Kaasa võttis koti ja läks puhkama. Mõtlesin paar päeva hiljem, et uurin, kuidas läheb aga kõned jäid tühjalt kutsuma. Nii teisel, kui kolmandalgi päeval. Ju oli mobiili hääletule unustanud.
Kirjutasin hoopis sõnumi, et laps sai laagrisse viidud, kodus korraliste asjadega tegeletud ja loodetavasti on tore puhkus. Ja siis tuli vastus, et kohtas kedagi ja sooviks temaga aega veeta. “Palun ära paar päeva tülita, ei soovi meeleolu rikkuda. Räägime hiljem.” !!????
See oli kohe kindlasti midagi suurt ja rasket, millega ma pihta sain. Minust sai mõne minutiga ahistaja. Viimastel päevadel olen läbi lugenud kõik kohaliku ja netis leiduva “tarkuse” kuidas/kus kaasalase järgi nuhkida. Üllatav, kui palju võimalusi selleks on ja kui agaralt seda kasutatakse! Neli päeva hiljem, tunnen ma ennast tülgastavalt. Vanasti öeldi ikka, et pealtkuulaja saab pisted südamesse; ma ei tea, mul polegi enam südant, peale seda pasas surfamist. Tohutu pettumus ja viha. Kukkumine tühjusesse.
Praegu ma tunnen, kuidas see pettumus ja raev või viha vms õudne emotsioon mu sees aina kerib ja kerib. Mitte ühtegi selgitust kuskilt ei tule, sa lihtsalt marineerid selles “infos” mis su ees lahti laotus. Saad aru, et sina oled mingis teises dimensioonis olnud.
No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.
Kuidas küll nende esimeste, mustade ja üsnagi agressiivseks kiskuvate tunnetega üleüldises teadmatuses toime tulla? Iseennast aidata? Need mustad mõtted tunduvad endalegi mingil hetkel hirmutavad.