Teema: Rasked olud ja hilisem elu

Mina näiteks oma vanemaid ei süüdista. Nad lihtsalt ei sobinud kokku ja punnitasid “pereelu” laste nimel.
Oli mis oli. Seda muuta ei saa aga mina jälle omakorda saan teha muudmoodi(vähemalt üritada).
Lapsele hellust ja armastust pakkudes ja justnimelt seda välja näidates ma olengi juba suuremas osas enda lapsepõlve mustrit murdnud.

Ema mul suri paar kuud tagasi ja ma siiralt loodan, et ta leidis lõpuks hingerahu. Isast lahku kolides sai temast alkohoolik. Lahkuminek oli inetu.
Isaga ma ei suhelnud üle 10a. Vaid tähtpäevadeks saatsin nagu kohusetundest sõnumi.
Nüüd peale ema surma on isa hakkanud ise kontakti otsima aga ma ei saa aru, mis eesmärgil. Eks selles on tulevikus aeg aru saada kas on mingi tagamõte või ei.
Agaviha, vimma ma ei pea. Pigem on mul kahju, et nad lahku minemisega nii kaua venitasid. Vb siis oleks ka meie omavahelised suhted inimlikumad olnud.

Ja tegelikult see kiirelt iseseisvumine on tulnud vaid kasuks. Ka mulle on korduvalt öeldud varases täiskasvanud eas, et ma olen üllatavalt küps ja oma vanuse kohta nö käitumiselt vanem.
Olen saanud ka nö komplimendi meestuttavalt, et ma olen nii mõistlik ja kahe jalaga maa peal. No et ei aja materiaalset taga jne. Stabiilne, perekeskne olevat ma. Ja olengi.

#3605271:

Samas on valus mõelda tagasi teismelisele endale, kellel oli kodus alati kõige odavam toit (sardellid ja allahindluse korvist leitud sepik) (ning jah, saan ka aru, kui mõni nüüd ütleb, et hea et üldse söök oli), pesumasinat polnud (elasime täitsa suures linnas, mitte maal), tuli iga päev kütta ja nii mõnigi kord selle pärast öösel talumatu peavalu ja koppiva südamega ärgata, kui siiber kogemata vara kinni sai, peres polnud autot, jääkülma tualetti tuli jagada võõraste joodikutega, pesemisvõimalused puudusid ja pesta tuli kausis, lastes kraanist jääkülma vett ja seda keetes ning kausis külma veega segades. Kedagi kunagi külla ei saanud kutsuda, alati oli “kodu” pärast piinlik.

Arvan, et ka tänapäeval elavad osad inimesed sarnastes tingimustes. Kui rääkida toidust, siis paljud pered ostavad nüüdki pätside kaupa saia, viinerit, makaroni, kartulit, allahinnatud toitu ja menüü on üksluine. Mis puudutab elamistingimusi, siis neid kodusid on palju, kus on ahiküte või ainult keskküte ja sügisel oodatakse kannatamatult radiaatorite soojaks minemist ja käiakse villaste sokkidega ringi. Kuigi minu arvates võiks toas olla temperatuur 22-24 kraadi, siis me ei tea, kui paljude jaoks on 17-20 kraadi reaalsus. Foorumiski vahel kirjutatakse, et 17-18 kraadiga on hea olla ja magada, aga kas seda kõigi pereliikmete arvates? Pesemisvõimaluste puudumine on kindlasti suur miinus, aga leidub tänagi neid peresid, kellel see puudub, kasutatakse kuivkäimalt ja vett soojendatakse pliidil või vanemad hurjutavad liigse vee ja elektri tarbimise pärast. Isegi kesklinnades on lagunenud majasid, kus mitme korteri peale üks tualett. Keegi siin kirjutas, et vannitoa koos sooja veega sai 18/19 aastaselt, see oli siis umbes 2007/2008 aastatel. Polnudki ju ammu aega tagasi?

