Teema: Reetmise järgne trauma

#3459903:

#3459861:

üldise arusaama järgi peaks ära lahutama, aga pole selleks jaksu ja pea pole selge.

kellelegi rääkida ka ei suuda, tunnen end nagu viimane saast, ehkki mõistusega saan aru, et ei peaks nii tundma.

Psühholoogi juurde. Ja võis nt ajutiselt mujale elama minna, kasvõi maale suvilasse. Et pead selgitada ja välja mõelda, mida sa siis elult tahad.

üritasin, aga praegusel ajal täiesti lootusetu soov, pole ka jõudu võidelda selle nimel.
ma ei suuda praegu seda välja mõelda mida ma tahan. tahan, et seda poleks juhtunud.
Viha teeb see, et ka mees justkui ootab, et mina nüüd midagi teeks ja otsustaks. Tema sigatseb, aga midagi ette võtma pean nüüd justnimelt mina.

#3460073:

Ikka oleneb inimestest. 18 a tagasi olin samas olukorras. Käisime teraapias ja andestasin PÄRISELT. Ei ole pidanud seda kordagi kahetsema, lisaks tagasi ka lastele hea lapsepõlve. Lisaks sain ka tänu teraapiale aru, mida ise olin valesti teinud (petmine enamasti siiski kahepoolse tegevuse(tuse) tulemus)

No loomulikult on see võimalik, aga ma ei usu, et teemaalgataja puhul. Põhjus lihtne, teemaalgataja ei saa aru, et see “ülesaamine” või õigemini minevikku jätmine ei tule väljastpoolt. See on inimese otsus ja sellest tulenevad tegevused iseendaga. Antud juhul naise otsus. See ülesaamine ei lange kuskilt peale nagu soe ja päästev tekk, see on otsus ja sihipärane tegevus. Naine kas teeb selle otsuse (ja võtab selle otsuse eest vastutuse) või nutab, muretseb, armukadetseb ja tahaks vihjata.

Oleks teemaagataja veel teises nädalas ja poleks otsuseni veel jõudnud, ma arvaksin teisiti. Aga nüüd on ta kome kuu kaugusel ja pole teadvustanud, et praegu ei saa mees midagi elumuutvat teha. Praegu peab naine ISE tegema selle otsuse mitte iial enam näägutada, mossitada, nututada, vihjata. Ja oma flashbackidega peab naine otsustama ise tegeleda, mitte ootama, et need jumaliku ilmutuse toel ootamatult ära kaoks. Või mees hakkaks kõrvade peal käima, ehk siis hakkab parem. Ei hakka.

Kõigele eelkirjutatule viidates ma kahtlen, et teemaalgataja aru saab, et võti on nüüd tema enda töö iseendaga, mitte ootamine, kuidas trauma küll üle läheks. Seda ei juhtu. See ei lähe ise kuskile. Meest pole ka nõustaja juurde vaja viia, see ainult pikendab seda segast perioodi. Mees on juba ju otsustanud. Ta tahab jääda ja enam mitte seda tegu korrata.

Nüüd aga lihtsalt on naise kord otsustada. Tee oma otsus, naine ja tegele endaga. Kui ei suuda teha otsust, et sa ei vihja, ei anna mõista, ei viita, ei pirtsuta, ei kiunu sellel teemal enam mitte kunagi ning sa tahaks ikka et mure lahendaksid müstilised välised jõud, läheb teie suhe niikuinii lõhki. Väga halval moel ja siis oled ühtäkki mehe silmis süüdi ka sina. Naine, kes ei suutnud teha otsust, kas igaveseks asi selja taha jätta või lugu lõpetada. Naine, kes ikka aaaaaastaid aegajalt vihjas ja virises, piinas ennast ja meest. Milleks seda pauku oodata, mil teineteist mõne aasta pärast vihkama hakkate. Ka tema sind.

#3460203:

#3460148:

Teemaalgataja ütleb oma hilises postituses ju ise, et talle ei meeldi, et tema peaks nüüd otsustama.

seda ütlesin mina, mitte teemaalgataja.

Ok, Selge. Teemaalgataja avapostitusest oli selgesti aru saada, et ta ei taha otsustada või õgemini, ta ei saa arugi, et nüüd ongi tema otsustamise kord. Aeg tööks iseendaga. Kui aga soov on meest igavesti juhtunu eest karistada, siis ammugi ei tule sellest midagi välja.

