Teema: Säästlikkuse piir

Proovimiseks on olemas testmenüüd. Saadki killukese paljudest erinevatest roogadest, aga ka maksad nende eest. Keegi hakkab ühe ampsu pärast tervet tuvi küpsetama? Hea fantaasia sul, väljamaa-Kägu.

Ja 2500 palk on mingi rikkus? Lubage naerda. Täiesti tavaline palk.

Maitsemeeled ei elavdu korrelatsioonis palganumbriga. Maitsemeelte avardumine on nähtus, mis kaasneb laia silmaringiga. Kui polegi elu vastu nii suurt huvi, et olla avatud ja muudkui proovida uusi asju, siis jäädki eluks ajaks hakklihakastme ja räime peale. Loomulikult, saab ka nii. Eelistuste küsimus.

#4182999:

Proovimiseks on olemas testmenüüd. Saadki killukese paljudest erinevatest roogadest, aga ka maksad nende eest. Keegi hakkab ühe ampsu pärast tervet tuvi küpsetama? Hea fantaasia sul, väljamaa-Kägu.

Ja 2500 palk on mingi rikkus? Lubage naerda. Täiesti tavaline palk.

Maitsemeeled ei elavdu korrelatsioonis palganumbriga. Maitsemeelte avardumine on nähtus, mis kaasneb laia silmaringiga. Kui polegi elu vastu nii suurt huvi, et olla avatud ja muudkui proovida uusi asju, siis jäädki eluks ajaks hakklihakastme ja räime peale. Loomulikult, saab ka nii. Eelistuste küsimus.

1) https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk

Eesti keskmine brutopalk on 1900 eurot. 2500 on üle keskmise. Rikas või mitte rikas, see on subjektiivne. Mul on piisavalt vaba raha, et iga kuu investeerida ja III sambasse kanda. Ei ela palgapäevast palgapäevani. Elan seejuures üksi, nii et keegi ei aita arveid maksta – ikka elan hästi. Korter on enda ostetud.

2) Toidu osas olen tõesti üsna kitsarinnaline, aga ma olen kahjuks lapsest saadik olnud väga valiv toiduga. Liha söön, aga kala vihkan lapsest saadik. Küllap mingi trauma seal on. 😀

Mis raamatuid puudutab, siis loen iga kuu mitu raamatut läbi, nii ilukirjandust kui ka teatmeteoseid, populaarteadust jne. Vaatan filme, käin filmifestivalides. Teatris, kinos. Huvitun inimestest ja maailmast enda ümber. Loen poliitika ja investeerimise kohta… aga veelkord, toiduni see ei laiene. Silmaring võib avalduda mitmel moel, osadel lihtsalt huvi toitude vastu ka ja see on äge.

Tegelt mind ajendas siia kirjutama see tähelepanek, et sageli rikkad eelistavad mingeid austreid ja kammkarpe. Siis mind huvitab, et kas see on uudishimu või inimestele päriselt maitsevadki need asjad.

#4182819:

Ohjah

Mul pole ka palganumbri ega netoväärtusega koos tulnud seda mudaloomade armastust.

Hästi öeldud! 😀

#4183023:

Tegelt mind ajendas siia kirjutama see tähelepanek, et sageli rikkad eelistavad mingeid austreid ja kammkarpe. Siis mind huvitab, et kas see on uudishimu või inimestele päriselt maitsevadki need asjad.

Kellel on huvi uue ja tundmatu vastu (ei pea olema rikas), see esmalt annab uutele maitsetele võimaluse. Proovib neid. Vaatab, kuidas tundub. Kui maitseb, siis hakkab ka edaspidi tellima ja sööma. Nii et lühidalt – jah, inimestele, kes kammkarpe ja austreid söövad, maitsevadki need. Ja selleks ei pea rikas olema.

#4182992:

Nagu öeldud, see oli suht turistikas, prantslasi käis seal einestajatest ehk….kuuendik. Ma ei tea, miks sulle näib mugavam mitte kohe tellida testportsu, vaid oodata kuni sõbranna tellib oma prae, kuni talle valmistatakse ja tuuakse see praad, sealt proovida ja siis alles ise öelda, et “jah, palun mulle ka see praad”. Ja siis sõbranna sööb ja sina vaatad. Pärast saad sina oma söögi ja sõbranna vaatab, kuidas sa sööd. Või laseb sõbranna oma prael jahtuda, et saaksite siis koos süüa. Tsirkus ????

