Mind on hakanud häirima see tohutu hukkamõist mõningate inimeste poolt, kes on enda arust õnnelikus suhtes ja elavad toreda mehega, kellele ei saa midagi ette heita. Neil on elus hästi läinud, kas siis tänu oma tarkusele või õnnele või millele iganes. Olge õnnelikud selle üle mis teil on! Kunagi ei tea ju, millal ise pettuma peate ja õnn teile selja keerab.
Aga kas on mõtet teisi arvustada ja hukka mõista selle pärast, et nende mees ja lapse isa on osutunud tropiks, kellest pole mingit kasu, pigem kahju. Tundke kaasa parem!
Meile kõigile ei jätku häid mehi. Algul ikka eeldad ju, et mees, kes sind ära suutis võluda on see õige ja parim sinu jaoks. Armastus lööb pimedaks ja loodad vaid parimat. Jäädakse kas kogemata või sihilikult lapseootele – ei oma tähtsust. Abort on ikka üks väga jube asi! Naised tahavad ikka lapsi, tahavad ka mehed, kuni saavad aru, et uups, nii palju kohustusi – oi kui igav – muudkui anna ja anna, lihtsam on vabana ja kohustustevabalt ringi lullitada. Kas naised on siis süüdi, et teine pool alt ära hüppab kui raskeks läheb?! (rollid võivad ka vastupidi olla – pole nii et mees võrdub jobu – võib ka naine alt hüpata).
Kui naised ei julgeks sünnitada, kuna pole kindlad, kas mees jääb endiseks ja kas on ikka see hea ja õige, siis meie rahvas sureks üsna kiirelt välja. Polekski peresid eriti palju, kui naised kohe kiirelt alla annaks ja mehe pikalt saadaks – ja paadialuseid oleks ka märgatavalt rohkem kui need naised ennastohverdavalt neid mehi ei putitaks enam. Kes suudab petmisi andestada ja talub joodikut ja usub ikka, et kord kõik muutub ja mees end parandab jne. las nad pingutavad kuni jaksavad. Igaühe oma vaba valik kuidas oma elu elab – mida siin hukka mõista ja arvustada. Igaüks elab nagu oskab.
Kui inimesel on mure, siis ta peab sellest kellelegi rääkima, et kergem saaks. Hea on seda teha perekoolis anonüümselt, mitte minna oma tuttavatele kurtma, et siis kõigil hea oleks pläkutada sellel teemal. Siit saab arvamusi erapooletult, et selgusele jõuda, mida ja kuidas edasi ja mida ette võtta. Pole vaja hurjutada, et mida te vingute siin oma kehva elu üle, ise süüdi!
Katsuge teisi mõista ja lohutada ja häid nõuandeid anda – te ei tea ju kogu lugu ja üksikasju.
Inimene kurdab muret, on nii katki ja siis saab siit hukkamõistu ja sõimu. Märkusi saab teha ka positiivses võtmes.
Teema: Rohkem tolerantsust, palun!
nii numpsik. no nunnutame siis jah kõiki neid aborditajaid ja juhuslikult paljunejaid, kes ei vali kaaslasi ega olukordi erilise hoolega. ikka tuleb õppida enda vigadest, teiste vigadest õppimine tähendaks ju arukust ja mõtlemisvõimet. … ja muidugi usume, et inimesed muutuvad üleöö ja enne seda ei suudeta aimata tegelikku iseloomu. elame siis edasi ikka roosas illusioonis ja paitame pead nendel, kes oma süül endale ise õppetunde kokku keeravad. kuni järgmiste halavate postitusteni siis…
Tead, teemaalgataja, kui sa pole valmis võtma vastutust oma halbade valikute ja lolluse eest, siis ei lähe ka midagi paremaks. Mitte kunagi.
Vaata, probleemiks ikka see, et need kurtjad ei näe endal selles probleemis mingit osa ja teevad rõõmsalt samu vigu edasi. Samas aga nõuavad, et kõik teised nüüd nende valikud kinni maksaks. Siin on neid \”aga ma olen ju üksikema, sest tegin lapse joodikust tropiga, nüüd elan teise joodikust tropiga, aga küll ta muutub. Aga miks riik mulle raha ei anna, paha riik!\” teemasid piisavalt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tead, teemaalgataja, kui sa pole valmis võtma vastutust oma halbade valikute ja lolluse eest, siis ei lähe ka midagi paremaks. Mitte kunagi.[/tsitaat]
Ma olen teemaalgatajaga täiesti nõus.
Jah, muidugi tuleb oma vigade eest ise maksta, kasvõi näiteks lapsed üksi üles kasvatada, perekool selles appi ei tule. Aga kas tõesti peab n.ö. nõrgemat alati \”lööma\” ja sõnadega solvama? Siin käib pidevalt ärapanemine. Mõelgem meie laste peale. Kui teie laps lasteaias millegipärast nutab, kas tahaksite, et kaaslased sel ajal teda veel narrimas ja togimas käivad? Ma usun, et mitte. Siis samamoodi võiks suhtuda ka anonüümses foorumis teistesse.
