ei olnud oluline, et pean kausis pesema, kuniks mul oli võimalus olla puhas. Veidi ebamugavust – külm wc js vannituba ei ole mind ka kunagi morjendanud, hilisemas elus sai minust talimatkaja, kus need olud on veel viletsamad.

Küll aga ei kutsunud ma külalisi perioodil, mil vanaema meil kodus hooldada oli, sest kunagi ei teadnud, millal vanaemal jälle õnnetus on juhtunud, piss potitoolist mööda läinud ja kogu elamine vanainimese uriinilõhna täis. Aga ka seda võtsin paratamatusena.

Sõbrannadega lävisin igal pool mujal. Alates u. 14 eluaastast õmblesin endale riideid ise, ema õpetas, ise otsisin raamatukogust lõikeid.

Kuna minu vanemad olid vaatamata vaesusele osavate kätega ja oskasid mitterahalisi lahendusi ja lõbustusi välja mõelda, siis mina tegelikukt ei saanud mingit traumat nooruspõlvest, sain hoopis oskused ellu kaasa. Pigem on tähtis vanemate suhtumine, mitte olmelised olud.

Ma olen ka kehvematest oludest. Mitte nii hull, nagu TA ja paljud siin kirjutavad. Nälga meil ei olnud kunagi. Aga minu vanemad, mõlemad, olid ise väga kehvadest oludest. Ilmselt nad andsid oma parima, aga arvestades nende tausta, polnud neil lihtsalt oskusi kõigeks. Meil jäi puudu just seda ilusaks tegemise oskust. Ka hügieeni osa andis soovida. Kord nädalas külasaunas, pole ju piisav. Riided olid tihti räpased, tundsin sellepärast piinlikkust ja üsna varakult hakkasin ise oma riideid pesema. Lapsena muidugi ei osanud seda eriti hästi teha ja tulemus jättis soovida.

Oma lapsepõlvekoduga võrreldes tegid minu vanemad suure sammu edasi. Mina olen nüüd omakorda nendega võrreldes teinud suure sammu edasi. Küllap mu lastel on tulevikus veel rohkem kätt ja silma hubase ja mugava kodu loomiseks.

Kui ma läksin ülikooli ja hakkasin suhtlema koolikaaslastega, kelle vanemad olid nt kolmandat põlve õppejõud või EW aegsete riigitegelaste järeltulijad, käisin külas nende kodudes, siis sain aru, et klassivahed on siiski olemas. Need ei takista sind edasi jõudmast, kui sa muidu tubli oled. Aga on siiski märgatavad.

Mina sain lapsepõlvest kaasa ebakindluse ja madala enesehinnangu. Ikka väga palju aastaid ja tööd endaga on kulunud, et sisse õpetatud mõttemustreid muuta. Oma last toetan ja olen olemas, et tal oleks turvatunne.

Minu lapsepõlvekodu oli küll veevärgi ja pesemisvõimalusega aga vanemad olid vägivaldne alkohoolik ja vaimne vägivallatseja. Sõpru väga külla kutsuda ei saanud kuna iial ei teadnud, millal ise purjuspäi räuskama ja külalisi sõimama hakkab. Kodu oli ka räämas ja laokil, vanemate jaoks ei olnud see prioriteet. Kui juba põhioolis käisin siis koristasin ja toimetasingi vaid mina. Remonti ja kodu värskendamist vanemad vajalikuks ei pidanud, rebenenud tapeedid ja laest kooruv värv oli nende jaoks sobiv keskkond. Ellusushtumiselt olid vanemad ka üsna kibestunud. Kõiges asjades oli süüdi alati keegi teine, kõik teised olid alati nõmedad ja lollakad.

Raske oli, aga ma ei julgeks väita, et see minule, minu vennale ja õele mingi tugeva negatiivse jälje oleks jätnud. Pigem me õppisime, et ise tuleb aktiivne olla, tööd teha ja rahaga tuleb ümber käia kokkuhoidlikult. Kui vähegi võimalik, käisime kõik suvel tööl ja teenisime endale koolitarvete ja riiete jaoks vajalikku raha. Minule on öeldud, et ma mõnikord ei ole mitte kokkuhoidlik, vaid juba ihne, aga ma arvan, et see ei ole mitte seotud minu tausta, vaid minu iseloomuga.

Meil oli ka lapsest saati suviti tööl käimine tavapärane ning vahel läks nii, et teenitud rahas pidime lastena panustama ka pere söögilauale, aga üldiselt sai omale ikka osta just siis midagi meelepärast. Mäletan, et peedipõldu kõlblates esimese raha eest ostsin Fantat 🙂
Aga hoolimata kodustest oludest mina kokkuhoidlikust kahjuks ei õppinud. Või pole see siis mu loomuses. Otseselt ei priiska, aga luban omale kohati päris palju emotsioonioste. Mine tea, äkki on see just sellega seotud, et kuskil alateadvus ütleb, et saan seda omale lubada ilma, et nälga jääks.
Samas olen tänulik, et meid kasvatati töökateks ja teadmisega, et oma heaolu nimel peab ise vaeva nägema.

