Sõprade suhtedraama, ei oska kuidagi seisukohta võtta.
Oleme paarkümmend aastat pidanud jaanipäeva sõprade talus. See on kindel traditsioon, sündmus, mida oodatakse, ühiselt plaanitakse- korraldatakse-koristatakse. Suureks kasvanud lapsed tulevad koos kaaslaste ja lastega, eelmisel aastal kogunes suurele taluõuele umbes kolmkümmend viis inimest.
Viisime hommikul oma osa kohale, sättisime paika, toidud keldrisse ja tulime koju riideid vahetama. Tund enne peo algust helistas vastuvõtja naispool ja tunnistas et oli päev varem meespoolega tülli läinud ja see sõitis samal õhtul päriskoju ja vahetult enne meile helistamist sai ta teada, et meespool tagasi ei tule. Oli mures mehe tervise pärast ja keelitas meid ikka tulema. Me meespoole lapsepõlvetuttavad, ei tahtnud peresõprade tüli vahele minna. Plaanisime jaaniõhtu ümber, käisime kohalikus poes ja tähistasime kokku kümnekesi – samasuguse kõne saanud, samuti asjad kohale viinud ja peole teel olnud nõutu sõbra ja oma laste ning nende kaaslastega jaanipäeva ilma lõkketa meie koduhoovis. Planeeritud pidu toimus meieta, seal oli ka nii paarkümmmend inimest. Kuidas sõpradega edasi suhelda? Arutasime, aga ühisele seisukohale ei jõudnud. Kas keskealised ja kui see oluline peaks olema, kõrgharitud, inimesed pidanuks tüli ”edasi lükkama” ja traditsioonilise ning ette valmistatud jaaniku hambad ristis ära pidama või oleks kutsutud ja ettevalmistusi teinud külalised pidanud hoolimata juhtunust kohale minema. Mida teie teinuks?
Teema: Rikutud jaanipäev – sõprade tüli
Kas keskealised ja kui see oluline peaks olema, kõrgharitud, inimesed pidanuks tüli ”edasi lükkama” ja traditsioonilise ning ette valmistatud jaaniku hambad ristis ära pidama või oleks kutsutud ja ettevalmistusi teinud külalised pidanud hoolimata juhtunust kohale minema. Mida teie teinuks?
Perenaine käitus ju väga viisakalt, helistas, et selline asi toimus ja pidu jääb ära. Minu arvates väga normaalne. Mees oleks võinud muidugi teile ise teatada, juu ununes.
Kui toidukott nüüd hingel on, siis helistage lihtsalt, et tahate seda tagasi saada.
Tundub, et juhtus ikkagi midagi väga suurt, et selline suur “ohverdus” toodi. Ja eks need suhted pidid ikka olema juba enne kehvad, kui nii edasilükkamatu plahvatus toimus.
vahetult enne meile helistamist sai ta teada, et meespool tagasi ei tule. Oli mures mehe tervise pärast ja keelitas meid ikka tulema.
Naisest tore niimoodi teile teatada, et neil suhted kehvad. Kui pigem mehe tuttavaks end peate, kas siis talle ikka helistasite ja uurisite tervise kohta. Võibolla naise mure oli põhjendatud, aga mees oma naise muret ei võta vaevaks tõsiselt võtta.
Ma vist ikka oleks läinud kohale ja pidanud jaani koos teiste sõpradega seal vanas tuttavas kohas. Niikuinii ju terve õhtu rääkisite selle paari omavahelisest suhtest. Naisele oleksin lahkelt öelnud, et kui tal tüli pärast tuju ära ja ei taha seltskonnas olla ning ka mehele järgi minna, siis on meie kodu talle valla ja võib seal rahulikult üksi rahuneda. Aga tundub, et naisele oleks vist just seltskonda vaja olnud (üks põhjendus, miks keelitas siiski tulema), mida teie talle kahjuks ei pakkunud…
Mina oleksin küll kohale läinud, kui pidu juba ammu plaanis ja ettevalmistusedki tehtud.
Perenaise poolt oli tore ette hoiatada, et meespool kohal ei ole, see oleks välistanud küsimused-seletamised peo ajal.
Paarkümmend aastat olete koos käinud ja nüüd loetud minutite jooksul tegid kümmekond peret ühise otsuse mitte minna? Mehega võite ju olla lapsepõlvesõbrad, aga lülitada selle mehe kõrval 20 aastat olnud naine sõpruskonnast välja tundub julm. Kui te tüli põhjust ei tea ja naispool midagi hullu korda saatnud ei ole, siis on selline poole valimine lihtsalt nõme.
vastuvõtja naispool ja tunnistas et oli päev varem meespoolega tülli läinud ja see sõitis samal õhtul päriskoju ja vahetult enne meile helistamist sai ta teada, et meespool tagasi ei tule. Oli mures mehe tervise pärast ja keelitas meid ikka tulema.
