Mees pettis väga alatult. Kogu trall tema ja armukesega viis mu nii kaugele, et ma ei tahtnud enam elada.
Kui armusuhe tuli avalikuks koos tõenditega ja lõpetasin suhte, siis mees käis palumas ja anumas, et ta tahab minuga olla ja kahetseb jne. Murdusin ja otsustasime uuesti proovida, sest meil väike laps. Oleme koos olnud 3 kuud. Mees on ideaalne ja näitab igati välja kuidas mind ja last hindab ning kui tänulik ta uue võimaluse eest on.
Mina aga olen ühest äärmusest teise. Üks päev õnnelik ja teine päev tahaks põgeneda ja seda meest mitte kunagi enam näha. Mul on trauma, flashbackid mingitest olukordadest ja unehäired, lihtsalt ei suuda magada. Ei suuda suhelda mehe tuttavate ja sõpradega, kes armukesega kokku puutusid jne.
Iga päev ketrab see mu peas ja raske on. Kui mehega isegi on tore, siis seks on lihtsalt seks. Väga harva tahan ise või naudin seda nii nagu varem.
Mees on mõistev, aga mul on tunne, et sellisest käitumisest ei saa ma kunagi üle.
Minu argument viimasel ajal selles suhtes olla on minu lapsed. Meil on ühine laps ja mul ka laps eelmisest suhtest, kes on mehesse väga kiindunud. Ja samuti üritan praktiline olla, et kahekesi on lihtsam ja naudin temaga aja veetmist kuna muud niikuinii pole teha jne.
Teema: Reetmise järgne trauma
See ongi loomulik, mida tunned. Kõik ongi nii. Päris endiseks ei saagi enam, kuid aja jooksul selle teravus hajub ja tuhmub, aasta pärast on või võib olla tunne, et see toimus kellegi teisega, samas meest jälgid ikka. Kui tahad temaga ikka elada, siis ära hakka vägisi tublit mängima, see käib sulle üle jõu. Mees peab sellega leppima, sest sa ei saa oma olekut ja tundeid reetmise suhtes sõrmenipsu peale lõpetada. Kui ta kunagi enam sulle nii ei tee, siis on sellel ka mõte. Sinu kannatustel.
Reetmine ei ei ole nali ega huumor, kus armuke leitakse kapist ja kõik naeravad. Reaalis on see tragöödia. Neile kahele oli see muidugi nauding.
Muidugi oled tubli, et teda kinni ei hakanud kohe hoidma, kui teada said, vaid sel hetkel saatsid ta minema. Siis tuli ju tema käik.
kõlab nagu posttraumaatiline stress – räägi perearsti või psühhiaatriga (saatekirja pole vaja), lase endale mingid rohud kirjutada.
ajaga läheb kergemaks. väikelapseiga ongi keeruline, see aeg tuleb üle elada. kahjuks on reaalsus see, et enamikul inimestest tekib mingil ajahetkel kõrvalsuhe (kasvõi emotsioaanaalne) 🙁 ning tean tuttavate hulgast mitmeid juhuseid, kus see on paarisuhte lõpuks hoopis paika loksutanud, st on aru saadud teineteise väärtusest ja omavahelistest tunnetest ning edasi harmooniliselt elatud, sest kardetakse teist kaotada
Pai sulle! Jama olukord ja raske loomulikult!
Mina olen teoorias jõudnud niikaugele, et äkki on see truudus ülepaisutatud asi üldse. Äkki peaks sellest üldse kuidagi mööda vaatama ja ise ka nö.erinevaid inimesi nautima hakkama. Küsimus on ainult selles, et kuidas seda teha ja teine küsimus siis muidugi, et miks siis üldse suhtes olla. Minu lapsed on juba suured, sul on väike laps, see on õrn aeg, tahad olla hoitud ja turvaliselt. Ma tegelikult sulle nõu anda ei oskagi. Mina ei ole osanud suhteid läbi probleemide hoida. See on tähendanud üsna mitmeid suhteid elus. Kas ma kahetsen? Ei, tegelikult mitte, ma ei oleks suutnud neid suhteid jätkata. Aga ma ei tea, võib-olla oleks see olnud õigem kuidagi.
