Teema: Säästlikkuse piir

#4180547:

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Aga miks sa siis üldse osaled nendes tegevustes, kui sa nendele kulutada ei raatsi? Mul paar sõbrannat näiteks kuulavad sellist spetsiifilisemat alternatiivmuusikat ja käivad ka sellistel üritustel. Mina sellist muusikat ei kuula ja kui nad mõnele taolisele üritusele lähevad, siis ma nendega ei liitu, sest mulle see tegevus ei meeldi ja ma ei näe mõtet sellele raha kulutada. Muudes asjades, mis ka mulle huvi pakuvad ja kus ma tahan osaleda, osalen meeleldi.

Ülejäänud seltskonna jaoks on see tegelikult suht tüütu. Mul nt veel näide, kuidas planeerisime väljasõitu Lõuna-Eestisse ja kogu ülejäänud seltskond tahtis teha mõnusa väljasõidu, käia muuseumites ja külastada kohalikke söögikohti, aga see üks suur säästja siis arvas, et tegelikult võiks ju hoopis võileivad kaasa võtta ja pargipingil neid nosida, sest seda raha, mida väljas söömisele ja ringi käimisele kulutada, võiks hoopis investeerimise vmt tegevuse jaoks hoida.

#4180547:

Väljas käimine on ebamõistlikult kallis. Oma sõpruskonnas ka kulutavad väljas käimisele need rohkem, kes minu meelest seda endale lubada ei saa. Kes saavad, ei taha. Nemad parema meelega tulevad külla, tahavad koos loodusesse minna ja teha selliseid soodsamaid asju koos.

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Oh kui raske on ägedaid plaane teha, kui sõpruskonda satub üks taoline koonerdaja!

#4180545:

Ajendatuna ühest hiljutisest artiklist lihtsalt aruteluteema säästmise ja koonerdamise osas. Artiklis naine kurtis, et tema jaoks on elukaaslase kokkuhoiupoliitika ületanud igasuguse normaalsuse piiri (mees tahtis võtta oma joogid kinno kaasa ja tahab üldse igalt poolt säästa, kuigi tegelikult sissetulekud meelelahutust võimaldavad).

Mina ise olen pigem keskmine säästja – vaatan üsna hoolikalt, mida ostan ja kaalun alternatiive, aga päris äärmusesse koonerdamisega ei lähe. Artikliga tuli kohe ette üks sõbranna, kes on sissetulekute poolest samuti pigem heal järjel ja säästab ka korralikult, aga kohati läheb minu jaoks see säästmine juba ebanormaalse koonerdamise alla. Nt on ta tahtnud lokaali minnes oma joogi kotis kaasa võtta, et siis üks jook kohapealt osta ja hiljem WCs klaasi täita. Üleüldiselt keerleb ta elu suuresti raha ümber ja erinevaid ühistegevusi planeerides on alati keskmes küsimus, kui palju see tegevus maksma läheb ja kas äkki ikka saab odavamalt. Tema isiklik elu mind ei puuduta, aga sõpradega ühistegevusi planeerides on ikka olnud häiriv küll, sest mõne asjaga vahel ju siiski loeb asja mõte ja kvaliteet, mitte ainult raha kokku hoidmine.

Minu mõte selles osas on üldiselt, et kui sa ei raatsi millelegi kulutada, siis pigem ära tee üldse midagi. Kui säästlikud olete teie ja kus maalt jookseb teie jaoks säästlikkuse ja normaalsuse piir?

See on lihtsalt elustiil, koonerdatakse siiski selles mida teine tahab, aga mitte neis mida ise tahaks. Pmst nagu võimumäng, minul on raha kulutada, aga vot ma ei kuluta seda sinna kuhu teie tahate.

#4180553:

#4180547:

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Kas sa ise aru ei saa, et sa rikud sellega terve seltskonna lõbu ära?

See on kahe otsaga asi ja täitsa oleneb seltskonnast. On inimesi, kes ei saa üldse aru, et teistel pole tahtmist või võimalust raha piiramatult kulutada/raisata. Kui on kombeks ilma summasid vaatamata lõbutseda ja näiteks hiljem kõigile lihtsalt summa ette laduda, siis mina poleks ka rahul, aga kui mul on võimalik seltskonnas oma kulusid kontrollida, siis soviks paremini.

Samas kui on seltskonnas mõni, kes absoluutselt iga senti saeb, siis kõlab see tõesti kõigi lõbu rikkumisena.

#4180603:

#4180552:

#4180547:

Väljas käimine on ebamõistlikult kallis. Oma sõpruskonnas ka kulutavad väljas käimisele need rohkem, kes minu meelest seda endale lubada ei saa. Kes saavad, ei taha. Nemad parema meelega tulevad külla, tahavad koos loodusesse minna ja teha selliseid soodsamaid asju koos.