Kas ma saan õigesti aru, et perenaine, hoolimata mehega tülli minekust ja et olete mehepoolsed sõbrad, palus teil ikkagi tulla ja te EI LÄINUD?! Jätsitegi kõik naise üksinda jaanipäeval?
Nojah… Head sõbrad ikka küll, ma ütleks.
Minu arust oleks olnud normaalne minna, kui naispool kutsus. Mees käitus nagu titt, jooksis kodust minema, kuigi külalised tulemas ja ei teatanud külalistele mitte midagi.
Naispool käitus viisakalt, teie sõpradena mitte. Kuidas edasi suhelda? Vabandage naispoole ees, et kohale ei läinud, selgitage lühidalt põhjust ning loodetavasti on tegu mõistliku inimesega, kes mõistab ka teie otsust mitte minna. Edasi suhelge nagu tavaliselt.
Ega teie sõpradega tülis polnud. Hetkel mitte minnes võtsite ju hoiaku ja poole. Ilmselt on see sõpruskond selleks korraks otsas, kuna valisite poole. Sõber toetab sõprab igasuguses olukorras. Olen näinud lugu, kus sõprade kohalolek on tüli lahendada aidanud. Sõbrad ei jätnud enne kui mõlemad suud lahti tegid ja võõraste juuresolekul enda hinge väljavalasid, mida üks tundis ja mida teine. Selgus ,et väga palju oli valestimõistmisi ja ilma rääkimata poleks see väljatulnud. Sõber ei jäta tülis sõpra üksi. Nii et igaljuhul tuleb minna ja püüda anda oma panus, et asi saaks selgeks. Mitte minnes asusite naise poolele, mis oligi naise helistamise tulemus. Minna oleks tulnud.
Sel naisel oli kindlasti mõnus jaanipäev! Minge tooge oma kümme toidukotti nüüd keldrist tagasi, veel jõuate ära tarbida.
Mitte minnes asusite naise poolele, mis oligi naise helistamise tulemus.
Ma küll ei saa aru, kuidas nad minemata jättes naise poolele asusid. Pealegi poleks mingit lepitamist ju saanud olla, kui meest sealgi polnud. Või sa mõtled, et nad oleks pidanud sinna jaaniõhtule minema ja terve aja neid võõrustava naisega pahandama, et see lasi mehel minema tormata ja on halb elukaaslane või?
Käitusite inetult. Mees lasi jalga, jättis teid siinile. Naine kutsus teid, teie ei läinud. Sõpra tunned hädas, naise asemel ma enam teid näha ei sooviks. Ta ju kutsus teid!
Jätsite sõbranna üksi ja klatsisite ülejäänutega teda veel taga kaa??? Te olete ikka “ägedad” sõbrad küll ????
Millised imelised sõbrad te olete! Naine nägi vaeva, korraldas ja arvestas kõigiga, nagu alati. Helistas veel teistelegi, et kõik oleks selge ja kaardid laual, aga lootis siiski, et kohale tullakse. Mees oli mölakas, lasi varvast ega teatanud kellelegi. Ja te tegite täpselt sama, mida mees. Jätsite naise jaaniõhtul üksi. Ütlete, et te ei taha pooli valida, aga valisite ikkagi mehe poole, kopeerides tema käitumist. Sest noh, mees on ju kauem teie sõber olnud ja seega rohkem sõber ja siis võibki ju samamoodi teha nagu tema.
Ei usu, et te keskealised olete. Pigem jätate lasteaia mulje.
Kuulge, meie ju ei tea, milline see kutsumine oli. Pigem on tõenäoline, et selles olukorras kutsus naine inimesi kohusetundest, mitte siirast soovist nendega selles olukorras pidutseda. Suure tüli puhul ma küll eelistaks pigem üksi olla, kui hulga rahva ees head nägu teha. Nii et mitte minemine ei pruugi olla naisele kuidagi solvav, paid pigem just tema olukorra mõistmine.
Mees reetis ja siis sõbrad ka. Vaene naine.
Arutasime, aga ühisele seisukohale ei jõudnud.
Sellepärast ei jõudnudki, et ilmselt pooled seltskonnast olid perekoolikad, kellega ongi raske ühisele seisukohale jõuda.
Sealhulgas teemaalgataja.
