Teema: Rehabilitatsiooni mõju, uurimistöö

Saad kindlasti rohkem vastuseid, kui jätad selle külmavärinaid tekitava jubeda pervasiivse häire väljendina välja. Saan aru, et bürokraatia on meil aeglane muutuma ja seega sellised vananenud väljendid on veel pikalt kasutuses, aga tegelikult kõik, kes vähegi ennast teemaga kurssi on viinud, teavad, et autism ei ole mingi häire. See on üks neurovariatsioonidest. Mina olen ka autist. Täiskasvanutele seda häiret õnneks diagnoosiks ei panda, aga lapsed on kaitsetud koledate ja tegelikult sisutühiste siltide  eest. Osad psühhiaatrid vanast rasvast ikka veel laovad seda diagnoosi. Mina jätan ankeedile vastamata, kuigi ka mu laps on  autist. Ootan, et saaks sõnastus, mis ei riiva, siis annan hea meelega tagasisidet.

Omalt poolt lisan et seda kas ja kui palju mõjutab., saab aru hiljem. Kui laps läheb kooli.

Samas pole ju kellegagi võrrelda, et teada saada kas ilma rehabilitatsioonita oleks olnud viletsam areng.

#3891689:

Saad kindlasti rohkem vastuseid, kui jätad selle külmavärinaid tekitava jubeda pervasiivse häire väljendina välja. Saan aru, et bürokraatia on meil aeglane muutuma ja seega sellised vananenud väljendid on veel pikalt kasutuses, aga tegelikult kõik, kes vähegi ennast teemaga kurssi on viinud, teavad, et autism ei ole mingi häire. See on üks neurovariatsioonidest. Mina olen ka autist. Täiskasvanutele seda häiret õnneks diagnoosiks ei panda, aga lapsed on kaitsetud koledate ja tegelikult sisutühiste siltide eest. Osad psühhiaatrid vanast rasvast ikka veel laovad seda diagnoosi. Mina jätan ankeedile vastamata, kuigi ka mu laps on autist. Ootan, et saaks sõnastus, mis ei riiva, siis annan hea meelega tagasisidet.

Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks?

See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks.

Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?!

Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.

Teemaalgatajale aga edu olulise temaatika uurimisel!

#3898134:

Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma.  Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

See osa tekstist millegipärast on must, normaalseks muuta ei lase. Vast ehk lugemist väga ei sega.

#3898138:

#3898134:

Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma. Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

See osa tekstist millegipärast on must, normaalseks muuta ei lase. Vast ehk lugemist väga ei sega.

Usu mind,  autistiga koos elamine ka võib lõppeda läbipõlemisega. Eriti kui tegu on oma lapsega. Vahet pole kuidas tal see täpne diagnoosi nimi on. Või kuidas ta tahab et teda kutsutakse.

Olen ka alles täiskasvanueas saanud teada, et olen autist. Mina olengi ehtne näide sellest, mida teeb autistiga püüd olla igati “normaalne” ehk siis elada allistide reeglite järgi.

Terve oma elu enne diagnoosi lihtsalt maskeerisin ennast (ka enda eest) teistega sarnaseks, kuigi ma seda ei olnud teps mitte. Allistid lihtsalt sundisid mind selleks, sest kui käitusin iseendana (sealjuures mitte kellelegi liiga tehes), langesin kohutava kiusamise ohvriks. Nii ma siis aastaid surusin hambad ristis iseennast raamidesse, millest ma aru ei saanud. Mul on olnud tohutu erihuvi tehnika alal, aga tüdrukuna keelati poiste tööõpetuse tunnis käia, pidin vastumeelselt kuduma ja õmblema, mida ma lausa pisarateni vihkasin, sest olen kohmakas ja ei suuda ühtlaselt midagi teha pikalt. Õnneks sain läbi suurte sotsiaalsete raskuste (erialaselt suurepärased tulemused) mitu kõrgharidust tehnika alal, aga kogu see surve pidevalt “normaalne” välja paista on kahjuks viinud mind korduvate läbipõlemisteni ja sügavasse depressiooni, mul on kompleksne posttraumaatiline stressihäire ja sotsiaalne ärevus.

Aga endiselt on maskeerimise võime suurepärane, tavaline inimene tänaval ei ütleks iial, et olen autist. Ka stimmimist hakkasin alles nüüd endale lubama, sest see tõsiselt aitab. Kahjuks ma ei teadnud seda. Lapsena ei lubatud end kiigutada või muid korduvaid liigutusi järjest teha, sest see “häirib”.

Minu pika jutu point on see, et mitte autistid ei ole häirega, vaid tõsise häirega on need allistid, kes oma raamide ja reeglitega autistidelt neile loomuvastaseid asju nõuavad. Häirega on olnud nii kaua meie haridussüsteem, mis ei ole lasknud iga lapse erilisel andel esile tulla. Õnneks selles vallas on edasiliikumisi näha ja loodetavasti minu laps saab olla tema ise ilma teiste naerualuseks olemiseta.