Kui keset Pariisi on Michelini restoran, kus kohalikke käib vaid kuuendik, siis on tegu Tripadvisori haibiga ja mingit superelamust sealt otsida ei ole mõtet. Parem lähen normaalse hinna/kvaliteedi suhtega restorani, kus 90% kohalikke.

Muidu ma olen teie argumentidega sinnamaani nõus, et reisil võiks süüa kohalikke toite, lihtsalt mõned inimesed on kindlad toidud enda jaoks välistanud…

#4182233:

Minu muidu igatepidi normaalne sõbranna keeras minu silmis ära koroonaajal. Ta teenib hästi, tegeleb ka investeerimisega (seega probleem pole otseses rahapuuduses). Käisime kevadel koos Rootsis (üle mitme aasta kokkusaamine näost-näkku). Ka varasemalt olid olemas ohumärgid (ta näiteks oli väga uhke selle üle, kuidas küttekulude kokkuhoidmise nimel on neil temperatuur reguleeritud 17 kraadi peale kodus), kuid see reis pani viimase löögi meie edasisele suhtlusele.

Hommikusöögilauast toidu kotti pakkimise neelasin veel kuidagi alla, kuid oli väga piinlik seda vaadata. Kollane tuli lõi põlema kui Junibackenisse minnes (olime lastega) pakkus ta välja, et mina läheks lapsega ees ja ostaks pileti ja kuna ta eeldas, et tegu on käepaela süsteemiga, siis annaks talle aiavahelt enda käepaelad ja ta saaks nendega sisse.. See skeem tundus mulle täiesti ajuvaba (pakkusin ka, et võin ise neile piletid osta) ja lõpuks seal käimata jäigi, sest tema põhimõtteliselt nii palju ei taha maksta “ühe maja vaatamise eest”.

Punane tuli aga tekkis väljas söömas käies- sõime kõhud täis ja oli nagu normaalne jälle kõik.. Ja siis pakkus ta täiesti siiralt, et me peaks nüüd külma arve tegema- et oleme ju Rootsis ja keegi meid kätte nagunii ei saa. Seda ma teha ei lubanud, aga piir sai ka täis. Ei iial enam.

Hmm. Kusjuures see hommikusöögi kotti kaasa pakkimine on vaeste seas väga tavaline. Kui lapsena emaga spaas käisin, siis nägin ka seda tegemas. Täiskasvanuna ise üldiselt ei tee sellist asja. Lihtsalt ei näe vajadust mõne saiakese või muna pärast seda terve päev käekotis kaasas tassida…

No on paarieurone sääst, siis on. Ema kaitseks ta teenis tõesti vähe. Kui ma nii vähe teeniksin, siis võibolla teeksin ka nii.

Piletita ta samas kuhugi pääseda ei üritanud. 😀

#4183142:

Minu muidu igatepidi normaalne sõbranna keeras minu silmis ära koroonaajal. Ta teenib hästi, tegeleb ka investeerimisega (seega probleem pole otseses rahapuuduses). Käisime kevadel koos Rootsis (üle mitme aasta kokkusaamine näost-näkku). Ka varasemalt olid olemas ohumärgid (ta näiteks oli väga uhke selle üle, kuidas küttekulude kokkuhoidmise nimel on neil temperatuur reguleeritud 17 kraadi peale kodus), kuid see reis pani viimase löögi meie edasisele suhtlusele.

Päris detailne sõbranna kirjeldus seal pikas postituses, huvitav, kas ta siis PK-s ei käigi, kuigi see ju tasuta super meelelahutus ????

Aga tundub, et keegi pole valulikult kiunatanud veel.

Ta üldiselt ei loe perekooli, aga kui loeks siis ma ei tunne, et ma oleks ka midagi valesti teinud. Nimesid ei nimetanud. See, et see käitumine pole enam eluterve säästlik käitumine, on minu arvamus. Seda ütlesin ka välja ja ta teab minu arvamust ja lihtsalt ei nõustu sellega- see on igatepidi okei, mul ei peagi alati õigus olema. Tema meelest on see normaalne, seega polegi ju midagi valesti kui selliseid säästunippe ka jagada.

