ma ei käi surnuaias, sest “peab ju ometi riisuma, naabrid näevad”, nagu mulle lapsepõlvest saadik pähe on taotud. käin siis, kui tunnen, et on soov ja selles konkreetses kohas ei pea isegi ühtegi mulle tuttavat inimest maetud olema. vb natuke imalalt öeldud, aga see on hea keskkond, kus mõtiskleda. ka nende lähedastega seoses, kes mulla all kuskil mujal.
Mina teen samamoodi. Mulle meeldib surnuaedades jalutada. Igasugustes. Kui kuskil minu jaoks uues kohas aega üle on ja seal on surnuaed, siis lähen ja jalutan seal.
Mina ei mõista kuidas selle pisikese lapikese korras hoidmine mõne jaoks nii suur häda, vaev ja pingutus on. Talvel meil ka selline pikk ja lumega, mil seal ole midagi teha. Minu arvates on see korrastamine teraapiline tegevus ja mina käiks küll tunduvalt sagedamini, kui ma elaks kalmistu lähedal, kus esivanemad. Kahjuks olen kaugel.
Ei, see ei ole häda ja pingutus. Aga vabandust, minul ei ole esivanemate ja lähedaste kohta mitte üks pisike lapp, aga viies surnuaias üle Eesti need lapid. Kui õiges kandis liikvel olen, ei ole see korrastamine mingi vaev, aga ekstra sõita saja või rohkemagi kilomeetri kaugusele kodust selleks, et peab korrasama, ei ole üldse tore. Ja need inimesed, kes sinna 100+ kilomeetri kaugusele maetud on, on mulle kõik olulised ning meeles ja mälestustes hulga sagedamini, kui ma sinna seda lapikest korrastama jõuan.
Üks surnuaed, mis on mu kodu lähedal, vot seda lapikest hoian küll korras. Kuigi sinna ei ole maetud isegi mitte mu esivanem, aga ühe mu lähedase abikaasa. Isa oma saab ka korras hoitud, sest see on mu ema kodu lähedal ning emal käin külas ikka, siis on ka surnuaed sealsamas. Aga mu kaks vanaema, kumbki eesti eri nurgas ning vanatädi (kel endal lapsi ei olnud ja oli mulle kui teine vanaema) on paraku üsna kaugel ja ei jää mu tavaliste käiguteedele.