Nõustun arvamusega, et mitte niivõrd vaesus ei jäta tugevaid traumasid, vaid vägivald, närvilisus, külmad suhted, armastuse ja turvatunde puudumine ja seda pole mitte ainult nõukaajal elanud lastel või sõjaajast pärit vanematega, vaid ka neil, kes sündisid juba Eesti iseseisvumise ajal. Ega vägivald, alkoholism pole peredest kusagile kadunud ja suhted võivad olla kärgperenduse, erinevate kasuvanemate, joomiste, katkise hingega vanemate tõttu paljude jaoks keerulised, isegi kui majanduslikus mõttes on lastel kõik olemas ja teised peavad neid ideaalperekonnaks. Vägivalda võib esineda erineval kujul, nagu kirjeldas siin üks 20ndates inimene ja tema perfektsionistist isa, kes nõudis lastelt ähvardustega häid hindeid ja ülikorras tuba, kartis ise kõige rohkem, et ta tegelik pale tuleb välja ja kaob teiste austus ja lugupidamine. Iga lapse närvikava on erinev ja lapsepõlves kogetu võib jätta samas perekonnas üleskasvanud inimestele erineva jälje. Me ei tea sedagi, kui paljudel on ilusate perepiltide taga rahulik ja turvaline pereelu? Iga vanem tahab oma lastele parimat, aga hinnanguid annavad lapsed alles 10-20 aasta pärast.

Mina kolisin emaga mööda Tallinnat, keskeltläbi aastas korra. Korra viie aasta jooksul sattusime tagasi ema vanaema poole, kus käis kodusõda ja oli niiii must, kuna mammi enda arust koristas, aga vahest läks olukord hoopis hullemaks – 100x pühitud lapiga lauale läinud piima pühkides nt…

Ema ja vanavanaema olid mõlemad kanged mutid, üks kontrollimine ja kaklemine käis päevast päeva. Ema ropendas ja sõimas nagu voorimees. Ükskord virutas vanavanaemale vaasiga pähe. Tahtis akna puruks visata, aga mutt tõstis pea ootamatult püsti ja vaas lendas pähe. See vererida oli õudne. Mina nutsin kuskil kööginurgas ja palusin jumalat või lihtsalt põhimõtteliselt kordasin appi, appi, appi. Samuti vanavanaema pool kedagi kutsuda ei tohtinud, kuid harva, lunimise peale ikka sai, kui emal parem tuju oli.

Siis olid emam probleemid minuga, et miks mu juuksed sellised ludud välja näevad, et ma võtaks nendega midagi ette. Sakutas mind juustest, ükskord läks nii vihaseks, et lõikas kääridega suhteliselt suure salgu maha. Mul oli nii alandatud tunne.

Mul on õnneks olnud lapsest saati parandamatu optimisti iseloom ning peale peatäie nutmist (seda juhtus nädalas paar korda) olin jälle väga entusiastlik. Ma sain juba lapseeas aru, et emal ei ole kõik korras, et normaalne inimeme ei röögiks mingi pisiasja pärast 3 tundi jutti.

Vahepeal ma imestasin ja olin tänulik, et suutsin peale lapseeas kogetut jääda terve mõistuse juurde. Lõpetasin kõrgkooli, elasin aasta välismaal, nüüd on mul armas laps. Ema ma ei süüdista, ta palus alati vabandust oma käitumise pärast ja me oleme väga lähedased. Mul ei ole tahtmist süüdistada/vanast kinni hoida, sest ma tean, et ta armastas mind väga ja teeb seda siiani. Küll aga leian, et tema käitumine halvendas minu niigi madalat enesehinnangut veelgi ja olin alati koolis madalam kui muru.

Oma lapsele ei teeks elu seeski midagi sellist. Ma olen niikuinii väga rahu armastav inimene, vb isegi liiga rahulik ja mõistev. Pakun talle sooja ja puhast kodu, et ta ei peaks kartma mulle midagi rääkida. Ükskõik, kui suur probleem ka on, saab koos ikka lahenduse leida.

Mis mind tagasi vaadates kõige rohkem häirib, on see, et vanemad ei õpetanud/selgitanud mulle elementaarset viisakust ja ühiskonnas toimimist. Meie peres ei öeldud kunagi “palun” ega “vabandust”. Külla minnes külakosti ei viidud. Ma olin üsna suur kui sain teada, et hambaid pestakse 2x päevas. Kui puberteedieas hakkas tugevam higistamine siis mulle mitte ei selgitatud sagadasema pesemise vajalikkust ja higipulga kasutamist vaid sain ema käest sõimata, et ise tüdruk ja nii rõve olen. Päevade algusega sama teema. Ema küll ütles, kus vahendid on aga seda kui tihti see värk olema hakkab või mis teema nende päevadega on, pidin ise välja mõtlema (90-ndate keskel veel Internetti ja vastavalt kirjandust väga polnud, vähemalt mulle kättesaadavalt mitte).

