Kas spetsialisti ametikohale võetakse inimest, kellel küll kõrgharidus, aga mitte vastava eriala oma ja töökogemus ka puudub. Olen üritanud mitmesse riigiametisse kandideerida, aga suhteliselt lootusetu. Jõuan isegi vestlusele. Üks kord tegin läbi 3 testi, vestluse ja seda kõike 150km kodust eemal hoopis teises linnas. Töökoht oleks olnud kodu lähedal linnas. Palk oli nii pisike, et ehmatasin ära. 900 bruto ja katseajal veel vähem. Tööülesandeid meeletult ja kohe mainiti, et raske töö. Ei osutunud õnneks valituks. Nüüd jälle kandideerin, aga ei looda, et mind isegi vestlusele kutsutakse. See oleks vist lotovõit, kui mind tööle võetakse.
Kas riigiasutuses keegi viitsib välja ka õpetada või eeldataksegi, et oledki selle valdkonna tugev spetsialist ja töökogemust juba aastaid.
Tuttav töötab ühes ministeeriumis ja tema väidab küll, et kandideeri järjepidevalt, kasvõi ühte ja samasse asutusse. Vahet pole, mis haridus on. Ikka on lootust tööle saada. Ma ise olen ikka nõudmisi vaadanud ja kui ma neile ei vasta, siis ei hakka kandideerimagi. Ma pole eriline kiitleja ka motivatsioonikirjas. Olen aus.
Teema: Riigiametisse kandideerimine
Mina olen kandideerinud samasse asutusse kaks korda. Esimesel korral ei kutsutud vestluselegi, teisel korral osutusin valituks.
Nüüd juba neljas aasta läheb ja minuga ollakse väga rahul. Kaks korda on juba asutusesiseselt paremat tööd pakutud ja töötasu on 800 pealt 1500-le tõusnud.
Olin samamoodi hoopis teise eriala inimene ja ilma kogemusteta.
Mida nad küsivad? Mis haridust, töökogemust? Pead ikka nõutud tingimustele vastama, muidu vaid raiskad oma aega. Meil nõuti teatavat haridust, juhtimiskogemust jms, kandideerisid justkui lugemisoskuseta inimesed. Kohapeal toimub nagunii väljaõppe.
riigiasutuse spetsialisti palk ongi 900 bruto ja tööd meeletult palju, teed ka õhtuti kodus, et valmis jõuda 🙁 need artiklid, kus riigiasutuste kõrgetest palkadest räägitakse, käivad ministeeriumite kohta.
meil võetakse küll ka erialase hariduseta inimesi tööle, kui erialase haridusega pole võtta, kuid õppima pead ise. mentor annab suuna, aga kuna kõigil on oma asjadegagi väga palju tegemist, siis kätt hoida pole kellelgi aega. paari kuuga on aru saada, kas inimesest saab asja või mitte. kui tundub lootusetu, siis lõpetatakse katseaeg ning otsitakse uut. on võetud ka neid, kes on mitmendat korda kandideerinud
Jah, nii ongi, et palk väike, tööd palju ja järjest tuleb juurde, inimesi koondatakse aga uusi ei võeta ja töö jagatakse allesjäänute vahel ära. Minu bruto on täna kübeke suurem, 1200 nüüd, aga sellesaamine pole kerge ja selle nimel olen juba 9 aastat töötanud. Kui tööle tulin oli bruto 480 eur. Kusjuures mul on magistrikraad erialal, aga ma olin seni töötanud teises valdkonnas. õnneks suutsin vestlusel ennast hästi müüa ja mind eelistati teistele (8 le ) kanditaatidele. Neist küll pooltel oli vastav haridus, teised üritasid niisama, olid lihtsalt töötanud teemaga haakuval ametikohal.
Sel kevadel otsisime uut inimest, tahtjaid oli väga palju võrreldes selle ajaga kui mina siia tulin. Palk oli teada, asukoht ääremaal, täna kolivad väga paljud haritud inimesed maale ja enam ei ole nii, et siin puuduvad inimesed kellede vahel valida, erialane haridus oli ka enamusel aga vene keele oskust polnud noorematel inimestel üldse. Nii et valituks sai noor vene rahvusest inimene. Sobivaid eestlasi polnud. Ja olen kuulnud et vene keele mitteoskamine on viimasel ajal suureks probleemiks. Noored venelased õpivad ära eesti keele kiiremini kui eestlased vene keele.