Autistid pole häirega, nendesuunaline hoiak on vale. Selle pärast autistid ei tahagi, et meid häirega inimesteks peetakse. Püüdke pigem aru saada, et me lihtsalt mõtleme teistmoodi ja tahame rohkem rahulikku keskkonda. Autistidel on väga raske toime tulla mürarikastes kohtades näiteks, aga maailm on kohutavalt kärarikas. Jah, võiks metsa elama minna, aga tugiteenused puuduvad. Mida irooniliselt autistid kasutavad, et toime tulla allistide loodud stressirohke maailmaga. Poliitikud, kus olete?

#4033504:

Ehk siis allistid peavad olema tolerantsed ja kõigega leppima aga autistil laske olla nagu tema tahab, just nii sallimatu ja must- valge, nagu ta on?

Miks sina, autist, nõuad, et kõik ennast sinu raamidesse suruks ja sinu tahtmist teeks? Ehk tekitab see ka allistidel depressiooni ja ärevust?

Täiesti arusaamatu, miks sellised järeldused? Mina näiteks lapsena lihtsalt tahtsin omaette nokitseda, mitte tähelepanu pöörata mingitele trendidele (nt riietumistrendid), käia poiste tööõpetuse tunnis, vahetunnis õues putukaid-taimekesi uurida. Aga ei lastud, teised lapsed kiusasid ja õpetajad ei võtnud midagi ette, pigem aitasid kiusamisele kaasa. Ema ei saanud üldse aru, et minuga midagi teisiti oleks. Mäletan väga hästi neid hommikuid peegli ees enne kooli, kui sisendasin endale, et ole täna “normaalne”, siis ei kiusata.

Mis vaev ja piin oleks olnud siis lasta mul lihtsalt käia riides nagu tahan ja omi asju ajada?

Mina ka ei saa aru, kui tegemist on normi variatsiooniga, miks siis  allistid peavad nii palju kohandusi tegema, painduma, teenindama. Ei piirdu see autistlikkus kahjuks ainult suure rahuarmastuse ja putukahuviga. Käitumises on igasuguseid närve- söövaid kõrvalekaldeid, mis teevad ka lähedaste mitteautistide elu keeruliseks, häiritud on koostöövõime, vastastikune suhtlus jne.

Väärkohtlemise lõpetamist tahavad autistid, mitte erikohtlemist

Just! Lihtsam on tolereerida ratastooli, seat probleem paistab välja. Adekvaatse ja aruka olekuga inimese puhul (mida suur hulk kõnelevaid autiste ju on), ei suudagi keskmine inimene kõrvalekallet täheldada. Suuremad kiiksud avalduvad ju ikka koduses keakkonnas ning seal tuleb luua eeldus, et lapsautist saaks kasvada sobivates tingimustes.

Tean kahjuks ka juhust, kus vanemad püüdsid oma autistlikku last tavatingimustes kasvatada ning laps ei suutnud koolis pideva ärrituse tõttu enamasti korralikult õppidagi. Ema õppis lapsega kodus järgi kuni põhikooli lõpuni. Lapsel soovi koolis käia polnud, õigeid sõprugi seal polnud. Ema püüdlikkus lapsele enda meelest parimat pakkuda aga halvas lapse närvisüsteemi veelgi ja põhikooli lõppedes jäi poiss mitmeks aastaks lihtsalt koju – kohusetundliku lapsena hambad ristis läbis selle etapi ja sealt edasi lihtsalt keeldus midagi tegemast…

#4034517:

Just! Lihtsam on tolereerida ratastooli, seat probleem paistab välja. Adekvaatse ja aruka olekuga inimese puhul (mida suur hulk kõnelevaid autiste ju on), ei suudagi keskmine inimene kõrvalekallet täheldada. Suuremad kiiksud avalduvad ju ikka koduses keakkonnas ning seal tuleb luua eeldus, et lapsautist saaks kasvada sobivates tingimustes.

Tean kahjuks ka juhust, kus vanemad püüdsid oma autistlikku last tavatingimustes kasvatada ning laps ei suutnud koolis pideva ärrituse tõttu enamasti korralikult õppidagi. Ema õppis lapsega kodus järgi kuni põhikooli lõpuni. Lapsel soovi koolis käia polnud, õigeid sõprugi seal polnud. Ema püüdlikkus lapsele enda meelest parimat pakkuda aga halvas lapse närvisüsteemi veelgi ja põhikooli lõppedes jäi poiss mitmeks aastaks lihtsalt koju – kohusetundliku lapsena hambad ristis läbis selle etapi ja sealt edasi lihtsalt keeldus midagi tegemast…

Psüühikahäired on väga levinud ja võivad avalduda elu jooksul nii autistlikel kui mitteautistlikel, sõltumata koolist ja pingutustest. Pole mingit alust arvata, et laps lihtsustatud õppekava järgi  erikoolis õppides hetkel toimetulevam ja õnnelikum oleks.