Nii olingi kõrgkooli minnes seltskondlikus mõttes päris friik. Ei osanud võõrastega suhelda aga seltskondades käituda.

<p style=”text-align: left;”>

Mina olen pärit ka keerulisest perest, mida saatis vägivald, vanemate keerulised elumustrid, keskmisest vaesem elujärg ja lapseks olemine selles olukorras. Mitmed teemas juba kirjutatud olukorrad on mullegi tuttavad.

Olen enda eluga rahul ja ei mõtle lapsepõlve traumadele, sest ma ei tunne, et neid mul oleks. Saan enda eluga kenasti hakkama, olen hoolitsev ja armastav ema ning õnnelik. Ka enda mõlema vanemaga saan täitsa hästi läbi ja suhtleme tihti.

Küll aga ei ole üks pereliige juhtunust üle saanud ning on eluaegselt pettunud vanemates ning arvab, et tal on nüüd väga vaba voli kogu seda jama uuesti üles kiskuda, et kõik tema kannatusi mõistaksid. Oleme isegi psühhiaatri juures käinud, aga kuna ma olen “noorem”, siis justkui peaksin seda heietamist taluma, aga ma ei taha kuulata seda ja pereliige lihtsalt ei saa aru. Tagajärjeks see, et oleme kaugenenud, kuna ma tõesti ei taha ja ei jaksa seda kuulata.

Ainus, mis on tuttav tunne, on see, et pingeolukorras pea hakkab valutama. Seda valu mäletan hästi ka lapsepõlvest ja see sama pereliige tekitab seda tunnet, proovides mind mõistma panna kui raske meil ikka oli ja kui kohutav see kõik on, et tema sellest kunagi üle ei saa. Praegu seda kirjutades tekib sama peavalu, see ilmselt ainus asi, mis mind tänase päevani otseselt mõjutab.

Inimesed on erinevad, isegi sama pere lapsed. Ma ka üldiselt ei arva, et sain lapsepõlvest suure trauma, samas sattusin täiskasvanuna rääkima sellest oma vennaga. Tuli välja, et kui mina arvasin, et meie lapsepõlv polnud kõige hullem, siis tema oli lapsena mitu korda reaalselt enesetapu äärel olnud, kirjeldas neid olukordi. Ma ei teadnud sellest midagi. Loomulikult ei olnud see meie elamistingimuste pärast, vaid sellepärast, et tema sai ema käest hullemini kui teised. Ema oli selline, et kui midagi teda närvi ajas, siis kukkus laamendama ja võis lasta käed käiku, närvi võisid teda muuhulgas ajada nii sassis tuba, laste tülitsemine kui halb hinne. Kuna mu vend ei olnud lapsena koolis kõige edukam, siis sai tema selliste asjade tõttu kõige rohkem vastu pead. Eks ma seda ikka tajusin, et ta sai rohkem peksa, aga ma ei osanud mõelda, et tema selletõttu suurema trauma sai, sest kõik said oma osa.</p>
Hakkasin pärast vennaga rääkimist ise ka oma lapsepõlve natuke teise pilguga vaatama, tekkis isegi süütunne, et kas ma oleks pidanud venda lapsena kuidagi kaitsma või temaga toimunust aru saama, sest ma olin ju vanem. Samas annan endale aru, et meie vanusevahe oli tegelikult väike ja ma olin ju ise ka laps, seega minul ei ole selles süüd. Ega ma ei süüdista otseselt oma ema ka, nagu siin keegi eespool mainis, siis juba lapsena sain aru, et tal pole kõik korras, kui tal närvid niimoodi läbi on. Ta sai noorelt 3 väikese vanusevahega last ja tal võis olla sünnitusjärgne depressioon, ega ma ju ei tea. Ega see mõista proovimine meie suhteid kuidagi soojemaks pole teinud, eks suhtleme ikka, aga sellist sooja ema-tütre suhet pole.

Nii et jah, mina tulin sellisest lapsepõlvest välja suht okeilt, teine vend ka, aga üks vend käib teraapias, on olnud depressioonis ja võtnud antidepressante, ometi oleme kõik ühest kodust tulnud.