Mis negatiivset jälge puudutab, siis mulle tundub, et see on ilmselt pigem nendel, kellel lisaks kasinatele elutingimustele polnud ka väga head peresuhted.

Minu lapsepõlvekoduks oli kena eramaja koos kõikide võimalustega Tallinna külje all jõukamas rajoonis. Mu vanemad olid nn funktsioneerivad alkohoolikud. Kuna nad olid mõlemad ettevõtjad, siis ei olnud vaja ka kellast-kellani tööd teha nagu palgatööl. Me õega saime lubada omale firmariideid, head toitu, käia teisel pool ookeani reisidel.

Kõik kadestasid meie elu. Meid peeti ideaalperekonnaks.

AGA..

Vanemad olid iga päev vähemal või rohkemal määral purjus. Isa muutus purjus peaga ka vägivaldseks. Ta oli teiste suhtes perfektsionist, ärritus kergelt. Eksida ei tohtinud keegi millegagi. Kui ema pani toidu sisse isa arvates liiga palju soola, järgnes sellele peks. Emal oli tihti silm sinine, kuna ema töötas kodust, siis isa ei hoidnud end ka kuidagi tagasi. Meie õega saime peksa nii, et sellest nähtavaid jälgi ei jäänud. Kui ka jäi, siis käskis isa emal kohe kooli helistada ja teatada, et oleme haiged. Peksmiseks oli siis põhjuseks näiteks hinne 4 tunnistusel. Jooksvates hinnetes tohtis neljasi olla, kolmesid mitte. Kui keegi oli meile külla tulemas, näiteks isapoolne vanaema, siis pidime iga päev koolist koheselt koju tulema ja elamises suurpuhastust tegema hakkama. Kuskil ei tohtinud olla mitte ühtegi plekki ega ühtegi jälge nende joomisest. Kui vaibal oli väike veiniplekk, siis käskis isa poodi minna ja osta koheselt uus. Ise ta koristamistalgudel ei osalenud, käis mööda maja ringi, et siit ja siit peab ka koristama.

Kuna me olime nii heal järjel, siis tahtsid ka paljud klassikaaslased ja sõbrad meile külla tulla. Pidime end pidevalt erinevate viisidega välja vingerdama. Esiteks oleks endal vanemate pärast piinlik olnud, teiseks ei lubanud isa ka külalisi ootamatult, kuna kartis et tema tegelik pale tuleb välja.

Kui sain 10-aastaseks tahtsin kodus sünnipäeva pidada. Õige pea kahetsesin seda, sest see tähendas seda, et ma pidin üksi kogu maja ära koristama. Isa põhjendas seda sellega, et kuna need on minu külalised, siis on minu asi ka maja ära koristada. Kõik toimus peksu saatel, kuna tema arvates oli ikka must, missest, et tegelikult näiteks kulunud.

Külalised muidugi mäletasid seda pidu veel pikalt, et nii ilus kodu ja nii toredad vanemad. Vanemad tellisid veel näomaalijad ja õhtujuhi.

Kolisime õega mõlemad üsna varakult kodust ära. Õde omandab hetkel magistrikraadi. Minul on kutseharidus.  Isa on tänaseks surnud, tervis ei pidanud enam joomisele vastu. Ema on elus, aga joob endiselt. Me ei suhtle kumbki temaga, sünnipäevaks õnne ikka soovime ja jõuludeks häid jõule.

Kõige selle tulemusena on meil õega mõlemal raskusi teiste inimeste usaldamisega. Kipume alateadlikult koperdama sarnaste kaaslaste otsa nagu oli meie isa. Kumbagil peret pole, aga aega on ka veel. Oleme 20ndate teises pooles. Õnneks oleme osanud sellsitest suhetest ruttu lahkuda. Eks näis mis tulevik toob. Käime mõlemad psühholoogi regulaarselt psühholoogi juures.

Mina maadlen praegu selle teemaga. Tean, et vanemate süüdistamine ei aita midagi. Ei enda peas ega ammugi neile näkku öeldes. Iseendas tuleb rahu teha, aga see on nii paganama raske. Vaestest oludest olen välja rabelenud. Minu kohta võiks praegu ilmselt öelda, et olen lumehelbeke – endal kõk olemas, aga ikka õnnetu ja hädaldaja. Ma saan mõistusega aru, aga emotsioon ei tule järele. Märkan hirmuga, kuidas minus avalduvad kõik need samad vaimse vägivalla jooned, mille all ise kannatasin. Nagu mingi nõidus, suguvõsa mustritest välja murda ei õnnestu.

