Teema: Rinnapiimaga toitmise ületähtsustamine

Kägu kirjutas:

Tegelikult üks tähelepanek veel. Üks lastest on pidanud päris palju hambaarsti juures käima, teistel hambad terved. Sellel ilmselt rinnapiimaga seost pole, ma siiski arvan.

Ka minu 3 last on suures osas pudelitoidu peal üles kasvanud ja igati terved ning mõistuse juures. Mis hammastesse puutub, siis kõige nõrgemad hambad on lapsel, kes 4 kuud siiski mingil määral rinnapiima sai.

Usun samuti, et rinnapiima vajalikkus on üle tähtustatud.

See ongi ülitähtis asi- peabki tähtsustama ????

Ma leian , et see on iga naise oma valik.
Mul on 4 last. Esimese lapse sain ma UKs. Seal praktiliselt topiti vastsündinu pudeli otsa kohe haiglas. Peale seda ma proovisin ka ise imetada aga olin noor ning andsin suht kiiresti alla.
2/3/4 lapsega võtsin ise juba haiglasse pudeli ja rpa segu kaasa. Aga andsin ka rinnapiima niikaua kuni rinnad kannatasid (2-3) päeva.
Selleks ajaks kui päris piim rinda tuli olid nibud juba nii valusad , et mõte titest seal otsas ajas mind hulluks. Pealegi see märg tunne kui rinnad lekivad kogu aeg-väkk!
Seega kasvasid kõik mul rpa peal üles.
Ei ole nad tervemad ega haigemad kui need kes said emapiima. Leian, et kindlasti on emapiimas aineid mida rpast ei saa aga tänapäeval on rpa kvaliteet juba nii kõrge , et ma ei muretse.
Need kes rinnapiima andsid- palju õnne! Säästsite suure summa raha ????

Tähtsutatakse kindlasti üle, sest minu tutvusringkonnas on palju emasid, kes just selle rinnapiima surve tõttu langesid sügavasse depressiooni. Üks ema ütles, et talle avaldati ITK-s nii suurt survet, et ta mõtles kolmandal päeval peale sünnitust aknast alla hüpata. See naine on tegelikult hästi positiivne ja tore inimene, aga kui ta kirjeldas, kuidas iga ämmaemand, kes tööle tuli, tema rindasid pigistas, masina vahele pani, loengut pidas, survestas igal sammul, siis ta ütles, et kui järgmine koputus käis palati uksele, siis ta mõtles, et hüppab aknast alla.
See on tõsi, et Eestis kohutavalt survestatakse rinnapiimaga, tunnen imetamisnõustajaid, kes on öelnud otse, et need emad, kes rinnapiima ei anna, on halvad emad. Minu üks naabritest on imetamisnõustaja ja tema on täpselt samasugune, mõistab väga hukka emad, kes rinnapiima ei anna. Põhimõtteliselt jäi tema olekust mulje, et ainult idioodid ei oska imetada. Kuidas sellised imetamisnõustajaks saavad, ei saa aru. Ma ise kogesin kolme imetamisnõustajat ja üks neist ütles mulle sama, et ma ei sobi emaks, et ma ei pinguta piisavalt. Jättes märkamata, et üks mu lastest suri ja mul oli äsja tehtud keisrilõige, igasugune liigutamine oli äärmiselt valus, sest mulle tehti veel üks operatsioon peale keisrit ja nii ütles nõustaja, et ma ei sobi emaks. Õnneks kolmas imetamisnõustaja lubas loobuda, peale seda kui laps oli juba palju kaalu kaotanud.
ITK-s märkasin veel üht suurt probleemi, nad ei anna värskele emale isegi valikuvõimalust, kas imetada või mitte. Tegelikult on iga naise isiklik asi, kas imetada või mitte. Samuti ei tohiks nad lapsi jätta söötmata, sest värskel emal ei tule piima, minu arvates on see julm, et asendjaid ei anta, piima ei tule ja mõni vastsündinu on tegelikult esimesed päevad peaaegu toiduta.

Kägu kirjutas:

Huvitavad hädapätakad. Kas lapse kõhus kandmine ei ole väkk? Äkki peaksite surrogaadil lastma sünnitada?
Need on kindlasti need emased, kelle tissid on mehe jaoks. Et mees tissi otsas imemas on siis normaalne, aga lapse tissitamine on väkk.

Eriti haige kommentaar. Ma ei tea, kuidas sul, aga mul küll mees tissi otsas ei ime nagu imik. Aga eks neid seksuaalseid omapärasid ole igasuguseid….
Rinnaga toitmisest saab rääkida ka ilma alternatiivide halvustamiseta. See tugev negatiivne ja süüdistav emotsionaalne foon ongi see, mis diskussiooni selle teema ümber nii ebameeldivaks teeb.

Kägu kirjutas:

Nendelt, kelle meelest titt rinna otsas on vastik, küsin täiesti siiralt: kas te pole kaalunud psühholoogi ja/või psühhiaatri külastamist, ilmselgelt on tegu mingi häirega. Täpselt nii nagu on olemas haiglaslik hirm sünnituse ees, on olemas haiglaslik hirm imetamise ees. Õnneks on olemas keisrilõige ja RPA, aga kas mõistlikum poleks mitte esmalt otsida abi ja püüda ennast ravida.