Seda enam, et tüli ei lükanud edasi ja “hambaid risti” ei pannud ju teie “lapsepõlvesõber”.
Naine oleks pannud.
Ja pooled olid normaalsed, kes said aru, et käitusid valesti, kui kutsutud oli, ettevalmistused oli tehtud ja nemad hakkasid titte mängima ja jonnima (nagu see meeski) ja EI LÄINUD KOHALE.
Üks mees seltskonnas ees või taga, mitte midagi poleks ilma temata juhtunud. (kui ta just mingi kohalik prominent ei ole, dirigendikepp käes)
…………
Arvake ära, kumb pool seltskonnast teeb pärast perekooli teema ja hakkab oma valele käitumisele kägude hulgast ÕIGUSTUST OTSIMA?
Selge, et see esimene pool….
Teemaalgataja on nõme.
Haridusest ega sõprusest pole siin juttugi.
Pool elu lasknud sõbra naisel enda perekondasid pühade ajal teenindada ja nüüd ei või inimestele toeks olla keerulisel hetkel (mis kindlasti möödub).
… Aga eks ta järjekordne liba ole.
Aga eks ta järjekordne liba ole.
Ei pruugi, nad ongi sellised, et kõige enne tee, siis teemata sellest pk-s ja siis alles kolmandana mõtle.
Või, siis ainult pisut liba selles mõttes, et osa detaile on moonutatud, et “ära ei tuntaks”.
– Tüli oli näiteks põhjusel, et mees tunnistas üles, et pettis naist.
– Mille tagajärjel naine ei tahtnudki meest sel õhtul näha.
– Või hoopis naine tunnistas üles, et ei armasta enam meest ja too koos kogu oma “seltskonnaga” rämedalt solvus.
– jne.
vastuvõtja naispool ja tunnistas et oli päev varem meespoolega tülli läinud ja see sõitis samal õhtul päriskoju ja vahetult enne meile helistamist sai ta teada, et meespool tagasi ei tule. Oli mures mehe tervise pärast ja keelitas meid ikka tulema.
Kas ma saan õigesti aru, et perenaine, hoolimata mehega tülli minekust ja et olete mehepoolsed sõbrad, palus teil ikkagi tulla ja te EI LÄINUD?! Jätsitegi kõik naise üksinda jaanipäeval?
Nojah… Head sõbrad ikka küll, ma ütleks.
Perenaine käitus õigesti. Ta ei soovinud, et külalistel tekiks asjatult palju küsimusi, ta rääkis kõik olulise ära ja teatas, et istumine toimu ikka. Ja sellel kõige valusamal hetkel jätsite te oma sõbra üksi? Päriselt?
Kuulge, meie ju ei tea, milline see kutsumine oli. Pigem on tõenäoline, et selles olukorras kutsus naine inimesi kohusetundest, mitte siirast soovist nendega selles olukorras pidutseda. Suure tüli puhul ma küll eelistaks pigem üksi olla, kui hulga rahva ees head nägu teha. Nii et mitte minemine ei pruugi olla naisele kuidagi solvav, paid pigem just tema olukorra mõistmine.
Inimesed on erinevad. Mina pole elus nii palju külalisi kutsunud (st sageli), kui esimese abielu purunemise ajal. Selge oli, et nutmine ei aita kohe ei minevikku tagasi tuua ega tulevikku ehitada. Eluga tuleb edasi minna ja miks mitte teha seda kohe. Eriti kui kohal on suurem seltskond, mitte üks sõbranna, siisei keskendu tähelepanu ainult võõrustajale ka. pisiasjana….nii saab vajadusel ka ühe hooga leppida kokku kolimisabi vms vaja peaks olema.
Lõpuks…kui mees on selline supinahk, et teab, et tema sõbrad tulevad külla ja jooksis lihtsalt võsssa oma lapsepõlvesõbrale helistamata, siis on see ka sobiv ninanips sellisele jobule. Muidugi ei pea sobimatuse korral igal juhul kokku jääma, aga see, kes otsustab lahkuda, eriti kui külla tulevad algselt TEMA sõbrad, peaks pea tagumikust välja tõmbama ja sõpradele helistama ja ise ümberkorraldused tegema.
Või…jääma kohale ja ennast kokku võtma.