#3460095:

#3460091:

#3460078:

Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.

suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.

tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.

seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.

või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.

esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.

teist korda ma enam ei andestaks

Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.

Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?

Tead, minu mees isegi püüdis mulle öelda ja korduvalt, aga ma lihtsalt ei kuulanud või ei osanud kuulata. Alles teraapias sain sellest aru. Eks ajad olid ka veidi teised ja nõukaajast sees veel mingi “häbitunne” tunnetest rääkimisel. Ma õnneks oskasin ka vastutuse enda käitumise eest võtta ja tänu sellele tähistame varsti ka 25-ndat pulma-aastapäeva. Ja olen ka väga uhke et tõesti suutsin mehele andestada ning pole talle seda kordagi nina alla hõõrunud. Kui seda poleks suutnud, ei oleks me abielust kindlasti asja saanud.

#3460070:

Loe uuesti. Seda, et pärast mehe tagasi lubamist on oldud koos 3 kuud, pole mitte kusagil kirjas. funktsionaalne lugemisoskus tähendab just seda, et loetakse seda, mis täpselt kirjas, mitte ei oletata oma peast, mis seal võiks kirjas olla. Seega jätab hoopis sinu funktsionaalne lugemisoskus soovida.

Sa oled naljakas inimene.

#3460148:

Kõigele eelkirjutatule viidates ma kahtlen, et teemaalgataja aru saab, et võti on nüüd tema enda töö iseendaga, mitte ootamine, kuidas trauma küll üle läheks. Seda ei juhtu. See ei lähe ise kuskile. Meest pole ka nõustaja juurde vaja viia, see ainult pikendab seda segast perioodi. Mees on juba ju otsustanud. Ta tahab jääda ja enam mitte seda tegu korrata.

Et kui mees on väidetavalt otsustanud, et tema tahab jääda, siis peab naine nüüd plaks olema tänulik ja õnnelik ja armunud, mitte petmisest löödud? Minu meelest võiks mees aru saada, et usaldus ei teki tagasi üleöö, aga kes tegi, ise tegi.

#3460116:

paljude meeste jaoks paraku ei tähenda kõrvalsuhe muud kui seksi ning nad ei saagi aru, miks naised petmisest suure skandaali teevad. armastus ja seks on erinevad asjad neile.

See on lihtsalt käibefraas. Selles puudub tõde. Sest, kui see on nii väheoluline, siis miks selle nimel nii paljuga riskitakse? Kui see on nii väheoluline, siis miks seda varjatakse. Miks seda salatakse, kuni lahkuminekuni ja seal tedasi, isegi, kui ollakse 20 a lahus juba? Miks seda siis ei lubata samavõrra oma elukaaslastele, kui see on tühiasi?
Kuna teod ja sõnad ei käi kokku, on see ütelus nullväärtusega.
Täpselt samuti, kui see loodud teooria, mida kisakoor armastab järgi korrata – et tangot tantsitakse kahekesi. Et kunagi pole vaid üks süüdi. Petmises on küll süüdi see, kes tegi. Mitte see, keda peteti.

#3459678:

#3459666:

Ja ma pean ütlema, et kohe eriliselt ajab mind närvi see, et see on nagu mingi haige muster, et kõigepealt tehakse sulle haiget. Laks käib nuga selga ( piltlikult) ja siis pärast seda ollakse maailma parim inimene, lilled, kingid, armusõnad ja kõik muu krempel sinna otsa. Miks nii tehakse? Ole siis algusest peale inimene, too lilli, ok, aga hoia siis seda inimest enda kõrval! Või siis ok, ole siis see @$#^#^.. tee oma tegusid ja ära muutu pärast selliseks maailma parimaks kleepekaks kes nõuab, et “aga ma ju armastan sind, andesta, meil on kõik nii ilus, sa oled parim jne”.