Ok, jättes kõrvale tõepoolest labased ja ründavad kommentaarid, siis ikkagi on raske lohutada ja head nõu anda naistele, kes tegelikult ootavad mingit müstilist lahendust: et seesama joodik, ükskõikne, vägivaldne, laisk, naistekütt, armukesepidaja, pereeluks kõlbmatu mees muutuks imeliselt \”heaks\”. Nad usuvad, et on olemas mingi võluvahend, mis s…st saia teeks, kui ainult teaks, kust seda leida. Kui vastajad asuvad teistsugusele positsioonile, toovad välja juba tehtud vigu naise enda poolt, siis on nad ebatolerantsed, sõimajad. Tegelikult on elus tihti nii, et mittemidagiütlev lohutus ja peasilitus ei aita edasi, edasi aitab mingi uus impulss, oma olukorra teise nurga alt nägemine, isegi kui see on valus ja tõele ei tahaks näku vaadata. Kas mitte meie emade-vanaemade põlvkonnad pole just nii elanud, \”tolerantselt\” kannatades ja seda oma tütardele edasi õpetades, selle asemel, et võtta vastutus ja tegutseda, mitte elada elupäevad ainult neile endale näha oleva märtrikrooniga.
Minu arvates on nii, et kurtva teema püstitamises pole midagi halba, kui soovitakse nõu saada. Aga see eeldab ikkagi seda, et ollakse ka valmis seda nõu vastu võtma ja et ollakse valmis oma elukorraldustes mingeid muudatusi tegema.
Sageli kipub aga selliste teemade puhul olema nii, et teemaalgataja paneb oma kurva loo kirja ja siis, kui keegi püüab tema olukorda objektiivselt lahti analüüsida ja mingit konkreetset nõu anda, siis hakkab teemaalgataja sõrgu vastu ajama, on solvunud, et keegi oskas tema olukorra nö \”alasti\” võtta ja talle asja lahti mõtestada.
Siis asutakse sageli hoopis kaitsepositsioonile, kus lurjusmehe käitumisele leitakse õigustusi ja üritatakse esialgset teemaalgatust ilusamaks siluda.
Siis ollakse solvunud ja arvatakse, et neid ei mõisteta ega tolereerita piisavalt, kui keegi karmi tõe oma kõrvaltvaataja pilguga julgeb letti laduda.
Seega, kui püstitad teema, siis ole valmis ka kriitikaks ja selleks, et see, milline on teiste inimeste nägemus ja arvamus loost, ei pruugi olla nii meeldiv, kui sulle meeldiks endale uskuda.
Samuti, kui teed teema, siis ole valmis midagi ka muutma, teiste nõu kuulama jne.
Näiteks, kui füüsilise vägivalla all kannatavale naisele soovitatakse võtta ennast kokku ja kodust ära tulla, siis ei maksa seda solvanguna võtta, vaid pigem kinnitusena, et niimoodi teha on tõepoolest õige.
Ja sina siis ei mõista nüüd hukka oma algatusega või?! …
kuidas suhtuda, kui inimene otsustab silmad kinni ristmikku ületada? et ehk läheb õnneks…
aga kui ei lähe õnneks ja jääb auto alla?
peaksime me siis kaasa tundma?
samamoodi on ka juhtumitega, kus noor naine on hariduseta, töö- ja elukohata ja paari esimese suhtekuu jooksul lapseootele jääb.
äkki läheb õnneks ja on normaalne mees.
aga kui ei ole…
mida on teistel kaasa tunda, kui inimene ise oma elu eest vastutust võtma ei vaevunud?
enamus jamasid ei juhtu kogemata, vaid justnimelt sellepärast, et siis, kui on vaja oma elu rooli hoida, pigistatakse silmad kinni ja lastakse lihtsalt minna, mõeldes: \”ehk läheb õnneks…\”
alati ei lähe.
enamasti ei lähe.
teemaalgataja võiks siis ise eeskujuga nakatada ja tolerantne olla, mitte niisama kamandada.
Üks asi, mis häiris su jutus ja mida sa juba 2 korda oled maininud – \”naised tahavad ju ikka lapsi\”:S Ei soovi kõik inimesed lapsi – ei mehed ega naised.
Väga üldistav väide.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks asi, mis häiris su jutus ja mida sa juba 2 korda oled maininud – \”naised tahavad ju ikka lapsi\”:S Ei soovi kõik inimesed lapsi – ei mehed ega naised.
Väga üldistav väide.[/tsitaat]
Ja eriti ei pruugi lapsi kohe koolipingist tulnuna, 18-aastasena esimese ettejuhtuva kutiga meisterdama.
andesta, anna andeks endale, teistele, kôikidele, andesta, andest, andesta…
siis tuleb ka ônn sinu ôuele.
parafraseerides:
rohkem andestust, palun!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
