Teema: Rühmatööde hindamine

Rühmatöö on “5”, kui ülesanded on jaotatud võrdselt kõigi rühmaliikmete vahel, arvestati kõikide rühmaliikmete arvamusega, jõutakse õige lahenduseni jne jne. Kui rühm kuulab ainult osade arvamusi, ül ei jagata võrdselt, ei jõuta õigele lahendusele, siis ei saa rühmatöö hinne kuidagi olla “5”. Sest hinne pannakse selle eest, kuidas rühm töötas, lisaks lahenduse õigsusele.

Praegu ju räägitakse, kuidas lapsed oskavad iseseisvalt lahendada ül aga rühmas töötamisega hakkama ei saa. See ongi suurepärane näide. Su lapsel olid teadmised kuidas ül lahendada aga rühmatööga ta hakkama ei saanud: ei suutnud teistele rühmakaaslastele enda lahenduskäiku piisavalt hästi argumenteerida. Nad ei kuulanud tema arvamust. Rühmatöö ei toiminud.

#2942213:

Kui rühm kuulab ainult osade arvamusi, ül ei jagata võrdselt, ei jõuta õigele lahendusele, siis ei saa rühmatöö hinne kuidagi olla “5”. Sest hinne pannakse selle eest, kuidas rühm töötas, lisaks lahenduse õigsusele.

Nii. Aga kui rühmas on keegi, kes ei ole üldse motiveeritud seda tööd tegema ja keda karvavõrdki ei huvita, mis hinde rühm saab? Kas siis on õige ülejäänud rühmaliikmeid, kes tegelikult pidid sedavõrd rohkem tööd tegema, hinnata madalama hindega, kuna ülesanded ei olnud võrdselt jaotatud?
See on väga tavaline olukord, eriti põhikoolis. Seetõttu mina ei poolda üldse rühmatööde hindamist.

Mu laps vihkab rühmatöid! Ta on – julgen siin anonüümselt teda kiita – lahtise peaga, andekas õpilane ning alailma pannakse või tükivad talle grupitöö kaaslaseks logardid või tagasihoidlike akadeemiliste võimetega klassikaaslased, kes siis tema najal liugu lasevad või kaasa lohisevad. Laps on ka õpetajale öelnud, et tema meelest pole õiglane, et tema peab teiste töö ära tegema – peab ju kas või seetõttu, et tema enda tulemus ei kannataks. Samuti ei peaks olema tema ülesanne kaaslasi töötama motiveerida. Aga paljudel paraku puudubki igasugune töövõime ja motivatsioon ülesandeid hästi teha, sageli napib neil mõistagi sellise suhtumise tõttu ka teadmisi.

Eks ikka ettevalmistus eluks. Töötajal võib olla suurepärane idee ja väga õigus, aga kui ta ei suunda teisi venda, pole sellest kasu.
Hinne ei ole preemia ega karistus!

#2942198:

Praegu ju räägitakse, kuidas lapsed oskavad iseseisvalt lahendada ül aga rühmas töötamisega hakkama ei saa. See ongi suurepärane näide. Su lapsel olid teadmised kuidas ül lahendada aga rühmatööga ta hakkama ei saanud: ei suutnud teistele rühmakaaslastele enda lahenduskäiku piisavalt hästi argumenteerida. Nad ei kuulanud tema arvamust. Rühmatöö ei toiminud.

Jumalukene, just nagu vähe oleks näha elus, kuidas lollid tarkadest üle karjuvad? Ja mitte sellepärast, et targad “ei suuda piisavalt hästi argumenteerida”, vaid sellepärast, et lollid ei tunne argumente ära.
Hinnata tarka halvemini, sest lollid teda ei kuula … ega midagi, väga kaasaegne lähenemine, seda peab küll ütlema.

Mind isiklikult ajab see konkreetselt oksele. Kõik see lollide ruulimine ja tarkade käest selle eest aru nõudmine.

#2942424:

See rühmatöö on midagi uut. minu kooliajal seda polnudki üldse.

