Esileht Ajaviite- ja muud jutud Roolijoodiku mälestamine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 83 )

Teema: Roolijoodiku mälestamine

Postitas:
taivopalm

Jah, ka mina kannataksin ära, aga mis edasi saab? Need mälestajad ise koristama ei tule ju. OK, kuivanud lilled ja ära põlenud küünlad viskan prügikasti. Aga mis ma nende kaisukarudega teen? Viskan ka ära? Kuidagi imelik oleks ära visata, samas endale ka hoida ei taha ja lõpmatult ju värava ees ei seisa…

Proua Rosaalie! Vana matemaatikaprofessorina mainiks seda, et Teie poolt kirjeldatud sündmuse tõenäosus on umbes 0,0001%, seega ärge praegu muretsege, mis nende kaisuloomadega teha. Ilmselt Teie eluajal seda sündmust Teie aia taga ei juhtu. Kui aga mingi ime tõttu peaks see sündmus aset leidma, siis küsige uuesti foorumis nõu.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
taivopalm

Mind huvitab, et mis seos on hukkumispaigal ja mälestamispaigal.

Arutlegem siis. Hukkumispaik on koht, kus keegi on surma saanud. Sinna tuuakse mõnikord peale hukkumist lilli. Mälestamispaik on minu silmis näiteks kalmistu, kuhu hukkunu hiljem maetakse. Mälestamispaik võib olla ka mõni suurem monument, mis on püstitatud mõne sündmuse mälestuseks, kus hukkusid inimesed. Näiteks “Katkenud liin”, mis on ühe laevahuku mälestusmärk. Inimesed käivad seal hukkunuid mälestamas.

+3
0
Please wait...

Postitas:
mudakonn

Arutlegem siis. Hukkumispaik on koht, kus keegi on surma saanud. Sinna tuuakse mõnikord peale hukkumist lilli. Mälestamispaik on minu silmis näiteks kalmistu, kuhu hukkunu hiljem maetakse. Mälestamispaik võib olla ka mõni suurem monument, mis on püstitatud mõne sündmuse mälestuseks, kus hukkusid inimesed. Näiteks “Katkenud liin”, mis on ühe laevahuku mälestusmärk. Inimesed käivad seal hukkunuid mälestamas.

Seda kõike ma tean. Minu küsimus on, et kas ja mis seos on hukkumiskohal ja mälestamiskohal. Miks viiakse küünlad hukkumiskohale, mitte mälestamiskohale? Hukkumiskohal ju pole laipa, mida mälestada. Sama hästi võiks viia lilled proua Rosaalie punase aiavärava taha. Mõistad?

Pigem sobivad lilled ja küünlad proua Rosaalie kena aiaväravaga kui et õlise ja autolaga täis hukkumiskohaga, mida ilmestavad rebitud koorega puud ja üles songitud maa.

 

+2
-13
Please wait...

Postitas:
AmandaRosaalie

Proua Rosaalie! Vana matemaatikaprofessorina mainiks seda, et Teie poolt kirjeldatud sündmuse tõenäosus on umbes 0,0001%, seega ärge praegu muretsege, mis nende kaisuloomadega teha. Ilmselt Teie eluajal seda sündmust Teie aia taga ei juhtu. Kui aga mingi ime tõttu peaks see sündmus aset leidma, siis küsige uuesti foorumis nõu.

Millest selline õelus, lugupeetud härra professor? Tõepoolest, tõenäosus, et see minu aiaväravasse tuleb on 0 (mitte isegi see professori poolt mainutud 0.0001). Oluliselt suurem on kahjuks tõenäosus, et ühel kurval hetkel mõne minu lähedase mälestamiseks kuskile lilli, küünlaid ja mänguasju viiakse.

