Teema: Reedetu raev

#4027060:

Kolmandaks, kui sa tahad tingimata hormoonide üle arutleda, kas sa siis ei tea, et justnimelt testosteroon põhjustab tujude kõikumist, samuti viha ja agressiooni? Või viha polegi emotsioon ja agressioon selle emotsiooni väljendus?

Mina pidasin silmas östrogeeni kui lähedust ja hoolimistunnet tekitavat hormooni. Agressiivsust ma emotsiooniks ei nimetaks. See on rohkem emotsiooni väljendusviis – negatiivseid emotsioone saab ka agressiivsuseta väljendada.

Sinu toodud viide uuringule oli huvitav lugeda, aga ma saan aru, et põhiliselt uuriti ikka seda, kas ja kuivõrd naiste tsüklifaas emotsioone mõjutab ehk siis emotsionaalset ebastabiilsust? Mehed olid võrdluseks kõrvale pandud ja nii muuhulgas nenditi, et nende emotsioonide kõikuvus on samasugune või väikeste erinevustega. Millegipärast on sellest aga tehtud järeldus, et mehed on sama emotsionaalsed. Ma ei saa sellest aru. Emotsioonide ebastabiilsus ei ole ju sama, mis emotsionaalsus.

Teate, mina leian, et väärikaks “jäämine, ükskõiksuse teesklemine ja “oma eluga edasiminemine” on kõik pikemas perspektiivis petetu (no ma eeldan, et petetu on naine, aga kui pole, eks siis asendage mõttes mehega) jaoks üllad plaanid. Aga hetkel, kui asi nii värske, siis on mehe ja tema armukese jaoks ilmselt ülimugav, kui “vana” naine on väärikalt ükskõikne ja neid toreda seksireisi ajal võimalikult vähe segab ja ei ole muidu tüütu ja proovib ikka oma eluga edasi minna. Mina väidan, et selline käitumine on ikka üsna ennast alandav. Et tõmbadki kõrvad ludusse ja lased siis “noortel” lõbutseda ja proovid ikka mitte tüliks olla kuni mees ükskord halli argipäeva tagasi tuleb ja teatab suuremeelselt, et nüüd tal on aega rääkida?

Ise ilmselt alustaks kohe juriidilise protsessiga. Lahutus kohtusse (sest selle mehega koos kuskile ühe laua taha mingit paberit alla kirjutama minna ei tahaks, lisaks nuruda teda, et kuule lähme nüüd ikka). Koos lahutusega ka varajagamine ja lapse elatis ning hooldusõigus. Kui elamispind minu oma, siis mehe asjad pakiks kokku kõik. Tekib küsimus, kuhu viia? Väga lihtne, petmine avalikuks ka – kui mehel on sugulasi (ema, õde vms.), siis võivad nemad seda laga hoiustada seni, kuni mehel ükskord on “aega”. Kui elamispind ei ole petetu oma või on ühine (mis tähendab vara jagamist), siis ikkagi petmine avalikuks. Anda teada jällegi mehe emale vôi muudele sugulastele, et kuna mees sinuga enam ei suhelda ei soovi ja teatas, et ta soovib, et ta rahule jäetakse kuni ta armukesega reisil, siis annad nüüd endapoolse teate sugulaste kaudu edasi. Võid näiteks kirja kirjutada, milles on siis konkreetselt mehele antud teada, et kohe on kohtuprotsess algamas jne. muud tingimused ja paluda see kiri sugulastel mehele üle anda.

#4027192:

Ise ilmselt alustaks kohe juriidilise protsessiga.

Juriidiline käik pole kättemaks. Normaalne on mehest juriidilisel teel vabaneda, aga mingi sugulastele rääkimine, sest mees on teisega voodis, on hale.