Huvitav, miks vene keelt vaja ja veel ääremaal. Venemaa piiri lähedal? Asjaajamiskeel ju eesti keel. Ma kandideerisin mõni aeg tagasi kohalikku omavalitsusse ja oleks otseselt pidanud tegelema kohaliku rahvaga. Isegi seal ei nõutud vene keelt, sest eesti keelt mitteosakavad inimesed on vaid renditööjõud lätist, leedust, ukrainast. Maal oskab venelane ka eesti keelt, sest pole vene koole ega lasteaedasid, enamus kõik eestlased ümberringi.
Aga kui ma noorena pärast kõrgkooli kandideerisin Notarite Koja sekretäriks, siis saadeti mind poole vestlusse pealt minema, sest ei osanud vene keelt. Olin just kõrgkooli lõpetanud, aga sellest juba peaaegu 20 aastat möödas.
paljudes riigiasutustest (mitte KOV) tegeletakse teatud asjadega üle-eestiliselt. oled ühe valdkonna spetsialist ning nõustad telefonitsi oma valdkonna asjus nii pärnakat kui narvakat ning seetõttu pead oskama nii eesti kui vene keelt.
tundub naljakas, aga paljudes riigiasutustes on vene keele oskus suhtlustasandil elementaarne nõue. pigem saab hakkama inglise keele oskuseta. kui vene keelt ei oska, siis võibki see olla põhjus, miks sa ei osutu valituks, kuna väga palju vene noori räägivad vabalt kolmes keeles ja eelistatakse pigem neid
Huvitav, miks vene keelt vaja ja veel ääremaal. Venemaa piiri lähedal? Asjaajamiskeel ju eesti keel. Ma kandideerisin mõni aeg tagasi kohalikku omavalitsusse ja oleks otseselt pidanud tegelema kohaliku rahvaga. Isegi seal ei nõutud vene keelt, sest eesti keelt mitteosakavad inimesed on vaid renditööjõud lätist, leedust, ukrainast.
No mina jätsin just kuu tagasi kandideerimata kohalikku omavalitsusse, sest nõue oli, et vene keelt peab oskama C1 tasemel.
Mina töötan riigiasutuses (ministeeriumi allasutus) ja meil on ka pidevalt töökuulutused üleval, erinevad ametikohad ja üsna raske leida vastva eriala või kogemusega spetsialiste.
Soovitan küll alati kandideerida, ka juhul kui ei ole täpselt sinu eriala. Kui samal ajal kandideerib väga kompetentne ja kogemusega inimene, siis muidugi eelistatakse teda, aga tihti on ka olukorrad, kus kandidaate vähe ja kõik ongi nö väljastpoolt valdkonda, mis annab sinusugusele võrdsema võimaluse.
Aga tööd on palju, meil on palgad normaalsed küll, aga koguaeg peab tootma tulemust, väga palju on erinevaid teemasid koguaeg üleval, kõik tähtaegadega. Et üldse järjele jõuda ja millestki aru saada on vaja vähemalt 1 aasta tööd teha, siis saaks öelda, et oled juba enavähem hakkamasaav ja kogemusega. Seetõttu ka kaadrivoolavus suur. Muidu väljaõpe ja juhendamine käib asja juurde ikka, aga suuresti on see et eelmine töötaja lahkub, siis uus tuleb ja peab ikka väga palju ise õppima ja aru saama.. Selliseid dubleerivaid ametikohti ei ole, et mitu inimest tegeleks sama asjaga, igal ühel oma valdkond ja teemad vastutada.
Vene keele oskus on osadel ametikohtadel täiesti mõistetav, riigil on palju Eesti-Vene ühisprojekte, mille peale otsitakse teadlikult keeleoskusega inimesi.