Arvan nii, et kui mul raha pole, siis ma ei käigi kohtades, kus teenindavad kelnerid, ehk restorani.
Lähedasega üksteise toitu maitsta pole probleemiks. Kuid mulle ei meeldi selline asi, kui teine inimene sahmib ja vatrab ja rapsib ja vehkleb kahvliga ja sööb mul poole portsust lõpuks ära. Konkreetselt ei annaks.
Loomult olen pigem säästlik ka kokkohoidlik. Lapsest peale nii olnud. Arvestaja ja mitte nö laristaja. Elustiil on selline, et kui ei ole olnud võimalusi ega eriti raha, siis kõik kalkuleeritud. Kui on rohkem võimalusi, siis luban(lubame) sekka ka peale tavalise siis midagi erilisemat ja meie mõistes paremat ka. Aga et oleks ka tasakaalus. Näiteks teen mitu päeva soodsaid toite, kapsahautist ja ahjukartulit, friokadellisuppi või ühepajatoitu, kisselli või pannkooke jne. Ja siis nädalavahetusel lähem sööme väljas või tellin koju midagi valmistoitu või ostan lõhet või loomaliha. (kui nüüd keegi ütleb, et see pole ju midagi, vaat …see on kallis, siis mina räägin meist.

#4180545:

Minu mõte selles osas on üldiselt, et kui sa ei raatsi millelegi kulutada, siis pigem ära tee üldse midagi. Kui säästlikud olete teie ja kus maalt jookseb teie jaoks säästlikkuse ja normaalsuse piir?

Minu jaoks on säästlikkus normaalne, ülemäärast säästlikkust võiks ehk koonerluseks nimetada. Tõenäoliselt olen keskmisest inimesest koonrim, ise seostan seda sellega, et minu täiskasvanuiga algas üheksakümnendatel üsna vaesena ja teatud harjumused on siiani alles, näiteks poes hindu jälgida, soodushinnaga asju varuks osta jms.

Kus on piir?

-Kinos võin vabalt oma veepudelist lonksu vett võtta, aga ekstra sööke sinna poest kaasa ei osta (samas ei vaata imelikult, kui keegi seda teeb – tal võib ju olla eridieet, väga spetsiifilised eelistused vms);

-hotelli hommikusöögilauast võtan mõnikord kaasa ühe õuna ja söön seda paar tundi hiljem vahepalaks (sest ma ei viitsi enamasti otsida võõras riigis sellist poodi, kust seda üht õuna osta saaks);

– heade sõpradega koos süües vahel jagame küll toite ja anname üksteisele maitsta, võõramate inimestega üldiselt mitte.

– ma ei saa küll aru, miks mereannid järsku vestluse keskpunkti sattusid, aga söön neid küll ja maitsevad ka, samas mulle maitseb igasugune kala, näiteks räim, peaaegu sama hästi ja seetõttu me kodus mereande eriti tihti ei söö.

Sellest mõttest ma ei saa hästi aru, et kui ei raatsi kulutada, siis ära tee parem midagi. Me näiteks reisisime noorena vaeste üliõpilastena päris palju hääletades, ainult poest süüa ostes ja odavates hostelites ning isegi põõsa all magades – käisime nii mitmed Euroopa riigid läbi, oli huvitav ning siiani tore mälestus. Praegugi valime reisil pigem odavamad hotellid, sest me oleme lihtsalt majutuse osas vähenõudlikud, ning väga kallites restoranides ei käi, sest me ei oska lihtsalt neid toite piisavalt hinnata. Sõbrad on õnneks umbes samasugused ja saame ühiselt asju teha, ilma et keegi end halvasti tunneks – hea seltskond on põhiline ju.

#4182805:

See vestlus siin on jabur, et naljakas kohe lugeda. ???? Aitäh, et minu õhtut lõbustasite!

Ma olen see ”lihtne” rikas inimene, kes teenib üle 2500 ja ei tea midagi karpidest, austritest ega muudest mereandidest. Kalamarja ega lõhe ei söö. Meeldib lihtne toit. Eriti meeldib Itaalia toit. Väga maitsev, pole kallis, saab kõhu täis. Kui kuskil käin, siis oma pudelit kaasa ei võta. Lihtsalt ei käi eriti väljas, kui üldse siis kohvikutes või restoranis. Joomas ei käi.

Naljakas lugeda neid pseudoprobleeme mingite kammkarpide jagamisel. Ma ei võtaks sellist asja suu sissegi. Maitsed on muidugi erinevad, küllap mereannid on niiöelda acquired taste.

Natuke üle 2500.- sissetulekuga inimene peab end rikkaks? Tõesti?

Toidu osas – jääd paljust ilma, aga loomulikult sinu valik.