Vastan siiralt, et minu arvates on tegemist omapära, mitte haigusega. Ette seda ju nii täpselt ei tea (võibolla aimad vaid). Ja vaevalt, et on võimalik vastsündinud beebi kõrvalt joosta psühholoogide juuurde. Muidugi ämmaemanda ja imetamisnõustajaga tasuks küll sellest rääkida. Aga ma ei arva, et tegu on haigusega, mida oleks vaja ravida. Lihtsalt omapära. Ja õnneks on ka alternatiivsed toitmisvõimalused tänapäeval olemas, mille puhul võib pea 100% kindel olla, et sellega (RPAga) oma last kuidagi ei kahjusta.

Mõlemad on nõmedad: nii need, kes karjuvad, et, kes last ei imeta, ei sobi emaks, ja ka need, kes räägivad, et laps tissi otsas on vastik. Jätke üksteist rahule. Lapsed suured juba, aga ikka peab arutama, kuidas neid imetada. Rinnapiim on kasulik, aga jääb ilma selleta ka ellu, kui on rinnapiimaasendaja. See ei tõesta aga kuidagi ära, et rinnapiim pole kasulik. Nii et võib ikka rääkida, et on kasulik, sest see on tõsi. Samas, kui piima ei tule või ema hüppab aknast alla, sest peab imetama, mis siis ikka teha, soovitaks siiski mitte aknast alla hüpata ja last teistmoodi toita siis.

Siinsete postituste järgi võib öelda, et siin postitab üks väga äärmuslik imetamisnõustaja, kes ilmselt kardab oma tööst ilma jääda.
Survestamine, vastandamine, hüsteeriline postitamisviis, viha õhutamine jne. Kuidas saab selline inimene töötada imetamisnõustaja ja kas Eestis ei ole imetamisnõustaja esimene nõue, et nõustaja peab olema vaimselt stabiilne inimene?

Rinnapiim on lapsele parim. Aga kui ei saa seda, midagi hullu ka ei juhtu. Rpa on tänapäeval ikka nii hea kvaliteediga, et midagi paanitseda polegi. Minu lapsed on rinnapiima saanud ja sünnitasin ajal, kui see rinnapiima teema alles kogus tuure. Mulle tundub, et toona oli see õpetamine tunduvalt leebem ja niimoodi ei halvustatud neid, kel tuli varakult rpa peale minna. Mis mind üllatas, et mu õele ei suvatsetud õpetada mugavaid imetamisasendeid. Õmmeldud naine, kes istuda ei saa, pannakse istudes imetama? Kui naisel on valus ja ebamugav imetada, sinna juurde veel alandatakse ka, muidugi ta loobub. Paraku paar esimest päeva ongi nii, et tuleb vaid ternespiima ja rind pole veel kohanenud. Seda enam peaks nõustaja olema toetav ja hell. Et alati võib rpa-le minna ja see on ok, aga proovime veel see nädal või kaks. Mugav asend on seejuures nii määrava tähtsusega.

Olen 100% rinnapiimaga toitmise pooldaja, aga juuksekarva lõhki pole ajada mõtet. Kui on probleeme, siis kõige tähtsam ikka see, et laps terve ja kõht täis. Kas siis rinnapiimaga või piimaseguga.

Imetamise gruppides on tõesti palju õelaid naisi, kes halvustavad neid, kes rinnaga ei toida. Ja mõnitavad, et ju ei näe oma lapse pärast piisavalt vaeva. Mage lugu.

Endal on 2 last, esimesega läks imetamine hästi, teisega jamasin tükk aega ja lisaks rp-le kõrvale saab piimasegu.

Muideks emmede seast tean ma valdavalt selliseid, kes ikka väga pingutavad, et laps rinnapiima saaks. Ainult kahte naist tean, kes ei toitnud oma lapsi hohe algusest rp-ga, ja nendegi põhjust ma ei tea. Pole nii lähedased, et nendel teemadel rääkida. Aga 100% on kindel see, et kõik need emmed väga hoiavad ja armastavad oma lapsi, sõltumata, kas andsid nad rp-d või rpa-d.