Võrreldes paljude siinsetega elasin mina ikka nagu kulda. Oli meilgi ahjuküte, kuivkäimla, tõsi majas sees, algul oli vesi õues ja solk toas. Kuna tegu oli uute kruntide ja majadega aga sovetiajal siis veevärgiga läks aega, aga asja sai. Saunas oli soe vesi boileris, aga ruumi köeti kord nädalas, aga polnud eriti probleem pesta end ka jahedas ruumis. Vanemad olid üsna hõivatud töö ja kodu ehitamisega, algul polnud lihtsalt füüsilist jõudu ega aega selleks koristamiseks, aga samas räpane küll ei olnud, algul rippusid rõivad naela otsas ja nii edasi. Luksust ei olnud iialgi.
Füüsilist vägivalda ei ole kunagi tundnud, emotsionaalset – noh kuidas võtta, eks me kõik ole oma tegude eest kõvasti riielda saanud. Siis tundus kohutav ülekohus, aga nüüd takkajärgi mõeldes polnud ta ülekohus ega mõnitamine midagi.
Kuna mõlemad vanemad olid maainimesed, siis nad andsid oma parima mis suutsid, täites mu võimalikke soove ja võimalusi millest neil oma lapsepõlves puudu jäi. Nad lihtsalt ei osanud oma emotsioone väljendada, sest ka nende kodudes seda ei tehtud ja püüdsid tegudega tundeid näidata. Raha hoiti pigem enda arvel kokku, et mina saaksin. Minu jaoks jäi aga siis kallistamisest ja sõnadest puudu ja tegusid ja nende püüdlusi ei osanud ma siis hinnata, pidasin nagu enesestmõistetavaks et nii peabki olema.

#3605391:

Mul oli ka piinlikult väike ja sassis kodu, külm vesi – seega pesemine raskendatud, kuivkäimla jm. Mõjutas niipalju, et häbenesin sõbrannasid külla kutsuda ja koolis narriti hügieeni pärast. Külalisi käis meil üldse vähe. Hiljem olin seepärast ülimalt tagasihoidlik, halb suhtleja ja ilma sõpradeta. Aastatega olen muutunud enesekindlamaks ja paremaks suhtlejaks, aga teekond on olnud vaevaline.

Minust kirjutad. Lisaks isa alkoholilembus. Emal nõrgad närvid ja mõned emamedalid. Füüsilist vägivalda oli vanemate vahel, ju lastel olid väledad jalad. Aga kõikidest on saanud haritud ja kenad inimesed, pole kohtulikult karistatud, võlgnikud ega töötud. Rabelesime välja. Ei meenuta, ei süüdista. Kunagi olin kibestunud, aga andestasin ja nüüd on rahu. Ohvrite ohvrid ei pea samamoodi jätkama.

Olen juba üle 50. Mul oli väga raske lapsepõlv. Elasin isaga. Juba kaua aega temaga ei suhtle.  Asi, mis lapsepõlves olemas oli, oli pesemisvõimalus ja soe vesi.

Täiskasvanuna olen ennast üles töötanud, suvilas on külm vesi ja veekeetja-tuleb sooja vett teha kaussi. Aga ma olen väga õnnelik. Pesemisvõimalus on kõige väiksem mure.

Mina vihkasin seda emotsionaalset pinget ja rõhumist. Alati olin alandlik laps, väike küür seljas, kunagi ei naerata ja peksa saad siis üritad vähem karjuda, magamata aga hea õpilane. Osksin 10 aastasel oma haavu ja verevalumeid ise ravida ja varjata.  Hetkel juurdlen tagajärgedega, et kõik teadsid aga kas tõesti vene ajal keegi ei saanud aidata. Isegi lastekodust möödudes nägin, et neil muusika mängis ja nad MÄNGISID palli. Seda mina teha ei tohtinud. Lõhkusin puid, kaevasin maad, kütsin ahjusid jne jne. Öösel lugesin taskulambiga teki all raamatut mõnikord. Samas oli isa ka hea näitleja.

Söömishäired on ka külapealt saadud toidu varjamisest jäänud. Kui isa leidsi seda, siis sain ka tappa. Loll laps arvas, et peaidab mandariini madratsi alla ja sööb öösel.  Aga see lõhn krt 🙂 Olin tugevalt alakaaluline. Söön  siiani ebaregulaarselt ja eelistan  teha seda üksi ja salajas, olen veidi ülekaaluline.