Ja ma pean ütlema, et kohe eriliselt ajab mind närvi see, et see on nagu mingi haige muster, et kõigepealt tehakse sulle haiget. Laks käib nuga selga ( piltlikult) ja siis pärast seda ollakse maailma parim inimene, lilled, kingid, armusõnad ja kõik muu krempel sinna otsa. Miks nii tehakse? Ole siis algusest peale inimene, too lilli, ok, aga hoia siis seda inimest enda kõrval! Või siis ok, ole siis see @$#^#^.. tee oma tegusid ja ära muutu pärast selliseks maailma parimaks kleepekaks kes nõuab, et “aga ma ju armastan sind, andesta, meil on kõik nii ilus, sa oled parim jne”.
Kas see kõik on mingi mäng, mida mängitakse? Miks seda tehakse?
Ja ma pean ütlema, et kohe eriliselt ajab mind närvi see, et see on nagu mingi haige muster, et kõigepealt tehakse sulle haiget. Laks käib nuga selga ( piltlikult) ja siis pärast seda ollakse maailma parim inimene, lilled, kingid, armusõnad ja kõik muu krempel sinna otsa. Miks nii tehakse? Ole siis algusest peale inimene, too lilli, ok, aga hoia siis seda inimest enda kõrval! Või siis ok, ole siis see @$#^#^.. tee oma tegusid ja ära muutu pärast selliseks maailma parimaks kleepekaks kes nõuab, et “aga ma ju armastan sind, andesta, meil on kõik nii ilus, sa oled parim jne”.
Kas see kõik on mingi mäng, mida mängitakse? Miks seda tehakse?
miks? üks variant, et enne lapse saamist ei tuntud teineteist piisavalt. emal tekib lapsega juba enne sündi tihe side, isal aga pigem aja jooksul. kui ema keskendub sünnist saati ainult lapse heaolule, siis võib mees tunda end kõrvalejäetuna, sest temal veel sellist sidet pole ja ta ei mõista naist. tema tahab ka tähelepanu ja kui kodust seda ei saa, siis otsibki seda või pakutakse seda talle mujal.
jah, mees peaks saama aru, et imik jne, aga kui tal varasemat kogemust pole, siis ei pruugigi ta sellest aru saada. temal võib jääda mulje, et teda oli vaja vaid “seemendajana” ja nüüd on kõrvale jäetud kui ebavajalik. kui mõni niane sel ajal tema vastu huvi näitab, siis võibki kõrvalsuhe tekkida.
kui see aga välja tuleb ning oma naine lahku tahab minna või lähebki, alles siis jõuab mehele reaalselt kohale, mida tähendab pere. mõni mees lähebki rõõmuga laiali, sest saab kohustustest vabaks, mõni mees aga taipab alles siis, kui oluline tegelikult on talle laps ja perekond ning et ta ei taha neid kaotada.
öeldakse ju, et tihti mõistame me asja hinda alles siis, kui oleme sellest ilma – kehtib ka inimeste puhul. kui mees pingutab pere päästmise nimel, siis ehk läheb veel asi heaks.
teemaalgataja on ühest suhtest ju juba ilma jäänud, seda enam tasuks proovida pragust hoida. jah, mees käitus valesti, aga ehk õpib oma veast ja edaspidi enam ei libastu.
sellest ülesaamine võtab aega, aga ära karda arstidelt abi otsida, mõni kuu AD võib aidata. üksi pole kahe lapsega sugugi lihtne ja loota, et leiad uue mehe, kelle pereaelus hakkavad kahe lapse isad figureerima, pole kerge
Arusaadav, et tunned end reedetuna. Koos ju lõite perekonna ning oled sellele mehele sünnitanud lapse. Oleksid varem osanud seda ette näha, siis seda meest sa pere loomiseks ei oleks valinud. Kahjuks ta reetis sind ning nüüd pead leidma endas jõudu tulla toime olukorraga kus üldse ei oleks tahtnud olla. Oled vapper olnud, isegi oma keha annad talle kasutada peale nuga saamist. Mina seda ei oleks suutnud. Kui ta reedab sind juba nüüd, kui laps on väike, siis mõistad ju, et selle mehega tulevikku ei ole. Iial ei tea millal jälle nuga selga lüüakse.
Sa võid ennast lappida kuid sellest te välja ei tule.
Pereteraapia. Ausalt. Teil on seda vaja. Ise sain abi.