PS oleme meiegi võõrustanud nii, et suurem tüli (no mitte päris otsusega lahkuminekuks) just minuteid tagasi olnud. Oleme võõrustanud ka nii, et juba nädal aega pole enne omavahel rääkinud, ainult vaikselt tere ja head aega ja kõik. Kuskil poole peo peal hakkab mees mulle pugema. Peo hilisemas staadiumis ei saa ma isegi toolilt tagumikku kergitada, kui mees küsib, kas ma tahan vett, veini, pleedi, kohvi, kampsunit või salatit, et ta kohe jookseks ja kohe tooks. Õhtul silitab vargsi selga ja sosistab vabandusi (mille peale ma vaikin mõistatuslikult 🙂 ) ja hommikul (kui ma järjekindlalt olen ikka teises toas maganud) tervitab lillekimbu ja põhjalikult koristatud peoalaga, pestud nõude ja koristatud köögiga, ise näeb välja nagu kutsikasilmadega päike. Ehkki algses tülipõhjuses võisin olla vähemalt osaliselt süüdi hoopis mina.
Asi ainult selles, et peo ajal ei keskenduta enam oma vihale või pettumusele. Aegajalt lööb silm külalistega vesteldes särama ja teine pool näeb jälle seda inimest, kellesse ta armus. Tahes-tahtmata pead peokorraldajana oma teise poolega sõnu vahetama ja tunderadar püüab selle leppimisvalmi tooni kohe kinni. Üks paremaid viise leppimiseks, muidugi kui südames mõlemad seda soovivad, aga kangus ei luba või viha pole üle.
Ütleks omast kogemusest, et mõnikord kipuvad just nimelt igasugu tähtpäevade ajal miskipärast pinged kuhjuma ja vallanduma. Kuigi muidu saadakse omavahel ehk täitsa harilikult läbi ja mingit koledat kannatamist või murede kogumist seal taga ei pruugi üldse olla.
On ka minu peres olnud sarnaseid situatsioone. Kunagi palju aastaid tagasi, mäletan, pidime ise olema jaanipäeval need võõrustajad: mina koristasin ja hakkisin salateid, mees vaatas grilli üle ja lõhkus puid. No ja siis mingil hetkel tekkis väike nagin – nimelt oli mees otsustanud grilliplatsi tavapärast asukohta muuta, tõstes selle ühele värskelt haritud mullalapile, teadmata, et olin selle mullatüki nimelt üles harinud ja külvanud sinna ühed haruldased seemned, mis olid just tärganud. Ja tema tegi sinna peale rahuga lõkke 🙂 Läksin ütlema, siis mees vihastas, hüppas autosse ja põrutas minema.
Mina jäin lastega üksi, ei hakanud kuskile helistama. Võtsin rahulikult, et nii on. Tulid külalised, veetsime üheskoos õhtu, täitsa normaalne jaanik oli. Nojah, üks inimene puudus, aga mis me teha oleks saanud? Poole õhtu pealt laekus mees ka kohale, eks tal oli igav hakanud. Tüli oli juba unustatud ja lasime peoga edasi, kõik jäid, vähemalt tundus, rahule.
Seega mina ei saa aru, milleks üldse hakata helistama ja kangesti teatama, et vot meie nüüd tülitseme. Sedasi justkui seatakse külalised mingi fakti ette ja oodatakse neilt tavapärasest erinevat käitumist (ehk siis mitte tulemist). Tegelikult aga perenaine ju siiski ootas, et te talle külla läheksite.
Ilus tekst mehe leppimisest, aga kuidas sina lepid, eriti kui süüdi oled sina? Sellised tülid, kus nädal ei räägita, on õige peremudel sinu meelest?
Kui mina olen osaliseltki süüdi, siis olen selleks ajaks juba ammu vabandust palunud. Aga kui teine pool pole veel andeks andnud ja tahab vaikida, siis – jah, minu meelest on tal see õigus. Ega kohe peagi andestama, kui teine vabandust palub. Andestamine ainult sõnades pole midagi väärt. Andestamine toimub siis, kui süda annab andeks.
Tavaliselt lähevad kooselud lõhki, kui vaikimisperioodid tekivad.
Tavaliselt need vaikimisperioodid tekivad siis, kui kooselu hakkab lõhki minema. Sest kaua sa ketrad ühte ja sama asja, lisaks kaob lootus, et selle mehe/naisega üldse on mõtet midagi rääkida, sest enne pole nagu mõikand. Tavaliselt on paaridel ajast aega teatud kindlad lahendamata teemad ja tüliküsimused, mis aeg-ajalt pinnale ujuvad. Mõned neist on isiksuslike erimeelsuste ja “miks pole naine nii nagu mees!” taustal, mõned on muud probleemid.
Tavaliselt lähevad kooselud lõhki, kui vaikimisperioodid tekivad. Passiivagressiivne käitumine pole midagi, mida taluma peaks, kuid jällegi igaühele oma.