Aga mis on halba küsimuses, et mis neist karudest pärast saab? Mind tõesti hakkas see huvitama. Ehk käib keegi lähedastest enne lahkunu ärasaatmist neid ära korjamas ja pannakse kirstu kaasa?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
taivopalm

Millest selline õelus, lugupeetud härra professor? Tõepoolest, tõenäosus, et see minu aiaväravasse tuleb on 0 (mitte isegi see professori poolt mainutud 0.0001). Oluliselt suurem on kahjuks tõenäosus, et ühel kurval hetkel mõne minu lähedase mälestamiseks kuskile lilli, küünlaid ja mänguasju viiakse. Aga mis on halba küsimuses, et mis neist karudest pärast saab? Mind tõesti hakkas see huvitama. Ehk käib keegi lähedastest enne lahkunu ärasaatmist neid ära korjamas ja pannakse kirstu kaasa?

Ma ei olnud õel selles kommentaaris, vastasin nii nagu oskasin. Kui see matuseteema kõnetab, siis võiksite lugeda Marju Kõivupuu artikleid internetist. Tema on uurinud matusekombestiku muutumist ajas. Näiteks see

https://kjt.ee/2012/01/surmast-intervjuu-marju-koivupuuga/

Aga neid artikleid võib veel olla. Juhul kui lahkunu on maetud surnuaiale, siis saab sinna mälestuseks küünlaid ja  lilli viia. Hauale ma mõtlen. Setomaal viiakse hauale ka muid asju  peale lillede. Üha rohkem hakkab aga levima komme, kus tuhk puistatakse kas merre, metsa alla vms. Siis on tõesti see dilemma, millises kohas saaks käia kadunukest mälestamas.

+1
0
Please wait...

Postitas:
kata85
Siis on tõesti see dilemma, millises kohas saaks käia kadunukest mälestamas.

Tihti ei jõua õigel päeval surnuaiale ja seepärast panen kodus küünla põlema. Külge vist jäänud vanaemast, kes ka alati temale olulisele inimesele küünla süütas kodus.

Hukkumispaigas mälestamist ei mõista vb sellepärast, et endal ei ole ükski tuttav autoõnnetuses surma saanud

0
0
Please wait...

Postitas:
nodzu2007

Hukkumiskohal ju pole laipa, mida mälestada.

Hukkumiskoht on koht, kus selle inimese elu peatus, elav inimene tegi seal oma viimase hingetõmbe, tema hing lahkus kehast. Minu jaoks kordades olulisem koht kui surnuaed, kus ei ole kedagi ega midagi, vaid tühi kest.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
AmandaRosaalie

Ma ei olnud õel selles kommentaaris, vastasin nii nagu oskasin.

Vabandust. juba prouatamine ise ning nime muutmine on õelus. Aga ok, ju siis tegemist jälle inimesega, kes sellist asja ei adu. Aga üldiselt mulle vastamine siin ei ole üldse kohustuslik, nii et kui küsimusele vastust ei tea, ei pea vastama ja seletama, kuidas ma peaks tagasi tulema siis, kui see probleem (väga ebatõenäoliselt) tekkima peaks.

Ja ma ei ole eriliselt huvitatud matusekombestikust, olen inimesi nii kirstuga matnud, urni matnud, kui ka tuhka merre puistanud. need teemad kõik endale selgeks mõeldud. Ka see, kus mälestada, kui tuhk merre puistatud. Lihtsalt see mänguasjade teema oli midagi, millele varem ei ole mõelnud. Et neid mälestuseks toodu mänguasju ma ei tahaks nagu ära visata ega säilitada ka. ja see on juba üsna kaua siin Eestis olnud komme, nii et keegi teab ka vastust mu küsimusele. Ehk on siin keegi, kel sellega kogemus olemas, mis nende mänguasjadega hiljem tehakse?

+1
-3
Please wait...

Postitas:
taivopalm

kui ka tuhka merre puistanud. need teemad kõik endale selgeks mõeldud. Ka see, kus mälestada, kui tuhk merre puistatud.

Ma hea meelega loeks, kus mälestada inimest, kelle tuhk on merre puistatud? Mänguasjade teemal ei oska ma kaasa rääkida, äkki keegi teine oskab.

0
-2
Please wait...

Postitas:
AmandaRosaalie

kui ka tuhka merre puistanud. need teemad kõik endale selgeks mõeldud. Ka see, kus mälestada, kui tuhk merre puistatud.

Ma hea meelega loeks, kus mälestada inimest, kelle tuhk on merre puistatud? Mänguasjade teemal ei oska ma kaasa rääkida, äkki keegi teine oskab.