Kägu kirjutas:

Mõlemad on nõmedad: nii need, kes karjuvad, et, kes last ei imeta, ei sobi emaks, ja ka need, kes räägivad, et laps tissi otsas on vastik. Jätke üksteist rahule. Lapsed suured juba, aga ikka peab arutama, kuidas neid imetada. Rinnapiim on kasulik, aga jääb ilma selleta ka ellu, kui on rinnapiimaasendaja. See ei tõesta aga kuidagi ära, et rinnapiim pole kasulik. Nii et võib ikka rääkida, et on kasulik, sest see on tõsi. Samas, kui piima ei tule või ema hüppab aknast alla, sest peab imetama, mis siis ikka teha, soovitaks siiski mitte aknast alla hüpata ja last teistmoodi toita siis

Täiesti nõus selle kommentaariga! Mulle ka ei meeldi, et rinnapiima/rpa teemal kurjaks minnakse. Rinnapiima propaganda võiks olla rahumeelne – pole vaja hüsteerilisi hüüatusi “miks sa selle lapse siis üldse said ” jne. jne. – aga noh eks Õhtuleht õhutab õela mõnuga kaklust ja kogub klikke…

Ise olen imetanud 2 last kuni 1a saamiseni “täie auruga” ja siis veel pool aastat imetamiskordi järjest vähendades (lõpuks oli 1k ööpäevas), nii et kokku 1,5a mõlema lapse puhul. Mulle imetamine sobis hästi – mina poleks tahtnud selle asemele mingit pudelimajandust. Minu meelest oli imetamine võimalus ennast muu sebimise vahel külili visata ja puhata – hästi rahustav tegevus.

Olen kolme lapse ema. Vanemad juba täiskasvanud, noorim põhikoolis.
Esimene sai rp-d 3 nädalat, teine 3-kuud. Edasi keetsin ise kaeratummi ja lahjendasin sellega lehmapiima. Sel ajal oli ka Malõš ja Maljutka piimasegu ning ka mingi Tutti(?), mida Soomest toodi.
Kolmas laps sai rinda 2 aastat.
Vanim ja noorim on olnud väga terved lapsed. Ka lasteaia esimene aasta ei puudunud nad kordagi, sest ei jäänud haigeks.
Keskmine ikka oli haige ka aeg-ajalt.
Noorimal oli väikelapsena tugev toiduallergia, mis ajaga kadus.

Mina ütlen oma kogemuse põhjal, et tervise mõttes vahet pole, kas saab rinda või RP-d. Küll võib see vahe tekkida läheduses. Ise väidan küll, et kõige lähedasem suhe on mul just noorimaga, kes oli 2 aastat rinnalaps.

Kägu kirjutas:

Sel ajal oli ka Malõš ja Maljutka piimasegu ning ka mingi Tutti(?), mida Soomest toodi.

Tutteli äkki?

Mina leian, et rinnapiima vajalikkus ei ole ületähtsustatud ning imetamise propageerimine on vajalik. Küll aga arvan, et neid, kes ei imeta (mis tahes põhjusel) ei peaks demoniseerima. Emadus ei ole võistlus. Samas on kõik emad väga haavatavad, kui kritiseeritakse nende emaduse viisi (kas imetasid, kuidas sünnitasid, kuidas last kooliks ette valmistavad, mida saavad rahaliselt lubada jne jne jne). Ei ole vaja teisi naisi kõige hellema koha pealt rünnata.
(Endal kolm last, keda kõiki imetanud 1-1,5 aastat, aga pean seda isiklikuks asjaks ja võibolla selle suhtumise tõttu ei ole keegi kunagi minuga ka mingit teemat aretanud imetamise koha pealt.)

Kägu kirjutas:

Ma leian , et see on iga naise oma valik.
Mul on 4 last. Esimese lapse sain ma UKs. Seal praktiliselt topiti vastsündinu pudeli otsa kohe haiglas. Peale seda ma proovisin ka ise imetada aga olin noor ning andsin suht kiiresti alla.
2/3/4 lapsega võtsin ise juba haiglasse pudeli ja rpa segu kaasa. Aga andsin ka rinnapiima niikaua kuni rinnad kannatasid (2-3) päeva.
Selleks ajaks kui päris piim rinda tuli olid nibud juba nii valusad , et mõte titest seal otsas ajas mind hulluks. Pealegi see märg tunne kui rinnad lekivad kogu aeg-väkk!
Seega kasvasid kõik mul rpa peal üles.
Ei ole nad tervemad ega haigemad kui need kes said emapiima. Leian, et kindlasti on emapiimas aineid mida rpast ei saa aga tänapäeval on rpa kvaliteet juba nii kõrge , et ma ei muretse.
Need kes rinnapiima andsid- palju õnne! Säästsite suure summa raha ????

Muide, Sinu näide ongi üks põhjus miks on vaja rinnapiima kasulikkust propageerida. UKs ja mitmel pool mujalgi maailmas seda ei tehta ja vastsed emad jäävad vajaliku nõu ja abita kuidas üldse imetamine peaks käima. Siis ongi valus, piimapais ja väkk ja paljud, kes võibolla teistes oludes (Eestis) leiaksid üsna pea, et imetamine on igati tore, loobuvad sellistes ühiskondades imetamisest väga kiiresti. Muidugi on ka Eestis naisi, kes mingil juhul ei taha imetada (teemaalgataja?), aga samuti on ju naisi, kellel on päriselt horror partus. Tõelise probleemi korral (mis sest, et see asub kahe kõrva vahel ja pole seotud füsioloogiliste takistustega) ei saa normaalsel viisil tegutseda, vaid peab teisiti toimima. Aga egas seepärast pea (ise) sünnitamist maha tegema, kuigi mõni selline on isegi Perekoolis käinud.