Kaasa võttis koti ja läks puhkama. Mõtlesin paar päeva hiljem, et uurin, kuidas läheb aga kõned jäid tühjalt kutsuma. Nii teisel, kui kolmandalgi päeval. Ju oli mobiili hääletule unustanud.
Kirjutasin hoopis sõnumi, et laps sai laagrisse viidud, kodus korraliste asjadega tegeletud ja loodetavasti on tore puhkus. Ja siis tuli vastus, et kohtas kedagi ja sooviks temaga aega veeta. “Palun ära paar päeva tülita, ei soovi meeleolu rikkuda. Räägime hiljem.” !!????
See oli kohe kindlasti midagi suurt ja rasket, millega ma pihta sain. Minust sai mõne minutiga ahistaja. Viimastel päevadel olen läbi lugenud kõik kohaliku ja netis leiduva “tarkuse” kuidas/kus kaasalase järgi nuhkida. Üllatav, kui palju võimalusi selleks on ja kui agaralt seda kasutatakse! Neli päeva hiljem, tunnen ma ennast tülgastavalt. Vanasti öeldi ikka, et pealtkuulaja saab pisted südamesse; ma ei tea, mul polegi enam südant, peale seda pasas surfamist. Tohutu pettumus ja viha. Kukkumine tühjusesse.
Praegu ma tunnen, kuidas see pettumus ja raev või viha vms õudne emotsioon mu sees aina kerib ja kerib. Mitte ühtegi selgitust kuskilt ei tule, sa lihtsalt marineerid selles “infos” mis su ees lahti laotus. Saad aru, et sina oled mingis teises dimensioonis olnud.
No ja valus on. Väga. Aju aina genereerib kättemaksu. Raskusaste aina kerkib. Lisaks see ootus, et kui nüüd koju tuleb, küll ma siis korraldan. Tunned, kuidas su isiksus lõhestub kogu selle õuduse keskel. Eneseväärikus tundub hetkel täiesti naeruväärne sõna. Hakka või skisofreeniat kahtlustama.
Kuidas küll nende esimeste, mustade ja üsnagi agressiivseks kiskuvate tunnetega üleüldises teadmatuses toime tulla? Iseennast aidata? Need mustad mõtted tunduvad endalegi mingil hetkel hirmutavad.
Mässi ennast sooja teki sisse ja joo kummeliteed – tean, et see on tobe soovitus, aga soojus rahustab.
Nuta nii palju kui kulub, see on praegu hea aeg enda tühjaks nutmiseks – laps on ära ja ei tekita küsimusi.
Kui mees tagasi jõuab, siis palud rahulikult selgitust ja teed selegsk oma vaatenurga – tahad lahku minna, sest on ilmselge, et teil pole mitte midagi ühist. Palu aega rahunemiseks ja et ta sinuga ei suhtleks – see, mis silmist ära, see läheb südamest välja. Lõpuks.
Kätte maksta jõuab alati, oota sellega. Praegu ära midagi irratsionaalset tee. Kui mees on lahkunud, siis blokeeri kõik sotsiaalmeediad jms ära, pole vaja ennast ärritada tema kontodel luusimise jms.
Räägi kellegagi, räägi tundide viisi, ketra kogu oma suhe algusest lõpuni läbi, see aitab.
Lõpuks – ära tegele südamevaluga terve aeg, võta selleks aega – nt iga päev pool tundi tegeled ainult sellega, muul ajal hoia end tegevuses – õpi midagi uut, hakka minagi füüsilist tegema, loe kvaliteetkirjandust.