Ma käisin koolis 90ndatel ja rühmatööd olid siis täiesti olemas.

Ja mina mäletan, et lollid küll ei viitsinud vaielda, nende jaoks oli lihtsam mitte midagi teha ja lasta targematel ülesanne kiiresti ära lahendada. Väga lihtsal viisil saadud hea hinne ju. Kaks tarka rühmas teevad asja ära, kõik 4..5 grupiliiget saavad hea hinde. Kui õpetaja meie grupi juurde tuli, tegid kõik asjalikku nägu ja näiliselt arutlesid, kui õpetaja eemaldus, lahendasid oivikud edasi ja ülejäänud vahtisid lakke.

#2942064:

Ma saan aru, et rühmatöö üks eesmärke ongi koostöö ja muude sotsiaalsete oskuste õpetamine, aga hinne läheb ju konkreetsesse ainesse.

Hinded on ju erineva kaaluga. Kehvem rühmatöö hinne ei tohiks mõjutada individuaalselt saadud paremaid hindeid.

Oh!
Meie lapse klassis on õpetajad sel aastal avastanud rühmatöö. Kõige absurdsem rühmatöö oli see, kus õpetaja nägi lapsi teist korda ja pani lapsed kohe grupitööd tegema.
Ma saaksin grupitööde vajalikkusest aru kui seal arendataks koos töötamise oskusi, õpetaja suunaks ja jälgiks ning annaks omapoolseid soovitusi.
Aga ei…hinne on vajalik õpetaja jaoks! Meie laps sattus ka kokku akadeemiliselt oluliselt nõrgema ja täiesti vaikiva lapsega. Nooh, niimoodi siis tuligi uue aine teises tunnis hindeks 3.
Mul on ausõna ükstaspuha, aga laps oli õnnetu. Isegi kui ta tahaks saada väga head hinnet trimestriks, puudub tal igasugune eksimisvõimalus.
Jah! Mul on neist halvasti korraldatud grupitöödest kõrini.

ja seda, et matemaatika hinde saab sotsiaalsete oskuste, mitte aineteadmiste eest, ei pea ma küll õigeks.

Kas see on tõsi, mida üks eelnev Kägu ütles – et rühmatöö hindel on keskmise arvestuses vähem kaalu/ei lähe üldse arvesse?
Mõnes mõttes tundub tänasel päeval loogiline, et sotsiaalne pool oleks väikseks osaks juba igas ainetunnis ja ehk ei peaks nii must-valgelt võtma.
Minu meelest on õpetajal suur vastutus, kui otsustab teha rühmatöö – see ei tee tundi lihtsamaks, kus õpetaja ise ei peaks enam midagi tegema, vaid just raskemaks. Kui õpetaja otsustab rühmatööd teha, siis peaks ta suutma IGA grupi tööd jälgima ka suhtlusdünaamika kohapealt – mitte hindama ainult tulemust, vaid koostöö sujuvust ja korraldust. Sel juhul ei ole hinne tingimata mitu pügalat madalam, kui tulemust ei saadud või see vale oli (või on siis madalam muul põhjusel). Kui õpetaja sellega hakkama ei saa, siis võiks tõesti rühmatööd tegemata jätta või edasi lükata, kuni end kindlamana tunneb.

Rühmatöö on jah tänapäeval superpopulaarne aktiivõppe meetod. Tore ka, niisama arutlemiseks. Kahjuks vihkan ka mina isiklikult hindelisi rühmatöid ja eelkõige seepärast, et sain ise ka laksu kirja. Olen sellest aastast magistriõppes ja esimese asjana arvestuslik rühmatöö. Jajah, ma ei tunne kaaslasigi ja muidugi sattusid minu rühma lohed. Jah, meil läks töö hästi, aga tänu sellele, et mina tegin enamuse ja teised lihtsalt kiitsid. Päris ebameeldiv ärakasutamise tunne, aga mis see alternatiiv on, kui minu jaoks on tulemus oluline?