#3612766:

Ometi räägitakse praegu sellistest nö kehvadest tingimustest kui ausast või maalähedasest elust.osa isegi valib teadlikult sellise elu praegu.

Et no on oma kaev. Vau, oma kaev! käimla õues. Linnulaulu ja loodusega. Ahi. Ahi on veel eriti äge asi. Nii romantiline lausa. Puud praksuvad ja puha. Saun õues. Kõik nii ehe ja õige tundub. Sahver ja kelder. Ise tehakse puid. Tuuakse oma metsast. Oma kartul põllul. Omad aedvijad ja marjad. Oma kasvuhoone ja peenrad.

Tänapäeval ei pea kempsus käima õues, kempsu ehitamine tuppa on lihtne ja odav. Kui on tööd ja raha, siis maal elamine on tõesti palju mõnusam kui linnas.

Väga palju hala ja enesehaletsust on siin lugeda, kahjuks. Ikka selline lugu, et lasepõlv nii vaene ja nüüd olen ma nii edukas ja haritud.

Mina loen siit välja arusaama, et kui teenin palju raha, sain hariduse ja korteris on keskküte – on kõik korras. Tegelikult ei ole, see on vaid väline, millele te tähelepanu pöörate.

Mitte keegi siin kirjutajatest ei rõõmusta, et loeb nüüd palju raamatuid, käib teatris ja tegeleb enesearendusega. Miks?

#3613091:

#3612962:

Väga palju hala ja enesehaletsust on siin lugeda, kahjuks. Ikka selline lugu, et lasepõlv nii vaene ja nüüd olen ma nii edukas ja haritud.

Mina loen siit välja arusaama, et kui teenin palju raha, sain hariduse ja korteris on keskküte – on kõik korras. Tegelikult ei ole, see on vaid väline, millele te tähelepanu pöörate.

Mitte keegi siin kirjutajatest ei rõõmusta, et loeb nüüd palju raamatuid, käib teatris ja tegeleb enesearendusega. Miks?

<li style=”text-align: left;”>Sest keegi ei viitsiks pikka lugu lugeda. Hala ja enesehaletsus? Ei hakka sinuga vaidlema. Miks sa arvad, et hariduse omandamisega enesearendus lõppeski? Haridus ei tähenda kohe rikkust. Palju raamatuid sai loetud juba lapsena, sest lasteraamatukogu oli tore koht. Kahtlemata oleme oma lapsepõlve mõju all ja ehk meie lapsed saavad parema pagasi ellu kaasa.

Lasteraamatukogu ei võrdu täiskasvanu enesetäiendusega, küllap saad isegi aru et selle näitega läksid sohu. Kui lapsepõlves on olnud raske elu (ei pea silmas ahjukütet, eks), siis on edasipüüdlikkus igati kiiduväärt. Aga selleks ei peaks olema keskküttega korter, vaid ikka veidi laiemad väärtused. Ja lõputu enesehaletsus ei ole hea stardipunkt.

#3613297:

Mis ajast ahjuküte = raske elu?

Näiteks: kui sa oled 10 aastane ja sa pead laduma kuuris kõrgesse riita suured ahjupuud. Et ahju kütta, pead sa lükkama lahti paksu lumise tee kuurini. Kirvega ära toksima selle jääkuhja, mis ukse ette on külmunud. Lõhkuma kirvega pilpaid tulealustuseks. Tooma kelgul 2-3 halu kaupa puud tuppa. Saada ahi kütte (lehti polnud raisata). Jälgid ja pika roobiga segada. Õigel ajal  kõrgel olev kuum siiber kinni panna. Jah minu jaoks ahiküte=raske elu lapsepõlves. See polnud ühekordne tegevus, see oli igaõhtune rutiin muude tööde ja kooli kõrvalt. Paljud lapsed tegid palju kodutöid, sest vanemad olid kaua tööl. Tänapäeva lapsed seda vaevalt ette kujutavad, kui siis väga vähesed. Jah, mul on väiksest endast tagantjärele kahju 🙂

