Esileht Pereelu ja suhted Reedetu raev

Näitan 30 postitust - vahemik 271 kuni 300 (kokku 332 )

Teema: Reedetu raev

Postitas:
Kägu

Ei ole võimalik, et on inimesi, kes tulevad 2 nädalat peale lahkuminekut rahulikult kokku ja kallistavad ja siis nagu muuseas jagavad ära ka vara ja lapsed naeratades. Ning lähevad sõpradena edasi, elu on lill ja kahe kuu pärast suguvõsa jõulupeol eksnaine ja armuke ja mees löövad rõõmsalt omavahel klaase kokku. Minu jaoks on see jällegi täiesti ebanormaalne.

Midagi sellist ei ole siin mitte keegi ju kirjutanud. Jutt käib otseselt sellest, kas märatsemine, laamendamine, kättemaks, jalanõude tsementi täisvalamine annab mingit efekti? No ei anna! Et sa selle osa vahelt ära jätad ei tähenda ju ometi seda, et peaksid sõbralikult ja naeratades oma osa noorpaarile ära andma ning rõõmus olema. Selge see, et tunned viha ja emotsioone. Ja, kui ta koju tuleb, ei pea talle naeratama. Pigem esitama külmalt kalkuleerivad järgmised sammud, kuidas asi edasi kulgeb. Ja selge see, et sa ei jäta alandlikult ennast hätta, nagu sa oled siin miskipärast aru saanud kirjeldades ludus kõrvu. Ikka vastupidi – selg sirgu, pea püsti, konkreetsed otsused ja lool karm ja konkreetne lõpp. Jäta lihtsalt see kisendamine ja musta nõudepesulapiga litri andmine vastu pead vahelt ära. Niimoodi teevad 4-klassi haridusega lauda-leidad.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole jõudnud siin kogu seda arutelu läbi lugeda, vaid osa. Kas TA on peale oma lahedalt kirjutatud ja vahvat ilukirjanduslikku sõnavõttu midagi üldse kommenteerinud? Esialgse kirjutise põhjal küll ei näinud, et mingi suurem jama oleks tegelikult ka juhtunud selles peres – väga hästi läbimõeldud ja sõnastatud kirjatükk.

+4
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki vaatad kõigepealt meeldetuletuseks järgi, kellele kinnivara kuulub. Ja siis hakkad kedagi välja viskama. Lapsed jäävad muidugi oma koju, koos isaga. Naine võib minna kuhu soovib.

Aga kui siiani on naine olnud see, kes laste eest hoolitseb? Loe siinseid teemasid, kus naine hädas, et mees kohe üldse lastekasvatamisse ei panusta.

Ma ise olen samuti lahutatud vanemate laps, isa tõmbas uttu kui olin beebi. Mu emal polnud midagi selle vastu, et viia mind isa juurde. Aga kui ta seda tegi, siis ei hoolitsenud isa minu eest mitte kunagi rohkem kui paar tundi. Siis tüdines ära, kutsus kohale mõne oma naissoost tuttava või sugulase (või viis mind nende juurde) ja läks ise minema. Seega sel ajal, mil isa pidanuks minuga olema, ei olnud ma temaga, vaid tegelikult käisin hoopis suvakate naisinimeste vahet külakorda. See, et isa oleks kas või ühe korragi mind lasteaiast koju toonud, ei tulnud kõne allagi.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tee, mida sa soovid ja mis on sulle omane. Sest sina oled sina ja teised on teised. Sinu mees teeb ammu juba seda, mida tema soovib ja et ta sellega oma perele haiget teeb rängalt, teda ei huvita.  Ega südametunnistusega inimene ei saaks niimoodi teisega aega veeta ja seda ka nautida, kui ta midagi teie vastu inimlikku tunneks. Iga segav tegur muudaks inimese ärevaks või tuimaks sellise sebimise ajal.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

väga hästi läbimõeldud ja sõnastatud kirjatükk.

Kuidas palun? See algklassi lapse tasemel kirjutis oli sinu arust hästi läbi mõeldud ja sõnastatud? Püha jumal.

