Teema: Reetmise järgne trauma

#3460209:

Tänu sinu postitusele saan ma aru, et mina ei kavatsegi iialgi andestada. Sest kui sa võtad vastu soovi andestada, siis pead unustama oma valud ja olema edasi super naine, kes jäägitult armastab ja iial ei kahtlusta. Aga sorry, ma olen ka lihtsalt inimene.

Alati saad ju minema astuda. Milleks elada mehega, keda pidevalt kahtlustad ega pole talle tema halba tegu andestanud? Nagu päriselt, elada sellises suhtes terve elu? Mille nimel?

Mina ei viitsiks küll aastaid elu jagada ja seksida mehega, keda ma ei usalda ning kellel ma pole andestanud ning kellega seoses on mul unustamatud valud. Mingi eneseväärikus on ka minul isegi olemas 🙂

#3461244:

Loomulikult ei teki üleöö ja teemaalgataja mees on väidetavalt juba kolm kuud püüdnud igati viga parandada, nii palju kui see võimalik on.

ÜKSKORD peab naine ju tegema selle otsuse ja lõpetama hala, nutu, vihjamise jms. Kui ta seda jätkab, läheb see abielu lõhki veel rutem ja veel suurema pauguga. Tark naine remondiks enda ära, mitte ei tegeleks kättemaksuga ja demonstratsioonesinemistega “kui valus mul on”. Ei suuda andestada – minge lahku, ärge oodake seda suurt pauku.

Meest ei tee truumaks, kui talle jäädagi tema tegusid nina peale viskama ja kannatama, nii kannatama. Veerand aastat on see mees saanud nö karistada, mitu aastat nagu veel plaanis on? Teemaalgataja otsustagu ära ja kui tahab tõeliselt andestada, siis abi on ju olemas – omaenda mõtted ja spetsialistid ja raamatud. Kui ta aga tahab karistada ja halada, siis mõelgu natuke selle peale: kui teine inimene (või näiteks laps või kutsikas) on teinud suure pahanduse, kumb on tõhusam meetod tagamaks, et see enam ei kordu? Kas:

a) anda järgmised kolm kuud igal võimalusel talle laks ribidesse ja meenutada, kui pahasti ta ikka käitus
või
b) pahandada oma pahandamised ära, väljendada oma pettumust ja pahameelt ning siis lõpetada igasugune naagutamine ja selle olukorra meenutamine, vihjamine ja viitamine. Alatiseks ja lõplikult.

Kui valid variandi a) , siis mees läheb lihtsalt minema, koeraga on ainult aja küsimus, millal kallale tuleb ja laps saab lihtsalt elupõlise trauma ja viha oma ema vastu.

Ja tõesti arvate, et aitab abieluõnnele kaasa? Mida see mees veel tegema peab`Karistatud saama iga päev?

Kurva kuju rüütlitari ja püha usukannataja Jenoveeva alati nutetud silmadega alustada järgmist kolme kuud on kuidagi mehele eriti õpetlik? No ei, see muutub talle tüütuks. Kaua sa käid ja lunid andestust. Lõpuks viskab see usaldamatus ja virin lihtsalt siibrisse. Koer läheb piinamise peale kurjaks, laps hakkab oma vigade pideva meenutamise peale ema vihkama ja mees oma naist põlgama, isegi kui selle probleemi algpõhjus oli neis endis.

Tegele endaga. Mehe piitsutamine kuude ja aastate kaupa ei abista. Ära unusta, et kui mehele tema reeturlikkust pidevalt meelde tuletada, siis pole kaugel see, et järjekordse naaksumise peale ta ütleb mõttes: persse, aasta otsa tänitad ja ei usalda, säh, võta siis, mida sa tahad.

Sa oled teemaalgatja loo kuidagi ümber keeranud. Mina ei lugenud tema jutust midagi sellist välja. 3 kuud on lühike aeg ja asi pole kurva kuju või maailmakannataja rollis ÜLDSE. Teemaalgataja ei mängi mingit rolli, ta avaldas oma tundeid siin ja ta on depressioonis, mida ei mängita. Oli öeldud, et ta püüab, isegi magab mehega, kuigi see oli eneseületus. Ta ei jonni teises toas -ära puutu mind, enne, kui oled puhastunud jne.
Me keegi ei tea siin , kui palju ja kas ta üldse praegu midagi nina peale viskab. See jutt nagu ei lähe teemaga kokku, see on kellegi teise teema.