Eks see sõltub ju inimesest ometi. Mina väga harva mälestan inimesi surnuaial. Surnuaial käimine ja haua korrastamine on minu jaoks kohustus, mitte mälestamine. Mõtlen lahkunud lähedaste peale ja panen küünlaid koduaknale. Või näiteks isaga käin senini metsas jalutamas. Isa õpetas mind metsasid armastama, metsas käies alati meenutan ka isa. Mälestamine on ka see, kui helistan emale isa sünnipäeval ja räägime temast. Ei pea selleks hauale minema. Ja merre puistatuga täpselt samamoodi – mõtlen temast ja meenutan teda mere ääres, kodus olulistel hetkedel jne.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
ninja

ma ei mäleta, kes siin seda ütles, aga kas nagu keegi tegelikult käib ka surnuaias *laipa* mälestamas?

käiakse ikka inimese mälestust austamas ja seda võib teha ka kodus küünalt süüdates ja pilte vaadates.

+8
0
Please wait...

Postitas:
brill

Kes huvitus siin küünalde ja karukeste saatusest – minu kogemusest lähtuvalt (oli mõned aastad tagasi üks kole avarii, kus mitu poisiohtu noormeest sai ühe söögikoha lähistel surma): kõik see lille-, küünla- ja karumeri roobitseti kokku ja visati prügisse.

+5
0
Please wait...

Postitas:
mudakonn

Hukkumiskoht on koht, kus selle inimese elu peatus, elav inimene tegi seal oma viimase hingetõmbe, tema hing lahkus kehast. Minu jaoks kordades olulisem koht kui surnuaed, kus ei ole kedagi ega midagi, vaid tühi kest.

Esiteks, kust sa üldse võtad, et hing lahkub kehast “plaksti” sekundi murdosa sees kokkupuute hetkel puuga? Kristlasena olen kursis, et inimest ootab ees viimane kohtupäev. Hing võib vabalt olla kehas “lukus” mitu päeva pärast õnnetust  ja lahkub alles koos viimase surnud koega. Hing ootab, kuni Jumalal on aega kohut mõista. Kui hing ei pääse taevasse ja Jumal saadab hinge põrgusse, võibolla maetakse hing maha koos kehaga ja alles maa sees algab  tõeline Põrgu?

Pole vaja rääkida rumalusi, kui sa ei tea neid asju!

0
-12
Please wait...

Postitas:
kata85

ma ei mäleta, kes siin seda ütles, aga kas nagu keegi tegelikult käib ka surnuaias *laipa* mälestamas?

käiakse ikka inimese mälestust austamas ja seda võib teha ka kodus küünalt süüdates ja pilte vaadates.

Kui inimene on maetud, siis ei jäta ju hauda korrastamata. Kui teed korda, siis ikka paned ka lilled ja küünlad

+2
0
Please wait...

Postitas:
Alfa

Jah, ka mina kannataksin ära, aga mis edasi saab? Need mälestajad ise koristama ei tule ju. OK, kuivanud lilled ja ära põlenud küünlad viskan prügikasti. Aga mis ma nende kaisukarudega teen? Viskan ka ära? Kuidagi imelik oleks ära visata, samas endale ka hoida ei taha ja lõpmatult ju värava ees ei seisa…

Proua Rosaalie! Vana matemaatikaprofessorina mainiks seda, et Teie poolt kirjeldatud sündmuse tõenäosus on umbes 0,0001%, seega ärge praegu muretsege, mis nende kaisuloomadega teha. Ilmselt Teie eluajal seda sündmust Teie aia taga ei juhtu. Kui aga mingi ime tõttu peaks see sündmus aset leidma, siis küsige uuesti foorumis nõu.

Härra Taivo!

Mina vana pragmaatikuakadeemikuna lennutaksin kõik need kaisukarud koos põlenud küünalde ja närtsinud lilledega prügikasti. Mingit matemaatiku ega Perekooli nõu pole selleks vaja.

0
-2
Please wait...