+7
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole jõudnud siin kogu seda arutelu läbi lugeda, vaid osa. Kas TA on peale oma lahedalt kirjutatud ja vahvat ilukirjanduslikku sõnavõttu midagi üldse kommenteerinud? Esialgse kirjutise põhjal küll ei näinud, et mingi suurem jama oleks tegelikult ka juhtunud selles peres – väga hästi läbimõeldud ja sõnastatud kirjatükk.

Ilmselt oli teema siiski liba ja/või  nüüd asjad teisiti lahenenud ja mingit armukese juurde jookmist ei toimunudki.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas TA on kirjutanud, kuidas läks ja kellega teine pool kohtus?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

väga hästi läbimõeldud ja sõnastatud kirjatükk.

Kuidas palun? See algklassi lapse tasemel kirjutis oli sinu arust hästi läbi mõeldud ja sõnastatud? Püha jumal.

Keskealise sõnastus – täpipealt üks-ühele.

0
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskealise sõnastus – täpipealt üks-ühele.

Mina olen keskealine ja elu sees ei hakka sellist klišeelikku jama kirjutama.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskealise sõnastus – täpipealt üks-ühele.

Mina olen keskealine ja elu sees ei hakka sellist klišeelikku jama kirjutama.

Mis siis veel noorematest rääkida, onju?

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis siis veel noorematest rääkida, onju?

Minu alaealine tütar kirjutab selliselt pateetiliselt, halva lauseehitusega ja kummalisi sõnu kasutades, kui soovib muljet avaldada ja oma ilukirjanduslikke katsetusi teeb.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis siis veel noorematest rääkida, onju?

Minu alaealine tütar kirjutab selliselt pateetiliselt, halva lauseehitusega ja kummalisi sõnu kasutades, kui soovib muljet avaldada ja oma ilukirjanduslikke katsetusi teeb.

Minu poeg on 16 ja kirjutab valdavalt slängi sõpradega, suvi ju, koolis muidugi eeskujulikult. Noortel on puhkus, kuid arvad, et rulapargis sõpradega hängimise asemel kirjutavad nad foorumitesse eelkirjandeid? Miks küll?

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu poeg on 16 ja kirjutab valdavalt slängi sõpradega, suvi ju, koolis muidugi eeskujulikult. Noortel on puhkus, kuid arvad, et rulapargis sõpradega hängimise asemel kirjutavad nad foorumitesse eelkirjandeid? Miks küll?

Ma pole öelnud, et teemaalgatuse autor oleks alaealine. Ma ütlesin, et tase on vastav, kuna üks vastaja siin nimetas seda korralikuks ja väga hästi kirjutatud kirjatükiks. See ei ole hästi kirjutatud, vaid vastabki lapse tasemele, kes veel kuigi hästi kirjutada ei oska.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole võimalik, et on inimesi, kes tulevad 2 nädalat peale lahkuminekut rahulikult kokku ja kallistavad ja siis nagu muuseas jagavad ära ka vara ja lapsed naeratades. Ning lähevad sõpradena edasi, elu on lill ja kahe kuu pärast suguvõsa jõulupeol eksnaine ja armuke ja mees löövad rõõmsalt omavahel klaase kokku. Minu jaoks on see jällegi täiesti ebanormaalne.

Ma kahe nädala juttu kuskil ei märganud, aga see kommentaar pani imestama küll. Mina saan mehe eksiga ideaalselt läbi. Võib-olla on see sellest, et ma ei olnud tema armuke, tutvusime kümme päeva pärast nende lahkuminekut. Muidugi ei tea, kas ta seda usub. Samas oleks tal põhjust mind vihata ehk seepärast, et temale rääkis mees, kuidas abielu pole oluline, aga minule tegi kaks kuud pärast esimest kohtumist ettepaneku. Suhtleme kohe algusest peale, sest esmalt olid selleks teatud vajadused, edasi juba sõbrustades. Täiskasvanud inimesed, mis siin ületamatut on. Intelligentne inimene.

