Mu isa suri eelmisel aastal. Nüüd sain teada, et mul on poolõde, minust 32a. noorem, 12-aastane. Selle lapse ema otsis mu üles ja kirjutas mulle, saatis ka koopia sünnitunnistusest, kus mustvalgel kirjas mu isa andmed, nii et pole petuvärk. Ma ei oska isegi seisukohta võtta. Rääkisin sellest vennaga, tema ei ole huvitatud sellest lapsest, ütleb, ta pole meie pere. Selle vastu ma ei vaidlegi. Ometi tekkis uudishimu, ikkagi pooleldi õde. Vend ütleb, niikuinii tahab see ema nüüd meilt midagi, uurib ehk, kas on pärandust saada. Isa oli varaasjad testamendiga täpselt ära määranud, neid seal polnud muidugi mainitud. Minus on täielik segadus, ma ei kujuta üldse ette isa midagi sellist tegemas, ema petmas ja veel nii noore naisega – see polnud üldse tema moodi! Kas tõesti nii palju valet meie peres? See naine kirjutas, et nad ei kohtunud enam kunagi peale lapse sündi, kuid mõtles, et lapsel oleks ehk hea teada, et tal on kusagil poolõde ja- vend. Mu ema on hetkel haiglas, teda ei taha praegu muidugi üldse sellise teemaga erutada. Samas tahaks sellele naisele vastata, teisest küljest, kust ma võiksin uskuda, et see, mida ta mulle isa kohta räägib, on tõsi? Huvitav, kas isa toetas neid terve eluaja või mitte? Kui ei toetanud, siis see naine peab teda ju vihkama? Kui toetas, siis tegi seda kõike salaja meie ema eest. Vennaga ei saa isegi rääkida sel teemal, ta ei taha midagi kuulda. Ütles, et kui isa nendega suhelda ei tahtnud, ju siis oli tema soov, et ka meie nendega ei suhtleks. Mehele vaid rääkisin, tema jagab mu venna seisukohta. Et pole õige asi, ju see naine ikka mingit abi tahab, et nüüd külje alla ujub. Selline tunne, et jooks end täis. 🙁 Mida teie teeksite? Kui vastata, pole ju kindel, et sealtpoolt tõde kuulda saab.
Teema: Sain teada, et mul on poolõde
päranduse jagamisel osaleb see laps igal juhul, testament või mitte. kui kahtlete, kas on ikka õige värk, siis saab ju lasta DNA-testi teha.
muus asjas tehke, nagu õigeks peate
Vasta ikka, saad rohkem teada ja samas see ei kohusta sind ju mitte millekski, kui hakkab mingi raha nuiamine pihta, võid suhtluse katkestada.
12aastasel on õigus sundosale.
alaealisel järeltulijal on õigus vara sundosale, sellest ei saa ka testamendiga teda ilma jätta. Ja kui sünnitunnistusel on isa nimi ja isikukood, siis on ta selle lapse omaks ju tunnistanud.
Kui testament on omakäeline, siis kui pärimiseks läheb, tuleb see laps pärijana ikkagi rahvastikuregistrist välja ja notar peab teda arvestama. Ma isegi ei tea, kas sellest sundosast saab loobuda, parandagu keegi kes täpsemalt teab.
Me ei tea, mis motiividel see lapse ema teid üles otsis, kas soovib raha või lihtsalt lapsele sugulasi, eks see selgub omal ajal.
DNA’d ei saa õed-vennad nõuda. Kui mees on ennast lapse isaks tunnistanud, siis on see tema laps, seda saab vaidlustada ainule ema, isa või laps, õed-vennad muud sugulased ei puutu asjasse.
Sõbranna laps sai ka teada õest, 2 aastat temast noorem. Kuna mõlemad on üksiklapsed, siis hakkasid omavahel suhtlema. Täisealised lapsed, sõbranna sellele vastu ei ole, kuigi esialgu oli ikka paras šokk.
