Ei hakka kusagilt kaugelt oma teemaga pihta, vaid küsin konkreetselt – kuidas reageerida lapse sellisele lausele (see on mõnikord tema vastus , kui teda korrale kutsun ja päris tõsiselt juba). Ennast ajab naerma, aga samas saan väga hästi aru, et ega siin midagi naljakat tegelikult ei ole ja ma pole seda tüüpi, et imetlen, et näe, lapsuke nii hakkaja… St naer – jääb ära. Hakata õiendama selle peale – jälle tundub kahtlane – laps saab ju sellest hoogu veel juurde. Endale tundub, et parim lahendus oleks ignoreerimine, mida arvate?
Palun ärgem hakakem arutlema, kuidas üldse nii väike sellise lauseni jõudis. See on kehv lugu, et laps nõnda ütlema on hakanud, aidake sellest mul jagu saada… (ja see pole ka abitu üleskutse stiilis aidake mul mu lapsega hakkama saada, muidu saame enam-vähem hästi hakkama, ei ole mingi ropendav-togiv ema, päris palju itsitame siin iga päev koos).