Kui esimese kallimaga õhtul lahku läksime, istusime järgmisel päeval auditooriumis ikka kõrvuti ja läksime, nagu alati, vaheajal koos sööma, sest mis siin tähelepanu äratada ja stseene teha. Tõepoolest, mõni nädal hiljem tutvustas ta mulle oma uut tüdrukut ja lõime klaase kokku. Minu eneseuhkus ei lubanud küll näidata, et see mind jalust oleks rabanud ja ei rabanudki, hoopis huvitav oli vaadata. See, kas neil oli enne suhe, üldse ei huvita. Nüüd suhtleme perekonniti, sest toredad inimesed on.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole öelnud, et teemaalgatuse autor oleks alaealine. Ma ütlesin, et tase on vastav, kuna üks vastaja siin nimetas seda korralikuks ja väga hästi kirjutatud kirjatükiks. See ei ole hästi kirjutatud, vaid vastabki lapse tasemele, kes veel kuigi hästi kirjutada ei oska.

Kägu 02.08@13:07, miks sa kisud tüli?

Pole absoluutselt mitte mingisugust vahet, kas sinu arvates on see “kirjatükk” hästi või halvasti õnnestunud. See on kellegi algatatud teema, mitte artikkel juulikuises “Pere ja Kodus”.

Mina lisaks teemaalgatusele kommentaarina, et kui see lugu tõesti juhtus, siis tunnen teemaalgatajale kaasa. Päris nii külma dušši pole ise (veel) saanud, aga on minulgi kogemusi valusate kahtlus(tus)te ja teadmatusega.

10 aastat tagasi oleksin sellises olukorras ilmselt hüsteeritsenud ja elukaaslase puhkuse rikkunud nii põhjalikult kui minu võimuses (pidev kõnedega pommitamine, ähvardused, selgituste nõudmine jne). Täna küpsemana püüaksin kasutada vastupidist relva – täielikku distantseerumist. Iseasi, kas see õnnestuks. Rahu ei oleks mu hinges ei ühel ega teisel viisil käitudes. Arvan, et oleksin vaimselt täiesti kildudeks ja tunneksin end üsna väärtusetuna.

Soovin teemaalgatajale tarkust valida teda ennast kõige vähem kahjustava toimimisviisi ja jõudu sellest loost elusana välja tulla.

 

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei soovita hüsteeritseda ja karjuda. Aga mingit kohustust ei ole ka oma eksi suhtes kuidagi eriti üllas ja allaheitlik olla. Soov kätte maksta on täiesti normaalne ja põhjendatud.

Mina maksaksin kätte ainult sel juhul, kui suudan välja mõelda väga hea viisi kättemaksuks. Sellise, et mehel oleks võimalikult ebamugav ja piinarikas, aga mina süüdi ei jää. Ja sealjuures olen ma vankumatult lahke ja mesise näoga, nii et mind keegi mitte milleski süüdistada ei saa.

Näiteks, kui ma teaksin, et mu mees kusagil mustalt töötab või mingit registreerimata äri peab, teeksin teavituse maksuametile. Kui tal on kuskil mõni ebaseaduslik relv, kasvõi I maailmasõja aegne, teavitaksin politseid. Pikka aega koos elanud abikaasana kindlasti tean mõnda tema nõrka kohta.

Kui tal on ühises kodus mingeid tähtsaid ja olulisi dokumente ja neid kindlasti on, siis need “kaovad” praegu täiesti salapäraselt ära. Mina tõesti ei tea, kuidas. Küllap ise pani kuskile.

Kui tal on mingeid lemmikumaid tehnikavidinaid või hobidega seotud asju, siis need lähevad praegu iseenesest “rikki” ja ei tööta enam. Juhtub, asjad ju lähevad vahel katki.

Sealjuures oleksin ma ilmsüütult kaastundlik. Vaeseke, kuidas tal küll kõik asjad korraga juhtuvad. Üldse vaesel mehel ei vea.

Läheksid vargile ja asju lõhkuma? Siin teemas tundus labasuse põhi saavutatud, aga sa trumpasid üle. Murrad mehe õngeridva pooleks ja saad sellega oma murtud südame tasa? On ikka väärt naisi siin. Meestel tõsiselt veab, et sellistest lahti saavad, hingrahu on rohkem väärt, kui varastatud ja lõhutud asjad.

Abielurikkumine, armukesepidamine, armukesega puhkusereisile minek ja oma abikaasale sellest sms-i teel teada andmine on muidugi täiesti okeid asjad? Või noh, natuke pahad, aga täiesti loomulikud. Igal juhul mitte nii  labased ja halvad kui õngeridva pooleksmurdmine?

