Teema: Reisimine 20 aastat tagasi

#3661575:

kuidas reisibüroo broneeris lennupiletid ja hotelli? Kust teati, kes kuhu ja kuidas lendab ja millised on kohalikud hotellid?

Ma pakun, et telefoni teel: reisibüroo agent helistas lennufirmasse ja hotellidesse. Kohalikest hotellidest oli tal vast mingi nimekiri. Aga võibolla et bürool olid sidemed ka kohalike reisibüroodega ja ta sai lasta kohaliku asjaajamise seal teha.

Aga jah, mõni asjaosaline ise võiks täpsustada.

Reisifirma pani paketi kokku, broneeris, organiseeris, kogus rahad (vajadusel järelmaksuga) jne
Väga levinud olid bussireisid (mandri-Euroopas) sh ka mõne öö bussis ööbimisega.
Siis ei käinud iga teine pere Egiptuses ja iga kolmas Balil regulaarselt puhkamas.

#3662924:

Mina olen praegu suvalises riigis suvalises suurlinnas autoga ringi sõites imestanud, kuidas pagan küll vanasti ilma gps-ita reisiti! Ja ometi käidi ka NLi ajal väga palju oma autodega ringsõitudel – Musta mere ääres puhkamas, Murmanskis, Thbilisis, Moskvast ja Leningradist rääkimata. Ka Riias kaubareisidel.

Maanteede kaardid olid viletsad, linnade kaartide järgi majutuskoha leidmine ju suht võimatu. Aga hakkama saadi ????

Nüüd ei kujuta enam ettegi, kuidas ilma gps-ta mõne pisikese Hispaania rannikulinna hotellike või Berliini muuseum leida.

kuna laps sai hiljuti juhiloa, siis rääkisime talle just oma kogemusi, kuidas kunagi sai renditud auto ja ilma mingi gps-ita liigeldud jumala võõral maal ja ka vasakpoolse liiklusega. kõige ekstreemsemad korrad olid muidugi need, kui oli vaja üksi paberkaardiga nt lennujaama jõuda õigeks ajaks. praegu ei kujuta ettegi sellist jama. sedasama last sai 20 a tagasi imetatud uus-meremaal tagaistmel, nii et laps turvatoolis ja mina praktiliselt käpuli tema kohal, sest see oli ainus võimalus õigeks ajaks lennukile jõuda… kuubal lõppes kaardi peal veel sadu kilomeetreid jätkunud maantee tegelikkuses ühel hetkel lihtsalt ära. kohalikud teadsid öelda, et sel hetkel oli lõppenud rahavool nõukogude liidust, aga kaardid olid juba trükitud.

#3662998:

1990. aastad enne internetti kõlasid nagu huvitav aeg, mille kohta oleks põnevam rohkem teada.

Jah, see on tõsi ja see uurimine ei tohiks sul piirduda reisimise teemaga.
Võta mõni lähi- (või kaugema) ajalooraamat kätte, saad palju huvitavat teada.

Minu elu esimene välismaale sõitmine oli 1991. a augustis Soome, ma olin siis 9-aastane.

Vanemad sõitsid teist aastat järjest sama soome pere juurde tööle (farmi) üheks kuuks, selleks tuli hankida viisad, eraldi olid välispassid (minu andmed kanti ühe vanema passi), siis lisaks viisa saamise eelduseks oli nn küllakutse dokument sellelt perelt.

Laevapiletid Georg Otsale osteti Tallinnas kas mingi reisibüroo või laevafirma büroo kaudu, täpselt ei tea.

Helsingist edasi sõitsime rongiga (ööbimisega) Põhja-Soome.

Mäletan, et kogu seda asja-ajamist alustati kevadel – selleks, et augustis sõita saaks. Nt käidi soome keele kursustel.

Kuna soome lapsed läksid augustis kooli, siis mina läksin ka pere lastega kooli kaasa. Peale matemaatika ma midagi kaasa teha ei osanud, sest ei saanud soome keelest aru (lõuna-eestlasele kohaselt).

Kõige lahedam oli reisi juures see, et septembris tagasi sõites ootas ees taasiseseisvunud Eesti Vabariik. Ma siiani mõtlen, et kui selle asjaga oleks siin midagi valesti läinud, kas minu pere oleks Soome jäänud?

Ma lõpetasin põhikooli 1998. aastal. Mäletan selgelt, kuidas me keskkoolis vahetundide ajal ja peale tunde seisime arvutiklassi järjekorras, et internetti kasutada 😀 2001 läksin ülikooli, mõnel üksikul polnud mobiiltelefoni (rohkem põhimõtte pärast) ja siis samamoodi seisime arvutiklassi järjekorras, et Rate.ee-d kasutada, st 20 aastat tagasi oli juba moes inimestele internetis piltide eest hindeid panna (tänases mõistes siis “laigid”). 2001. aastal hakkas ka igavikku vajuma Nokia 5110 ja moodi tulid väiksemad antennita telefonid, 3210 võidukäik koos oma imeliku helinaga, mis kõigil oli.

