Esileht Ajaviite- ja muud jutud Ringvaade, põletada saanud Maare ja nõmedad lapsed

Näitan 9 postitust - vahemik 31 kuni 39 (kokku 39 )

Teema: Ringvaade, põletada saanud Maare ja nõmedad lapsed

Postitas:
Kägu

Lugesin terve ta blogi suure huviga läbi.
Väga tubli ja igati positiivne naine! Hämmastav lausa, kui hästi ta sellest välja tulnud on. Aga mis mind kõige rohkem imestama pani, oli see, et ei mingit süüdistamist selle pihta, kes selle plahvatuse tekitas.
Mina ilmselt oleks esialgu kindlasti selle inimese peale pühaviha täis.
Aga samas vb ta ka oli/on aga lihtsalt ei räägi sellest.

Tegu oli jah lasteaiaealise lapsega, kes talle nii ütles.
Mul omal on 4.5a laps ja talle õpetan ka, et niimoodi kõva häälega ei hüüta, kui miskit või keskit teistmoodi näeb. Ja näpuga näidata ja pikalt jõllitada on ka ebaviisakas. Vaikselt hakkab kohale talle see jõudma ja nüüd tuleb küsib vaikselt.
Ma arvan, et see laps ei pruukinud seda üldse paha pärast öelda ja ka Maare mõistis seda ning väga hinge ei võtnudki.

Aga igaljuhul väga vinge naine ja piltidel tundub ta lausa enesekindel omas uues kehas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugesin selle blogi otsast peale läbi.

Mulle kõige rohkem läks hinge see, et temast sai kogemusnõustaja! Olin elus olukorras kui oleks vajanud sellist inimest aga neid pole elu. See on tema viis sellega toime tulla, et aitab enda looga teisi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas seda vabakasvatuse viljaks nimetada?
Mida me peaksime siis kasvatama? Ära ütle oma arvamust välja, kui ütled, siis valeta.
Me ise valetame päevast päeva ja siis tahame, et lapsed ka seda teeks.
Aga miks me ei talu tõde? Miks ei või öelda, mida ma arvan? See on ju minu arvamus, mul on sellele õigus. Vähem silmakirjalikkust. Tõde ongi karm, aga mulle meeldivad kordades rohkem inimesed, kes tõtt ütlevad, kui need soselejad.

Arvamuse võib välja öelda, kuid see peab olema põhjendatud. Niisama lahmimine eesmärgiga inimestele haiget teha ei ole oma arvamuse avaldamine. Sul on õigus ka valida millal, kus ja mida sa välja ütled.

Oma negatiivse arvamuse väljaütlemisest loobumine ei ole silmakirjalikkus vaid tõestus taktitunde olemasolust ning see ei tee inimest kuidagi nõrgemaks. Samuti ei tähenda oma sõnade valikuline väljaütlemine koheselt valetamist. Võib valida ka vaikimise.

Tõe võib ka välja öelda, kuid mis eesmärgil seda tehakse? Kui tõekuulutamise objekt tõesti valetab endale ja teistele, tema käitumine kahjustab teda ennast või teisi ning ta ei saa ise sellest aru, siis võib tõde talle kasuks tulla. See paneb teda ehk oma mõtlemise ja käitumise üle tõsiselt järele mõtlema, muutes teda seega paremaks inimeseks.

Kui aga tõekuulutamise objekt on sellest tõest ise teadlik ning tema ise ei saa oma olukorda mitte kuidagi muuta, siis on selline tõekuulutamine tegelikult isekas ja üleolev. See ei ole mõeldud inimest kuidagi abistama ega lohutama, pigem siis haiget tegema. Asi ei ole selles, et ta tõde ei taluks. Ta ju elab selle tõega iga päev oma elu edasi. Kuid kui talle seda tõde nina alla hõõruma tullakse, kui ta ise ei saa midagi muuta, siis on see lihtsalt julm.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Kui mul on nina tahmane või tagumendi peal punane plekk, olen tõesti ausale ytlejale tänulik.

Aga kui ma lonkan või mul on nähtavas kohas koletud armid, ma ilmselgelt tean seda ise paremini.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elu on ikka kummaline. Ta ütles, et elus oli kõik nii hästi ja mõnus ja kuidas ühe hetkega kõik võib kaduda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elu on ikka kummaline. Ta ütles, et elus oli kõik nii hästi ja mõnus ja kuidas ühe hetkega kõik võib kaduda.

See on ikka kohutav küll, kui su täiuslik elu vastu taevast lendab. Endal ka, kui vahel tundub, et ongi kõik lõpuks hästi, siis ei julge selle üle rõõmustada, sest tavaliselt peale head tuleb raudselt mõni suurem pauk.
Maarele soovin edu ja õnne, imetlen tema tugevust kõik need kannatused üle elada ja optimistlikult eluga edasi minna.
Ikka sama ilus inimene kui enne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegu oli lasteaialapsega ehk väikelapsega. Laps näeb moonutatud nägu, tal tekib seos koletisega kuskilt multifilmist või raamatust – ja ta ütleb selle ka välja.