#4183249:

#4182805:

See vestlus siin on jabur, et naljakas kohe lugeda. ???? Aitäh, et minu õhtut lõbustasite!

Ma olen see ”lihtne” rikas inimene, kes teenib üle 2500 ja ei tea midagi karpidest, austritest ega muudest mereandidest. Kalamarja ega lõhe ei söö. Meeldib lihtne toit. Eriti meeldib Itaalia toit. Väga maitsev, pole kallis, saab kõhu täis. Kui kuskil käin, siis oma pudelit kaasa ei võta. Lihtsalt ei käi eriti väljas, kui üldse siis kohvikutes või restoranis. Joomas ei käi.

Naljakas lugeda neid pseudoprobleeme mingite kammkarpide jagamisel. Ma ei võtaks sellist asja suu sissegi. Maitsed on muidugi erinevad, küllap mereannid on niiöelda acquired taste.

Natuke üle 2500.- sissetulekuga inimene peab end rikkaks? Tõesti?

Toidu osas – jääd paljust ilma, aga loomulikult sinu valik.

3000 bruto on piir, millest vähem teenivad 90% inimestest. 2500 neto on kindlasti Eesti kontekstis rikas. 2500 bruto on samuti jõukas.

Ise olen seal top10%palkade sees, üüritulust tuleb ka juurde, olen reisinud tiba. Ja palun ärge toppige neid ookeanimaitsega loomi mu taldrikusse restoranis.  See on rohkem selline kuurortlinna varahommikune tänavatoit, mitte restoranielamus.

On olemas mereande, mis maitsevad kuidagi teisiti kui roiskunud vesi sidruniga. Noid söön hea meelega.

#4183395:

Kui sa arvad, et kammkarp maitseb nagu roisukunud vesi sidruniga, siis see näitab, et sa pole kammkarpi elus söönudki. Kammkarbil pole mingit ookeanimaitset.

Ajab vist austriga sassi.

#4180545:

Kui säästlikud olete teie ja kus maalt jookseb teie jaoks säästlikkuse ja normaalsuse piir?

Ma otseselt raha ei loe ja eelarvet mul ka ei ole. Olen oma valikutes ja suhtumises mõõdukas. Kuidagi loomulikult on kujunenud nii, et ostan poest ikka soodushinnaga toodete seast endale sobivad, sest milleks maksta täishinda. Ei tee seda kuidagi säästmise eesmärgiga. Mingeid erilisi pipstükke ei teegi, täiesti tavalist toitu. Aga kui väga midagi tahan, siis ostan seda ka täishinnaga.

Ei meeldi laristada, aga senti saagida ka mitte. Mul lihtsalt on juba kõik vajalikud asjad olemas. Olen üsna vähenõudlik, paljud asjad ei paku huvi ja pean mõttetuks asjade eest üle maksta. Välja vahetan siis, kui vaja või tahan. Hilpe ja muud kraami kokku ei kuhja. Ostan siis, kui on midagi vaja. Üleüldse vihkan riidepoodides käimist. Pärast pandeemiat käin väga vähe poes, pigem tellin internetist pakiautomaati ja ka toidu nt Rimi Drive’i.

Reisides valin hotelle asukoha järgi, kuidas mulle mugavam on. Enamasti heas asukohas keskmise hinnatasemega 3* hotell, millel on hea tagasiside, puhas ja turvaline. Niikuinii olen terve päeva väljas, pigem kulutan rohkem näiteks parema istekohaga etenduse- või kontserdipiletile, vaatamisväärsustel kiiremini sisse saamiseks. Ka lendude puhul võib olla nii, et maksad natuke juurde ja saad otselennu või lühema ooteajaga jätkulennu. Kuna väga tihti ei reisi, siis ei ole see lisakulu kontimurdev.

Elukvaliteet peab ikka meeldiv olema, nii et selle arvelt väga palju küll kokku hoida ei tahaks. Kui on mingi eesmärk, mille nimel peab säästma, siis muidugi otsin variante kust kokku tõmmata või kust raha juurde saaks. Aga pikalt närutamine on minu arvates vastupidise efektiga, kus hiljem seda kättesaadud asja enam nii väga ei hindagi, meeles mõlgub pigem see kannatuste rada, mida pidi läbima. Siis on küll nii, et on selle kokkuhoiuga liiale mindud. Elu peab ikka nautima ka, mille nimel sa muidu neid ohverdusi tood.