#3461244:

#3460269:

#3460148:

Kõigele eelkirjutatule viidates ma kahtlen, et teemaalgataja aru saab, et võti on nüüd tema enda töö iseendaga, mitte ootamine, kuidas trauma küll üle läheks. Seda ei juhtu. See ei lähe ise kuskile. Meest pole ka nõustaja juurde vaja viia, see ainult pikendab seda segast perioodi. Mees on juba ju otsustanud. Ta tahab jääda ja enam mitte seda tegu korrata.

Et kui mees on väidetavalt otsustanud, et tema tahab jääda, siis peab naine nüüd plaks olema tänulik ja õnnelik ja armunud, mitte petmisest löödud? Minu meelest võiks mees aru saada, et usaldus ei teki tagasi üleöö, aga kes tegi, ise tegi.

Loomulikult ei teki üleöö ja teemaalgataja mees on väidetavalt juba kolm kuud püüdnud igati viga parandada, nii palju kui see võimalik on.

ÜKSKORD peab naine ju tegema selle otsuse ja lõpetama hala, nutu, vihjamise jms. Kui ta seda jätkab, läheb see abielu lõhki veel rutem ja veel suurema pauguga. Tark naine remondiks enda ära, mitte ei tegeleks kättemaksuga ja demonstratsioonesinemistega “kui valus mul on”. Ei suuda andestada – minge lahku, ärge oodake seda suurt pauku.

Meest ei tee truumaks, kui talle jäädagi tema tegusid nina peale viskama ja kannatama, nii kannatama. Veerand aastat on see mees saanud nö karistada, mitu aastat nagu veel plaanis on? Teemaalgataja otsustagu ära ja kui tahab tõeliselt andestada, siis abi on ju olemas – omaenda mõtted ja spetsialistid ja raamatud. Kui ta aga tahab karistada ja halada, siis mõelgu natuke selle peale: kui teine inimene (või näiteks laps või kutsikas) on teinud suure pahanduse, kumb on tõhusam meetod tagamaks, et see enam ei kordu? Kas:

a) anda järgmised kolm kuud igal võimalusel talle laks ribidesse ja meenutada, kui pahasti ta ikka käitus

või

b) pahandada oma pahandamised ära, väljendada oma pettumust ja pahameelt ning siis lõpetada igasugune naagutamine ja selle olukorra meenutamine, vihjamine ja viitamine. Alatiseks ja lõplikult.

Kui valid variandi a) , siis mees läheb lihtsalt minema, koeraga on ainult aja küsimus, millal kallale tuleb ja laps saab lihtsalt elupõlise trauma ja viha oma ema vastu.

Ja tõesti arvate, et aitab abieluõnnele kaasa? Mida see mees veel tegema peab`Karistatud saama iga päev?

Kurva kuju rüütlitari ja püha usukannataja Jenoveeva alati nutetud silmadega alustada järgmist kolme kuud on kuidagi mehele eriti õpetlik? No ei, see muutub talle tüütuks. Kaua sa käid ja lunid andestust. Lõpuks viskab see usaldamatus ja virin lihtsalt siibrisse. Koer läheb piinamise peale kurjaks, laps hakkab oma vigade pideva meenutamise peale ema vihkama ja mees oma naist põlgama, isegi kui selle probleemi algpõhjus oli neis endis.

Tegele endaga. Mehe piitsutamine kuude ja aastate kaupa ei abista. Ära unusta, et kui mehele tema reeturlikkust pidevalt meelde tuletada, siis pole kaugel see, et järjekordse naaksumise peale ta ütleb mõttes: persse, aasta otsa tänitad ja ei usalda, säh, võta siis, mida sa tahad.

Mis asja? Keegi pole loetust ikka kohe üldse aru saanud. Naine viskaski mehe välja ja mees oli see, kes end suhtesse tagasi anus. Nüüd on ainult ja ainult mehe asi pingutada ja tõestada, et ta kõlbab pereinimeseks ning naise valust tingitud käitumist kannatada, sest suhet tahab mees, mitte naine. Naisel on posttraumaatiline stress ja see kestab pikalt ning mees peab seda taluma.

#3461277:

#3461274:

sest suhet tahab mees, mitte naine.

Ja naine, kes ei taha suhet, sunnib end juba kuude kaupa selle mehega magama ja kurdab flashbackide üle? Ok, kah valik elus.

Naine praegu eksperimenteerib, kas suudab sellisega edasi elada või mitte. Kui ei katseta, siis ju teada ka ei saa. Mõni siin on ikka tõeliselt juhm.

#3461279:

#3461277:

#3461274:

sest suhet tahab mees, mitte naine.

Ja naine, kes ei taha suhet, sunnib end juba kuude kaupa selle mehega magama ja kurdab flashbackide üle? Ok, kah valik elus.