Riigiasutuses ongi spetsialistidel väike palk. Eelmisel läksin ühe ministeeriumi all asutusse ja esialgne palk oli veidi hirmutav, kuid muud boonused kaalusid palga üle. Hetkel olen 4 kuuga suutnud saada esialgsest 1000€ suurusest palgast 1500€.
Kuid hariduse kohta, siis meil on inimesi vahetatud palju ja nii mõnelgi pole kõrgharidus otseselt seotud ametiga. Vestluses on alati võimalik rääkida, kuidas oled antud tööülesannetega kokku puutunud (nt projektid) jne.
Ma arvan, et vene noori siiski ei eelistata. Küll aga segaperekonnast noored, kes on saanud eestikeelse hariduse, aga räägivad puhtalt ka vene keelt. Vene noor võib osata rääkida eesti keeles, aga grammatikas ta üldjuhul tugev pole. Riigiasutustes on tähtis korrektne keelekasutus ja sellega on probleeme isegi eestlastel.
Ma ise ei kandideeri kohale, kus nõutakse head vene keele oskust. Viimane koht, kuhu kandideerisin, nõuab pigem head arvutioskust.
Palga suhtes ma pirtsakas pole. Vähemalt sellel ametikohal, kuhu kandideerisin, on normaalne palk. Aga jah, kui kõrgharidusega spetsialisti palk riigiasutuses on sama, mis poemüüja palk, siis tundub veidi imelik. Samas pead läbi tegema kutsesobivustestid, IQ testi ja vestlusel küsitakse, kui oluline palganumber on. No ei pea 2000 olema, aga 1000 vähemalt võiks olla. Mu palk oli 15 aastat tagasi 800euri. Ja ma polnud mingi ülemus kuskil. Imelik oleks saada sellist palka praegu.
meil on mitmed vene perekondadest noored tööl, kes on käinud eesti koolis ning kirjutavad grammatiliselt väga õigesti, teevad mõnele eestlaselegi silmad ette 🙂 pigem on veidi vene aktsenti rääkides tunda. mõne eestlasest kolleegi kirjutisi lugedes tuleb pisar silma, ei tähenda rahvus sugugi õigekirjaoskust ja oma emakeele grammatikat ei viitsita tihti ka õppida, sest arvatakse, et ollakse niisamagi targad.
palk on väike, aga töö üldiselt 8-16.30, mis võrreldes poemüüjaga on eeliseks.
ametnike palgad on avalikud, guugelda. töölepinguliste palgad tavaliselt väiksemad kui sama asutuse ametnikel. mina sain ka 5 a tagasi erasektoris rohkem palka kui praegu, aga praegune töö on huvitavam
Palgad on riigiasutustes uskumatult väikesed jah, kuigi õpetajad näivad arvavat, et nende omad on kõige väiksemad, see siiski nii ei ole. Riigiteenistujate palgad, kui just tippjuhtidega tegu pole, on pisikesed. Kusjuures koondamiste foonil peavadki vähemad töötajad rohkem tööd tegema, arvestama, et ei saa suvel puhkusele jne.
Viimasel ajal eelistatakse (rahandusmin suunis) just venelasi (keelt peab muidugi oskama) ja puuetega töötajaid. Seda peab arvestama ka.
Kandideerisin ministeeriumisse. Protsess oli nagu klounaad – esimese vooru komisjon oli seitsmeliikmeline, igaüks küsis, mida sülg suhu tõi sh provotseeriti. Teiseks vooruks kutsuti kõik sinna pääsenud kandidaadid korraga kohale. Valdkond on kitsas, mitmed kandidaadid olid omavahel tuttavad, konfidentsiaalsusest ei olnud juttugi. Korraldajad väljendasid korduvalt oma rahulolu konkursikorralduse üle. Ma teist korda sinna ei kandideeriks, olgu ma selleks sobilik või mitte.
Olin ka õnnelik kui osutusin valituks ühele ametikohale KOV-i. Aga jah tuli ka välja, et palk hakkab olema 800€ bruto. Eks siis nüüd püüan hakkama saada sellega. Inimesed mõtlevad küll, et mis need seal nüüd..töötavad vallas ja puha… no ega ikka pole küll, enamusel seal ikka alla 1000 bruto meil 🙂
Ma pole eriline kiitleja ka motivatsioonikirjas. Olen aus.
