Teema: s

Üldiselt küll, aga tal on kalduvus diskussiooni laskuda ja vaielda. Olen pidanud piiride katsetamist eakohaseks.

Õpetaja on täiesti keskealine ja tegelikult mulle sümpaatne. Ma siiski ei kahtle õpetaja sõnades, et mu laps on lasteaias sõnakuulmatu.

Aga ma ei oska seda probleemi kuidagi lahendada. Äkki ma olen teinud midagi põhjapanevalt valesti oma last kasvatades? Kuidas seda parandada?

Isadega need lasteaiaõpetajad ei julge nii väga vaielda, kui emadega. Ma saadaks mehe rääkima.

Sa pead ikkagi õpetajaga rääkima. Palu tal, et ta jätaks meelde ja tooks sulle konkreetseid näiteid. Tunnista, et ka kodus on vastuvaidlemist palju, kui see peakski olema ka lasteaias konkreetne probleem. Mis teil siis kodus selle vastuvaidlemise vastu aitab? Minu viiene poiss ka vaidleb, aga ei on ei. Suvisel ajal on eriti teema magamaminek. Mina saan kodus lubada kompromissi, et 15min pärast hakkame sättima. Aga sealt edasi ei aita enam ükski vaidlemine ega jonnimine. Tuleb minna, uut kompromissi ei tule. Lasteaias ei ole see ilmselt võimalik, seega laps peabki kohe püsti tõusma ja hakkama magama sättima. Mõni laps ongi lihtsalt selline kange, et kui ühe korra nurumisele (vaidlemisele) järgi annad, siis järgmised 3 kuud tegeled selle tagajärjega, sest väsimatult katsetab uuesti ja uuesti. Vb õpetaja on lihtsalt pehmeke ja ei tunne ka sinu lapse iseloomu?

Minu väitlejal oli vaja kodus kuulda, miks ta peab lasteaias reegleid ja päevakava järgima ja sõna kuulama – mitte ainult et peab. Õpetaja oli noor ja kena ja lahke ega tihanud konkreetne olla. Kui oleks tihanud, poleks ilmselt teemat üldse kerkinud, sest kodus on selge piir, mis on läbiräägitav ja mis mitte, ja lapsel selle aktsepteerimisega probleeme polnud.

Kui vana see laps on? Küllap on nutikas laps, kes ei taha alluda pimedalt reeglitele, sest need on olemas ja keegi ütleb, et nii peab, tema tahab teada miks. Aga lasteaias käibki kõik karjaga ja käsu peale. Lasteaiaõpetaja pole sellise asjaga harjunud, et peab argumenteerima hakkama mingi jõnglasega 🙂 “mina ütlen, seepärast tuleb teha” ei tööta sellise lapse peal.

Eks sul tuleb kasvatajat natuke kodus aidata ja seletada, mis on lasteaias reeglid, miks on seal teistsugused reeglid kui kodus ja miks oleks väga raske, kui rühmatäis lapsi teeks kõik ise seda, mis parasjagu pähe tuleb; mis on distsipliin ja miks kasvataja on õigustatud isik seda lasteaiais nõudma- tema hoolitseb ja vastutab lasteaias olemise ajal lapse eest.

#4043265:

Kui esimese virina peale kohe kodus reageerida, hakkab kasvataja seda varsti ära kasutama ja virinad ei lõpegi. Küll on see asi halvasti ja see pahasti. Lahendagu ise kuidagi lapsega esialgu, selleks end õpetajaks koolitas ju.

Õige, aga ega seda ei pea tegema kasvataja teadmisel, lihtsalt lapsele natukene tuge anda, et mismoodi ja miks on vajalik lasteaiais käituda. Ei pea õpetaja eest kõrvad lontis vabandama kukkuma iga vigina peale (veel hullem, lapsega pahandama kasvataja ees, seda suurem õigus talle jääb), seda muidugi. Lihtsat rääkida kodus ka lapsega “elust ja inimestest”, mis tema teeb, miks ta teeb, mida edasi teha ja kuidas lasteaias käituda, mida oodatakse temalt ja mida kasvatajalt.

#4043270:

#4043265:

Kui esimese virina peale kohe kodus reageerida, hakkab kasvataja seda varsti ära kasutama ja virinad ei lõpegi. Küll on see asi halvasti ja see pahasti. Lahendagu ise kuidagi lapsega esialgu, selleks end õpetajaks koolitas ju.

Õige, aga ega seda ei pea tegema kasvataja teadmisel, lihtsalt lapsele natukene tuge anda, et mismoodi ja miks on vajalik lasteaiais käituda. Ei pea õpetaja eest kõrvad lontis vabandama kukkuma iga vigina peale (veel hullem, lapsega pahandama kasvataja ees, seda suurem õigus talle jääb), seda muidugi. Lihtsat rääkida kodus ka lapsega “elust ja inimestest”, mis tema teeb, miks ta teeb, mida edasi teha ja kuidas lasteaias käituda, mida oodatakse temalt ja mida kasvatajalt.

