Teema: reeglite seadmine ATH ja autistile

Mei pole küll sama diagnoos, aga spekter sama. Kui poiss oli 4,5, võtsime kasutusele “täpitabeli”. Joonistasin suure paberi peale tabeli, kuhu hakkasime koguma (naerunägudega) kleepse. Iga 30 kleepsu taga oli “auhind”, mis oli ka tabelisse selgelt joonistatud/kleebitud – mõni mänguasi, mida ta oli kaua soovinud või eriti lahe seiklus vmt. Tabeli all servas olid kirjas reeglid, mida on vaja täita. Need leppisime koos kokku, minu suunamisel muidugi ;). Ma kõiki enam ei mäleta, 6-7 tükki oli (ehk siis mitte palju). No asjad, millega meil probleeme oli: Ei kakle ega tõuka. Kuulab täiskasvanuid. Kuulab lapsi (kippus mängudesse sisse crashima ja oma reegleid kehtestama). Tudu ajal ei sumise (lasteaia lõunaunega oli probleeme). Jne. Päeval küsisin õpetaja käest, kuidas ta lasteaias käitus ja õhtul pidi ta ise ka analüüsima, kuidas päev läks (kusjuures täitsa ausalt luges oma “patud” üles ja kippus enda suhtes isegi liigkriitiline olema). Kui asjad olid korras, sai “naerunäo” tabelisse. Asi selles ongi, et ta suurepäraselt teab, kuidas tuleb käituda, aga kui neid teadmisi on vaja kasutada…

Igatahes selline preemiasüsteem meil töötas ja käitumine lasteaias paranes (minuga koos oli tal igal pool kergem olla, sest ma märkasin kohe, kui probleemseid mõtteid tekkis ja need olid ennetatavad).

Käesolevaks ajaks (poiss on seitsmene) on meil säilinud kindel päevakava – jälle suurelt ja värviliselt seina peal ja jälle koos kokku lepitud. Nii et kui hakkab ving arvuti- või telekaaja koha pealt (põhilised vaidluste allikad), saab näpuga näidata, et näe, meil on sellised reeglid. Ja nii lihtsalt on.
Kui liigume ühelt päevarutiini osalt teisele, hoiatan, et näiteks 15 minuti pärast hakkama sööma või hambaid pesema ja tuttu minema jne. Samuti igal hommikul räägime sellest, milline päev tuleb – kes kuhu läheb, mida teeb ja näiteks sellestki, mis söögid on (söömine ka paras peavalu).

Reegleid peab sellegipooles mitu korda päevas meelde tuletama ja kohati on tunne, et talle ei jää midagi külge, aga tegelikult on ajapikku ikka paremaks läinud. Karistamist eriti ei ole (ok, oma tuppa rahunema saadan vahel). Käsutamist ikka esineb, muidu lippaks ta iga päev ainult pidžaamas ringi näiteks.

Ei, premeerimissüsteem on meil riiulile pandud, kuna käitumine paranes ja ta sai lõpuks ise ka aru, et need reeglid on tema kasuks ja teiste inimestega on nõnda palju parem läbi saada. (Meie poisi diagnoosiks on Asperger, nii et natuke “kergem” autismi vorm.) Aeg teeb muidugi ka oma töö elik osadest asjadest võivad nad välja kasvada, nagu öeldakse. Kindlasti aitas asjale kaasa ka see nn eneseanalüüs, sest õhtuti rääkisime päevast – mis läks hästi, mida oleks saanud paremini.

Päris ilma käskimise ja keelamiseta ju tõepoolest ei saa, aga asja tuleb serveerida sobivas kastmes. “Äkkrünnakud” lõpevad enamasti katastroofiga. Aga kui anda lapsele kohanemise aega, saab enamuste asjadega hakkama. Isegi mängutoast lahkumisega 🙂

Ainuke asi, mida me varna ei riputa, on range päevakava. Nii kui kusagilt lõdvemaks lased, läheb veiderdamine, piiride katsetamine ja “mina ja maailm” kohe üle pea.

Üks suur katsumus seisab meil ees, sügisel peab kooli minema – uus rutiin, uus ruum, uued inimesed. Näis, kuidas ta sellega hakkama saab. Ehk peame oma tabelilohe jälle välja tooma…

Diagnoosi saime eelmisel kevadel (poiss oli kuuene) Ravi tänava Lastepolikliinikust. Konkreetsemalt hakkasime mööda spetsialiste jooksma, sest kool hakkas peale tulema ja mul oli tunne, et tal on sinna vara minna.

Enne seda nägime ise vaeva ja meid aitas Tallinna Perekeskuse psühholoog Iris, kelle juures käisime ajast, kui poiss oli neljane (ehk siis lasteaias aastake käidud ja probleemid seal olid juba ära tüüdanud). Kõik see tabelitevärk ja muu ongi nõustamiskeskuse sessioonide käigus välja koorunud. Minu poolt neile igatahes pöidlad püsti. 🙂