Naine praegu eksperimenteerib, kas suudab sellisega edasi elada või mitte. Kui ei katseta, siis ju teada ka ei saa. Mõni siin on ikka tõeliselt juhm.

Mõni on jah. Kas sina äkki?

Kolm kuud kellegagi end sundida seksima, kellegagi, kes teeb hingele haiget. Kelle tõttu on deprekas. See on üks tõsiselt pikk katsetus ja enesepiinamine. Õhtuti heita alla mehele, kelle pärast alles tunnike tagasi vannnitoas nutsid (näiteks). Ja nii veerand aastat ja tiksub lisa. Pärast 4-5 korda sama pikka tiksumist ja end seksile peaaegu et sundimist läheb see suhe plaksuga lahku, kui enne midagi ära ei suudeta praktilist teha.

See, et “mees peab seda taluma” on kirjasõnas tore. Seda ma ju räägingi, et praktikas ei talu seda ükski mees aastaid ja aastaid. Et see posttraumaatiline stress kaoks, peab midagi selleks tegema. Otsustama ja sellega tegelema. See ei lähe ise üle 🙂 ja ükski mees ei talu seda aastaid. Olgugi, et “peab”.

#3461285:

#3461279:

#3461277:

#3461274:

sest suhet tahab mees, mitte naine.

Ja naine, kes ei taha suhet, sunnib end juba kuude kaupa selle mehega magama ja kurdab flashbackide üle? Ok, kah valik elus.

Naine praegu eksperimenteerib, kas suudab sellisega edasi elada või mitte. Kui ei katseta, siis ju teada ka ei saa. Mõni siin on ikka tõeliselt juhm.

Mõni on jah. Kas sina äkki?

Kolm kuud kellegagi end sundida seksima, kellegagi, kes teeb hingele haiget. Kelle tõttu on deprekas. See on üks tõsiselt pikk katsetus ja enesepiinamine. Õhtuti heita alla mehele, kelle pärast alles tunnike tagasi vannnitoas nutsid (näiteks). Ja nii veerand aastat ja tiksub lisa. Pärast 4-5 korda sama pikka tiksumist ja end seksile peaaegu et sundimist läheb see suhe plaksuga lahku, kui enne midagi ära ei suudeta praktilist teha.

See, et “mees peab seda taluma” on kirjasõnas tore. Seda ma ju räägingi, et praktikas ei talu seda ükski mees aastaid ja aastaid. Et see posttraumaatiline stress kaoks, peab midagi selleks tegema. Otsustama ja sellega tegelema. See ei lähe ise üle ???? ja ükski mees ei talu seda aastaid. Olgugi, et “peab”.

Mina soovitasingi sellele mehele jalaga anda ja ta uuesti uksest välja visata, sest 3 kuud on tõesti piisavalt pikk aeg aru saamaks, et sellise lontrusega elu ei ole ja ei tule. See, et naine veel 3 kuud hiljem tunneb end väga halvasti, on piisav tõestus.
Ka mehel on olnud võimalus sellest suhtest iga kell lahkuda, ometi on ta valinud praegu kannatamise tee.
Sellisega hambad ristis seksides alandab naine ka iseennast, sest tegelikult seksib ta oma lontrusest mehe vajaduste rahuldamiseks. Minu meelest on see lausa piinlik.

#3461320:

Järjekordne ullike, kes arvab, et meeste poolne naiste alandamine on lihtsalt süütu viga. Selliste tõttu mehed paraku petavadki.

iga juhtum on erakordne ja erinev, ei saa yhe puuga lüüa, et kui tegi vea, siis uksest välja igaljuhul. sinu lause on vihast ja kättemaksust kantud.

minu sõnum on teemaalgatajale eeskätt see: ära takerdu vihasse ja hirmudesse, see tapab pigem su enda. usu, see on tõsi.

analüüsi mehe tegu iga kandi pealt, kui oli inimlik eksimine nt teie omavaheliste arusaamatuste tõttu läks mees lohutust otsima ja kahetseb..siis on andestamine ju igati mõeldav. kui olii nahhaalne silmarõõmu otsimine ja leidmine ja teistele demomine..siis analüüsi veel rohkem – põhiküsimus on: MIDA sa ise VAJAD ja TAHAD. pea ka mehega pikkipikki ja korduvaid kõnelusi..

