Kui nüüd jagamise teema juurde tulla, siis minu meelest on viisakas oma toidust PAKKUDA, kuid mitte teise oma küsida. Vähemalt meie oma seltskonnas teeme nii. Kes võtab mitu eelrooga näiteks, ja midagi on hoopis teistmoodi valmistatud või eriti hea, pakub sageli teistele proovida. Aga eales ei küsi keegi, et anna üks spargel mulle või viiendik kammkarbist. Kammkarp on kammkarp ja see maitseb ise üsna samamoodi (kui üle pole tehtud või pekki keeratud), ainult kaste ja lisandid võivad olla erinevad ehk et maitsta saab siis, kui kammkarbi tellija ütleb, et kuulge, täitsa eriline, kes soovib maitsta.
Ja austridki on värskena praktiliselt lõhnatud ja ülikerge merevee maitsega, aga meil saab väga värskeid austreid päris harva.
Hinnaga pole siin eriti midagi pistmist, heas restoranis on kõik eelroad väga väikesed ja enam-vähem sama hinnaga, olgu kõrvits, auster või spargel.
Teiste toidu noolijad on vastikud. Mõni ongi selline, et ütleb, et tal pole kõht üldse tühi ega soovi midagi tellida, nii kui teise toitu näeb, hakkab kohe sülg jooksma. Ei pruugigi sendisaagija või ihne olla. Minu mehel oli ka selline komme, et noolis minu taldrikut, nii kui sööki reaalselt näeb, tekib tal kohe isu, kui enne kõht tühi polegi. Nüüd juba ammu tean, käsin tal oma söögi võtta ega anna oma toidust midagi muud kui ainult maitsta siis kui on eriliselt teistsugune või hea.