Aga mida siis, ootadki kuni mees suuremeelselt ükskord sinu lõputule helistamisele ja tagaajamisele reageerib? Ütles ju konkreetselt, et teda palun mitte tülitada. Minu jaoks on see enda alandamine, et ma pean taga ajama mingit inimest, kes minuga suhelda ei soovi. Las saab oma teated sugulaste kaudu kätte, kui selline tropp on, et ei julge ei telefonitsi ega silmast-silma normaalselt suhelda ja “tal on muud tegemised”. Sms-i saadaksin küll, et kogu vajaliku info meie lahkumineku kohta saad oma emalt (näiteks), kuhu jätsin sinu jaoks kirja, sest sa isiklikult teatasid mulle, et ma sind ei tülitaks.

Ja julgeb mees teha, siis nüüd vastutagu. Miks peaks petetu terve suguvõsa ees mingit maskeraadi mängima? Kui mees järgmine kord uue naisega seltskonda ilmub, siis on kõigil teada, kes see on vähemalt ja mees ei saa mingit endapoolset möla (loe:valet) ajada. Kui petab sedasi, siis on ilmselt võimeline ka kõigil suud-silmad täis valetama, kuidas vana paha naine ta maha jättis. Ei, olgu algusest peale selgus majas, ma leian.

Jään sama juurde. Sul on tugev lahendamata trauma, kui nii mõtled ja naturaalne valetaja pole üldse eestikeelne mõiste. Keeli pead õppima, mitte juraga tegelema. Minul on piinlik lugeda.

Tegele inimene enda traumadega, ära kurat analüüsi teisi inimesi kirjutatud lause põhjal. Iseseisvu. Kui sa iseseisvud, siis sul ei ole enam piinlik teise inimese kirjutatud lausete pärast. Ei, sina ei tule ütlema, mida keegi peab ja mida keegi ei pea. Iseseisvu inimene.

#4027217:

Aga mida siis, ootadki kuni mees suuremeelselt ükskord sinu lõputule helistamisele ja tagaajamisele reageerib? Ütles ju konkreetselt, et teda palun mitte tülitada. Minu jaoks on see enda alandamine, et ma pean taga ajama mingit inimest, kes minuga suhelda ei soovi. Las saab oma teated sugulaste kaudu kätte, kui selline tropp on, et ei julge ei telefonitsi ega silmast-silma normaalselt suhelda ja “tal on muud tegemised”. Sms-i saadaksin küll, et kogu vajaliku info meie lahkumineku kohta saad oma emalt (näiteks), kuhu jätsin sinu jaoks kirja, sest sa isiklikult teatasid mulle, et ma sind ei tülitaks.

Ja julgeb mees teha, siis nüüd vastutagu. Miks peaks petetu terve suguvõsa ees mingit maskeraadi mängima? Kui mees järgmine kord uue naisega seltskonda ilmub, siis on kõigil teada, kes see on vähemalt ja mees ei saa mingit endapoolset möla (loe:valet) ajada. Kui petab sedasi, siis on ilmselt võimeline ka kõigil suud-silmad täis valetama, kuidas vana paha naine ta maha jättis. Ei, olgu algusest peale selgus majas, ma leian.

Helistan, ajan taga, ootan, alandan? Kus midagi sellist väitsin? Lahutust ei saa niisama sisse anda, kui mees käekõrval? Ükskord tuleb ikka ju oma lapsi vaatama, eeldusel, et need on, ja siis räägime rahulikult lahku kolimisest ja laste jagamisest. Ütlengi, et saan aru, sinu elu ja soov. Inimesed küpsevad. Normaalne pole jääda teismelise tasemele ja šokeeruda ja seda näidata.

Teise lõigu kohta, küll peab ikka prints olema, et ta uus valik mind närvi ajaks. Ilmub, siis ilmub, viisakaks jään. Minul ükskõik, kes see tal käevangus. Reetmisel on leinaetapid ja kui teda kohe telefonutsi kätte ei saa (leinaetapi esimesed staadiumid), siis lõpuks, kui välja ilmub (leinaetapi lõppstaadiumid) on mul juba ükskõik. Teistel peaks ka nii olema. Kes vähemalt ikka juba täiskasvanud.