#4034628:

#4034568:

Kooli valik on komplitseeritud teema. Tallinnas on muidugi lihtne, Tartus ja Viljandis kah, aga ega mujal Eestis autistile head kooli võtta ei pruugi olla ning lapsevanem ongi sundvaliku ees. Jah, 1:1le õpe ei sõltu elukohast, aga võimalused selleks ei pruugi igaühel olla ja päris asotsiaalsust ei tasu ka soosida.

Mis on aga vahel tõesti imekspandav, on see, kui lapse koolis käimine on justkui lapsevanema ambitsioon. Hambad ristis õpivad vanemad koos lapsega, et jummala eest mitte tunnistada, et see kool on üle lapse võimete ning ta seal käimist ei naudi ning eduelamusi kogeb vähe. Vahel last juhendada ja mõnes keerukamas aines ka rohkem aidata on igati normaalne, aga süstemaatiline koosõppimine peaks lapsevanemal tulukese põlema panema küll.

Nojah, minu erikoolis 1:1 tavaprogrammi läbinud laps, keda sai ka kooli ajal õppimises päris palju toetatud, on ka pärast põhikooli lõppu kodus. Aastaid, sest temasugusele pole kohta edasi õppimiseks. Samas kas ma oleks pidanud ta ilma jätma haridusest? Mitte koos õppima ja laskma minna?

Huvitav, mis ma veel oleks pidanud tegema. Pole see 1:1 õpe ka mingi imerelv. Või lapse hariduseta jätmine.

Jube tore on süüdistada lapsevanemat kõiges..iga laps on unikaalne, me ei tea kunagi kuidas tal läheb.

Just täpselt. Jube kitsarinnaline emasid veel selles ka süüdistada, et nad lapsega liiga palju tegelevad. Autistlik laps, kes sotsiaalselt niigi puudega jätta sis ka hea hariduseta. Just hariduse abil võib ta edukalt ühiskonda integreeruda. Samuti mõjutab arengut ümbritsev sotsiaalne keskkond, sest laps õpib ikkagi jäljendades. Kui on vanematel ressurssi ja pühendumist, siis ei tasu neid shaboteerida, et  nad teevad lapsele halba, kui hetkel lihtsama vastupanu teed ei lähe.

Eks lapse arengutaseme ja sotsiaalse suutlikkuse järgi võib midagi edasise arengu osas ühtteist eeldada, aga ükski kogenud spetsialist ei tee puberteedieelse lapse pealt tulevase arengukõvera kohta ennatlikke järeldusi.

Kui perel on võimalusi palgata erituge, panustada oma aega lapse arendamisse, siis seda tasub alati teha. See, et paljudel juhtudel see intellekti või sotsiaalset toimetulekut ei kasvata, ei tähenda, et see alati nii on. Lapsevanem saab vähemalt hingerahu, et on oma lapse heaks alati kõik võimaliku teinud. Suurt last või täiskasvanut aidata juba on märksa raskem kui pole väikesest peale oma lapsega tegelenud.

https://novaator.err.ee/1608686128/lapsevanema-abi-koolitukkides-on-arvatust-kasutum

#4038512:

#3898134:

#3895765:

Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks? See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks. Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?! Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.

Saan aru, et allistid (neurotüüpilised) ei oska aimatagi, mida tunnevad autistid (neuroerilised), kui neid igasugu siltidega jalust lüüakse. Täiskasvanud autistid näevad suurt vaeva kogu maailmas, et suhtumist ja vananenud arusaamu muuta. See on aeglane ja vaevaline protsess. Kuna ka ise olen üks täiskasvanueas diagnoosi saanud autist, siis võin öelda, et on väga suur vahe, mis sildiga sind kostitatakse. Ärge arvake, et teie lastel on ükskõik, kas neid peetakse ja nimetatakse pervasiivse häirega inimeseks või lihtsalt erineva neurotüübiga inimeseks, keda saab koondada ühise autisti nimetuse alla. Teemaalgaajast väga armas, et ta mõistab ja aktsepteerib neid püüdlusi. Küllap ühel ilusal päeval ei ole autist enam sõimusõna, vaid identiteedi ja olemuse nimetus. Ja igasugu pervasiivsed jm häired jäävad samuti minevikku. Selles osas muidugi on juba areng olemas. Kuigi hetkel pannakse veel diagnoose RHK 10 järgi, kus on erinevad autismidiagnoosid, on tänu teaduse arengule arusaam autismist vahepeal oluliselt muutunud ning erinevate autismidiagnooside asemel on meil nüüd üksainus, autismispektri diagnoos. See kajastub ka uusimas RHKs (RHK 11), mis jõustub aastast 2022. Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma.

Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.

Olen ka täiskasvanud autist ja mul on täiesti ükskõik!

Diagnoosi saamisest või millest?