Postitas:
AmandaRosaalie

Kui inimene on maetud, siis ei jäta ju hauda korrastamata. Kui teed korda, siis ikka paned ka lilled ja küünlad

Jahah. ja kas see on mälestamine, mis tuleb südamest? Või on see lihtsalt kohustus, et mida naabrid muidu arvavad. jah, loomulikult hoian ma surnuaia ka korras. Aga tegelik mälestamine on minu jaoks hoopis midagi muud. Tegelik mälestamine on kohtades, mis on olulised, hetkedel, mis on olulised. mitte see kohustus enne surnuaiapüha haud korda teha, sest mida teised küll muidu arvavad.

Eks muidugi igale oma. Osade jaoks ongi vist kõige olulisem see koht, kuhu inimene maetud on ning siis võibki keeruline olla, et kuidas ma mälestan, kui lahkunu soov oli tuhana merre saada. Pole ju hauaplatsi, kus mälestada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
ninja

ma ei mäleta, kes siin seda ütles, aga kas nagu keegi tegelikult käib ka surnuaias *laipa* mälestamas?

käiakse ikka inimese mälestust austamas ja seda võib teha ka kodus küünalt süüdates ja pilte vaadates.

Kui inimene on maetud, siis ei jäta ju hauda korrastamata. Kui teed korda, siis ikka paned ka lilled ja küünlad

ma ei käi surnuaias, sest “peab ju ometi riisuma, naabrid näevad”, nagu mulle lapsepõlvest saadik pähe on taotud. käin siis, kui tunnen, et on soov ja selles konkreetses kohas ei pea isegi ühtegi mulle tuttavat inimest maetud olema. vb natuke imalalt öeldud, aga see on hea keskkond, kus mõtiskleda. ka nende lähedastega seoses, kes mulla all kuskil mujal.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Maikuu

Mina ei mõista kuidas selle pisikese lapikese korras hoidmine mõne jaoks nii suur häda, vaev ja pingutus on. Talvel meil ka selline pikk ja lumega, mil seal ole midagi teha. Minu arvates on see korrastamine teraapiline tegevus ja mina käiks küll tunduvalt sagedamini, kui ma elaks kalmistu lähedal, kus esivanemad. Kahjuks olen kaugel.

Muidugi peab naabritega ka arvestama, sest hooldamata platsilt lendavad lehed ja rämps korrastatud platsidele.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
kata85

Ütlen ausalt, et ei tea millal surnuaiapühad on. Käin haual siis kui mul aega  ja enamasti ajastan mingiks tähtpäevaks ja jõuludeks

+1
0
Please wait...

Postitas:
ninja

Mina ei mõista kuidas selle pisikese lapikese korras hoidmine mõne jaoks nii suur häda, vaev ja pingutus on. Talvel meil ka selline pikk ja lumega, mil seal ole midagi teha. Minu arvates on see korrastamine teraapiline tegevus ja mina käiks küll tunduvalt sagedamini, kui ma elaks kalmistu lähedal, kus esivanemad. Kahjuks olen kaugel.

Muidugi peab naabritega ka arvestama, sest hooldamata platsilt lendavad lehed ja rämps korrastatud platsidele.

mis su jutu mõttest järele jäi? ise ütlesid ka, et ei käi, sest on ebamugav

+2
0
Please wait...

Postitas:
AmandaRosaalie

ma ei käi surnuaias, sest “peab ju ometi riisuma, naabrid näevad”, nagu mulle lapsepõlvest saadik pähe on taotud. käin siis, kui tunnen, et on soov ja selles konkreetses kohas ei pea isegi ühtegi mulle tuttavat inimest maetud olema. vb natuke imalalt öeldud, aga see on hea keskkond, kus mõtiskleda. ka nende lähedastega seoses, kes mulla all kuskil mujal.

Mina teen samamoodi. Mulle meeldib surnuaedades jalutada. Igasugustes. Kui kuskil minu jaoks uues kohas aega üle on ja seal on surnuaed, siis lähen ja jalutan seal.