Ma jälle mõtlen neile vanematele, kes panid oma lapsed elama sellistesse tingimustesse nagu siin teemas. Neil endil oli lapsena ka vilets elu. Ja veel põlvkondi tagasi saadeti lapsed karja. Tänapäeval on seda raske ettegi kujutada. Väike laps pannakse vastutama loomade eest. Üksi või koos samaealistega. Mis ohud seal kõik olid. Mis hirmud neil võisid olla. Pimedus ja külm on olnud alati ühesugune. Ainult sellesse on vist suhtutud läbi aegade erinevalt.
Nagu üksikemadussegi. Vanasti oli suisa tabu. Tapeti end ka häbi ja hukkamõistu pärast ära.
Siis oli periood, kus oli lihtsalt piinlik, et lits lapsega. Ja nüüd- üksikema teeb ära kahe inimese töö lapse kasvatanusel.
Kes vanasti üldse lastega tegeles. Lapsed pidid hakkama tööd tegema. Aga nüüd on vaja kaht vanemat lapse eest hoolitsemiseks.
Ajad muutuvad. Suhtumised muutuvad.

Ongi ju normaalne, et kõik läheb iga põlvkonnaga paremaks. Ühelt poolt objektiivsetel põhjustel, kuna elu lihtsalt areneb. 1970ndatel oli üsna tavaline kodu, kus vesi oli õues ja välikemps või vähemalt külm “otsesihtimisega” väljakäik. 40-50 aastat hiljem on tavaline pigem vastupidine, et on vesiklosett ja soe ruum, aga selline välikempsu romantika on mõnedel ehk maakodudes veel. Samuti igasugused kodumasinad, mis elu lihtsamaks teevad. Teiselt poolt subjektiivne elu paremaks minek. Seda on keerulisem seletada. Ma arvan, et iga põlvkond võiks osata elada veidi paremini, kui nende vanemad, aga samas pole järgmine põlvkond võimeline ka mitu taset “edasi hüppama”. Kui minu vanaema oli kehv majandaja ja kehv koduperenaine, siis minu ema on natuke parem ja mina omakorda olen veel natuke parem. Aga minu oskused enda ümber ilu luua, kodu mugavaks ja hubaseks teha, süüa teha, lauda kaunilt katta jm oskused ei saa tõenäoliselt võrdväärseks mu kursaõega, kelle vanaema oli õppinud kodumajanduse instituudis, kelle ema oli ülikooli õppejõud ja kelle Nõmme kodu puhvetkapis oli Langebrauni serviis.

Olen nüüd mõelnud ja ma olen üsna kindel selles, et minu suhtemustrites mängib suurt rolli see, et ema mu peale enamus õhtuid karjus ja mind alandas (idioot oled või?/…/). Ma olen alles nüüd hakanud aru saama, et ma armusin alati kellessegi väliselt suurde ja tugevasse, sest ta pani mind tundma turvaliselt, olen tahtnud elada nagu mingi loori all kuid see kõik oli vaid fassaad. Seesama suur ja tugev võis aga olla tegelikult hoolimatu ja vaimselt ebaküps/hoolimatu/…/. Oli ka kenasid kavalere, kes olid hoolivad ja humoorikad, kellega oli ka tore olla, aga nad ei pannud mind tundma end kaitstult. Oma minevikust ma muidugi iialgi ei suutnud neile rääkida ja leidsin ühe või teise  tee, kuidas kaduda.

Ja nüüd taipasin, et mul on olnud raske luua sügavaid sõprussuhteid. Ma ei ole kunagi tahtnud oma minevikust rääkida või üldse enda muredest rääkida, sest lapsena ma ei julgenud, see tundus nii imelik, mis meil kodus toimub. Ma olen siis see, kes emaga aastas korra kolis ja kelle emal närvid läbi olid. Elasin sissepoole ja elan senimaani. Üks südamesõbranna mul siiski on, temale olen julgenud end paotada. Aga rohkem ei tahakski ja üldiselt eelistan selliseid lõbusaid/pinnapealsemaid sõprussuhteid, kus ei pea väga oma isiklikust elust rääkima. Mul on siiani vahel selline tunne, et kui ma kellelegi oma lapsepõlvest räägiksin, peaksid nad mind haledaks/imelikuks. Ma saan aru, et see on rohkem mu peas kinni.

Aega tagasi keerata ei saa, aga kindlasti olen nüüd targem ja lasen lahti sellest kurja kogemuse mälestusest ja ei laseks end mõjutada. Eks aeg näitab, mis elu veel toob.