Kui sa selle mehega edasi elad, jäädki sa kahjuks hingelt katki eluks ajaks, sest sellised mehed ei muutu. See, et sa kord andestasid, andis mehele ainult julgust juurde, et ta võib teha, mida tahab, sa nii kui nii annad andeks. See mees ei armasta sind, vastasel korral poleks ta sulle haiget teinud. Ja nüüd mõtle, kui kaua sa tahad katkisena edasi elada või kui kaua sa jaksad seda teha. Hingelt katkine inimene ei suuda ka tegelikult oma lastele olla hea ema, sest enamik tema energiast kulub enese probleemidega tegelemiseks. Sellistel puhkudel peab paika ütlus, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Tegelikult ei saa ühest asjast aru – kui sa ütled, et olete olnud koos kolm kuud, aga teil on ühine laps, siis pidi see laps sündima väljaspool kooselu ehk polnudki planeeritud. Seda enam ei ole sellel suhtel tulevikku, sest normaalne mees oleks pere loonud juba siis, kui naine jäi rasedaks, tal ilmselt polnud see tegelikult plaaniski.
Elasin ise täpselt sama läbi mõned aastad tagasi. Alguses mees pingutas väga, aga mida aeg edasi, seda vähem üritas. Minul võttis kogu sellest jamast üle saamine ikka väga kaua aega ja ma pole siiani tegelikult täiesti üle saanud. Seda, mis varem oli, tagasi enam ei saa. Usaldusega on ka väga keerulised lood. Lisaks oli kogu see üleelamine nii kurnav, et armastus, mis mul mehe vastu oli, suri iga päevaga. Mees on küll nüüd ilmselt truu olnud ja pole põhjust olnud teda kahtlustada. Võtsin ka mingi hetk antidepressante, aga psühhiaatri kinnitusel need päriselt ei aita posttraumaatilise sündmuse puhul, sest need peaks rohkem ravima depressiooni, mis on pikaajaline. Natuke tegelikult ikkagi aitasid. Aga kahjuks on nii, et ravib ainult aeg.
Mul läks 2 aastat, et tunda ennast väheke normaalsemana. Esimese aasta istusin totaalses augus just täpselt nii nagu sa kirjeldad, järgmine aasta juba vähem ja nii on see aeg läinud. Ehk, et pea vastu ja läheb ikka paremaks!
sama siin, sain kuu aega tagasi teada 5(!) aastat kestnud suhtest, mis tegelikult nüüd juba läbi (too naine vist lootis enamat, aga nägi ära, et seda ei tule ega tule.) lapsed on meil õnneks juba suured ja välja kolinud. mul on selline tunne, et ma ei saagi sellest üle, mitte mingit väljapääsu ei näe. ma ei saa üldse arugi, mida ma tegema peaks. üldise arusaama järgi peaks ära lahutama, aga pole selleks jaksu ja pea pole selge.
kellelegi rääkida ka ei suuda, tunnen end nagu viimane saast, ehkki mõistusega saan aru, et ei peaks nii tundma.
Ew, ma tean, mis sa tunned ja see on niiiiii vastik. Vaenlasele ka ei sooviks.
Ajaga läheb paremaks, nagu eelpool öeldi aga päris ära ei kao need flashbackid ja närvisüsteem on ka pidevas valeveolekus. Mind rohud ei aidanud muus osas, kui ainult magamisega. Flashbacke ja sundmõtteid need ära ei võta kahjuks, nendega tuleb oma peas ise tegeleda.
Mis sõpru-tuttavaid puudutab, siis mina mõistusega saan aru, et paljud neist ei tahtnud tulla ütlema, kuna sõnumitoojad lastakse enamasti maha ning keegi ei soovinud liigset draamat ja osa neist olid ka mehele lojaalsed, et ah, meestel ikka tuleb ette aga ma lõpuks lõikasingi neist suure osa oma elust lihtsalt välja. Sorry aga ma ei saa su aiapeole tulla ja seda pidu NAUTIDA, kui ma tean, et sa kutsusid sinna mu mehe oma armukesega eelmisel nädalal.
üldise arusaama järgi peaks ära lahutama, aga pole selleks jaksu ja pea pole selge.
kellelegi rääkida ka ei suuda, tunnen end nagu viimane saast, ehkki mõistusega saan aru, et ei peaks nii tundma.
Psühholoogi juurde. Ja võis nt ajutiselt mujale elama minna, kasvõi maale suvilasse. Et pead selgitada ja välja mõelda, mida sa siis elult tahad.