Inimese vastu, kes on oma lähedasi nii halvasti kohelnud, ei kehti enam mingid moraalireeglid ega viisaka käitumise normid. Petetud abikaasa ei ole mehele absoluutselt mitte midagi võlgu. Tal ei ole mitte mingeid moraalseid kohustusi niisuguse inimese vastu.

See hoiak, et varastamine ja asjade lõhkumine on kuidagi halvemad, kui oma kaaslase petmine, näitab, et inimene oskab väärtustada ainult raha ja asju. Asjade kahjustamine on tema arvates hullem, kui teise inimese hinge katki tegemine. Hinge ei saa ju rahas mõõta.

Tegelikult on mees põhjustanud naisele palju suurema kahju, kui mistahes asjade lõhkumine saab põhjustada. Asju saab raha eest osta. Oma elust raisatud aastaid see naine enam tagasi ei saa, purustatud perekonda tagasi ei saa ja oma haavatud südame asemele ka uut osta ei saa. Millega see mees enda tekitatud kahju kompenseerib?

+3
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei ole hästi kirjutatud, vaid vastabki lapse tasemele, kes veel kuigi hästi kirjutada ei oska.

Sa vist ei tea kirjutamisest ega laste vastavast tasemest midagi. Loomulikult on tegu väga hea kirjutaja poolt tehtud teemaga. See, et mõni haruldasem sõnakombinatsioon või kujund sind häirib, räägib meile rohkem sinu kohta.
Pateetikast on teema kaugel, natuke draamat ja hüüumärke on teemaga igati haakuv.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.

Lihtsalt katsu kogu olukorrast eralduda, mine kasvõi ise ka reisile kui vähegi võimalik. Laps on laagris, siis vist on võimalik.

Otsi psühholoogilist abi. Püüa leida keegi, kes pärast lapse laagrist tulekut saaks ta enda juurde võtta, sest kodus võib olla keeruline.

Kindlasti ära hakka midagi “korraldama”, küll aga vaata, et sul nahka üle kõrvade ei tõmmataks ühisvara teemal.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

a selge see, et sa ei jäta alandlikult ennast hätta, nagu sa oled siin miskipärast aru saanud kirjeldades ludus kõrvu. Ikka vastupidi – selg sirgu, pea püsti, konkreetsed otsused ja lool karm ja konkreetne lõpp. Jäta lihtsalt see kisendamine ja musta nõudepesulapiga litri andmine vastu pead vahelt ära. Niimoodi teevad 4-klassi haridusega lauda-leidad.

Kisendamine ja nõudepesulapiga vehkimine ning enda alandalikult hätta jätmine on vägagi kõrvuti asuvad tegevused, seevastu karm, konkreetne ja kalkuleeriv käitumine on nendest kahest piisavalt kaugel.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult on tegu väga hea kirjutaja poolt tehtud teemaga.

Siin jääme küll eriarvamusele. Aga eks see arvamus näitab, mis su enda tase on, kui seda hästi kirjutatud kirjatükiks pead.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Reetmine kõige lähedasemate poolt on hirmus jaa. Täitsa füüsiliselt teeb haiget. Ja kahjuks ükski täie mõistusega inimene ei saa saadetud sõnumit tõlgendada mingil muul moel kui suhte lõpetamisena. Minge metsa selle “kohtas vana sõpra” jutuga. Samuti minge metsa kõik need, kes soovitavad täis juua ja kättemaksuks seksida. Päris lolliks läinud – kuidas see alkohol peaks antud võrrandis abiks olema? Jood pildituks, paar päeva on lisaks hingevalule ka füüsiliselt s.itt olla ja siis? Sai parem kuidagi?

Kui mingist kättemaksust abi oleks, võiks seda ju isegi mõelda, aga üldiselt pole keskmisele inimesele eriti varianti kätte maksta. Kättemaks eeldab ju seda, et teine osapool saab samamoodi emotsionaalselt haiget. Paraku pole meil eriti hoobasid, et teha emotsionaalselt haiget inimesele, kes senisest elukaaslasest enam ei hooli ja on tunded teisele üle kandnud. Pigem tekib oht, et kriisisituatsioonis, mida praegune ju on, tehakse liiga radikaalseid otsused. Näiteks seoses lapsega. Ega need “nüüd ei lase sul enam lapsega ka kohtuda” pole tühja koha pealt tulnud. Ära sina nii tee.