Kas see kõik on mingi mäng, mida mängitakse? Miks seda tehakse?

miks? üks variant, et enne lapse saamist ei tuntud teineteist piisavalt. emal tekib lapsega juba enne sündi tihe side, isal aga pigem aja jooksul. kui ema keskendub sünnist saati ainult lapse heaolule, siis võib mees tunda end kõrvalejäetuna, sest temal veel sellist sidet pole ja ta ei mõista naist. tema tahab ka tähelepanu ja kui kodust seda ei saa, siis otsibki seda või pakutakse seda talle mujal.

jah, mees peaks saama aru, et imik jne, aga kui tal varasemat kogemust pole, siis ei pruugigi ta sellest aru saada. temal võib jääda mulje, et teda oli vaja vaid “seemendajana” ja nüüd on kõrvale jäetud kui ebavajalik. kui mõni niane sel ajal tema vastu huvi näitab, siis võibki kõrvalsuhe tekkida.

kui see aga välja tuleb ning oma naine lahku tahab minna või lähebki, alles siis jõuab mehele reaalselt kohale, mida tähendab pere. mõni mees lähebki rõõmuga laiali, sest saab kohustustest vabaks, mõni mees aga taipab alles siis, kui oluline tegelikult on talle laps ja perekond ning et ta ei taha neid kaotada.

öeldakse ju, et tihti mõistame me asja hinda alles siis, kui oleme sellest ilma – kehtib ka inimeste puhul. kui mees pingutab pere päästmise nimel, siis ehk läheb veel asi heaks.

teemaalgataja on ühest suhtest ju juba ilma jäänud, seda enam tasuks proovida pragust hoida. jah, mees käitus valesti, aga ehk õpib oma veast ja edaspidi enam ei libastu.

sellest ülesaamine võtab aega, aga ära karda arstidelt abi otsida, mõni kuu AD võib aidata. üksi pole kahe lapsega sugugi lihtne ja loota, et leiad uue mehe, kelle pereaelus hakkavad kahe lapse isad figureerima, pole kerge

Kusjuures minul selline variant kirjeldatust, et pigem olen pidanud enamuse ajast mehe tähelepanu ja armastust “nõudma”(see pole tegelt õige sõna siia, aga las jääda). Aastake enne lapse saamist tundsin, et suhe on okeimaks muutunud, et ei olego need sõbrad ja hobid nii tungivalt esikohal…kuigi jah intiimelu oli nagu ta oli, ime, et üldse rasestusin nii. Ja kui laps tuli, oli mees jälle oma sõprade ja hobide juures. Mõistva inimesena rääkisin oma murest…ei saanud ta aru. Rääkisin veel…ei saanud ikka aru, ütlesin isegi, et see suhe läheb varsti katki nii. Ei miskit. Ja kui ütlesingi,et aitab…siis oli oi kui tore mees ja hakkas käima rääkimas mulle kuidas ma liiga palju lapsele tähelepanu ikka pööran ja tema on ikka nii kõrvale jäetud jnejnejne. Ah päriselt või?! Et kui pool aastat on nagu täiesti ükskõik, siis sõrmenipsust on tema hoopis ohver või….
See muidugi pikem teema….

#3460235:

#3460095:

#3460091:

#3460078:

Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.

suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.

tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.

seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.

või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.

esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.

teist korda ma enam ei andestaks

Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.

Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?

Tead, minu mees isegi püüdis mulle öelda ja korduvalt, aga ma lihtsalt ei kuulanud või ei osanud kuulata. Alles teraapias sain sellest aru. Eks ajad olid ka veidi teised ja nõukaajast sees veel mingi “häbitunne” tunnetest rääkimisel. Ma õnneks oskasin ka vastutuse enda käitumise eest võtta ja tänu sellele tähistame varsti ka 25-ndat pulma-aastapäeva. Ja olen ka väga uhke et tõesti suutsin mehele andestada ning pole talle seda kordagi nina alla hõõrunud. Kui seda poleks suutnud, ei oleks me abielust kindlasti asja saanud.

Tüüpiline ohvrimentaliteediga naine, kes arvab, et tema on süüdi, et mees teda mõnitas ja naeruväärseks pidas ning kes on nüüd selle üle veel uhke ka, et tolle mõnitajaga on suutnud nii kaua koos elada. Mees, kes oma naist petab, peab oma naist kaltsuks, keda võibki petta. Sorry, aga sa ei tea iial, mitu korda sinu mees sind teraapiale järgnenud elus petnud on, tänu teraapiale oskas ta lihtsalt olla ettevaatlikum.

Ükskõik mis teema lahti kerid, ikka ja taas on ainult petmine ja kõrvalsuhted.Mis kurat inimestel viga on?

#3460602:

#3460235:

#3460095:

#3460091:

#3460078:

Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.

suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.

tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.

seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.

või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.

esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.

teist korda ma enam ei andestaks

Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.

Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?