Et kirjutad motivatsioonikirjas veel eraldi välja “Mul küll pole seda ja seda, mis kuulutuses nõutud, aga…”?
Keskendu oma tugevustele kandideerimisel – mingid põhjused on ju, miks pakkumine kõnetas, miks arvad, et sa sobiksid. See pole kiitlemine, vaid just ausus pisukese enesekindlusega.
Sa ei proovi ju suvaliselt, vaid kohtadesse, kuhu arvad end sobivat. See kirjutagi mot.kirja – miks sa nii arvad, mika töökoht sind huvitab.
Ma ei saa aru, miks Te oma kõrgharidusega selle näljapalga peale kandideerite? Madal enesehinnang?
ega see riigiasutus ei ole mingi omaette loom. Kandideerimisprotsess näeb välja ikka suht samamoodi kui erasektoris ja ka lootused valituks saada on samasugused. Inimesed on ikka kõikjal ühesugused ju.
Mind on jäetud vestlusele kutsumata isegi sellises olukorras, et mul mitte ainult ei ole täpselt õige haridus, vaid mul on ka täpselt õige kogemus ja seda veel samuti riigiasutusest 😀 Ja tööle valimata olen jäänud ka olukorras, kus riigiasutus on ise nö sihtotsinguga minu cv andmebaasist leidnud ja mind vestlusele kutsunud ilma, et oleksin ise kandideerinud – aga ju ikka ei meeldinud siis nii palju.
Valimata jäämisel eon palju põhjuseid.
kui sind juba cv-dest järgmisesse vooru lastakse, siis järelikult sinu cv sobis neile. Ise olen kandideerinud viimasel poolel aastal väga palju, käinud sh vestlustel ja lahendanud ka ülesandeid, kuid ikka olen veel vanal töökohal. Ju on alati keegi teine kandidaat parme olnud – ei tähendagi, et mina olen halb. Teine lihtsalt meeldis rohkem. Ega see on tööandja jaoks ka õnnemäng ja väga tihti ongi nii, et paberi järgi sobib palju kandidaate, ja sisi lihtsalt üritatakse leida keegi tore inimene, kes kakollektiivi sobiks. Toredat inimest ongi raskem leida, kui lihtsalt head spetsialisti, ja kui veel tahad, et need oleksid ühes isikus olemas… (tore on ju subjektiivne mõiste)
Mina kandideerisin kohe pärast ülikool. Õnneks juba ülikoolis soovitati vene keelt juurde õppida, sest riigiametiteson on seda vaja. Tol ajal polnud mingeid teste, ainult cv, motivatsioonikiri ja vestlus. Vestlusel ehmusin, sest vene keel oli mul suhtlustasandil aga erialast sõnavara ei teadnud. Vestlusel siis olin julge ja vene keelse vestluse ajal kasutasin erialast sõna asemel eesti keelset sõna ja sain tööle, sest teistel oli veel nirum. Reaalselt iga päev oli vaja vene keelt. Inglise keelt tavatöoks küll vaja ei läinud. Asjaajamine on muidugi eesti keeles, aga keegi ei viitsi nii palju paberit määrida et vene keelsed avaldused vms tagasi lükata.
Väljaõpe oli programmide osas, aga eeldati, et valdkonda tunnen ja olen õppinud. Seaduste tundmist valdkonna piires eeldati ka. 5 aastat töötasin, sest töö oli põnev. Siis ikkagi ammendas ja palk jäi ajale jalgu ning nüüd töötan õpetajana ja palk veidi parem.
Kas see riigiasutusse tööle saamine on mingi omaette privileeg, et just sinna nii suur valu on kandideerida? Eriti kui tööd on palju ja palk niru.
Mina töötan KOVis, meil osakonnas ka mõned, kes ei ole erialase kõrgharidusega, mõnel on muu kõrgharidus. Ilmselt teistes osakondades ka selliseid.