Petmisjuhtumites ei ole midagi erinevat, need on alati teadliku käitumise tulem, kui inimene on täie mõistuse juures. Petjatesse tulebki vihaga suhtuda ja neid karistada, täpselt nagu kiiruse ületajatesse või roolijoodikutesse, kes põhjustavad liiklusõnnetusi.
Absoluutselt kõigil inimestel on võrdsed võimalused jätta oma kaasa petmata. Paraku petjad ei tsha seda võimalust kasutada.
Viha on tihti edasiviiv jõud.
Seda mida normintellektiga inimene tahab, pole küll keeruline oletada – see on truu ja teineteist austav suhe. Sellised mehed, kes taolist suhet suudavad pakkuda, pole maa pealt kadunud.

teemaalgatajale, kas seda oled lugenud: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=15&tid=5692

Petmine oli väga alatu,armukesega käidi kõikjal ja lubati ühist elu ja valetati minu peale.

loomulikult on see kõik väga alatu, kohutavalt alatu ja nõme, ütleks. hea, et käid teraapias.

teemaalgataja, võimalik et andsid mehele uue võimaluse liiga vara, jõudmata oma tundeid-mõtteid lõpuni läbi seedida. ja nüüd marineerud omas mahlas.
ega praegu pole ka veel hilja oelda mehele et vajad veel läbimõtlemisaega et juhtunut enda jaoks seedida ja lõpuks õige otsus teha. hea oleks kui saaksid olla eemal või mees kolib ajutiselt eemale.
loeb ainult see mida sa sisimas tunned, vajad ja seda ka mehele selgelt ütled. kui ta pole nõus sind ära kuulama, mõistma, et usaldus on ribadeks ja selle taastamine võtab väga kaua aega jne, siis on õigem lahku minna, mis parata.

Nõme teemaalgataja materdamine käib. Mees pettis ja mismõttes ei suuda NII PIKA ajaga andestada nagu 3 kuud? Tõesti, nn kaltsnaiste suhtumine siin. Mina isiklikult arvan, et sa ei peagi andestama, kui ei suuda. Ja kõik sinu tunded on täiesti mõistetavad ja arusaadavad, loomulikud. Su kõige lähedasem ja kallim lõi sulle reaalselt noa selga ja veel väga alatul moel. See, kui mustatakse armukesele oma naist, seljataga lubatakse armukesele ühist tulevikku – see on ülialatu ja pole kuidagi võrreldav mingi purjuspäi “kogemata” juhtumisega.
Selle tõttu tunnedki end topeltreedetuna, et mees lubas armukesele ühist tulevikku. Aga nüüd kraabib ja nutab sinu ukse taga. Ma ka ei suudaks usaldada.
Ja sa ei peagi usaldama, kui ei suuda.

Praegu toimub see, et sa ilmselt süüdistad juhtunus pigem ennast. Ja üritad kõigest väest oma haigetsaamist, usaldamatust ja andestamatust alla suruda. Ja seda hullemaks kõik läheb. Selle asemel peaksid oma tundeid lahkama, analüüsima ja aktsepteerima neid. Kui ei suuda kuidagi unustada, andestada ega usaldada, siis nii ongi.
Mina isiklikult ei usu, et teie suhtel enam tulevikku on.
Mees ongi alatult suhte maha mänginud. Pole midagi teha. Mehed kipuvadki mõtlematult oma instinktidest ja soovidest juhinduma. Järele mõtlemata, mida see endaga kaasa toob ja tähendab. Ehk mõtleski, et küll sa andeks annad, kui ka teada saad. Ja praegu sa talle ka tõestasid, et see petmine ja alatus ei tähendanud midagi. Mina kahjuks ei usu, et su mees sind väga austab. Muidu nii alatult ei käituks.

Mina isiklikult lõpetaks selle suhte. Saaksid hingerahu vähemalt.
Endal mul oli kogemus, kus mees mu selja taga suhtles teise naisega (küll ainult platooniliselt), aga oli ilmselge, et ta tegelikult minuga rahul pole ja otsib asendust, kombib pinda nö. Ja kui teada sain, siis käis alumas, pisarsilmi lubamas ja palumas. Andsin teise võimaluse, aga ei usaldanud enam edaspidi. Lihtsalt ei suutnud. Kahtlust jäi alatiseks närima. Ja edasi läks kõik allamäge. Sellisest suhtest ei saa enam asja. Sest see kahtluseuss on juba sisse istutatud. Tegi korra, teeb veel. Ju siis pole tegelikult suhtega rahul ja sina ei pruugi sinna midagi teha saada.

Olin ka 2 aastat pidevalt ärevuses, hirmul, mures, depressioonis. Pidevalt mõtlesin suhtest ja mehest. Kui suhe lõppes, siis alles sain hingerahu ja vabaduse tagasi. Soovitan sulle ka!
Sest MIS sind selle mehe juures hoiab? MIDA see suhe sulle annab? Mõtle see enda jaoks läbi.
Lapse pärast ära küll suhet jätka. Laps tajub ka teie pingeid ja tal pole vaja sellist kasvukeskkonda.