Kas isa pärand on nö ära jaotatud? Kuidas see võimalik on? Isal peab ju rahvastiku registris laps kirjas olema. Ükski notar ei jätaks sellist asja kontrollimata. Loomulikult on see laps pärija. Lisaks on lapsel õigus toitjakaotuspensionile.
Aga kui pärand juba jagatud, siis tagantjärele saab veel nõuda?
12aastasel on õigus sundosale.
Krt … googeldasin. Seepärast ta siis ühendust võttiski! Aga miks minuga? Oleks võinud lihtsalt nõude esitada?
Mina soovitaks, et ära praegu vasta midagi. Oota-vaata, mis saama hakkab. Mind paneks mõtlema seik, et miks ta just nüüd, peale isa surma ühendust võttis. Kus ta varem oli?
Kuna tema ootas ühenduse võtmisega 12 aastat, siis pole ka sul temale vastamisega kiiret.
12aastasel on õigus sundosale.
Krt … googeldasin. Seepärast ta siis ühendust võttiski! Aga miks minuga? Oleks võinud lihtsalt nõude esitada?
Kuna peate nagunii tema tütre heaks kukrut kergendama, siis ju mõtles, et on viisakas teid eelnevalt tuttavaks teha.
Mina saadaksin lühikese vastuse umbes nii, et tänan teatamast, aga suhtlemisest huvitatud ei ole.
Enam-vähem omaealisega ehk tutvuks ja suhtleks, aga nii noore puhul … no ei ole huvi. Tõenäoliselt loodetakse jah oma osa pärandusest.
Enam-vähem omaealisega ehk tutvuks ja suhtleks, aga nii noore puhul … no ei ole huvi. Tõenäoliselt loodetakse jah oma osa pärandusest.
Mis siin loota, see õigus on ju seaduslikult olemas. Ilmselt notar ongi temaga ühendust võtnud seoses pärimismenetlusega ning selgitanud asjade edaspidist käiku ja õigust sundosale. Ju lapse ema proovis seda lööki teadmatuses olevale perele natuke vähendada. Eks teemaalgataja peab ise välja arvutama, milline summa tuleb nõude puhul poolõele välja maksta.
Kui teemaalgataja isa ja ema abielus polnud, siis kogu vara väärtus jagada 3-ks(3 last) ja siis kolmandikust pool.
Isegi kui see naine ei taha teie isa pärandist midagi, ei saa ta sinna mitte midagi teha. Seaduse järgi määratakse lapsele sundosa ja alaealise pärandist ei saa loobuda. Seda saaks vist teha ainult siis, kui võlad on suuremad kui vara ja selleks peaks ema kohtusse minema.
Lisaks, laps ei ole süüdi oma vanemate otsustes. Tal on õigus teada, kes ta vanemad on olid. Vaevalt ta nüüd endale nüüd mingit emast vanemat poolõde igatseb. Mina igal juhul kohtuks selle lapsega. Siis mõtleks edasi.
Kirjutad, et testamendis ei olnud last mainitud… Kas see tähendab, et pärand on teil jagatud ja alaealine laps ei ole oma osa saanud? Kui nii, siis see on notari väga suur aps ja kui see ema nüüd veidigi kirkam kriit on, palkab ta advokaadi. Kuidas üldse mingi selline asi, et alaealine järglane pärandist ilma jääb, juhtuda saab? Ma ei mõista.
Krt … googeldasin. Seepärast ta siis ühendust võttiski! Aga miks minuga? Oleks võinud lihtsalt nõude esitada?
No sinuga ühendustvõtmine või mittevõtmine ei muuda ju midagi. Ise ta nõuet esitama ka ei pea, see sundosa määratakse niikuinii. Ma pakun, et võttis ühendust seepärast, et teab, et nüüd tuleb see laps niikuinii välja, vältida seda ei saa. Tahtis ehk, et te enne teaksite, et siis ei tule see teile nii suure šokina? Ja miks just sinuga? No ehk oli sind kõige lihtsam leida? Või lootis, et naisterahvaga on lihtsam suhelda, kui su vennaga? Teie ema ei tahtnud ehk ärritada, ikka vanem inimene juba, lootis, et teie seda kuidagi leebemalt talle edasi anda suudate?