Tegelikult ei saa ühest asjast aru – kui sa ütled, et olete olnud koos kolm kuud, aga teil on ühine laps, siis pidi see laps sündima väljaspool kooselu ehk polnudki planeeritud. Seda enam ei ole sellel suhtel tulevikku, sest normaalne mees oleks pere loonud juba siis, kui naine jäi rasedaks, tal ilmselt polnud see tegelikult plaaniski.
Sinul on selle kuulsa ‘funktsionaalse lugemisoskusega’ pahasti. TA kirjutab ju, et pärast petmisest teadasaamist ja mehe nö tagasilubamist on nad olnud koos 3 kuud. Sellest ei ole ju ometi nii võimatu aru saada?
Teemasse vastates – mina ei võtaks kedagi tagasi, kes mind alatult reedab, olgu mul või sada last. See praktiline mõtlemine jne asjad, mida teemaalgataja kirjeldab, ei toimi. Minu puhul igal juhul mitte.
Nii et mina soovitan kenasti lahku minna ja see VÄGA ALATU inimene maha jätta. Mul ei tuleks mõttessegi ühegi väga alatu inimese peale oma ainsat elu raisata ja selle suutmiseks ravimeid krõbistada. Ma ei ela selleks, et kellegi mölaka pärast hambad ristis ennast millekski sundida.
Minu vastus on ebapopulaarne, aga minu isiklik arvamus ja kogemus on, et sa ei saagi sellest üle. Elu aeg jääd talle seda aegajalt nina peale viskama, meenutad seda ja elad seda taas üle. Põhjus ka väga lihtne. Sa pole sellest ise üle saanud. Mina arvan, et teie edasine kooselu on nagu koera saba maha lõikamine jupi kaupa. Lahku te lähete niikuinii, sest 3-4 aasta pärast on mehel siiber sinu flashbackidest ja sinul endal ka. Sina ei usalda teda ja esialgu tekitab see temas kurbust, siis pikapeale lootusetust ja siis juba viha ning tüdimust. “Mis vahet, mis ma teen, üksküik kuidas ma ka ei palu ja ei tõesta, mu naine niikuinii ei usalda mind. Milleks mulle seda vaja! Ma ei taha surra nii, et mu oma naine ei usalda mind ja viskab kogu aeg vanu asju nina peale, kui mitte sõnades, sis mõttes – ma ju näen seda!”
Seega minu ebapopulaarne soovitus on mitte oodata, kuni see olukord ükskord plahvatab ja nii, et sina jääd veel süüdi ka (“sa ikka, ikka, ikka pidid mulle meelde tuletama, sa pidid ikka selle vana teema üles korjama, sa tahtsid ikka ja ikka seda teemat keerutada. Ükskõik kui palju ma püüdsin, sina ikka meenutasid mu petmist. Ühel hetkel ma mehena ei jõua enam vabandada ega jaksa enam su meeleolusid taluda.”).
Usu mu sõnu, minge lahku -see on ainus võimalus, kuidas mõne aja pärast teist võiksid sõbralikes suhetes lapsevanemad saada. Vatsasel korral vihkate teineteist hiljemalt 4-5 aasta pärast südamest.
Minge lahku, remondi ennast ära. Sa ei ole selle mehe ripats ja parem kiired lõpud kui aeglased, piinavad, skandaali- ja pisaraterohked aastad, mis tipnevad erilise pauguga…ja aastad on lennanud…
Minu vastus on ebapopulaarne, aga minu isiklik arvamus ja kogemus on, et sa ei saagi sellest üle. Elu aeg jääd talle seda aegajalt nina peale viskama, meenutad seda ja elad seda taas üle. Põhjus ka väga lihtne. Sa pole sellest ise üle saanud. Mina arvan, et teie edasine kooselu on nagu koera saba maha lõikamine jupi kaupa. Lahku te lähete niikuinii, sest 3-4 aasta pärast on mehel siiber sinu flashbackidest ja sinul endal ka.
Seega minu ebapopulaarne soovitus on mitte oodata, kuni see olukord ükskord plahvatab ja nii, et sina jääd veel süüdi ka (“sa ikka, ikka, ikka pidid mulle meelde tuletama, sa pidid ikka selle vana teema üles korjama, sa tahtsid ikka ja ikka seda teemat keerutada. Ükskõik kui palju ma püüdsin, sina ikka meenutasid mu petmist. Ühel hetkel ma mehena ei jõua enam vabandada ega jaksa enam su meeleolusid taluda.”).