No mina jätsin just kuu tagasi kandideerimata kohalikku omavalitsusse, sest nõue oli, et vene keelt peab oskama C1 tasemel.
Ma kandideerimata selle pärast ei jätaks, kui muidu huvi on ja muus osas võiksid sobida. Ma küll ei tööta Lasnamäel ega Narvas, aga eks meil samuti eelistatult peaks kandidaat vene keelt rääkima. Reaalsus on aga see, et meie osakonnas räägib vene keelt ainult üks inimene. Paar inimest on sellist, kes ei räägi, aga saavad suures plaanis aru ja paar inimest ei saa sõnagi aru.
Oleneb küll valdkonnast ja omavalitsusest, aga häid kandidaate ei pruugi igal pool jalaga segada olla, seega kui on valida, kas vene keelt mitte oskav, aga muidu sobiv spetsialist või läbi kukkunud konkurss, eelistatakse üldiselt ikka esimest varianti ja võetakse pigem inimene tööle kui kuulutatakse uus konkurss välja (va v-o jah piirkondades, kus põhiline suhtluskeel ongi vene keel).
Mul hakkab juba vaikselt mure tekkima. Vanust tuleb ka iga aastaga juurde. Hakkan 40 saama. Noorte seltskonda mind enam vist ei võetagi ja ega ma sinna ei sobigi. Minus on säilinud veel kohusetunne, aga noored ei teagi, mida kohusetunne ja täpsus tähendavad. Ma juba välimuselt ei sobi noorte naistega kokku, kelles enam midagi naturaalset pole.
Tead, kui mina oleksin sina, siis muretseksin mitte enda vanuse, vaid kibestumise ja eelarvamuste pärast!
Kas siis teemaalgataja kandideerib riigiasutusse, kuna loodab, et seal teised 40+ tädikesed, kellega koos noori kiruda?
Aru ma sellest ei saa, mis paine on oma tööteemas kedagi kiruma hakata. Minu noored töökaaslased on küll targad, Kroonikast pole keegi midagi kuulnud(kas see üldse eksisteerib enam?), väljanägemine väga viisakas. On ka 40-50 aastased kollektiivis, ei vōrdle, ei mõnita, ei tunne, et oleksime üksteisest kuidagi erinevad. Sinu peas on need asjad kinni.
No äkki tõesti, kui töötad a la H&Mis või kuskil noortekohvikus, aga…
Mina töötan ka ministeeriumi allasutuses.
Kandideerides mul kõrgharidust ei olnud (lõpetamisel, kuigi vanus on selline, et oleks võinud juba mitu olla), kuid kuna mul oli erasektorist pikaaegne sama töö kogemus, ei tehtud sellest probleemi. Kandidaate oli küll palju olnud, aga ju siis oli midagi sellist, mis kaalus teised üles.
Vene keel meil ei tulnud kordagi isegi teemaks, aga selle paari aastaga, mis ma nüüd töötanud olen, ei ole selle järele ka vajadust tekkinud.
Siin kirjutatud palga osas imestan natukene – minu töötasu on 1500 bruto, arvan juba ammu, et seda on vähe, kuid siinseid kommentaare lugedes tundub, et peaks vist pigem õnnelik olema, et nii paljugi saan…
Mul hakkab juba vaikselt mure tekkima. Vanust tuleb ka iga aastaga juurde. Hakkan 40 saama. Noorte seltskonda mind enam vist ei võetagi ja ega ma sinna ei sobigi. Minus on säilinud veel kohusetunne, aga noored ei teagi, mida kohusetunne ja täpsus tähendavad. Ma juba välimuselt ei sobi noorte naistega kokku, kelles enam midagi naturaalset pole. Kunstripsmed, -kulmud, -küüned, -tissid ja tätoveeringud. Mul hetkel sellised töökaaslased enamuses. Näen küll nooruslik välja, kehaehituselt sale, alati meigitud ja korras, aga ikkagi tunnen nagu oleks teiselt planeedilt. Raske on isegi inimestega suhelda, sest pole midagi rääkida. Nende teadmised pärinevad internetiavarustest või piirduvad Kroonikaga, mulle meeldib raamatuid, teadusajakirju lugeda.