Eiei. Ma ei reageeriks praegu üldse veel. Muidu see õpetaja saab sellest kohe jõudu juurde ja hakkab lapsega suhtlema rühmas “kui sa nii teed, või nii ei tee, nagu ma ütlen, räägin emale ära ja saad ema käest kodus riielda”. Sest siis see õpetaja  teab, et ema toetab õpetajat. Siis laps hakkab kartma seda õpetajat ja mida ema kodus ütleb ja siis õpetaja hakkabki käima emale rääkimas iga päev, mis valesti oli ja ema peab hakkama last kaitsma. See on lõputu ring, millest pole kasu. Tuleb jääda  praegu rahulikuks, õpetaja peab toime tulema igasuguste lastega. Annagi mõista, et tulge toime.

#4043281:

Eiei. Ma ei reageeriks praegu üldse veel. Muidu see õpetaja saab sellest kohe jõudu juurde ja hakkab lapsega suhtlema rühmas “kui sa nii teed, või nii ei tee, nagu ma ütlen, räägin emale ära ja saad ema käest kodus riielda”. Sest siis see õpetaja  teab, et ema toetab õpetajat. Siis laps hakkab kartma seda õpetajat ja mida ema kodus ütleb ja siis õpetaja hakkabki käima emale rääkimas iga päev, mis valesti oli ja ema peab hakkama last kaitsma.

Ma ei teeks seda rõhuga mitte õpetaja toetuseks (ega üldse temale seda teada anda), vaid rõhuga LAPSE toimetuleku parandamiseks, et ei tekiks vastasseisu õpetajaga (mida osad õpetajad hakkavad siis võimupositsioonilt lahendama või nii nagu sinu versioonis, ei tule toime ja hakkavad lapsevanemat enda liitlaseks lapse vastu värbama ja kaebamas käima). Et mu lapsel oleks lasteaias parem ja lihtsam, et ta saaks aru, miks asjad toimivad nii ja et kuidas ise ennast selles süsteemis hästi tunda. Ei pea kõigega olema nõus ja lapse tervet mõistust maha tampima, on väga hea, kui laps oskab vaielda ja argumenteerida. Ma ennast lohutan sellega, et sellised lapsed olevat edukamad täiskasvanuna, kui mul endal suu lukku “argumenteeritakse” laste poolt 🙂  Samas. ühiskonnas on palju reegleid, mis tuleb lapsele selgeks õpetada, et tal oleks lihtsam, et temast ei saaks probleemset inimest.

#4043281:

Sest siis see õpetaja teab, et ema toetab õpetajat.

Ema peakski ju õpetajat toetama. Ja lapsele ei ole nii raske rääkida, et õpetaja ei jõua iga asja põhjendada, miks nii on vajalik, sest lapsi on väga palju. Kui on vaja midagi põhjendada, võib ema seda teha. Näiteks meil oli reegel, et magamise ajal ei tohi WC-sse minna, minu kodus ei ole sellist reeglit. Kui on pissihäda, siis võib ikka minna. Aga lasteaias on nii, et kui palju lapsi hakkab pissile voorima, siis ärkavad teised üles. Siis on lihtsam teha nii, et kõik käivad pissil enne magamist ära ja magamise ajal ei lähe pissile. Samas kui ikka päris püksi hakkab tulema, siis peab ikka minema. Lasteaias on palju reegleid sellepärast, et õpetajaid on üks ja lapsi on üle kahekümne, mida kodus ei ole. Ja kui igaüks hakkab küsima, miks, ei täida reelgeid jne, siis ei saagi ju midagi tehtud. Ja kui ema ka ütleb, et reegleid pole vaja täita, siis on ikka asi väga halb, siis ei saa laps üldse aru, miks ta peab üldse sõna kuulama.

Kui vana laps on?

Mu meelest oleneb ka, mille üle laps vaidleb või millistes olukordades koostööd ei tee. Sest keelde ja käske iseenesest võikski ju põhendada, mitte lihtsalt ülbelt lapsi käsutada. Samas ei pea igapäevaseid, rutiinseid kokkuleppeid päevast-päeva üle seletama ja üha uuesti ja uuesti põhjendama. (Kehtib nii kodus, kus isegi oleks aega pidevalt kõike üle seletada, kui lasteaias, kus sellest ressurssi pole.) Selleks on vaja need kokkulepped esmalt lastega koos välja mõelda, sõnastada, lastele visuaalselt arusaadavalt nähtavasse kohta paigutada ja lastes kinnistada: nt toas räägime vaikse häälega (=ei karju), paneme kasutatud asjad ise õigesse kohta tagasi (=aitame koristada) jne. See kinnistumine võtab aega, vaja on usaldust, kontakti, kordusi, kui laps on uues rühmas olnud alles mõne päeva või nädala, siis toimub alles kohanemine.

Õpetaja märkuse tõttu ei pea kindlasti hakkama oma kodusesse ellu sinna mittevajalikke reegleid lisama, vaid pigem võib-olla lapsele selgitama, MIKS lasteaias tehakse asju sealset päevakava arvestades ja  karjakesi, mitte igal hetkel iga lapse individuaalseid soove arvestades. Laps, kes on harjunud küsimusi esitama ja soovib enne käsutäitmist põhjuseid teada, võiks küll sellest alates 3.-4. eluaastast aru saada.