Sa tundud roboti moodi olevat. Mees on lõhkunud pool sinu elu, raisanud aastaid, teinud katki sinu südame ja sa rahulikult tahad temaga veel millestki rääkida ja sul on ükskõik? Siis pole sa ju kunagi seda inimest armastanudki – vb on selline asi võimalik mingis õde-vend tüüpi abielus. Aga teemaalgataja ilmselgelt armastas enda meest siiski, muidu tal ju nii tumedad ja karmid emotsioonid ei valdaks praegu. Jah, olen nõus, et inimesed on erinevad ja käituvad ka kriisis erinevalt, aga no mingid tunded ja emotsioonid peaks ju ikka olema??? Ei ole võimalik, et on inimesi, kes tulevad 2 nädalat peale lahkuminekut rahulikult kokku ja kallistavad ja siis nagu muuseas jagavad ära ka vara ja lapsed naeratades. Ning lähevad sõpradena edasi, elu on lill ja kahe kuu pärast suguvõsa jõulupeol eksnaine ja armuke ja mees löövad rõõmsalt omavahel klaase kokku. Minu jaoks on see jällegi täiesti ebanormaalne.

#4027233:

Ja arvan, et ta on väga rõõmus ja rahul, kui saab poole aasta pärast suguvõsale uut pruuti esitleda, kelle ta “juhuslikult leidis” peale rasket lahkuminekut, eksole. Kuna eksnaine on kõik vaikselt ja disktreetselt lahendanud ning mehe petmist salajas hoidnud.

Miks salajas hoidnud? See, kui ma ei uputa päev peale petmist sõprade-sugulaste

#4027233:

Aga loomulikult nõuab see kõik petetult selgroogu – kui asi on avalik, siis mingit tagasiteed enam ei ole. Et andestad petmise või nii, siis on lahkuminek ikkagi täiesti konkreetne ja kindel koera saba ühe raksuga maha raiumine.

Kriiskamine, kättemaks ja stseenide tegemine ei nõua küll mingit selgroogu, eksju. Ja just neist toimingutest on jutt, mitte petmise varjamisest. Sul on asjad veidi segi.

postkaste teadetega mehe reetmisest või ei kleebi ümberkaudsetele tänavapostidele plakateid “Minu mees on siga!” ei tähenda, et ma lähedastele ja mulle olulistele inimestele toimunust ei räägi. Jutt on ju siiski s**a keeramisest, mitte asjast normaalselt rääkimisest.

#4027127:

#4027049:

Ma hakkaks naerma, kui mulle selliste argumentidega kohta kätte näidata üritataks. Valus on ainult see, et varem ei taibanud sellist lolli maha jätta.

Loll on ikka naturaalne valetaja ise. Naerab ainult enda üle ja mõtleb, et selline ongi elu. Inimesel võib olla ka diagnoos, kui kõik naerma ajab. Aga siis kui elatist maksma peab, siis naerupall on nii loll, et ei saa üldse enam ilmaelust aru, rääkimata sellest, et laps tahab toitmist.

Ei, kõik ei aja naerma. Naerma ajab see, kui keegi ülipüüdlikult ja hüsteeriliselt üritab mulle mingit kohta kätte näidata. Minu silmis muutub see inimene automaatselt haledaks äpuks, kes isegi oma emotsioone kontrollida suuteline pole. Naised, miks te ennast sedasi alandate ja lolliks teete? Nagu tited, kes turu peal ema ära kaotasid ja siis hüsteeriasse langevad.

#4027288:

#4027233:

Ja arvan, et ta on väga rõõmus ja rahul, kui saab poole aasta pärast suguvõsale uut pruuti esitleda, kelle ta “juhuslikult leidis” peale rasket lahkuminekut, eksole. Kuna eksnaine on kõik vaikselt ja disktreetselt lahendanud ning mehe petmist salajas hoidnud.

