Teema: saan varsti vanaemaks, aga…

#2949911:

#2947164:

Nüüdseks olen väga õnnelik, et olen noor vanaema, sest tahan ja jaksan lapselastega käia ja olla.

Kui vanemana on nii rõõmu kui muret, siis vanaemana on ainult rõõmu.

Täpselt nii see on. Minagi sain noorelt vanaemaks ja väga tore on. Nüüd, kui jään üha vanemaks, tunnen, kuidas järgmiste lapselaste jaoks on järjest vähem jõudu. Esimesega jaksasin hüpata, karata, ringi rännata ja ette võtta. Nii peakski olema.

Mina ei leia, et vanavanemate absoluutne kohus oleks lastega hüpata, karata ja ringi rännata – selleks on lapsel vanemad. Ja 30-40ndates lapsevanevad suudavad seda kõike sama hästi kui 20ndates aastates vanemad.

minu meelest on normaalne lapsed saada pigem nooremana, sest siis on endal rohkem viitsimist nendega jännata ning peale lapsepuhkusi keskenduda karjäärile. teatavasti paljusid ei oota peale lhp-sid enam sama töökoht ning alustada tuleb uuesti. noorena on seda lihtsam teha kui neljakümnesena.

Ma ei soovi võtta pooli sinu vaidluses selle sinust vanema emaga, aga ütlen seda, et siin toodud arusaam töökohtade osas peale LHP-d ei ole üldine, vaid ilmselt kehtib just nende nooremalt lapse saanud naiste kohta. Kui sa oled juba mõnevõrra karjääri teinud ja ennast korralikus ettevõttes töökohal tõestanud spetsialist, siis ootab see töökoht suure tõenäosusega sind endiselt, kui peale 30.-tes lapse/lastega kodus olekut tööle naased. Rääkimata, et võid olla lausa juhtivale kohale jõudnud selleks ajaks.
Kui tööstaaži enne lapse saamist aastake-paar madalamal tasandil ja mõtteviis koguaeg olnud selline, et karjääri hakkad peale lapsi tegema, siis on üsna loogiline, et tööandjal on sinu naasmisest suhteliselt ükskõik.
Kõik see on omavahel seoses ja erinevate inimeste valikutest lähtuv.

#2954011:

#2951526:

#2950409:

Mina ei leia, et vanavanemate absoluutne kohus oleks lastega hüpata, karata ja ringi rännata – selleks on lapsel vanemad. Ja 30-40ndates lapsevanevad suudavad seda kõike sama hästi kui 20ndates aastates vanemad

Kuskohas ma kohusest rääkisin, liiatigi absoluutsest?

Kuulge, kas te suudate mõista, et lapsi või lapselapsi on võimalik armastada ja neid soovida ja tahta nendega koos olla? Uskumatu!

Aga kas sina suudad mõista, et lapselapsi on võimalik armastada ja tahta nendega koos olla ka ilma hüppamata, kargamata ja ringi rändamata?

Ma ise võtan vanavanemaid selliselt, et nemad saavad valida, mismoodi minu lastega tegeleda soovivad/jaksavad, “aukude” täitmine on meie, vanemate asi. Et kui vanavanemad tahavad lastelastega hüpata ja karata, siis on meie asi pakkuda lastele intellektuaalsemaid tegevusi, kui aga vanavanemad tahavad hoopiski rahulikult tugitoolis istudes muinasjutte lugeda, siis on meie rida laste füüsilisele tegevusele ärgitamine. Nii et ei ole olemas õigemaid ja valemaid vanavanemaid – igaüks vastavalt oma võimetele ja soovidele.

Aga kas sina suudad mõista, et ma ei räägi sellest, mida vanavanemad peavad, vaid sellest, mida nad tahavad? 🙂 Tule OMA toakesest korraks välja – sulle tundub, et sina oled ju kõik nii toredasti ära korraldanud, haigete jalgadega vanaemalt midagi ei nõuagi, mis probleem sel vanaemal veel olla võiks, eks ole?

Nüüd, kus mu liikumine on piiratud, on piiratud ka tegevuste hulk, mida ma lastelastega teha saan. Esimesega käisin matkamas, Eestis ringreisil, ööbisime metsamajakestes, käisime rannas ja lõbustuspargis. Ja ei puudunud ka raamatud ja vana aja lood. Teistega ainult istungi toas ja mängin lauamängu või loen raamatut ette. Mis sa arvad, kellel minuga toredam on olnud olla? Ja mida ma ise tahaksin?

Jah, noor vanaema on tore olla. Soovitan kõigile.

Naljakas, et üks inimene võrdleb iseenda kahte erinevat kogemust – noor vanaema vs vanem vanaema ja mõni Kägu astub kohe kaitsepositsioonile ja kukub paugutama.