Turismibüroodel olid 1995+ kindlasti internetilehed juba olemas. Jah, ehk ei saanud online broneeringut teha, aga infot sihtkohtade kohta ja siis telefoni või e-kirjaga broneerida. sest ega kuskilt Räpinast keegi ekstra Tartusse või Tallinnasse selleks ei sõitnud, aga reisibüroo esindust igal pool ju ka polnud.

20 aastat tagasi oli aasta 2000, tuletame selle korraks meelde. Eestis oli tiigrihüpe juba ära olnud (see ikka toimus seal 1995-1998). Ühikas olid 2001-2004 osadel juba oma arvutid. 2004. a olin ma natuke veider, et mul kodus arvutit ei olnud (tööl sain nagunii kasutada). Nutitelefonide võidukäik hakkas vist umbes 2010. aasta paiku ehk 10 aastat tagasi juba.

Ma tean, et 20 aastat tundub pikk aeg ja tahaks sellega NL aega tähistada, aga NL jaoks on kohane siiski 40 aastat!

Mina lõpetasin gümnaasiumi 1997 ja mäletan, et midagi nagu räägiti internetist ja elektronpostist, aga kuna sellest nagu hästi aru ei saanud, siis ei osanud midagi arvata. Nagunii kodus ju kellelegi arvutit polnud. Algul nähti arvuteid pigem mänguautomaadina. Kõik tahtsid eelkõige mängida. Kui internet juba levima hakkas, siis polnud sealt midagi nii väga vaadata. Nüüd tundub naljakas, et nädalavahetusel näiteks uudiseid ei värskendatud, ootasid esmaspäevani.

1991 jõudsin veel nõuka ajal Rootsis ära käia ja selleks tuli teha  välispass.

Edasi sai juba Eesti passiga reisida, aga viisa tuli enne vormistada ja see oli pikk protsess.  Aasta varem hakkasid planeerima oma reisi. Fotod tuli teha ja avaldus, mis käis läbi mitme asutuse.

Euroopasse mindi pigem bussiga. Ja oh kui palju piire enne Lääne-Euroopat, kus pidi passima ja passi näitama. Poola piiri loeti kõige tüütumaks. Pikk järjekord, turtsakad ja ülbed piirivalvurid.  Mäletan, kuidas üks lühikeste juustega tüdruk veeti bussist välja ülekuulamisele, sest piirivalvuri arvates oli ta poisi moodi.

Söök veeti pigem ise reisile kaasa ja keedeti vett keeduspiraaliga. Pakisupid, kuivikuid ja selline kraam. Ööbiti odavates hotellides. Valge paksu inimese moodi mööda restosid käimine tundus kättesaamatu teine planeet.

Lennufirmadel olid Tallinnas oma kontorid, kust pileteid ostsid. Reisibürood müüsid vist pigem pakettreise, kus kõik oli juba paigas. Niisama minekuks vist viisat vist ei pruukinudki saada, kui sa ei osanud märkida, kus sa ööbid ja kas sul on üldse raha oma kulude katteks. Välismaa tuttavate juurde minekuks pidi too viisakutse tegema, kus kinnitas, et majutab ja katab kulud.

Siin artikkel aastast 1998, kuhu eestlased reisivad.

https://www.postimees.ee/2534345/eestlase-puhkuse-eelistused-1997-joukam-keskklass-peesitas-kanaaridel-rikkad-lobutsesid-tais-ja-vaesed-oobisid-pariisis-bussis

Kaardid ei olnud nii hullud midagi ja siis oli ka oskus neist aru saada. Mäletan, et sõitsime ema ja isaga, isa juhtis, ema oli kaardilugeja. Meil oli suur teede atlas. Ja jõudis küll õigesse kohta. Mina ise ei saa kaartidest mitte midagi aru. Kui oleks pidanud õppima, küllap siis oleks ka õppinud neid lugema.

Internet oli olemas juba 1993, küll üsna algeline kui nüüd tagasi mõelda. Vahetasin sel aastal töökohta ja uues töökohas tutvusin teemaga. Kasutada tohtis ainult üks töötaja, tema arvutis see ainsana võimalik oli. Reisisime täitsa iseseisvalt, siis ei olnud piirid veel nii kinni idasuunas ja vene välispasside teema veel nagu kehtis ja nagu mitte. Läti ja Leedu olid ka veel algusjärgus. Kaardid autosse ja minek. Mingite reisibüroode kohta polnud aimugi ja igaüks vastavalt oma julgusele ja ettevõtlikkusele reisis.