Miks salajas hoidnud? See, kui ma ei uputa päev peale petmist sõprade-sugulaste

#4027233:

Aga loomulikult nõuab see kõik petetult selgroogu – kui asi on avalik, siis mingit tagasiteed enam ei ole. Et andestad petmise või nii, siis on lahkuminek ikkagi täiesti konkreetne ja kindel koera saba ühe raksuga maha raiumine.

Kriiskamine, kättemaks ja stseenide tegemine ei nõua küll mingit selgroogu, eksju. Ja just neist toimingutest on jutt, mitte petmise varjamisest. Sul on asjad veidi segi.

postkaste teadetega mehe reetmisest või ei kleebi ümberkaudsetele tänavapostidele plakateid “Minu mees on siga!” ei tähenda, et ma lähedastele ja mulle olulistele inimestele toimunust ei räägi. Jutt on ju siiski s**a keeramisest, mitte asjast normaalselt rääkimisest.

Palun ära tsiteeri mu teksti poolikult ja suvaliselt mõtet moonutades.

Mul ei ole midagi segi ja minu esimene lause oligi, et kriiskamine ei too mingit tulu.

Mida mina ütlesin, on see, et mehele ei ole vaja petmist ja selle tagajärgi ka ülearu mugavaks teha. Piisab sellest, kui räägid paarile inimesele mehe suguvõsast ja palud neil teate lahkuminekust mehele edasi anda, sest mees ON KEELDUNUD sinuga isiklikult asju ajamast. Küll see info sealt edasi ka liigub, sh mehele. Keegi ei käsi mingeid plakateid kuskile riputada. Ja edasi lahendadki asja pea püsti läbi advokaadi. Ei suhtle mees sinuga normaalselt, ei pea ka sina temale selles osas vastutulekut tegema.

Ja selgroogu nõuab paljudelt naistelt justnimelt see, et teha konkreetne kindel ja tagasiteeta lõpp suhtele. Ikka väga paljud klammerduvad ja loodavad, et äkki ikka veel saab kuidagi asjad korda. Aga kui teed paarile inimesele avalikuks asja (ka näuteks ilma plakateid kleepimata ja kõigi postkaste roppude kirjadega ummistamata) ja siis pärast taganed ja mehe tagasi võtad pea norus, oled ise suguvõsa naerualune.

#4027385:

Mida mina ütlesin, on see, et mehele ei ole vaja petmist ja selle tagajärgi ka ülearu mugavaks teha. Piisab sellest, kui räägid paarile inimesele mehe suguvõsast ja palud neil teate lahkuminekust mehele edasi anda, sest mees ON KEELDUNUD sinuga isiklikult asju ajamast. Küll see info sealt edasi ka liigub, sh mehele. Keegi ei käsi mingeid plakateid kuskile riputada.

See ju sama tobe viis kui plakatite kleepimine või tobedamgi. Ei, mõni meist ei ole draamakuningannaks sündinud. Mina ajan asju omal moel, mida pean väärikaks. Mis pagana pakiline vajadus mul on kuidagi mehele teada anda, et otsustasin lahku minna? Veel nii pakiline, et peab kohe mööda sugulasi telefonimängu mängima hakkama. Otsustan lahku minna, siis hakkan selles suunas tegutsema, mitte ei mängi lolli. Ja mehe sugulaste emotsioonidega arvestan ka, ei kalla meie pere sõnnikut neile kaela. Milles nemad süüdi on?