Mina soovitan esiteks pöörduda kiirelt mõne nõustaja poole. Kõik, mida tunned, on normaalne, aga võib olla kahjustav. Hea spetsialist aitab sul oma tunnetega toime tulla. Proovi mõelda praktilistele asjadele, nagu see, et kuidas nüüd edasi. Kui esimene šokk möödas, avastad et pikka ühist elu jagada on päris suur väljakutse. Alustades sellest, et peate ilmselt ikkagi silmast-silma kohtuma ning lapse ja varaga seonduva läbi arutama. Kui on häid sõpru, suhtle nendega, ära jää üksi oma leina ja vihaga. Alkoholist ja enesealandamisest (juhuslik seks, destruktiivne märatsemine jms) hoia eemale. Sport on alati hea mõte. Kui oled vaimsem inimene, võid tuge saada ka loodusest…mine jaluta metsas ja nuta ennast tühjaks. Või loe raamatuid. Olgu siis ilukirjandust või eneseabi, mis iganes toetab toimetulekut.

Ära unusta, et sa pole üksi. Paljud on pidanud sama olukorra üle elama. Nad on elus ja kuigi praegu raske seda mõista, siis elu pakub alati uusi võimalusi. Me ei ole õnneks loodud nii, et saame elada vaid üht elu ühe kaaslasega. Inimene on vapustavalt paindlik ja kohanemisvõimeline. Sinu suur võit on see, et sa ei tundu oma kaaslasest majanduslikult sõltuvat. See on ülitähtis. Ilmselt kõige tähtsam üldse, sest võimaldab sul teha erinevaid valikuid. Ära seda alahinda. Ja veel üks soovitus – ära hävita ühiseid fotosid, isegi kui see praegu tundub hea mõte. Sinu praegused tunded lähevad üle ja aastate pärast avastad, et oled hävitanud osa oma mälestustest. Vahet pole, et mees on ilge tropp, aga sinu endine elu ja ajalugu on ikka väärtuslikud. Neid ei saa keegi ära võtta ja paarikümne aasta pärast tahad seda ehk meenutada.

Pea vastu! Need, kes selle läbi elanud, saavad aru ja teavad ka, et valu läheb mööda. Seni lihtsalt pead küünte ja hammastega ennast igast päevast läbi närima, aga varsti läheb kergemaks, usu mind.

Kui ma eelmisest mehest lahku läksin, oli minu nimel (perepaketis) ja rahakotil tema telefoninumber ja järelmaksuga telefon, samuti oli minu nimel tema vana autoromu, et ta peaks vähem kindlustust maksma.

Ma pidin pool aastat jaurama, et saaksin tema telefoninumbrist ja järelmaksust lahti ja lisaks jäi ta mulle pidevalt võlgu oma telefonikulusid ja mobiiliga parkimisi. Kui ma lõpuks ähvardasin ta numbri lihtsalt sulgeda ja telefoni (mis oli tema käes) varastatuks kuulutada, ta tõepooolest solvus hirmsasti.

Tema auto ma müüsin maha ja maksin sellest mõnele sõbrale tema võlad ära, aga ka see oli solvav tema arust.

Niiet jah.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see teemasse puudub, kuidas miski kirjutatud on? Üle pika aja on tegemist tõelise pere lagunemise, mitte libaga, jäi mulle kui lugejale tunne. Tõeline ja aus petmislugu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi ei soovita hüsteeritseda ja karjuda. Aga mingit kohustust ei ole ka oma eksi suhtes kuidagi eriti üllas ja allaheitlik olla. Soov kätte maksta on täiesti normaalne ja põhjendatud.

Mina maksaksin kätte ainult sel juhul, kui suudan välja mõelda väga hea viisi kättemaksuks. Sellise, et mehel oleks võimalikult ebamugav ja piinarikas, aga mina süüdi ei jää. Ja sealjuures olen ma vankumatult lahke ja mesise näoga, nii et mind keegi mitte milleski süüdistada ei saa.