Kerge on kisendada kohe: “Vabakasvatus!” ja “Kasvatamatus!” ja raiuda, et mina küll lapsena nii poleks teinud.

Teemaalgataja eeldab, et vanem peaks olema väikelast selliseks situstsiooniks ette treeninud (kuidas õigesti käituda). Kuid selliseks olukorraks on last üsna raske ette treenida – kui palju tuleb siis ette olukorda, kus inimene on moonutatud näoga? Tunnistagem, et moonutatud näoga inimesi lihtsalt ei tule ette – seetõttu ei tule ka vaene ema/isa selle peale, et last peaks moonutatud näoga inimese kohtamiseks ette valmistama. Võibolla on isa/ema lapsele seletanud, et ülekaalulist inimest (sest neid näeb suhteliselt sageli) ei tohi kõva häälega kommenteerida.
Ja laps ei teegi seda. Ühel hetkel on aga see täiesti uus olukord ehk põletusohvri nägemine, milleks last pole ette valmistatud – ja väikelaps ehmatab ning reageerib “lapsesuu” põhimõttel.

Mis siis teha? Eks täiskasvanu muidugi ehmatab, aga peale ehmatuse möödumist võiks lapsele öelda: “Ei, ma ei ole koletis. Ma olen täiesti tavaline inimene, aga minu näoga juhtus üks õnnetus – tuli kargas mulle näkku ja tegi minu näole väga palju haiget, sellepärast ongi nägu praegu selline.” Ja mis teeks see äsja “koletis” öelnud väikelaps? Ta kuulaks seda juttu väga tõsise ehmunud lapsenäoga ning küsiks võibolla midagi sellist nagu: “Aga kust see tuli tuli? Miks ta niimoodi näkku kargas?” jne. – ja see murelik huvi on täiesti siiras, sest laps ei öelnud “koletis” sellepärast, et ta oleks kalestunud ja südametu.

Teemaalgataja – kas sina oled kindel, et suudad väikelapse kõikideks elujuhtumiteks nii ette valmistada, et too kunagi spontaanset “omaloomingut” ei teeks ega pälviks iialgi kelleltki hävitavat hinnangut: “Nõme laps!”?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vot, ma olen kindel, et minu laps ei ütle mitte kunagi kellegile KOLETIS. See, et inimesed on erinevad on talle maast madalast Ingismaa lasteaias ja koolis pähe tuubitud. Küll on ta mõnikord tasakesi minult küsinud mis selle inimese käsi või nägu nats teistmoodi välja näevad.
Lapsepõlves käis meil mõnikord tules ülesse sulanud naine, teistmoodi ei saa teda kirjeldada. Oli küll õudne kuid mitte kunagi ei tulnud, meil, lastel pähe teda koletiseks nimetada.
Minu arust näitab see selgelt, et laps, kes niimoodi teise inimese kohta ütleb, oma ülbikutest vanemate vili. Lastele peab maast madalast rääkima, et ka teistel inimestel on tunded ja välimus pole tähtis vaid inimese hing ja käitumine. Neid jutte oleme lapsega rääkinud ajalehti lugedes ja inimeste elulugudest rääkides.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arust näitab see selgelt, et laps, kes niimoodi teise inimese kohta ütleb, oma ülbikutest vanemate vili. Lastele peab maast madalast rääkima, et ka teistel inimestel on tunded ja välimus pole tähtis vaid inimese hing ja käitumine.

Sa keskendud liiga palju sellele ühele sõnale ja eeldad, et tead täpselt, mida too laps sellega mõtles. Niisiis, sina oled oma lapsele õpetanud, et ei tohi öelda sõna “koletis”? Aga multikas oli koletis hea…
Samas kedagi teist võib samapalju haavata, kui öelda tema lapse kohta “nõme” ja talle endale “ülbik”. Sama asi, mõistad?
Meenutad oma laste lapsepõlve, andes mõista, et sellest on omajagu aega juba möödas. Kas sa mäletad ikka täpselt oma last 4-5-aastaselt, nagu selles loos lapse vanus oli? See analüütiline mõtlemine, põhjus-tagajärg seos (mis ei piirdu nt kuuma pliidi füüsilise tundega) tulebki veidi hiljem ja mida rohkem erinevaid inimesi näha.
Minu meelest on siin loos ka koht mõistmiseks, kindlasti lapsevanematele kõrva taha panemiseks, aga mitte selleks, et last nõmedaks ja vanemaid teistest hoolimatuteks ülbikuteks tembeldada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 9 postitust - vahemik 31 kuni 39 (kokku 39 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Ringvaade, põletada saanud Maare ja nõmedad lapsed