Usu mu sõnu, minge lahku -see on ainus võimalus, kuidas mõne aja pärast teist võiksid sõbralikes suhetes lapsevanemad saada. Vatsasel korral vihkate teineteist hiljemalt 4-5 aasta pärast südamest.
Minge lahku, remondi ennast ära. Sa ei ole selle mehe ripats ja parem kiired lõpud kui aeglased, piinavad, skandaali- ja pisaraterohked aastad, mis tipnevad erilise pauguga…ja aastad on lennanud…
Absoluutselt. Ma just 4 minutit enne sind kirjutasin sedasama.
Reetis mees, mitte sina. Mees ei reetnud sind, vaid teie suhet. Mees reetis ennast, mitte sind. Asi on toimunud, seda ei muuda. Toimunud olukord on fakt ja sul ei ole võimalik seda mitte kunagi unustada, sul on võimalik selle mälestusega hakata koos elama. Võid hetkeks mõelda läbi, kuidas on üksi elamine. Kas oleksid õnnelikum. KUi mees tagab sulle heaolu, siis mõtle läbi ka üksi elamise rahaline pool. Kuidas on lapsega koos elada kui üldse mingit lisasissetulekut kusagil ei tule. Saaksid hakkama?
Hetkel tundub, et mehe reetmine äratas üles mingid lapsepõlves läbielatud mälestused, kus oli ka reetmise teema. Kui nii, siis otsi abi, üksi sa sellest läbi ei tule kui alus on lapsepõlve traumaatiline kogemus. Aga kui lapsepõlves pole midagi, siis tee endale selgeks, et see on sinu otsus jätkata koos, sa jääd seda alati mäletama. Üks asi oleks vajalik, et saaksid mehelt kõik küsimused küsida, mis sul on, kõigile vastused, siis ehk saad rahu teha endaga. MEes ei reetnud sind, vaid ennast ja enda suhet sinuga. Sina pole ju reetnud kedagi. Miks peaks sinul halb ja valus olema? Jah see on ebamugav ja vastik, kui ei saa usaldada. Aga jälle sa teed ise otsuse jätkata elu inimesega, kellest sa tead, et võib alati sama teha. Ja ka järgmine kord ta ei reeda sind, ta reedab ennast ja paneb mängu teievahelise suhte.
Niikaua kui ennast ei armasta (enamasti me ei armasta), vaid ootame teistelt seda armastust, mida me endale anda ei suuda, ei saagi sellest üle. Saad üle kui hakkad ennast armastama ja endaga tegelema.
See, et mees tahab Sinuga jätkata, näitab, et ta siiski hindab Sinuga olemist kõrgemalt kui seda teist. Salasuhe oli ka seetõttu, et seda teist nii palju ei tahetud. Ehk on see väike lohutus.
Õige nõuanne on muidugi minna psühholoogi juurde, kes oskab asjalikku nõu anda.
Loodetavasti mees pingutab siiralt.
Minge perenõustaja juurde. Olen ise vaat et samas olukorras olnud ja ei läinud, tulemuseks ärevushäired. Mees ei olnud nõus minema. Tänaseks oleme lahus, tema surnud, mina elan, aga ma ei ole sisemiselt nagu vaba. Kaua aega piinlesin ta tegude pärast, kuna ta kõike ilmselt ei rääkinud ka, siis muudkui mõtlesin ja mõtlesin… Oleksin pidanud pikalt saatma, aga kuidas sa haigele inimesele ikka nii teed…
Tegelikult ei saa ühest asjast aru – kui sa ütled, et olete olnud koos kolm kuud, aga teil on ühine laps, siis pidi see laps sündima väljaspool kooselu ehk polnudki planeeritud. Seda enam ei ole sellel suhtel tulevikku, sest normaalne mees oleks pere loonud juba siis, kui naine jäi rasedaks, tal ilmselt polnud see tegelikult plaaniski.
Sinul on selle kuulsa ‘funktsionaalse lugemisoskusega’ pahasti. TA kirjutab ju, et pärast petmisest teadasaamist ja mehe nö tagasilubamist on nad olnud koos 3 kuud. Sellest ei ole ju ometi nii võimatu aru saada?
