Sage seksivärk pole muidugi vajalik sellele, kes sellest huvitatud pole. Mulle on näiteks kehaline ühendumine küll vajalik, no mis teha, kui ma…kuidasseeoligi…”täidan sellega mingit sisemist tühjust”. Aga ma olengi üks tühine olend. Sünnin, sigin, suren. Kõik.
Üldiselt, ma arvan, et muretsemiseks pole põhjust. See, et inimesed kuidagi liiga palju koguaeg nahistavad, on pigem liialdus( ja las nii ollagi! ; P). Päriselu on midagi muud kui ainult lõputu kepp ja bakhanaal. Ainult oma naudingutele alludes hülgaksid kohustused kõigepealt laste ees. Mäletan aegu, kui päeva teine pool oli pingelisem kui see aeg, mil ise olid tööl ja lapsed koolis. Õhtul peab toimuma kõik ülejäänu, kaasa arvatud laste õpetamine ja suunamine. Seejuures tegime seda ju mehega mõlemad, jagades samal ajal muidki vajalikke toimetusi(söögitegemine, pesupesemine/ kuivamapanek/kokkulappimine/kappidesse jagamine, kütmine ja vanainimese aitamine kõikmõeldavates toimingutes, jooksvad majapidamistööd). Oli periood, kus lapsed jõudsid trennidest-koorilauludest-näiteringidest ja keeltekoolidest koju 22-ks. Tihti oled ise laste pärast hilisõhtuni jalgel või suisa sõidus, küll on üritused, siis sünnipäevad x-kohtades. No mis seks see veel on pärast??? Teatud aegadel teeb elu ise neis asjus taandusi. Niiet, sedaenam pole liiga tiheda tegemise pärast vaja muretseda.
*Aga tõsi on muidugi see, et kui jälle elukene kuskilt tagasi annab, rahulikumaks läheb, siis on teineteisega ikka mõnus hullata. Mis sa ära teed, kui oled selline sisemise tühjuse põhjatu karika täitjaks sündinud. ; P