Mina ei mõista kuidas selle pisikese lapikese korras hoidmine mõne jaoks nii suur häda, vaev ja pingutus on. Talvel meil ka selline pikk ja lumega, mil seal ole midagi teha. Minu arvates on see korrastamine teraapiline tegevus ja mina käiks küll tunduvalt sagedamini, kui ma elaks kalmistu lähedal, kus esivanemad. Kahjuks olen kaugel.

Ei, see ei ole häda ja pingutus. Aga vabandust, minul ei ole esivanemate ja lähedaste kohta mitte üks pisike lapp, aga viies surnuaias üle Eesti need lapid. Kui õiges kandis liikvel olen, ei ole see korrastamine mingi vaev, aga ekstra sõita saja või rohkemagi kilomeetri kaugusele kodust selleks, et peab korrasama, ei ole üldse tore. Ja need inimesed, kes sinna 100+ kilomeetri kaugusele maetud on, on mulle kõik olulised ning meeles ja mälestustes hulga sagedamini, kui ma sinna seda lapikest korrastama jõuan.

Üks surnuaed, mis on mu kodu lähedal, vot seda lapikest hoian küll korras. Kuigi sinna ei ole maetud isegi mitte mu esivanem, aga ühe mu lähedase abikaasa. Isa oma saab ka korras hoitud, sest see on mu ema kodu lähedal ning emal käin külas ikka, siis on ka surnuaed sealsamas. Aga mu kaks vanaema, kumbki eesti eri nurgas ning vanatädi (kel endal lapsi ei olnud ja oli mulle kui teine vanaema) on paraku üsna kaugel ja ei jää mu tavaliste käiguteedele.

+4
0
Please wait...

Postitas:
taivopalm

Eks muidugi igale oma. Osade jaoks ongi vist kõige olulisem see koht, kuhu inimene maetud on ning siis võibki keeruline olla, et kuidas ma mälestan, kui lahkunu soov oli tuhana merre saada. Pole ju hauaplatsi, kus mälestada.

Mulle meeldib kui on olemas paik, kus saab mõned korrad aastas lähedasi mälestamas käia. Minu puhul siis väiksem nö maasurnuaed. Kõnnid seal ja mõtled omi mõtteid. Mõned korrad aastas.

Surnuaiapühadest. Mulle tundus, et vanasti olid need selleks, et kõik tulid ühel päeval kokku ja siis nägid kaugemaid sugulasi, kellega muidu kokku ei juhtunud, sest ka nende omaksed olid sinna surnuaeda maetud. Siis suheldi omavahel, räägiti juttu, vahetati infot. Internetti ja sotsiaalmeediat sel ajal ei olnud. Ma mäletan, et minu vanaema jaoks oli surnuaiapüha tähtis sündmus ja sinna pidi ikka minema.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
elenna

Minu küsimus on, et kas ja mis seos on hukkumiskohal ja mälestamiskohal. Miks viiakse küünlad hukkumiskohale, mitte mälestamiskohale?

Siin on ju juba põhjendatud, et mälestamiskohta (nt kalmistu või kodune altar) sellisel juhul veel ei ole.

0
0
Please wait...

Postitas:
mobile

Praegu Tartus viivad ka täiesti võõrad inimesed küünlaid avariipaika. Kuigi otse seal laps ei hukkunud, aga tuntakse, et on vaja üks leek mälestuseks süüdata. Lihtsalt nii jube õnnetus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
mirjem

Teiste elude suhtes ükskõikne vanur tappis vöötrada ületava lapse. Kui ta poleks ükskõikne, siis ta poleks oma tuntavalt vähenenud tajudega sõitma läinud. Minu arvates see ei olnud õnnetus, vaid kuritegu.
Ta ei kihutanud ega olnud joobes, lihtsalt inimene juhina on ühegi kuritegeliku lisategurita teiste eludele ohtlik.

+8
-15
Please wait...

Postitas:
saskia2

Teiste elude suhtes ükskõikne vanur tappis vöötrada ületava lapse. Kui ta poleks ükskõikne, siis ta poleks oma tuntavalt vähenenud tajudega sõitma läinud. Minu arvates see ei olnud õnnetus, vaid kuritegu.

