Esileht Erivajadustega laps Rehabilitatsiooni mõju, uurimistöö

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Rehabilitatsiooni mõju, uurimistöö

Postitas:
Kägu

https://docs.google.com/forms/d/18TqO06DQWe1ugVLHRK3A8VRo8r5rKCaGSC6Lzaia-gA/edit

Tere, kuna antud foorumis on väga palju lapsevanemaid, kellel on pervasiivse arenguhäirega laps või kõneprobleemidega laps, siis jagan teiega küsitlust.

Soovin teha koolitöö raames läbi uurimuse, et kuidas mõjutab rehabilitatsioon pervasiivse arenguhäirega või kõneprobleemidega lapse arengut.

Vastama on oodatud kõik 2-8-aastaste laste vanemad, kes kasvatavad pervasiivse arenguhäirega  või kõneprobleemidega last ja kelle lapsed saavad sotsiaalset rehabilitatsiooni.

Enamus küsimustikust on vastuste variantidega, et ei tohiks võtta väga palju aega.

Olen väga tänulik, kui aitate mul selles uurimistöös. Aitäh!

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saad kindlasti rohkem vastuseid, kui jätad selle külmavärinaid tekitava jubeda pervasiivse häire väljendina välja. Saan aru, et bürokraatia on meil aeglane muutuma ja seega sellised vananenud väljendid on veel pikalt kasutuses, aga tegelikult kõik, kes vähegi ennast teemaga kurssi on viinud, teavad, et autism ei ole mingi häire. See on üks neurovariatsioonidest. Mina olen ka autist. Täiskasvanutele seda häiret õnneks diagnoosiks ei panda, aga lapsed on kaitsetud koledate ja tegelikult sisutühiste siltide  eest. Osad psühhiaatrid vanast rasvast ikka veel laovad seda diagnoosi. Mina jätan ankeedile vastamata, kuigi ka mu laps on  autist. Ootan, et saaks sõnastus, mis ei riiva, siis annan hea meelega tagasisidet.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh tagasiside eest. Olen juba saanud mitmeid märkusi selle kohta. Igal pool räägitakse ja ka arstide suust kuuleb ikka pervasiivne arenguhäire. Arvestan teie kommentaariga ja üritan sõnastada paremini ja tänapäevasemalt. Ei soovi ühlegi autistlikule inimeselle oma uurimistööga haiget teha.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Omalt poolt lisan et seda kas ja kui palju mõjutab., saab aru hiljem. Kui laps läheb kooli.

Samas pole ju kellegagi võrrelda, et teada saada kas ilma rehabilitatsioonita oleks olnud viletsam areng.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära selle diagnoosi nimetuse pärast väga muretse. Korrektne on kasutada seda nimetust mis on ametlikult kasutusel. Võib-olla tulevikus midagi muutub. Kui sa kasutad ametlikus töös mõistet mis on mitteametlik, ei saa osad aru millest jutt käib ja uuel mõistel võib olla juba teistsugune definitsioon – praegust laiendav või kitsendav.

Minu lapsel on sama diagnoos ja vastasin küsitlusele.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saad kindlasti rohkem vastuseid, kui jätad selle külmavärinaid tekitava jubeda pervasiivse häire väljendina välja. Saan aru, et bürokraatia on meil aeglane muutuma ja seega sellised vananenud väljendid on veel pikalt kasutuses, aga tegelikult kõik, kes vähegi ennast teemaga kurssi on viinud, teavad, et autism ei ole mingi häire. See on üks neurovariatsioonidest. Mina olen ka autist. Täiskasvanutele seda häiret õnneks diagnoosiks ei panda, aga lapsed on kaitsetud koledate ja tegelikult sisutühiste siltide eest. Osad psühhiaatrid vanast rasvast ikka veel laovad seda diagnoosi. Mina jätan ankeedile vastamata, kuigi ka mu laps on autist. Ootan, et saaks sõnastus, mis ei riiva, siis annan hea meelega tagasisidet.

Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks?

See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks.

Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?!

Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.

Teemaalgatajale aga edu olulise temaatika uurimisel!

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks? See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks. Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?! Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.