töötad mingis eluülikoolis? kui ma end tööl või kodus ümbritsevaid noori vaatan, siis enamik neist annab oma teadmiste poolest 40+ inimestele silmad ette, sest praegune (üli)kooli õppekava õpetab asju, millest meie oleme vaid kaugelt kuulnud. kõik töötavad, ka kooli kõrvalt, ainsad kunstasjad mõnel on ripsmed, enamikul pole neidki. kohusetunne on neil olemas, rabavad rohkemgi ja huviga kui keskealised kolleegid.
kui oled assistent, siis proovigi kuhugi sekretäriks või assistendiks kandideerida ning sealt siis edasi liikuda, kui asutusesiseselt asjaga end kurssi viid. niimoodi ilma mingi valdkonna hariduse või kogemuseta on väga raske kuhugi saada
Nende teadmised pärinevad internetiavarustest või piirduvad Kroonikaga, mulle meeldib raamatuid, teadusajakirju lugeda. See on ka üks põhjus, miks riigiasutustesse kandideerin. Seal nõudeks kõrgharidus ja äkki need inimesed on rohkem “minu” inimesed.
täiesti segane ja eluvõõras jutt. ma olen terve elu erasektoris rahvusvahelistes ettevõtetes töötanud ja neis on alati olnud kõrghariduse (või selle omandamise nõue) olnud. mingi arusaam, et kõrgharidusega inimesi ainult riigiametites võib kohata ei ole adekvaatne.
Kroonika on justnimelt 40+ naisterahvaste lektüür, mitte noorte teadmiste allikas. Lisaks on tänapäeval kõik teadmised talletatud “internetiavarustes” st eksitseerivad digitaalsel kujul, mitte kuskil kolletanud paberil entsüklopeediast leitavad
Olen teemaalgataja.
Sellepärast nende kandideerimistega ongi jama, et ma pole mitte ühegi valdkonna spetsialist. Olen olnud assistent ehk siis praktiliselt mitte keegi. On lihtsalt ameteid, mis põhimõtteliselt võiks hästi sobida, kui keegi mu välja õpetab. Ja motivatsioonikirjas ma toongi selle välja, mis kursustel olen käinud, mida keskmiselt ehk paremini oskan ja alati olen muidugi õppimisvõimeline. Ma jäängi tegelikult ehku peale lootma, et äkki selle valdkonna päris spetsialiste ei kandideeri sellele kohale. Võib-olla ongi lootust saada sellisele kohale, kus ilmselgelt väike palk ja keegi ei taha seda tööd. Aga samas säilib lootus, et palk tõuseb, kogemusi tuleb juurde või on võimalus ametiredelil tõusta. Saaks lihtsalt jala kuskile ukse vahele. Tutvusi ka pole ja kui on, siis need inimesed mind aidata ei saa. Saavad lihtsalt saata mulle linke kuulutustest, kuhu võiksin kandideerida.
Mul hakkab juba vaikselt mure tekkima. Vanust tuleb ka iga aastaga juurde. Hakkan 40 saama. Noorte seltskonda mind enam vist ei võetagi ja ega ma sinna ei sobigi. Minus on säilinud veel kohusetunne, aga noored ei teagi, mida kohusetunne ja täpsus tähendavad. Ma juba välimuselt ei sobi noorte naistega kokku, kelles enam midagi naturaalset pole. Kunstripsmed, -kulmud, -küüned, -tissid ja tätoveeringud. Mul hetkel sellised töökaaslased enamuses. Näen küll nooruslik välja, kehaehituselt sale, alati meigitud ja korras, aga ikkagi tunnen nagu oleks teiselt planeedilt. Raske on isegi inimestega suhelda, sest pole midagi rääkida. Nende teadmised pärinevad internetiavarustest või piirduvad Kroonikaga, mulle meeldib raamatuid, teadusajakirju lugeda. See on ka üks põhjus, miks riigiasutustesse kandideerin. Seal nõudeks kõrgharidus ja äkki need inimesed on rohkem “minu” inimesed.