Eks see on kahe otsaga asi. Õnnetus. Teiselt poolt on vägagi süüdi lapse ema, kes vahtis teisele poole teele astudes, ilma et vaadata, kas vasakult auto tuleb…

Arvan, et vanapapi on niigi juhtunust shokis.

+13
-8
Please wait...

Postitas:
mobile

Seepärast räägingi oma lastele ja lastelastele, et alati tuleb veenduda oma ohutuses, ükskõik, mis moel liikluses osaled. Enne vaata vasakule, siis paremale, siis uuesti vasakule. Pole vahet, kel oli eesõigus või kes jääb pärast süüdi, alati saab autoga kokkupõrkes viga inimene. Olgu jalakäija või rattur. Ikka ja alati peab ise oma elu eest hoolt kandma.

Jah, see mees on šokis ja ilmselt ka elab seda raskelt üle, ilmselt ta ei teinud seda meelega ja võiks ka arvata, et ta ehk enam autorooli ei istugi kunagi. Aga siiski on ta põhjustanud kellegi surma ja kellegi rasked vigastused. Ilmselt ka paljude inimeste  leina. Tõesti, see õnnetus on väga jube mitmel moel. Loomulikult on vaid autojuht süüdi. Aga kuidas ema ometi ei veendunud enne sõiduteele astumist, et see ongi ohutu… Ärge iial seletage ka oma lastele, et seadusest tulenev eesõigus annab neile mingi garantii. Mitte iial, kahjuks.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Maikuu

Eestis ei ole asi selles, et autojuhid ei märka, vaid nad EI taha jalakäijat märgata. Sa võid seal sebra juures seista ja üritad autojuhiga silmsidet luua, aga nad panevad sust nagu postist mööda ja lisavad gaasi ka, et saaks ikka enne üle sõidetud. Need autojuhid on ka varmad jalakäikate kallal õiendama, sest neil endil must südametunnistus ja hirm niheleb – teavad väga hästi, et nad ei viitsi jalakäijaid üle lasta ja nad ise võivad samasuguse õnnetuse põhjustada.

Erinevust näed Skandinaavias. Sa pole veel sebrani jõudnuki, aga autod juba seisavad. Vahel olen teed ületanud ka siis, kui mul seda plaanis ei olnud, sest olen juhuslikult sebrast möödumas ja autojuhid nii viisakalt  ja ennetavalt seisma jäänud.

+3
-9
Please wait...

Postitas:
ninja

skandinaavias on nii ja naa, aga üldiselt olen nõus, et inimesed märkavad teineteist rohkem. ma elan sellises nö külas linna sees, kus on normaalne see, et autojuht laseb jalakäija üle, aga ka vastupidi, olenevalt kellel mõistlikum peatuda on. miinus on see, et suunatuli on ununenud funktsioon. ka jalakäijal on tüütu passida, kuhu poole siis auto ristmikul pöörab.

kokkuvõttes tunnen end norras liigeldes ohutumalt küll kui tallinnas ja sõbrad arvavad, et olen kamikaze valmis, kui eestis sobival võimalusel punasega üle tee lähen. aga ju neil on õigus, sest kunagi ei tea, millal järgmine tigedik tühjas kesklinnas sajaga vastu tuleb. pole küll ilusti öeldud, aga kodulinna külastades tunnen, nagu oleksin kõigil kogu aeg ees ja põlgliku oleku teenib ära juba puhtalt selle eest, et sama õhku hingad vms :’D

+1
-2
Please wait...

Postitas:
mudakonn

Eestis ei ole asi selles, et autojuhid ei märka, vaid nad EI taha jalakäijat märgata. Sa võid seal sebra juures seista ja üritad autojuhiga silmsidet luua, aga nad panevad sust nagu postist mööda ja lisavad gaasi ka, et saaks ikka enne üle sõidetud.

Olgem ausad, 90% tõesti ei märka ja 10% on nahaaalsed. Mitte märkamise põhjused on erinevad. Tavaliselt ei suudeta jälgida kõiki liikluskorraldusvahendeid, kuna neid on palju, tähelepanu on mujal või hajunud. Kuulatakse raadiot, räägitakse telefoniga, suheldakse kaasreisijaga jms.

0
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 83 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Roolijoodiku mälestamine