Saan aru, et allistid (neurotüüpilised) ei oska aimatagi, mida tunnevad autistid (neuroerilised), kui neid igasugu siltidega jalust lüüakse. Täiskasvanud autistid näevad suurt vaeva kogu maailmas, et suhtumist ja vananenud arusaamu muuta. See on aeglane ja vaevaline protsess. Kuna ka ise olen üks täiskasvanueas diagnoosi saanud autist, siis võin öelda, et on väga suur vahe, mis sildiga sind kostitatakse. Ärge arvake, et teie lastel on ükskõik, kas neid peetakse ja nimetatakse pervasiivse häirega inimeseks või lihtsalt erineva neurotüübiga inimeseks, keda saab koondada ühise autisti nimetuse alla. Teemaalgaajast väga armas, et ta mõistab  ja aktsepteerib neid püüdlusi. Küllap ühel  ilusal päeval ei ole autist enam sõimusõna, vaid identiteedi ja olemuse nimetus. Ja igasugu pervasiivsed jm häired jäävad  samuti minevikku. Selles osas muidugi on juba areng olemas. Kuigi hetkel pannakse veel diagnoose RHK 10 järgi, kus on erinevad autismidiagnoosid, on tänu teaduse arengule arusaam autismist vahepeal oluliselt muutunud ning erinevate autismidiagnooside asemel on meil nüüd üksainus, autismispektri diagnoos. See kajastub ka uusimas RHKs (RHK 11), mis jõustub aastast 2022.  Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma. 
Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.
0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma.  Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

See osa tekstist millegipärast on must, normaalseks muuta ei lase. Vast ehk lugemist väga ei sega.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks? See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks. Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?! Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.

Saan aru, et allistid (neurotüüpilised) ei oska aimatagi, mida tunnevad autistid (neuroerilised), kui neid igasugu siltidega jalust lüüakse. Täiskasvanud autistid näevad suurt vaeva kogu maailmas, et suhtumist ja vananenud arusaamu muuta. See on aeglane ja vaevaline protsess. Kuna ka ise olen üks täiskasvanueas diagnoosi saanud autist, siis võin öelda, et on väga suur vahe, mis sildiga sind kostitatakse. Ärge arvake, et teie lastel on ükskõik, kas neid peetakse ja nimetatakse pervasiivse häirega inimeseks või lihtsalt erineva neurotüübiga inimeseks, keda saab koondada ühise autisti nimetuse alla. Teemaalgaajast väga armas, et ta mõistab ja aktsepteerib neid püüdlusi. Küllap ühel ilusal päeval ei ole autist enam sõimusõna, vaid identiteedi ja olemuse nimetus. Ja igasugu pervasiivsed jm häired jäävad samuti minevikku. Selles osas muidugi on juba areng olemas. Kuigi hetkel pannakse veel diagnoose RHK 10 järgi, kus on erinevad autismidiagnoosid, on tänu teaduse arengule arusaam autismist vahepeal oluliselt muutunud ning erinevate autismidiagnooside asemel on meil nüüd üksainus, autismispektri diagnoos. See kajastub ka uusimas RHKs (RHK 11), mis jõustub aastast 2022. Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma.

Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

Ei taha kellegi midagi halba öelda, aga erinevat laadi rühmitamist või sildistamist tuleb ühiskonnas tahes-tahtmatult ette: poisid-tüdrukud, algajad-edasinõudnud, terved-haiged, sportlikud-ebasportlikud, pikad-lühikesed jne. Need on tunnused, millest tulenevalt mingites kontekstides inimesi liigitatakse, et need oleks kõigile üheselt arusaadavad. Intelligentne inimene näeb aga siltide taha ja kindlasti ei poogi teistele külge  moraalituid silte.

Mõistan, et autistidel on maailm märksa nüansirohkem ja samas must-valgem kui allistidel, ent ehk oleks natuke lihtsam, kui püüaks endas mingeid tolerantse kas või jõuga arendada? Et keegi ei mõtle halba, kui kategoriseerib miskeid tunnuseid…

Kas ka sõna “autist” on halvakõlaline?

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma. Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

See osa tekstist millegipärast on must, normaalseks muuta ei lase. Vast ehk lugemist väga ei sega.

Usu mind,  autistiga koos elamine ka võib lõppeda läbipõlemisega. Eriti kui tegu on oma lapsega. Vahet pole kuidas tal see täpne diagnoosi nimi on. Või kuidas ta tahab et teda kutsutakse.

 

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma. Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

See osa tekstist millegipärast on must, normaalseks muuta ei lase. Vast ehk lugemist väga ei sega.

Usu mind, autistiga koos elamine ka võib lõppeda läbipõlemisega. Eriti kui tegu on oma lapsega. Vahet pole kuidas tal see täpne diagnoosi nimi on. Või kuidas ta tahab et teda kutsutakse.

Vastupidist polegi ju väidetud.

(Autist, kelle laps on ka autist)

0
0
Please wait...

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Erivajadustega laps Rehabilitatsiooni mõju, uurimistöö