Ma olen aeg-ajalt mõnes juturaamatus esilekerkivaid retsepte proovinud. Noh, kes seda teab, mis maitsega need asjad originaalis on, seda enam, kui on kasutatud mõnda osist, mida meil saada ei ole. Aga üldiselt võib rahule jääda.
Nüüd juhtusin lugema Joanne Fluke’i raamatut Mõrv šokolaadiste muffinitega, ja juba esimene retsept hämmastab meeletu suhkrukogusega – jahu ja kaerahelbeid on poole vähem, niiet tundubki see küpsis (ja kõik teised ka) koosnevat peamiselt suhkrust (ja võist – seda läheb ka ikka rõõmsalt poole kilo kaupa). Ma tean, et nt Angeelika Kangi retseptid on täpselt samasugused – üle mõistuse meeletult suur kogus suhkrut.
Iseendast on need retseptid ju täitsa huvitavad ja võiks järgi teha ka, aga just paneb kahtlema see üüratu suhkrukogus. Isegi kui rehkendada, et tema küpsetas oma kohviku jaoks ja sellepärast on kogused üldse suured, aga korrelatsioonis jahuga või üldse kuivainetega on nad siiski liiga suured. Mis juhtuks, kui paneks lihtsalt kolm korda vähem suhkrut?
Teine asi – harva, kui tal mune vispeldada tuleb, enamasti ikka ainult lüüakse kahvliga lahti. Kuidas sellega on? Kas küpsiste jaoks ei ole vaja mune vahtu lüüa?
Kolmas asi – meile õpetati, et sooda ja küpsetuspulber ja sool tuleks segada jahuga, mitte kohe vedeliku sisse panna.
Neljas asi oli lihtsalt naljakas – veereta pihkude vahel pallid ja pane plaadile ja siis ÄÄRMISELT PUHASTE KÄTEGA vajuta pallid lamedaks. Kas siis enne pihkude vahel veeretamist ei peakski käsi pesema või mis? 🙂 Või pesed enne taignased käed ära ja siis alles vajutad – kas sealsamas pannes kohe ei või vajutada? Lusikaga ei või vajutada? Ja üldse võiks ju tainast lusikaga võtta, ei pea tingimata seal kätega sees mäkerdama, eriti kui veel niimoodi kleebib, et seda enne veel külmikus peab hoidma.
(ok, see oli nüüd norimine 🙂 )
Kas teil on ka mingeid mõtteid tekkinud selliseid retsepte lugedes, et miski nagu ei klapi või selgub hiljem vmt?