Teemasse vastates – mina ei võtaks kedagi tagasi, kes mind alatult reedab, olgu mul või sada last. See praktiline mõtlemine jne asjad, mida teemaalgataja kirjeldab, ei toimi. Minu puhul igal juhul mitte.
Nii et mina soovitan kenasti lahku minna ja see VÄGA ALATU inimene maha jätta. Mul ei tuleks mõttessegi ühegi väga alatu inimese peale oma ainsat elu raisata ja selle suutmiseks ravimeid krõbistada. Ma ei ela selleks, et kellegi mölaka pärast hambad ristis ennast millekski sundida.
Loe uuesti. Seda, et pärast mehe tagasi lubamist on oldud koos 3 kuud, pole mitte kusagil kirjas. funktsionaalne lugemisoskus tähendab just seda, et loetakse seda, mis täpselt kirjas, mitte ei oletata oma peast, mis seal võiks kirjas olla. Seega jätab hoopis sinu funktsionaalne lugemisoskus soovida.
Minu vastus on ebapopulaarne, aga minu isiklik arvamus ja kogemus on, et sa ei saagi sellest üle. Elu aeg jääd talle seda aegajalt nina peale viskama, meenutad seda ja elad seda taas üle. Põhjus ka väga lihtne. Sa pole sellest ise üle saanud. Mina arvan, et teie edasine kooselu on nagu koera saba maha lõikamine jupi kaupa. Lahku te lähete niikuinii, sest 3-4 aasta pärast on mehel siiber sinu flashbackidest ja sinul endal ka. Sina ei usalda teda ja esialgu tekitab see temas kurbust, siis pikapeale lootusetust ja siis juba viha ning tüdimust. “Mis vahet, mis ma teen, üksküik kuidas ma ka ei palu ja ei tõesta, mu naine niikuinii ei usalda mind. Milleks mulle seda vaja! Ma ei taha surra nii, et mu oma naine ei usalda mind ja viskab kogu aeg vanu asju nina peale, kui mitte sõnades, sis mõttes – ma ju näen seda!”
Seega minu ebapopulaarne soovitus on mitte oodata, kuni see olukord ükskord plahvatab ja nii, et sina jääd veel süüdi ka (“sa ikka, ikka, ikka pidid mulle meelde tuletama, sa pidid ikka selle vana teema üles korjama, sa tahtsid ikka ja ikka seda teemat keerutada. Ükskõik kui palju ma püüdsin, sina ikka meenutasid mu petmist. Ühel hetkel ma mehena ei jõua enam vabandada ega jaksa enam su meeleolusid taluda.”).
Usu mu sõnu, minge lahku -see on ainus võimalus, kuidas mõne aja pärast teist võiksid sõbralikes suhetes lapsevanemad saada. Vatsasel korral vihkate teineteist hiljemalt 4-5 aasta pärast südamest.
Minge lahku, remondi ennast ära. Sa ei ole selle mehe ripats ja parem kiired lõpud kui aeglased, piinavad, skandaali- ja pisaraterohked aastad, mis tipnevad erilise pauguga…ja aastad on lennanud…
Ikka oleneb inimestest. 18 a tagasi olin samas olukorras. Käisime teraapias ja andestasin PÄRISELT. Ei ole pidanud seda kordagi kahetsema, lisaks tagasi ka lastele hea lapsepõlve. Lisaks sain ka tänu teraapiale aru, mida ise olin valesti teinud (petmine enamasti siiski kahepoolse tegevuse(tuse) tulemus)
Minu vastus on ebapopulaarne, aga minu isiklik arvamus ja kogemus on, et sa ei saagi sellest üle. Elu aeg jääd talle seda aegajalt nina peale viskama, meenutad seda ja elad seda taas üle. Põhjus ka väga lihtne. Sa pole sellest ise üle saanud. Mina arvan, et teie edasine kooselu on nagu koera saba maha lõikamine jupi kaupa. Lahku te lähete niikuinii, sest 3-4 aasta pärast on mehel siiber sinu flashbackidest ja sinul endal ka. Sina ei usalda teda ja esialgu tekitab see temas kurbust, siis pikapeale lootusetust ja siis juba viha ning tüdimust. “Mis vahet, mis ma teen, üksküik kuidas ma ka ei palu ja ei tõesta, mu naine niikuinii ei usalda mind. Milleks mulle seda vaja! Ma ei taha surra nii, et mu oma naine ei usalda mind ja viskab kogu aeg vanu asju nina peale, kui mitte sõnades, sis mõttes – ma ju näen seda!”