Tead, minu mees isegi püüdis mulle öelda ja korduvalt, aga ma lihtsalt ei kuulanud või ei osanud kuulata. Alles teraapias sain sellest aru. Eks ajad olid ka veidi teised ja nõukaajast sees veel mingi “häbitunne” tunnetest rääkimisel. Ma õnneks oskasin ka vastutuse enda käitumise eest võtta ja tänu sellele tähistame varsti ka 25-ndat pulma-aastapäeva. Ja olen ka väga uhke et tõesti suutsin mehele andestada ning pole talle seda kordagi nina alla hõõrunud. Kui seda poleks suutnud, ei oleks me abielust kindlasti asja saanud.

Tüüpiline ohvrimentaliteediga naine, kes arvab, et tema on süüdi, et mees teda mõnitas ja naeruväärseks pidas ning kes on nüüd selle üle veel uhke ka, et tolle mõnitajaga on suutnud nii kaua koos elada. Mees, kes oma naist petab, peab oma naist kaltsuks, keda võibki petta. Sorry, aga sa ei tea iial, mitu korda sinu mees sind teraapiale järgnenud elus petnud on, tänu teraapiale oskas ta lihtsalt olla ettevaatlikum.

Ei ole ma ohver kuskilt otsast, lihtsalt arvan et eksimine on inimlik (eriti kui juhtuski vaid üks kord). Samamoodi oleks ma võinud ka vastupidine olukord olla ja ma oleks väga õnnetu olnud kui mees oleks ära läinud. Ma ei saa aru nendest inimestest, kes ei suuda aktsepteerida inimlikke vigu ja kohe minema tormavad. Ma ei mõtle siin korduvat petmist vaid just ühekordset tavaliselt purjus peaga tehtud viga. Andestamine on omaette oskus ja tegelikult kahju kui inimesed seda ei saada, nad on ka kokkuvõttes ise selle pärast õnnetud.

#3460070:

Loe uuesti. Seda, et pärast mehe tagasi lubamist on oldud koos 3 kuud, pole mitte kusagil kirjas. funktsionaalne lugemisoskus tähendab just seda, et loetakse seda, mis täpselt kirjas, mitte ei oletata oma peast, mis seal võiks kirjas olla. Seega jätab hoopis sinu funktsionaalne lugemisoskus soovida.

Funktsionaalne lugemisoskus tähendab loetu mõistmist. Sul ei tulnud vist eriti välja.

#3460809:

#3460070:

Loe uuesti. Seda, et pärast mehe tagasi lubamist on oldud koos 3 kuud, pole mitte kusagil kirjas. funktsionaalne lugemisoskus tähendab just seda, et loetakse seda, mis täpselt kirjas, mitte ei oletata oma peast, mis seal võiks kirjas olla. Seega jätab hoopis sinu funktsionaalne lugemisoskus soovida.

Funktsionaalne lugemisoskus tähendab loetu mõistmist. Sul ei tulnud vist eriti välja.

Funktsionaalne lugemisoskus tähendab oskust teksti lugeda ehk lugeda seda, mis seal kirjas on, mitte peast asju, mida kirjas ei ole, juurde luuletada. Ei midagi keerulist. Harjuta veel.

#3460772:

#3460602:

#3460235:

#3460095:

#3460091:

#3460078:

Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.

suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.

tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.

seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.

või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.

esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.

teist korda ma enam ei andestaks

Kui mehele naise käitumine ei meeldi, siis ta ütleb seda oma naisele ja kui naise käitumine pärast omavahelist rääkimist ei muutu, siis lahkutakse suhtest sirge seljaga ja alles siis luuakse uus suhe. Oma naist jooksevad petma ainult mölakad, kes naisi ei austa. Milline normaalne naine elab mölakaga? Kui mees abielus petab, on süüdi ainult ja ainult mees.

Kui naise hoiak ja käitumine tundusid valed, siis miks mees ei pannud perenõustaja juurde aega kinni, vaid jooksis teise naise juurde?

Tead, minu mees isegi püüdis mulle öelda ja korduvalt, aga ma lihtsalt ei kuulanud või ei osanud kuulata. Alles teraapias sain sellest aru. Eks ajad olid ka veidi teised ja nõukaajast sees veel mingi “häbitunne” tunnetest rääkimisel. Ma õnneks oskasin ka vastutuse enda käitumise eest võtta ja tänu sellele tähistame varsti ka 25-ndat pulma-aastapäeva. Ja olen ka väga uhke et tõesti suutsin mehele andestada ning pole talle seda kordagi nina alla hõõrunud. Kui seda poleks suutnud, ei oleks me abielust kindlasti asja saanud.