Näiteks, kui ma teaksin, et mu mees kusagil mustalt töötab või mingit registreerimata äri peab, teeksin teavituse maksuametile. Kui tal on kuskil mõni ebaseaduslik relv, kasvõi I maailmasõja aegne, teavitaksin politseid. Pikka aega koos elanud abikaasana kindlasti tean mõnda tema nõrka kohta.

Kui tal on ühises kodus mingeid tähtsaid ja olulisi dokumente ja neid kindlasti on, siis need “kaovad” praegu täiesti salapäraselt ära. Mina tõesti ei tea, kuidas. Küllap ise pani kuskile.

Kui tal on mingeid lemmikumaid tehnikavidinaid või hobidega seotud asju, siis need lähevad praegu iseenesest “rikki” ja ei tööta enam. Juhtub, asjad ju lähevad vahel katki.

Sealjuures oleksin ma ilmsüütult kaastundlik. Vaeseke, kuidas tal küll kõik asjad korraga juhtuvad. Üldse vaesel mehel ei vea.

Läheksid vargile ja asju lõhkuma? Siin teemas tundus labasuse põhi saavutatud, aga sa trumpasid üle. Murrad mehe õngeridva pooleks ja saad sellega oma murtud südame tasa? On ikka väärt naisi siin. Meestel tõsiselt veab, et sellistest lahti saavad, hingrahu on rohkem väärt, kui varastatud ja lõhutud asjad.

Abielurikkumine, armukesepidamine, armukesega puhkusereisile minek ja oma abikaasale sellest sms-i teel teada andmine on muidugi täiesti okeid asjad? Või noh, natuke pahad, aga täiesti loomulikud. Igal juhul mitte nii labased ja halvad kui õngeridva pooleksmurdmine?

Inimese vastu, kes on oma lähedasi nii halvasti kohelnud, ei kehti enam mingid moraalireeglid ega viisaka käitumise normid. Petetud abikaasa ei ole mehele absoluutselt mitte midagi võlgu. Tal ei ole mitte mingeid moraalseid kohustusi niisuguse inimese vastu.

See hoiak, et varastamine ja asjade lõhkumine on kuidagi halvemad, kui oma kaaslase petmine, näitab, et inimene oskab väärtustada ainult raha ja asju. Asjade kahjustamine on tema arvates hullem, kui teise inimese hinge katki tegemine. Hinge ei saa ju rahas mõõta.

Tegelikult on mees põhjustanud naisele palju suurema kahju, kui mistahes asjade lõhkumine saab põhjustada. Asju saab raha eest osta. Oma elust raisatud aastaid see naine enam tagasi ei saa, purustatud perekonda tagasi ei saa ja oma haavatud südame asemele ka uut osta ei saa. Millega see mees enda tekitatud kahju kompenseerib?

Asjadel on omanik. Inimestel ei ole, kuigi sa vist nii sooviksid. Eks lõhu ja varasta pealegi, esiteks on selle eest ette nähtud karistused ja teiseks- ise korjad selle laga pärast kokku ja valad pisaraid, mees aga saab rahulikult uut elu alustada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult on mees põhjustanud naisele palju suurema kahju, kui mistahes asjade lõhkumine saab põhjustada. Asju saab raha eest osta. Oma elust raisatud aastaid see naine enam tagasi ei saa, purustatud perekonda tagasi ei saa ja oma haavatud südame asemele ka uut osta ei saa. Millega see mees enda tekitatud kahju kompenseerib?

Miks nii? Miks mitte tänada ilusate koosveedetud aastate eest?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ära hakka midagi “korraldama”, küll aga vaata, et sul nahka üle kõrvade ei tõmmataks ühisvara teemal.

Lihtne ja õige soovitus praeguses olukorras.

Peamine on jääda rahulikuks.

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaasa võttis koti ja läks puhkama. Mõtlesin paar päeva hiljem, et uurin, kuidas läheb aga kõned jäid tühjalt kutsuma. Nii teisel, kui kolmandalgi päeval. Ju oli mobiili hääletule unustanud.

Kirjutasin hoopis sõnumi, et laps sai laagrisse viidud, kodus korraliste asjadega tegeletud ja loodetavasti on tore puhkus. Ja siis tuli vastus, et kohtas kedagi ja sooviks temaga aega veeta. “Palun ära paar päeva tülita, ei soovi meeleolu rikkuda. Räägime hiljem.” !!????