Seega minu ebapopulaarne soovitus on mitte oodata, kuni see olukord ükskord plahvatab ja nii, et sina jääd veel süüdi ka (“sa ikka, ikka, ikka pidid mulle meelde tuletama, sa pidid ikka selle vana teema üles korjama, sa tahtsid ikka ja ikka seda teemat keerutada. Ükskõik kui palju ma püüdsin, sina ikka meenutasid mu petmist. Ühel hetkel ma mehena ei jõua enam vabandada ega jaksa enam su meeleolusid taluda.”).
Usu mu sõnu, minge lahku -see on ainus võimalus, kuidas mõne aja pärast teist võiksid sõbralikes suhetes lapsevanemad saada. Vatsasel korral vihkate teineteist hiljemalt 4-5 aasta pärast südamest.
Minge lahku, remondi ennast ära. Sa ei ole selle mehe ripats ja parem kiired lõpud kui aeglased, piinavad, skandaali- ja pisaraterohked aastad, mis tipnevad erilise pauguga…ja aastad on lennanud…
Ikka oleneb inimestest. 18 a tagasi olin samas olukorras. Käisime teraapias ja andestasin PÄRISELT. Ei ole pidanud seda kordagi kahetsema, lisaks tagasi ka lastele hea lapsepõlve. Lisaks sain ka tänu teraapiale aru, mida ise olin valesti teinud (petmine enamasti siiski kahepoolse tegevuse(tuse) tulemus)
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
mehed on marsilt, naised on veenuselt 😀
mees ei mõtle ja käitu nagu naine. mees ootab nainselt ka pideva tänitamise asemel pigem tegusid, aga naine ikka tänitab. samamoodi ootab naine mehelt rääkimist, aa enamik mehi seda ei armasta, pigem võtavad oma asjad ja lahkuvad või leiavad lihtsalt kõrvalsuhte.
sa ei saa eeldada, et ainult sinu arvamus ja käitumine on õige, teised eksivad. igaüks lahendab probleeme nii, nagu oskab ja õigeks peab. mehe jaoks oli ehk ajutine probleem ja kõrvalsuhe oligi ajutine lahendus, kuniks oma naine jälle normaalseks muutub
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
Sama kehtib ka naiste kohta, kes petavad v on petmisele ülilähedal, kui vaid võimalik armuke nõus oleks. ???? see teema siin ei ole petvast naisest, aga perekoolis saavad petvad naised enamjaolt lohutada ja kaastunnet, mehed mitte. Alles siin otsis üks naine, kuidas pere kõrvalt kohta seksimiseks leida ja koju minna varakult, kuna pere ootab kodus.
Muidugi kehtib. Kas keegi ütles, et ei kehti? Ainult et võrreldes petistest meeste hulgaga, on petistest naisi kordades vähem.
.
mehed on marsilt, naised on veenuselt ????
mees ei mõtle ja käitu nagu naine. mees ootab nainselt ka pideva tänitamise asemel pigem tegusid, aga naine ikka tänitab. samamoodi ootab naine mehelt rääkimist, aa enamik mehi seda ei armasta, pigem võtavad oma asjad ja lahkuvad või leiavad lihtsalt kõrvalsuhte.
sa ei saa eeldada, et ainult sinu arvamus ja käitumine on õige, teised eksivad. igaüks lahendab probleeme nii, nagu oskab ja õigeks peab. mehe jaoks oli ehk ajutine probleem ja kõrvalsuhe oligi ajutine lahendus, kuniks oma naine jälle normaalseks muutub[/quote]
Nagu see oleks vabandus petmisele, et mehed mõtlevad teistmoodi. Austus on austus ja truudus on truudus, neil sõnadel ei ole meeste jaoks teist tähendust.
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
Sama kehtib ka naiste kohta, kes petavad v on petmisele ülilähedal, kui vaid võimalik armuke nõus oleks. ???? see teema siin ei ole petvast naisest, aga perekoolis saavad petvad naised enamjaolt lohutada ja kaastunnet, mehed mitte. Alles siin otsis üks naine, kuidas pere kõrvalt kohta seksimiseks leida ja koju minna varakult, kuna pere ootab kodus.