Tüüpiline ohvrimentaliteediga naine, kes arvab, et tema on süüdi, et mees teda mõnitas ja naeruväärseks pidas ning kes on nüüd selle üle veel uhke ka, et tolle mõnitajaga on suutnud nii kaua koos elada. Mees, kes oma naist petab, peab oma naist kaltsuks, keda võibki petta. Sorry, aga sa ei tea iial, mitu korda sinu mees sind teraapiale järgnenud elus petnud on, tänu teraapiale oskas ta lihtsalt olla ettevaatlikum.

Ei ole ma ohver kuskilt otsast, lihtsalt arvan et eksimine on inimlik (eriti kui juhtuski vaid üks kord). Samamoodi oleks ma võinud ka vastupidine olukord olla ja ma oleks väga õnnetu olnud kui mees oleks ära läinud. Ma ei saa aru nendest inimestest, kes ei suuda aktsepteerida inimlikke vigu ja kohe minema tormavad. Ma ei mõtle siin korduvat petmist vaid just ühekordset tavaliselt purjus peaga tehtud viga. Andestamine on omaette oskus ja tegelikult kahju kui inimesed seda ei saada, nad on ka kokkuvõttes ise selle pärast õnnetud.

Loomulikult oled sa ohver ja evid ohvrimentaliteeti, küsi ükskõik milliselt päris psühholoogilt tahes. See, et enamik ohvreid ise ei tunnista, et nad ohvrid on, on tüüpiline.
Teise naisega keppimine ei ole mitte kunagi viga, vaid täiesti teadlik tegevus, kus joove on raskendav asjaolu. See on sama hea, kui andestada juua täis peaga inimese alla ajanud autojuhile – see oli kõigest purjus peaga tehtud viga. Kurb, et naised sellised madala enesehinnanguga vääritud kaltsud on, kes hea meelega oma sitapeadest meestele andestavad.
Enamik muuseas arvab siin, et sa oled ajupestud ohver.

#3460353:

#3460342:

Kusjuures minul selline variant kirjeldatust, et pigem olen pidanud enamuse ajast mehe tähelepanu ja armastust “nõudma”(see pole tegelt õige sõna siia, aga las jääda). Aastake enne lapse saamist tundsin, et suhe on okeimaks muutunud, et ei olego need sõbrad ja hobid nii tungivalt esikohal…kuigi jah intiimelu oli nagu ta oli, ime, et üldse rasestusin nii. Ja kui laps tuli, oli mees jälle oma sõprade ja hobide juures. Mõistva inimesena rääkisin oma murest…ei saanud ta aru. Rääkisin veel…ei saanud ikka aru, ütlesin isegi, et see suhe läheb varsti katki nii. Ei miskit. Ja kui ütlesingi,et aitab…siis oli oi kui tore mees ja hakkas käima rääkimas mulle kuidas ma liiga palju lapsele tähelepanu ikka pööran ja tema on ikka nii kõrvale jäetud jnejnejne. Ah päriselt või?! Et kui pool aastat on nagu täiesti ükskõik, siis sõrmenipsust on tema hoopis ohver või….

See muidugi pikem teema….

selle kirjelduse puhul ma ei saa üldse aru, miks sa arvasid, et see mees pereeluks ja isaks sobib? tema käest üldse küsisid, kas ta tahab peret ja last? tundub, et tema jaoks olid sa lihtsalt keegi, kellega aeg-ajalt voodisse vajuda ja kes sokke peseb ????

tegid süüdimatu poisikesega lapse ja nüüd tema selles süüdi, et pereisaks ei sobi?

Talle on lapsed alati meeldinud, seda on näha olnud eelnevalt ja ma olin täiesti kindel, et temast saab hea isa. Aga vot, kus lops!
Jeerum, loomulikult oli kõik läbi arutatud, üritasime aastaid enne, kui lapse saime. Me olime mõlemad sellest stressis, olime valmis juba viljatuse kontrolli minema.
Ma arvan, et vb ta arvas end olevat valmis isaks saamise suhtes. Kui palju selleks tegelikult üldse valmis saab olla? Hakkad kasvama koos lapsega. Mõni kasvab, mõni eemaldub.