Kui mees peale minu andestuspalumist vaikib, siis mina ei näe seda passiiv-agressiivsusena. Ega vastupidi. Lihtsalt andestamine ja toimunu mõttestamine, oma käitumise analüüs jne ei käi alati sõrmenipsust.
Minu arvates oleks suurem ohumärk, kui tülid ja leppimised käiksid peres nii:
Kell:
11.00 N: (nuttes)”Sa ütlesid mulle halvasti, et jäägu ma vait!”
11.01 M: (kurvalt, solvunult) “hei, sina ütlesid mulle enne seda, et ma olen vastik idioot ja voodis mõttetu ja et sa pole mind kunagi armastanud ja et sa magasid Jüriga!”
11.02 N: “Oled jah, vastik, vastik, impotent, siga, lurjus…” (Naine nuttes paremale ära)
11.03 N: (Naine siseneb paremalt, nuuksudes) “Kallis anna andeks, ma enam siis homsest ei maga Jüriga ja sa ei ole impotent”
11.04 M: (Rõõmsalt) “Ok, linnupoju, siis on hästi!”
11.06 N: ” Kallukene, et praemuna juurde siis sinki ei pane, musu?”
11.07 M: “Oot, armas, kohe lööb Arsenal värava, tule palun, kallis, hetkeks teleka eest ära….”
Igal inimesel kulub oma aeg, mil ta seedib talle halvasti öeldut või tehtut. Selle põhjuseid, enda osalust olukorra tekkes. Mida parandada, mida muuta, mida sellest õppida. Tasakaalustumisaega igal juhul, on see siis sekund või aasta, passiiv-agressiivsuseks liigitada, on suur liialdus ning ebatäpsus. Kui pehmelt öelda.
Peo hilisemas staadiumis ei saa ma isegi toolilt tagumikku kergitada, kui mees küsib, kas ma tahan vett, veini, pleedi, kohvi, kampsunit või salatit, et ta kohe jookseks ja kohe tooks. Õhtul silitab vargsi selga ja sosistab vabandusi (mille peale ma vaikin mõistatuslikult ???? ) ja hommikul (kui ma järjekindlalt olen ikka teises toas maganud) tervitab lillekimbu ja põhjalikult koristatud peoalaga, pestud nõude ja koristatud köögiga, ise näeb välja nagu kutsikasilmadega päike.
Siia lõppu oleks hästi sobinud selline lause- Siis ma härdun, kergitan pisut oma öösärki ja ütlen tule siia ja limpsi mind “sealt” natuke (aga ei midagi enamat).
Proovi ära ükskord ja saad rahulduse, ei peagi enam foorumisse märgasid unistusi kirjeldama?
Esiteks see alt limpsimise jutt oli ju pisut ironiseeriv.
Sinna pika romaani otsa.
Ja teiseks, oled sina vist üldse kuival, kui mitteporno foorumisse tuled selle tegevuse kohta lausa detaile küsima…(“Detaile paluks..”)
Proovi mingit voodi.ee; iha.ee vms, ehk sul veab ja saadki oma detailid.
PS oleme meiegi võõrustanud nii, et suurem tüli (no mitte päris otsusega lahkuminekuks) just minuteid tagasi olnud. Oleme võõrustanud ka nii, et juba nädal aega pole enne omavahel rääkinud, ainult vaikselt tere ja head aega ja kõik. Kuskil poole peo peal hakkab mees mulle pugema. Peo hilisemas staadiumis ei saa ma isegi toolilt tagumikku kergitada, kui mees küsib, kas ma tahan vett, veini, pleedi, kohvi, kampsunit või salatit, et ta kohe jookseks ja kohe tooks. Õhtul silitab vargsi selga ja sosistab vabandusi (mille peale ma vaikin mõistatuslikult ???? ) ja hommikul (kui ma järjekindlalt olen ikka teises toas maganud) tervitab lillekimbu ja põhjalikult koristatud peoalaga, pestud nõude ja koristatud köögiga, ise näeb välja nagu kutsikasilmadega päike. Ehkki algses tülipõhjuses võisin olla vähemalt osaliselt süüdi hoopis mina.
Minu arust selline naine on pesueht manipulaator.
Minu arust selline naine on pesueht manipulaator.
Tänapäeval nimetatakse seda vaimseks vägivallatsejaks. (naised ju reeglina füüsilised ei ole)
Et pilt on, häält pole. Sõbralikum pool, kes ei viitsi tülitseda, võib pugema hakata, jah.
Nagu ta ka oma näites ausalt jutustas.
Oi kust sa tead kõiki neid saite ????
Sinu ema kirjutas perekoolis.