Muidugi kehtib. Kas keegi ütles, et ei kehti? Ainult et võrreldes petistest meeste hulgaga, on petistest naisi kordades vähem.
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
mehed on marsilt, naised on veenuselt ????
mees ei mõtle ja käitu nagu naine. mees ootab nainselt ka pideva tänitamise asemel pigem tegusid, aga naine ikka tänitab. samamoodi ootab naine mehelt rääkimist, aa enamik mehi seda ei armasta, pigem võtavad oma asjad ja lahkuvad või leiavad lihtsalt kõrvalsuhte.
sa ei saa eeldada, et ainult sinu arvamus ja käitumine on õige, teised eksivad. igaüks lahendab probleeme nii, nagu oskab ja õigeks peab. mehe jaoks oli ehk ajutine probleem ja kõrvalsuhe oligi ajutine lahendus, kuniks oma naine jälle normaalseks muutub
Nagu see oleks vabandus petmisele, et mehed mõtlevad teistmoodi. Austus on austus ja truudus on truudus, neil sõnadel ei ole meeste jaoks teist tähendust.
Vabandus v mitte miks sama ei ütle siin naistele ???? need naispetiste teemad suht tühjad ikka sinu kommentaaridest.
Mis mõttes ei ütle, muidugi ütlen, kui juhtun vastavat teemat avama ja lugema. Ma nimelt ei ava siin kõiki teemasid, nagu ilmselt sina teed, vaid ainult üksikuid. Enamik on siin suvaline sopp.
Nagu see oleks vabandus petmisele, et mehed mõtlevad teistmoodi. Austus on austus ja truudus on truudus, neil sõnadel ei ole meeste jaoks teist tähendust.
paljude meeste jaoks paraku ei tähenda kõrvalsuhe muud kui seksi ning nad ei saagi aru, miks naised petmisest suure skandaali teevad. armastus ja seks on erinevad asjad neile.
Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?
Kuna enamusele meestele on seks suhtes kõige tähtsam ja seksikaid naisi liigub palju ringi ????
No just ja seepärast tulebki abielus taolistele meestele jalaga anda ja uksest välja visata. Sellised, kes kõigi seksikate järele jooksevad, ei vääri isegi haletsust.
Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
Sama kehtib ka naiste kohta, kes petavad v on petmisele ülilähedal, kui vaid võimalik armuke nõus oleks. ???? see teema siin ei ole petvast naisest, aga perekoolis saavad petvad naised enamjaolt lohutada ja kaastunnet, mehed mitte. Alles siin otsis üks naine, kuidas pere kõrvalt kohta seksimiseks leida ja koju minna varakult, kuna pere ootab kodus.
Muidugi kehtib. Kas keegi ütles, et ei kehti? Ainult et võrreldes petistest meeste hulgaga, on petistest naisi kordades vähem.
Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.
mehed on marsilt, naised on veenuselt ????
mees ei mõtle ja käitu nagu naine. mees ootab nainselt ka pideva tänitamise asemel pigem tegusid, aga naine ikka tänitab. samamoodi ootab naine mehelt rääkimist, aa enamik mehi seda ei armasta, pigem võtavad oma asjad ja lahkuvad või leiavad lihtsalt kõrvalsuhte.
sa ei saa eeldada, et ainult sinu arvamus ja käitumine on õige, teised eksivad. igaüks lahendab probleeme nii, nagu oskab ja õigeks peab. mehe jaoks oli ehk ajutine probleem ja kõrvalsuhe oligi ajutine lahendus, kuniks oma naine jälle normaalseks muutub
Nagu see oleks vabandus petmisele, et mehed mõtlevad teistmoodi. Austus on austus ja truudus on truudus, neil sõnadel ei ole meeste jaoks teist tähendust.
Vabandus v mitte miks sama ei ütle siin naistele ???? need naispetiste teemad suht tühjad ikka sinu kommentaaridest.
Mis mõttes ei ütle, muidugi ütlen, kui juhtun vastavat teemat avama ja lugema. Ma nimelt ei ava siin kõiki teemasid, nagu ilmselt sina teed, vaid ainult üksikuid. Enamik on siin suvaline sopp.
Peaasi et ise soppa ei tooda ????
Miks ma ise ei või soppa toota? Sopa “sööjatele” tulebki justnimelt soppa pakkuda.