Mina olen 31a. Nälga pole talunud, kuid kesist toidulauda küll. Pere ei pidanud hügieenist lugu, kodu oli räpane, ka ei õpetatud mulle enese eest hoolitsemist (nt hambapesu).  see ei ole siiski nii suur probleem, kui asjaolu, et ma ei saanud lapsena hellust ja armastust, minu tundeid ja arvamusi ei peetud millekski. Olen sündinud juhusuhtest, ema hilisem elukaaslane oli tujukas perfektsionist, kelle juhiste järgi kõik toimuma pidi. Kogu ema energia läks selle jobu teenindamisele, oma lapse jättis unarusse.  Mees sõimas teda pidevalt koledate sõnadega, näiteks lehmaks, ema nuttis, aga lahku ei läinud. Lapsena mõtlesin, et kuidas ema nii loll on, et seda talub. Mis armastus see on?

Elu läks nii, et võtsin üle oma ema suhtemustri. Olin 7 aastat mehega, kes oli emotsionaalselt külm, alandas mind, pettis, jõi.  Otseselt ei sõimanud, aga tema käitumine oli passiiv-agressiivne. Mees oli küll edukas ja heal järjel, aga lähedasi kohelda ei osanud.  Alles mõned aastad tagasi panin enda jaoks pildi kokku, et olen täpselt samasugune kalts nagu ema oli. Oma südames siiani nutan seda meest taga, aga olen ka teadlik, et miks ma seda teen. Sest lapsepõlves õppisin, et armastus teeb haiget ja alandab.

“tänu” madalale enesehinnangule ja väärtusetuse tundele pidin kogu aeg ennast tõestama. Õppisin ülikoolis, sain magistrikraadi ja töötan heal töökohal. Emale pole südames andestanud. Tunnen kibedust, et mingid suvalised jorsid on olnud tema jaoks tähtsamad kui oma laps. Muidugi pole ma neid tundeid talle väljendanud, olen viisakas ja teen head nägu, aga oma südames tunnen kibedust.

#3605536:

Mina maadlen praegu selle teemaga. Tean, et vanemate süüdistamine ei aita midagi. Ei enda peas ega ammugi neile näkku öeldes. Iseendas tuleb rahu teha, aga see on nii paganama raske. Vaestest oludest olen välja rabelenud. Minu kohta võiks praegu ilmselt öelda, et olen lumehelbeke – endal kõk olemas, aga ikka õnnetu ja hädaldaja. Ma saan mõistusega aru, aga emotsioon ei tule järele. Märkan hirmuga, kuidas minus avakduvad kõik need samad vaimse vägivalla jooned, mille all ise kannatasin. Nagu mingi nõidus, suguvõsa mustritest välja murda ei õnnestu.

Õnnestub ikka välja murda, aga see ei ole niisama lihtne. Kerge öelda – tuleb iseendaga rahu teha … mida see tähendab? Mina oma 50+ eluaasta juures julgen isiklikest kogemustest öelda, et  nii nagu me ei saa iseendal hambaid parandada ega mandioperatsiooni teha, ei õnnestu ka enda psüühikat lapsepõlvetraumadest ise terveks ravida. Teadlikult jah saame aru, võtame ennast kokku, loeme, mõtiskleme, sisendame endale jne, aga terveks ainult selle najal ei saa. Mind aitas lõpuks teraapia, kuigi ausalt öeldes ma suurt lootust sellele alustades ei pannud – et kuidas võõra inimesega rääkimine ikka aidata saab? Kuna ma olin ise endaga juba aastaid tööd teinud ja tulemus oli ikkagi poolik, siis otsustasin, et ma vähemalt proovin ka teraapiat.

Ilmselgelt on TA näol tegu suhteliselt noore inimesega. Olen viiekümnendates ja pärit heal järjel perekonnast ning elasin lapsepõlves mugavustega korteris ühes väikelinnas, kuid võin teemas kaasa rääkida, sest julgelt pooled minu klassikaaslastest ja sõpradest elasid ahiküttega ja pesemisvõimaluseta korteris. Mitte kunagi ei haletsenud keegi neid sellepärast, see tundus täiesti tavalise eluna. Sardellgi oli minu lapsepõlves pigem selline poolpidupäevane söök, sest tavaliselt neid poest saada ei olnud. Ma ei kurda oma toidulaua üle, sest ema oli keskmisest parem kokk ja ausaltöelda oli tal ka kaubandusvõrgus veidi”käsi sees”, aga suurema osa sõprade laual oli sardell ja muu selline ikka pigem harv külaline, kuigi ühegi sõbra perel ei olnud hakkamasaamisega probleeme. Ka külalised olid neile oodatud, kodud olid soojad ja hubased.

Peale kooli lõpetamist oli minu suurim unistus saada iseseisva elu peale, seega olin superõnnelik, kui õnnestus saada 15-ruutmeetrine ilma pesemisvõimaluseta ahiküttega kööktuba, kuhu ka vesi tuli ämbriga 300 m kauguselt tuua. Aga see oli MINU kodu.