No loe nüüd oma postitus uuesti üle. Enesehinnanguga on Sul probleeme. Eelarvamustega samuti. Seepärast – pole lootustki. Loodan, et värbajad panevad seda ka edaspidi tähele.
Mul hakkab juba vaikselt mure tekkima. Vanust tuleb ka iga aastaga juurde. Hakkan 40 saama. Noorte seltskonda mind enam vist ei võetagi ja ega ma sinna ei sobigi. Minus on säilinud veel kohusetunne, aga noored ei teagi, mida kohusetunne ja täpsus tähendavad. Ma juba välimuselt ei sobi noorte naistega kokku, kelles enam midagi naturaalset pole. Kunstripsmed, -kulmud, -küüned, -tissid ja tätoveeringud. Mul hetkel sellised töökaaslased enamuses. Näen küll nooruslik välja, kehaehituselt sale, alati meigitud ja korras, aga ikkagi tunnen nagu oleks teiselt planeedilt. Raske on isegi inimestega suhelda, sest pole midagi rääkida. Nende teadmised pärinevad internetiavarustest või piirduvad Kroonikaga, mulle meeldib raamatuid, teadusajakirju lugeda.
töötad mingis eluülikoolis? kui ma end tööl või kodus ümbritsevaid noori vaatan, siis enamik neist annab oma teadmiste poolest 40+ inimestele silmad ette, sest praegune (üli)kooli õppekava õpetab asju, millest meie oleme vaid kaugelt kuulnud. kõik töötavad, ka kooli kõrvalt, ainsad kunstasjad mõnel on ripsmed, enamikul pole neidki. kohusetunne on neil olemas, rabavad rohkemgi ja huviga kui keskealised kolleegid.
kui oled assistent, siis proovigi kuhugi sekretäriks või assistendiks kandideerida ning sealt siis edasi liikuda, kui asutusesiseselt asjaga end kurssi viid. niimoodi ilma mingi valdkonna hariduse või kogemuseta on väga raske kuhugi saada
Hea teema! Mind huvitaks see, et kas assistendiks oleks võimalik saada ka nii, et pole kõrgharidust ega inglise keele oskust.On olemas vaid pikaajaline kogemus teeninduse vallas.
Olen teemaalgataja.
Sellepärast nende kandideerimistega ongi jama, et ma pole mitte ühegi valdkonna spetsialist. Olen olnud assistent ehk siis praktiliselt mitte keegi. On lihtsalt ameteid, mis põhimõtteliselt võiks hästi sobida, kui keegi mu välja õpetab. Ja motivatsioonikirjas ma toongi selle välja, mis kursustel olen käinud, mida keskmiselt ehk paremini oskan ja alati olen muidugi õppimisvõimeline. Ma jäängi tegelikult ehku peale lootma, et äkki selle valdkonna päris spetsialiste ei kandideeri sellele kohale. Võib-olla ongi lootust saada sellisele kohale, kus ilmselgelt väike palk ja keegi ei taha seda tööd. Aga samas säilib lootus, et palk tõuseb, kogemusi tuleb juurde või on võimalus ametiredelil tõusta. Saaks lihtsalt jala kuskile ukse vahele. Tutvusi ka pole ja kui on, siis need inimesed mind aidata ei saa. Saavad lihtsalt saata mulle linke kuulutustest, kuhu võiksin kandideerida.
Mul hakkab juba vaikselt mure tekkima. Vanust tuleb ka iga aastaga juurde. Hakkan 40 saama. Noorte seltskonda mind enam vist ei võetagi ja ega ma sinna ei sobigi. Minus on säilinud veel kohusetunne, aga noored ei teagi, mida kohusetunne ja täpsus tähendavad. Ma juba välimuselt ei sobi noorte naistega kokku, kelles enam midagi naturaalset pole. Kunstripsmed, -kulmud, -küüned, -tissid ja tätoveeringud. Mul hetkel sellised töökaaslased enamuses. Näen küll nooruslik välja, kehaehituselt sale, alati meigitud ja korras, aga ikkagi tunnen nagu oleks teiselt planeedilt. Raske on isegi inimestega suhelda, sest pole midagi rääkida. Nende teadmised pärinevad internetiavarustest või piirduvad Kroonikaga, mulle meeldib raamatuid, teadusajakirju lugeda. See on ka üks põhjus, miks riigiasutustesse kandideerin. Seal nõudeks kõrgharidus ja äkki need inimesed on rohkem “minu” inimesed.