#4027192:

Teate, mina leian, et väärikaks “jäämine, ükskõiksuse teesklemine ja “oma eluga edasiminemine” on kõik pikemas perspektiivis petetu (no ma eeldan, et petetu on naine, aga kui pole, eks siis asendage mõttes mehega) jaoks üllad plaanid. Aga hetkel, kui asi nii värske, siis on mehe ja tema armukese jaoks ilmselt ülimugav, kui “vana” naine on väärikalt ükskõikne ja neid toreda seksireisi ajal võimalikult vähe segab ja ei ole muidu tüütu ja proovib ikka oma eluga edasi minna. Mina väidan, et selline käitumine on ikka üsna ennast alandav. Et tõmbadki kõrvad ludusse ja lased siis “noortel” lõbutseda ja proovid ikka mitte tüliks olla kuni mees ükskord halli argipäeva tagasi tuleb ja teatab suuremeelselt, et nüüd tal on aega rääkida?

Ise ilmselt alustaks kohe juriidilise protsessiga. Lahutus kohtusse (sest selle mehega koos kuskile ühe laua taha mingit paberit alla kirjutama minna ei tahaks, lisaks nuruda teda, et kuule lähme nüüd ikka). Koos lahutusega ka varajagamine ja lapse elatis ning hooldusõigus. Kui elamispind minu oma, siis mehe asjad pakiks kokku kõik. Tekib küsimus, kuhu viia? Väga lihtne, petmine avalikuks ka – kui mehel on sugulasi (ema, õde vms.), siis võivad nemad seda laga hoiustada seni, kuni mehel ükskord on “aega”. Kui elamispind ei ole petetu oma või on ühine (mis tähendab vara jagamist), siis ikkagi petmine avalikuks. Anda teada jällegi mehe emale vôi muudele sugulastele, et kuna mees sinuga enam ei suhelda ei soovi ja teatas, et ta soovib, et ta rahule jäetakse kuni ta armukesega reisil, siis annad nüüd endapoolse teate sugulaste kaudu edasi. Võid näiteks kirja kirjutada, milles on siis konkreetselt mehele antud teada, et kohe on kohtuprotsess algamas jne. muud tingimused ja paluda see kiri sugulastel mehele üle anda.

Ülipiinlikud soovitused. Lisaks juriidilisest seisukohast täiesti valed. Aga anna minna, vaata mis saab…

#4027434:

Aga anna minna, vaata mis saab…

Saab see, et mehe sugulaste arvelt laieneb oluliselt inimeste ring, kellel on hea meel, et sellisest eidest lahti sai … mida paganat, miks pean mina (näiteks) oma venna asju hoiustama või pereprobleemide eest vastutama? Aja ise oma asju, rendi hoiuboks ja esita mehele arve. Siit suhtumisest kumab välja ka reaalne põhjus, miks mees sind petta võiks – sellise kättemaksuhimulise inimesega ei olegi võimalik kaua koos elada. Vaevalt, et see elu ainus aspekt on, kus sa teistele häda ja viletsust armastad korraldada.

Ma olen objektiivne, sest mul puuduvad suhetest saadud traumad. Kes ütleb iseseisvu? Inimene, kes on mehest nii emotsionaalselt laastatud. See pole iseseisvumine.

Iseseisev inimene ei karda elada. Kas käest kinni on emotsionaalselt laastatud? Kus sa imed seda trauma ja emotsiooni p.ska.

Rääkida, kuidas edaspidi laste seisukohast teeme.

Eks ikka nii teeme, kuidas uuele daamile meeldib ja sobib. Nii teemegi!

Perekooliski on olnud lugusid, kus mees on petnud ja naine surivoodil veel mäletab seda.

Päris seniilne peaks olema, kui ei mäletaks. Päris kindel, et mees mäletaks sellist asja samamoodi.

#4027464:

Päris seniilne peaks olema, kui ei mäletaks. Päris kindel, et mees mäletaks sellist asja samamoodi.

Oleneb, missugune elu sul pärast meest oli. Kui sündmusterohke, siis ei tule sulle endine elu eriti meelde. Vastasel juhul ärge üldse võtke meest, sest kui petab, on elu läbi ka.

ka väga sündmusterohke elu korral peab korralik ajuhalvatus olema, kui ei ole meeles, miks abikaasast lahku mindi. Mäletamine ja elu lõpetamine on täiesti erinevad asjad.