See oli kohe kindlasti midagi suurt ja rasket, millega ma pihta sain. Minust sai mõne minutiga ahistaja. Viimastel päevadel olen läbi lugenud kõik kohaliku ja netis leiduva “tarkuse” kuidas/kus kaasalase järgi nuhkida. Üllatav, kui palju võimalusi selleks on ja kui agaralt seda kasutatakse! Neli päeva hiljem, tunnen ma ennast tülgastavalt. Vanasti öeldi ikka, et pealtkuulaja saab pisted südamesse; ma ei tea, mul polegi enam südant, peale seda pasas surfamist. Tohutu pettumus ja viha. Kukkumine tühjusesse.

Praegu ma tunnen, kuidas see pettumus ja raev või viha vms õudne emotsioon mu sees aina kerib ja kerib. Mitte ühtegi selgitust kuskilt ei tule, sa lihtsalt marineerid selles “infos” mis su ees lahti laotus. Saad aru, et sina oled mingis teises dimensioonis olnud.

No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.

Kuidas küll nende esimeste, mustade ja üsnagi agressiivseks kiskuvate tunnetega üleüldises teadmatuses toime tulla? Iseennast aidata? Need mustad mõtted tunduvad endalegi mingil hetkel hirmutavad.

Mehe kirjutatud kiri, kes provotseerib, et saada vastuseid. Ilmselt kirjutad mingit romaani, või irvitad niisama. hoolikalt valitud sõnad, et poleks võimalik kuidagi väljalugeda, kes on kes. Ehk siis igaüks loeb seda oma “rikutuse tasemel”. kelle jaoks on kirjutaja naine, kelle jaoks mees, vastavalt oma sisemistele vaadetele. Kiri on aga väljamõeldud ja kirjutatud mehe poolt.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaasa võttis koti ja läks puhkama. Mõtlesin paar päeva hiljem, et uurin, kuidas läheb aga kõned jäid tühjalt kutsuma. Nii teisel, kui kolmandalgi päeval. Ju oli mobiili hääletule unustanud.

Kirjutasin hoopis sõnumi, et laps sai laagrisse viidud, kodus korraliste asjadega tegeletud ja loodetavasti on tore puhkus. Ja siis tuli vastus, et kohtas kedagi ja sooviks temaga aega veeta. “Palun ära paar päeva tülita, ei soovi meeleolu rikkuda. Räägime hiljem.” !!????

See oli kohe kindlasti midagi suurt ja rasket, millega ma pihta sain. Minust sai mõne minutiga ahistaja. Viimastel päevadel olen läbi lugenud kõik kohaliku ja netis leiduva “tarkuse” kuidas/kus kaasalase järgi nuhkida. Üllatav, kui palju võimalusi selleks on ja kui agaralt seda kasutatakse! Neli päeva hiljem, tunnen ma ennast tülgastavalt. Vanasti öeldi ikka, et pealtkuulaja saab pisted südamesse; ma ei tea, mul polegi enam südant, peale seda pasas surfamist. Tohutu pettumus ja viha. Kukkumine tühjusesse.

Praegu ma tunnen, kuidas see pettumus ja raev või viha vms õudne emotsioon mu sees aina kerib ja kerib. Mitte ühtegi selgitust kuskilt ei tule, sa lihtsalt marineerid selles “infos” mis su ees lahti laotus. Saad aru, et sina oled mingis teises dimensioonis olnud.

No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.

Kuidas küll nende esimeste, mustade ja üsnagi agressiivseks kiskuvate tunnetega üleüldises teadmatuses toime tulla? Iseennast aidata? Need mustad mõtted tunduvad endalegi mingil hetkel hirmutavad.

Mehe kirjutatud kiri, kes provotseerib, et saada vastuseid. Ilmselt kirjutad mingit romaani, või irvitad niisama. hoolikalt valitud sõnad, et poleks võimalik kuidagi väljalugeda, kes on kes. Ehk siis igaüks loeb seda oma “rikutuse tasemel”. kelle jaoks on kirjutaja naine, kelle jaoks mees, vastavalt oma sisemistele vaadetele. Kiri on aga väljamõeldud ja kirjutatud mehe poolt.