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Oh kui raske on ägedaid plaane teha, kui sõpruskonda satub üks taoline koonerdaja!

Ja kui see kulu ongi talle ülejõukäiv? Visata lihtsalt seltskonnast välja?

Üldjuhul sõprusringkondades ju tehakse erinevaid asju (vähemalt meil käib see nii). Kui alati 100% kõiges osaleda ei saa/taha, siis ei pea ka vägisi käima. Kui mul nt sõprusringkond homme teataks, et plaan on kuuks ajaks Austraaliasse puhkama sõita, siis mina isiklikult ei tunneks ennast seltskonnast väljavisatuna seetõttu, et seekord mul sellist asja ei ole võimalik kaasa teha. Kui mina ise ühiskäike planeerin, siis üritan järgida “enamus otsustab” joont ehk siis kui enamus tahab teha X asja ja on üks, kes seda X asja teha ei taha, siis otsustatakse enamuse tahte järgi, aga tüütu on küll, kui üritad kõigiga võimalikult palju arvestada ja siis üks lüli üritab kõike numbritesse panna ja igalt võimalikult kohalt säästa.

#4180650:

Enamusel eestlastel pole sääste, elatakse palgast palagani või toetusest toetuseni. Samal ajal on vaja hoobelda kaheldavate staatusesümbolitega, käia spas ja klubis, kõik peab olema uus. Kas on vaja? Kellele sellega muljet avaldada üritatakse? Või on see siis tõesti nii hea tunne kui seda tehakse kuulõpu tühja konto hinnaga?

Ei tea kedagi, kes palgast palka elaks. Spa kord kuus kahepeale 200 eurot pole midagi hullu. Käin ise 3-l nädalavahetusel kuus, mõnna.

#4180659:

#4180650:

Enamusel eestlastel pole sääste, elatakse palgast palagani või toetusest toetuseni. Samal ajal on vaja hoobelda kaheldavate staatusesümbolitega, käia spas ja klubis, kõik peab olema uus. Kas on vaja? Kellele sellega muljet avaldada üritatakse? Või on see siis tõesti nii hea tunne kui seda tehakse kuulõpu tühja konto hinnaga?

Ei tea kedagi, kes palgast palka elaks. Spa kord kuus kahepeale 200 eurot pole midagi hullu. Käin ise 3-l nädalavahetusel kuus, mõnna.

Kas siis käid 1 kord kuus koos mehega (või mida see ‘kahepeale’ iganes tähendab, mehega või naisega, kes sest enam tänapäeval aru saab) või käid üksi 3 korda kuus?

Mina koonerdaja ei ole, aga mulle jälle ei meeldi mingi sõpruskonnaga kusagil käia. Ma isegi ei saa aru, mida see täpselt tähendab. Kui ma kusagile tahan minna, lähen kas üksi, mehega, perega, lastega või mõne konkreetse sõbraga, vastavalt sellele, mis sorti reisile või üritusele või kohta ma minna soovin. Ei kujuta ette täiskasvanuid, kes karjakesi koos kusagile lähevad ja siis veel kõiki asju selle kambaga klapitama või kokku leppima peavad. Kõlab ülitüütult.

#4180603:

#4180552:

#4180547:

Väljas käimine on ebamõistlikult kallis. Oma sõpruskonnas ka kulutavad väljas käimisele need rohkem, kes minu meelest seda endale lubada ei saa. Kes saavad, ei taha. Nemad parema meelega tulevad külla, tahavad koos loodusesse minna ja teha selliseid soodsamaid asju koos.

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Oh kui raske on ägedaid plaane teha, kui sõpruskonda satub üks taoline koonerdaja!

Ja kui see kulu ongi talle ülejõukäiv? Visata lihtsalt seltskonnast välja?

Keegi ei viska ju sõpruskonnast välja! Aga miks ei tohiks teised sõbrad võtta ette omakeskis tegevusi, mida üks konkreetne inimene ei soovi teha? Pärast suheldakse normaalselt edasi.

Olen Sama asja reaalselt kogenud korduvalt ja see kibestumus on nii suur kojujääja poolt. Aga miks kõigest loobuda ühe sõbra pärast, kes ei saa või ei taha reisidel käia?

#4180875:

Ja mina jälle väidan, et miks selline tobe solvumine? Kui su sõprusringkonna teistel peredel on plaan ja ilma probleemideta võimalus kuuks ajaks Austraaliasse sõita, peaksid nad sellest loobuma, et sina end hästi tunneks?

Sõpruskond ei pea ju kogu aeg kõike koos tegema

Kibestumus on ainult sinu peas.