#2942474:

Need kes hõiskavad siin, et hinne pole oluline- no kuidas ta siis pole, kui tunnistuse tublidusest sõltub kuhu gümnaasiumisse või kas ülikooli pääsed…

Vaata pisut suuremat pilti
Esiteks on gümnaasiumi ja ülikooli saamiseks olulised hinded vaid 9 lõpus ja 12 lõpus
Teiseks. Hästi, saad häid hindeid saad hea gümnaasiumi, läbid väga hea ülikooli ja edasi? Kas see on mingi garantii elus hakkamasaamiseks või edukas olemiseks? Või kas see üldse näitab sinu haritust? Koolisüsteem on üles ehitatud hinnetele kuid paraku saavad häid hindeid vaid need kelle mõtteviis sobib kooli ülesehitusega. Piisavalt on neid kahelisi kes on elus väga edukad, sest nad pole lollid vaid lihtsalt nende mõttelaad ei soobi kooli formaadiga, et häid hindeid saada.
Ja teisalt, kooli formaat võimaldab hilisemas elus sobituda hästi vaid kooli formaadiga sobituvasse keskkonda. On ju palju neid ülikoolilõpetajaid kes tööd ei leia ja käivad tööl miinimumpalgal.

Seega need hinded suures plaanis – elu, edu ja õnne plaanis ei tähenda eriti midagi.
Head hinded näitavad ainult üht – head akadeemilist oskust materjali omandada ja taasesitada.

Lisaks veel see, et üks ja sama laps, ühes ja samas aines ühe õpetajaga saab kahtesi ja teisega on viieline – nii juhtus minuga omal ajal matemaatikas. Piisas vaid õpetaja vahetumisest ja minust sai klassi matemaatikageenius.
Ka oma lapsega on sarnane olukord pärast emakeele õpetaja vahetumisest. Ühega oli klassis pidev lärm, hala, sõim ja halvad hinded. Teisega on vaikne töökas nohin ja korras hinded.

Mida siis need hinded näitavad lõpuks? Mitte midagi.

Jah, tänu sellele et koolisüsteem selline on nagu ta on kaotab tublisti ühiskond, sest andekad lapsed, kes muidu panustaksid ühiskonda jäävad sageli tänu sellele, et nad ei sobitu kooli formaadiga kõrvale ja ei saa tänu sellele teha tööd sellel erialal millel nad andekad oleksid. Nii on ehk geniaalne psühholoog ja filosoof hoopis kärulükkaja ja andekas kärulükkaja teeb seaduseid ja on poliitik. Sest analüütilist mõistus meie koolisüsteem väga palju ei soosi, enamuse määrab siiski vaid materjali suures mahus meeldejätmise võime. Need mehhaaniliselt meeldejätjad aga paraku ei suuda väga hästi analüütiliselt mõelda – kipub nii olema, mitte alati küll. Ja nii juhtubki et riigisüsteemis töötavad analüüsivõimetud inimesed, sest nad lihtsalt sobivad kooliformaadiga paremini ja on selles skeemis edukad, sest neil on head hinded ja tänu sellele saavad paberi mille alusel riik neid tööle määrab.
Erasektoris on olukord hoopis teine. Neid tööandjaid kes peavad määravaks paberi olemasolu on, kuid enamasti on see paber selle kohta kas inimesel on praktilised oskused teatud valdkonnas. Näiteks raamatupidaja, tehnoloog, keemik jne. Ja ka siis sageli piisab inimesest kellel on praktiline oskus teatud tulemus saavutada, mitte teoreetiline haridus. Paljusi selliseid oskusi ja teadmisi saab omandada ülikooliväliselt ka. Peab vaid oma südant kuulama ja mõistma, mis on üldse sinu ala, mis on sinu oskus ja anne.

#2942575:

Oh!

Meie lapse klassis on õpetajad sel aastal avastanud rühmatöö. Kõige absurdsem rühmatöö oli see, kus õpetaja nägi lapsi teist korda ja pani lapsed kohe grupitööd tegema.