Lisaks, laps ei ole süüdi oma vanemate otsustes. Tal on õigus teada, kes ta vanemad on olid. Vaevalt ta nüüd endale nüüd mingit emast vanemat poolõde igatseb. Mina igal juhul kohtuks selle lapsega. Siis mõtleks edasi.
Lapse isa on surnud ja oma ema ta ju teab, nii et selles osas ei ole “lapsel on õigus teada” poolõe poole pöödumine põhjendatud.
Lisaks, laps ei ole süüdi oma vanemate otsustes. Tal on õigus teada, kes ta vanemad on olid. Vaevalt ta nüüd endale nüüd mingit emast vanemat poolõde igatseb. Mina igal juhul kohtuks selle lapsega. Siis mõtleks edasi.
Lapse isa on surnud ja oma ema ta ju teab, nii et selles osas ei ole “lapsel on õigus teada” poolõe poole pöödumine põhjendatud.
Aga kellelt peaks 12aastane laps uurima oma isa kohta, kellega ta ehk kunagi isegi rääkinud ei ole, kui mitte inimestelt, kes on olnud tema poolt üles kasvatatud ja terve elu temaga koos veetnud??
Te ise pole siis pärandust vormistamas veel käinud? Notaril on kolme minutiga kõik kadunukese lapsed rahvastikuregistrist välja võetud, nii abieluaegsed kui ka -välised, kui laps isa nimel, siis pole variantigi, et see kuidagi ei tuleks välja. Seega notar ütleks teile seda siis nagunii ja asjad arvestatakse lihtsalt ringi – isa testamendi järgi jäävad asjad nii nagu oli, lihtsalt see laps saab oma sundosa kätte – ema ja vennaga peate siis igaüks pisut loovutama. Kui varandust palju, võib see väljamakstav summa muidugi ka päris suur olla – eeldan, et nii kõige lihtsam, kui isa nt oma maid ja maju pärandas, et siis lihtsalt lapsele tema osa välja maksate, ei hakka tükeldama midagi. Aga eks notar ka annab nõu. Võtke ikka rahulikult asja, ootamatlt tuleb selline uudis ja muidugi siis ebameeldiv, aga mõelda tasub sellele, et laps pole tegelikult ju mitte kui milleski süüdi, ta pole saanud oma isa tunda ja temaga koos kasvada, see isegi päris nukker lugu ju.
Lisaks, laps ei ole süüdi oma vanemate otsustes. Tal on õigus teada, kes ta vanemad on olid. Vaevalt ta nüüd endale nüüd mingit emast vanemat poolõde igatseb. Mina igal juhul kohtuks selle lapsega. Siis mõtleks edasi.
Lapse isa on surnud ja oma ema ta ju teab, nii et selles osas ei ole “lapsel on õigus teada” poolõe poole pöödumine põhjendatud.
Aga kellelt peaks 12aastane laps uurima oma isa kohta, kellega ta ehk kunagi isegi rääkinud ei ole, kui mitte inimestelt, kes on olnud tema poolt üles kasvatatud ja terve elu temaga koos veetnud??
Huvitav, et selline huvi kohe peale isa surma tekkis. Ma oleksin eeldanud, et laps ise mõnevõrra vanemana oma sugulastega kontakti otsib, mitte ei tee seda lapse ema. Või kui huvi ikka nii suur, siis oleks võinud suhteid luua juba isa eluajal.
Huvitav, et selline huvi kohe peale isa surma tekkis. Ma oleksin eeldanud, et laps ise mõnevõrra vanemana oma sugulastega kontakti otsib, mitte ei tee seda lapse ema. Või kui huvi ikka nii suur, siis oleks võinud suhteid luua juba isa eluajal.
Loe teema läbi, saad teada, miks. Ehk kuna laps oli isa nimel, siis pidigi see paratamatult peale surma välja tulema.