Kas teed sama analüüsi teistes teemades? Oleks huvitav lugeda.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kiri on aga väljamõeldud ja kirjutatud mehe poolt.

Väga veider väide, millel su kindlus põhineb? Naisi on ju väga erinevaid. Ma just mõtlesin, et stiil on väga minulik, juhul kui ma pikemalt sõnu sean. Ja mina olen küll naine. Sõnade seadmine on nauding. Kui olen oma mehe peale vihane, kirjutan talle vahel mitu tundi järjet kirja, et kõiki oma tundeid võimalikult mõjusalt väljendada ja lahti seletada. Kirjutamine ise on teraapiline.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaasa võttis koti ja läks puhkama. Mõtlesin paar päeva hiljem, et uurin, kuidas läheb aga kõned jäid tühjalt kutsuma. Nii teisel, kui kolmandalgi päeval. Ju oli mobiili hääletule unustanud.

Kirjutasin hoopis sõnumi, et laps sai laagrisse viidud, kodus korraliste asjadega tegeletud ja loodetavasti on tore puhkus. Ja siis tuli vastus, et kohtas kedagi ja sooviks temaga aega veeta. “Palun ära paar päeva tülita, ei soovi meeleolu rikkuda. Räägime hiljem.” !!????

See oli kohe kindlasti midagi suurt ja rasket, millega ma pihta sain. Minust sai mõne minutiga ahistaja. Viimastel päevadel olen läbi lugenud kõik kohaliku ja netis leiduva “tarkuse” kuidas/kus kaasalase järgi nuhkida. Üllatav, kui palju võimalusi selleks on ja kui agaralt seda kasutatakse! Neli päeva hiljem, tunnen ma ennast tülgastavalt. Vanasti öeldi ikka, et pealtkuulaja saab pisted südamesse; ma ei tea, mul polegi enam südant, peale seda pasas surfamist. Tohutu pettumus ja viha. Kukkumine tühjusesse.

Praegu ma tunnen, kuidas see pettumus ja raev või viha vms õudne emotsioon mu sees aina kerib ja kerib. Mitte ühtegi selgitust kuskilt ei tule, sa lihtsalt marineerid selles “infos” mis su ees lahti laotus. Saad aru, et sina oled mingis teises dimensioonis olnud.

No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.

Kuidas küll nende esimeste, mustade ja üsnagi agressiivseks kiskuvate tunnetega üleüldises teadmatuses toime tulla? Iseennast aidata? Need mustad mõtted tunduvad endalegi mingil hetkel hirmutavad.

Mehe kirjutatud kiri, kes provotseerib, et saada vastuseid. Ilmselt kirjutad mingit romaani, või irvitad niisama. hoolikalt valitud sõnad, et poleks võimalik kuidagi väljalugeda, kes on kes. Ehk siis igaüks loeb seda oma “rikutuse tasemel”. kelle jaoks on kirjutaja naine, kelle jaoks mees, vastavalt oma sisemistele vaadetele. Kiri on aga väljamõeldud ja kirjutatud mehe poolt.

Suht õudne kirjeldus suhtele, mehe kirjutatud või mitte. Raevu pole üldiselt mõistlik oma kaaslase suhtes tunda, veel enam ei ähvardata seda välja elada teise inimese peal, nagu teemaalgatuses ju öeldakse, et kui ta tuleks, küll ma siis ikka teeks. Tuhkagi ei teeks ju. Milleks niisuguseid sõnu loopida?

Laps laagrisse viidud, kodus korraliste (?!) Asjadega tegeletud, loodetavasti on “tore puhkus”. Korralised asjad on kindla korra järgi asjad. Mis asjad need koduses majapidamises saavad olla korralised?!

Sellest ei loe isegi välja, et elati üldse koos. Siin kellelgi on laps, ilmselt siis kirjutajast mehe oma? Mis petmisest jutt üldse käib, on täiesti arusaamatu. Teistega kohtumine, aja veetmine ei tähenda kohe petmist. Arvan, et lihtsalt väljamõeldud utoopiline teema.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkimata sellest, et kui selgub, et “kaasa” on juba väidetavalt kohtunud puhkusel uuega, ei soovita ju “toredat puhkust”. Nagu misasja.

+1
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 271 kuni 300 (kokku 332 )


Esileht Pereelu ja suhted Reedetu raev