Kas asja sisu muutub sellest tulenevalt, kas me nimetame eripära vähemuseks või häireks? See on ju pelgalt tolerantsi küsimus. Niisuti on näiteks seksuaalvähemus meditsiiniliselt klassifitseeritav häireks ehk normaalsusest kõrvalekaldeks. Diagnoosimine on iseküsimus – kui inimene oma eripäradest sõltumata suudab olla iseseisev ja suht täisväärtuslikult toimiv ühiskonna liige, siis milleks diagnoos?! Suur osa autistlikest lastest vajab aga siiski eri lähenemist ning seetõttu ka meditsiinilist-psühhiaatrilist sekkumist ja siis ei ole paratamatult pääsu ei diagnoosist ega selle formaalsest poolest.
Saan aru, et allistid (neurotüüpilised) ei oska aimatagi, mida tunnevad autistid (neuroerilised), kui neid igasugu siltidega jalust lüüakse. Täiskasvanud autistid näevad suurt vaeva kogu maailmas, et suhtumist ja vananenud arusaamu muuta. See on aeglane ja vaevaline protsess. Kuna ka ise olen üks täiskasvanueas diagnoosi saanud autist, siis võin öelda, et on väga suur vahe, mis sildiga sind kostitatakse. Ärge arvake, et teie lastel on ükskõik, kas neid peetakse ja nimetatakse pervasiivse häirega inimeseks või lihtsalt erineva neurotüübiga inimeseks, keda saab koondada ühise autisti nimetuse alla. Teemaalgaajast väga armas, et ta mõistab ja aktsepteerib neid püüdlusi. Küllap ühel ilusal päeval ei ole autist enam sõimusõna, vaid identiteedi ja olemuse nimetus. Ja igasugu pervasiivsed jm häired jäävad samuti minevikku. Selles osas muidugi on juba areng olemas. Kuigi hetkel pannakse veel diagnoose RHK 10 järgi, kus on erinevad autismidiagnoosid, on tänu teaduse arengule arusaam autismist vahepeal oluliselt muutunud ning erinevate autismidiagnooside asemel on meil nüüd üksainus, autismispektri diagnoos. See kajastub ka uusimas RHKs (RHK 11), mis jõustub aastast 2022. Diagnoosiks hakkab olema autismispektri häire intellektipuudega või ilma ning funktsionaalse keele olemasoluga või ilma.Jah paljud autistid on ka nn ametlikult puudega, aga sageli ei ole see seotud mitte intellektipuudega, vaid normintellektiga autistil on ühiskonnas, mis ei ole ülitundlikkuse ja erinevate sensoorsete vajadustega arvestav, lihtsalt keeruline vaimselt terveks jääda. Sageli lõpeb see depressiooni, läbipõlemise vms nähtusega sellisel määral, et määratakse puue.Olen ka täiskasvanud autist ja mul on täiesti ükskõik!
Diagnoosi saamisest või millest?
Sellest, mis terminit kasutatakse. Kas pervasiivne häire või autist.