Lugesid ka üldse, mida kirjutati, või niisama lahmid siin? Solvumisest või kibestumisest ei olnud juttugi.

#4180724:

Mina koonerdaja ei ole, aga mulle jälle ei meeldi mingi sõpruskonnaga kusagil käia. Ma isegi ei saa aru, mida see täpselt tähendab. Kui ma kusagile tahan minna, lähen kas üksi, mehega, perega, lastega või mõne konkreetse sõbraga, vastavalt sellele, mis sorti reisile või üritusele või kohta ma minna soovin. Ei kujuta ette täiskasvanuid, kes karjakesi koos kusagile lähevad ja siis veel kõiki asju selle kambaga klapitama või kokku leppima peavad. Kõlab ülitüütult.

Nojah, aga mida me siis selle sinu eelistusega selles teemas peale peame hakkama?

#4180944:

#4180876:

#4180603:

#4180552:

#4180547:

Väljas käimine on ebamõistlikult kallis. Oma sõpruskonnas ka kulutavad väljas käimisele need rohkem, kes minu meelest seda endale lubada ei saa. Kes saavad, ei taha. Nemad parema meelega tulevad külla, tahavad koos loodusesse minna ja teha selliseid soodsamaid asju koos.

Ma olen ka see nõme sõber kes väljas käijatega plaane tehes 10x küsib mis see maksma läheb ja kas see peab nii palju maksma. Mõni tahab palju kulutada, las kulutab. Mina ei taha.

Oh kui raske on ägedaid plaane teha, kui sõpruskonda satub üks taoline koonerdaja!

Ja kui see kulu ongi talle ülejõukäiv? Visata lihtsalt seltskonnast välja?

Keegi ei viska ju sõpruskonnast välja! Aga miks ei tohiks teised sõbrad võtta ette omakeskis tegevusi, mida üks konkreetne inimene ei soovi teha? Pärast suheldakse normaalselt edasi.

Olen Sama asja reaalselt kogenud korduvalt ja see kibestumus on nii suur kojujääja poolt. Aga miks kõigest loobuda ühe sõbra pärast, kes ei saa või ei taha reisidel käia?

Olen ka see, kes on ühel eluperioodil sõpradele pidanud ütlema, et nende valitud meelelahutus on mulle üle jõu käiv. Asi ei ole enamasti ühes korras (see on igati ok, näiteks see Austraalia reis), aga kui pidevalt valitakse ühistegevusi nii, et üks ei saa raha tõttu osaleda, siis on pahameel minu meelest põhjendatud ja see ON kõrvale jätmine.

Aga äkki tuleks siis ka ise mõnikord organiseerija rolli astuda?

#4180650:

Enamusel eestlastel pole sääste, elatakse palgast palagani või toetusest toetuseni. Samal ajal on vaja hoobelda kaheldavate staatusesümbolitega, käia spas ja klubis, kõik peab olema uus. Kas on vaja? Kellele sellega muljet avaldada üritatakse? Või on see siis tõesti nii hea tunne kui seda tehakse kuulõpu tühja konto hinnaga?

Olen igati nõus, et säästud peavad olema ja palgapäevast palgapäevani elada on väga riskantne, aga samas olen ma ka seda meelt, et kui ma käin tööl (kus ma veedan enamuse oma päevast ja kuigi mulle mu töö täitsa meeldib, siis ma ei käi tööl mitte sellepärast, et ma hirmsasti tahaks, vaid selleks, et ära elada), siis tahan ma selle raha eest ka endale midagi lubada. Mida ma vanas eas selle iga säästetud sendi otsas istudes peaks tegema, kui enam tervist ei ole, et elu nautida? Minu arust ei saa päris paaniliseks ka säästmisega minna. Teine asi on jah see, kui üldse raha ei ole ja võetakse järelmaksude peale uut tehnikat jms, aga ma ei räägi sellest sihtgrupist hetkel.

#4180573:

Samas kui on seltskonnas mõni, kes absoluutselt iga senti saeb, siis kõlab see tõesti kõigi lõbu rikkumisena.

Eriti jubedad on need sendisaagijad, kes veel kogu aeg vaatavad, kuidas saaks teiste arvelt lõbutseda. Näiteks alati topivad ennast teiste auto peale, söögikohas istuvad, midagi ei võta, aga kui keegi pakub, et jagame siis toitu, siis õgib nagu loom, kui on kokkulepe, et võtame kõik midagi kaasa, see ei võta kunagi midagi, aga teiste toodut tarbib nõrkemiseni jne, jne. Minu jaoks on õudsed sellised inimesed ja üdiselt viskamegi sellised seltskonnast välja.