Ma saaksin grupitööde vajalikkusest aru kui seal arendataks koos töötamise oskusi, õpetaja suunaks ja jälgiks ning annaks omapoolseid soovitusi.

Aga ei…hinne on vajalik õpetaja jaoks! Meie laps sattus ka kokku akadeemiliselt oluliselt nõrgema ja täiesti vaikiva lapsega. Nooh, niimoodi siis tuligi uue aine teises tunnis hindeks 3.

Mul on ausõna ükstaspuha, aga laps oli õnnetu. Isegi kui ta tahaks saada väga head hinnet trimestriks, puudub tal igasugune eksimisvõimalus.

Jah! Mul on neist halvasti korraldatud grupitöödest kõrini.

Kuidas täiesti vaikiv laps sinu lapse hinnet sai mõjutada? Siis oleks ju su tark laps üksi lahendades ikkagi hea tulemuse saanud? Järelikult ta siiski ise ka ei osanud asja ja sai täiesti õigustatult kolme.

#2943015:

#2942575:

Oh!

Meie lapse klassis on õpetajad sel aastal avastanud rühmatöö. Kõige absurdsem rühmatöö oli see, kus õpetaja nägi lapsi teist korda ja pani lapsed kohe grupitööd tegema.

Ma saaksin grupitööde vajalikkusest aru kui seal arendataks koos töötamise oskusi, õpetaja suunaks ja jälgiks ning annaks omapoolseid soovitusi.

Aga ei…hinne on vajalik õpetaja jaoks! Meie laps sattus ka kokku akadeemiliselt oluliselt nõrgema ja täiesti vaikiva lapsega. Nooh, niimoodi siis tuligi uue aine teises tunnis hindeks 3.

Mul on ausõna ükstaspuha, aga laps oli õnnetu. Isegi kui ta tahaks saada väga head hinnet trimestriks, puudub tal igasugune eksimisvõimalus.

Jah! Mul on neist halvasti korraldatud grupitöödest kõrini.

Kuidas täiesti vaikiv laps sinu lapse hinnet sai mõjutada? Siis oleks ju su tark laps üksi lahendades ikkagi hea tulemuse saanud? Järelikult ta siiski ise ka ei osanud asja ja sai täiesti õigustatult kolme.

Kuna töö maht oli väga suur, siis 1 laps lihtsalt üksinda ei jõudnud kõike teha. Oleks tarvis olnud korraga erinevas kohas olla ehk tööd oleks tulnud grupi siseselt jagada ja minna ka klassiruumist välja muid ülesandeid lahendama, samas ka asju kirja panna. Kui aga mõni laps ei tee/ ei lähe, siis ajaline ressurss jäi lihtsalt liiga lühikeseks. …AGA olgu sul see vabadus mõelda, et minu laps rumal on.

#2942690:

ja seda, et matemaatika hinde saab sotsiaalsete oskuste, mitte aineteadmiste eest, ei pea ma küll õigeks.

Kas see on tõsi, mida üks eelnev Kägu ütles – et rühmatöö hindel on keskmise arvestuses vähem kaalu/ei lähe üldse arvesse?

Mõnes mõttes tundub tänasel päeval loogiline, et sotsiaalne pool oleks väikseks osaks juba igas ainetunnis ja ehk ei peaks nii must-valgelt võtma.

Minu meelest on õpetajal suur vastutus, kui otsustab teha rühmatöö – see ei tee tundi lihtsamaks, kus õpetaja ise ei peaks enam midagi tegema, vaid just raskemaks. Kui õpetaja otsustab rühmatööd teha, siis peaks ta suutma IGA grupi tööd jälgima ka suhtlusdünaamika kohapealt – mitte hindama ainult tulemust, vaid koostöö sujuvust ja korraldust. Sel juhul ei ole hinne tingimata mitu pügalat madalam, kui tulemust ei saadud või see vale oli (või on siis madalam muul põhjusel). Kui õpetaja sellega hakkama ei saa, siis võiks tõesti rühmatööd tegemata jätta või edasi lükata, kuni end kindlamana tunneb.

Naiivitar!