Siiani on ju vastupidi olnud – inimesed sõidavad üle Eesti Tallinnasse tööle ja tagasi.
See kehtib lihttööliste kohta.
Tean päris mitmeid ülikoolide õppejõude ja teadureid, kes mitme linna vahel pendeldavad või siis kuskilt kaugelt maalt linna tööle käivad.
Paljud õpetajad sõidavad ka tööle päris pika maa. Tean ka spetsialiste näiteks panganduses, kes igapäevaselt kahe suure linna vahet sõidavad.
Riigiametite ümberkolimine on mu meelest mitmetahuline ja on nii positiivset kui negatiivset. Tartusse, Pärnusse, Rakverre ja Narva kolimine ei ole halb, ongi lihtsalt regionaalpoliitiline ettevõtmine. Aga see eeldab, et asutusi 3-4-5 aasta pärast jälle tagasi ei kolitaks. Eks ole neid, kes asutusele järele kolivad ja neidki, kes ei koli ja ei taha kauge maa taha sõita. Aga ülikoolidest tuleb uusi inimesi peale, samuti on tööturul ringlemas inimesi, kes tühja koha saavad täita ja ei pea mitte kõik Tallinnas koos olema. Aga peab ometi olema hästi ligipääsetav teistele riigiasutustele ja suurele osale rahvast.
Mu mainitud linnade puhul probleemi ei ole, aga väikese linna puhul, näiteks Põlva või Võru tekib ikkagi see mure, et kui vaja näost näkku kohtuda, siis on seda raske korraldada ja kuigi kinnisvarahinnad on kutsuvalt madalad, siis mida pere teine pool teeb? Eks see küsimus ole muidugi alati, aga väikelinnas on mure suurem kui Eesti mõistes suures linnas. Pealegi, kes tahab, saab ka Võrust Tartusse tööle käia, tõmbekeskustesse tööle käimine ei ole enamuse jaoks arusaamatu või vastumeelne mõttekonstruktsioon. Tõelisi tõmbekeskusi ongi meil Eestis aga ainult 4-5 ja päris hull oleks, kui ainult Tallinn jääks. Tallinnal on tagalat vaja, sellest võiks pealinna rahvas ükskord ometi aru saada ja selle nimel natuke vaeva näha. Siis on ka tallinlastel endil paremad tulevikuväljavaated.