No loe nüüd oma postitus uuesti üle. Enesehinnanguga on Sul probleeme. Eelarvamustega samuti. Seepärast – pole lootustki. Loodan, et värbajad panevad seda ka edaspidi tähele.
Aga proovi nii, et sul näiteks on kõrgharidus ja sa töötad koos noortega, kellel pole mingit haridust. Vaataks, kaua sa vastu pead. Vahet pole, ei peagi noored olema. Lihtsalt hariduseta noored on hullem variant kui hariduseta vanemad inimesed. Viimastel on vähemalt mingi elukogemus, nõukaaegne taust ja nad teevad tõesti tööd. Noored ei suuda hommikul voodist üleski saada, et üldse tööle jõuda.
Ma ei ole eelarvamustega, mul lihtsalt on kogemus erinevate inimestega. Seepärast ma ütlengi ju, et tahaks riigiasutusse tööle, kus inimesed tõesti teevad tööd, kellega on millestki rääkida (mitte tagarääkida). On ka selliseid erafirmasid. Olen väikeses firmas töötanud, kus olid koos oma kitsa valdkonna spetsialistid. Kogu arutlus toimus teemas, mis minu jaoks oli kui hiina keel. Lisaks kõik olid mehed.
Ma vist üldistasin ja üldistamine on saatanast. Ma lihtsalt ei tunne 20ndates haritud noori. Minu tutvusringkonnas on 30ndates haritud inimesed ja kui nad minust 10 aastat nooremad, siis nimetan neid ka noorteks inimesteks. Nemad on küll väga tublid. Aga oma lapsi vaadates tuleb küll hirm natuke peale. Neid ei huvita uued teadmised, neile ei meeldi õppimine. Kogu nende maailm on arvutimaailm. Jah, netiavarustes on teadmised, aga seal ei ole raamatutest saadavaid teadmisi. Ei ole kirjaniku oma arvamust, ei ole teadlaste pikki analüüse ja arvamusi, mida siiski saab vaid vanamoelisel teel raamatutest. Ja netisõltlased ei kasuta kohe kindlasti arvutit sihtotstarbeliselt teamiste saamiseks, vaid arvuti on meelelahutuseks, mängimiseks jne.
No mina olen ka 20ndates ja kõrgharidusega. Samuti on meil KOVis üsna palju 20ndates noori. Ma ei tea, kas see kõrghariduse olemasolu nüüd mind kuidagi huvitavamaks ja talutavamaks inimeseks teeb kui ma enne ülikooli lõpetamist olin.
Kui ainus põhjus, miks sa avalikku sektorisse soovid tööle saada, on asjaolu, et äkki seal on kõrgharidusega inimesi ja nad on kuidagi huvitavamad isiksused, siis pehmet kukkumist sulle tõesti. Vabandan, kui ma nüüd kuidagi liiga teen, aga teemaalgatusest ja siinsetest kommentaaridest jääb lihtsalt mulje, et sisuliselt vahet pole, mis asutusse või erialale sa kandideerid, peaasi, et oleks esimene sektor.
Kas sa oled siiani töötanud kuskil sellistes kohtades, kus valdav osa töötajaid teeb mingisugust lihttööd? Lihttöö puhul on tõesti vahel kollektiiv valdavalt selline nö lihtsamat sorti, aga erasektoris on samamoodi ettevõtteid, kus on väga asjalikud inimesed. Ei ole meil ainult ju tehased vs ministeeriumid. Ma olen ka töötanud varasemalt sellises kohas, kuhu sai igaüks tööle ja seal tõesti oli sellist kaadrit, kes hommikuti peale pidu tööle ei jõudnud või põhiline jututeema oli kedagi taga kiruda, aga igal pool see kindlasti ei ole nii.