Lisaks, laps ei ole süüdi oma vanemate otsustes. Tal on õigus teada, kes ta vanemad on olid. Vaevalt ta nüüd endale nüüd mingit emast vanemat poolõde igatseb. Mina igal juhul kohtuks selle lapsega. Siis mõtleks edasi.
Lapse isa on surnud ja oma ema ta ju teab, nii et selles osas ei ole “lapsel on õigus teada” poolõe poole pöödumine põhjendatud.
Aga kellelt peaks 12aastane laps uurima oma isa kohta, kellega ta ehk kunagi isegi rääkinud ei ole, kui mitte inimestelt, kes on olnud tema poolt üles kasvatatud ja terve elu temaga koos veetnud??
Uurigu oma emalt. Vaevalt, et see nüüd päris võõra mehega lapse tegi ja selle mehe nime sünnitunnistuse peale sai.
See, et peale lapse sündi ei kohtunud ei saa olla loogiline. Selleks, et lapse sünnitunnistusele isa nimi saada (kui vanemad pole abielus), peavad mõlemad vanemad sünni registreerimisele kohale ilmuma. Või sai isa sünnitunnistusele kohtu kaudu? Isa võis ju varjata, et mitte tüli oma perre tuua. Laps ei ole milleski süüdi ja ei pruugi ju üldse midagi asjast teada ega seda kes ta isa on. Või on ema mingi loo välja mõelnud, seda ju ei tea. Tihti teie lapsed oma sünnitunnistusi imetlevad?
Huvitav, et selline huvi kohe peale isa surma tekkis. Ma oleksin eeldanud, et laps ise mõnevõrra vanemana oma sugulastega kontakti otsib, mitte ei tee seda lapse ema. Või kui huvi ikka nii suur, siis oleks võinud suhteid luua juba isa eluajal.
Loe teema läbi, saad teada, miks. Ehk kuna laps oli isa nimel, siis pidigi see paratamatult peale surma välja tulema.
Jah, oleks tulnud välja küll, aga seda oleks perele teatanud notar, mitte mehe kunagine armuke. Usud tõesti, et ta tegi seda kartuses, et notarilt teadasaamine mehe perekonda tema kirjast rohkem ehmatanud oleks või et lapsel huvi oma isa vastu täpselt tema surma järgselt tekkis?
Muide, kui teemaalgataja, tema vend või ema notarisse pöördunud oleks, siis nad ilmselt oleksidki juba notarilt mehe kolmandast lapsest kuulnud. Äkki pöördus selle lapse ema mehe surmast kuuldes hoopis ise sundosa määramiseks notarisse ja sai teemaalgataja andmed sealtkaudu.
Ma pakun, et võttis ühendust seepärast, et teab, et nüüd tuleb see laps niikuinii välja, vältida seda ei saa. Tahtis ehk, et te enne teaksite, et siis ei tule see teile nii suure šokina? Ja miks just sinuga? No ehk oli sind kõige lihtsam leida? Või lootis, et naisterahvaga on lihtsam suhelda, kui su vennaga? Teie ema ei tahtnud ehk ärritada, ikka vanem inimene juba, lootis, et teie seda kuidagi leebemalt talle edasi anda suudate?
Milline mure inimeste pärast, kelle isa ja mehega on voodisse ronitud, laps valmis tehtud ja seda 12 aastat saladuses hoitud:)
12 aastat saladuses hoitud:)
No küll on tore siis, et lapse isa oma naisele ja lastele kohe alguses kõik ausalt ära rääkis! 🙂
Aga kui pärand juba jagatud, siis tagantjärele saab veel nõuda?
Kuidas seda sai niimoodi jagada, et kõik seaduslikud pärijad välja ei tulnud? Mis notaribürood te kasutasite?
Väga egoistlik tulla niiviisi teatama mingitest “tekkinud” sugulastest. Millega see naine küll mõtles?
Hea, et siin suht detailselt see lugu kirjeldatud: kui lapse ema on ka Perekooli patsient, siis ehk loeb ja teeb omad järeldused.
Eks sünnitunnistusse saab panna isa nime ka vaid ema ütluste põhjal, siis pole ta ametlikult registris selle mehe laps, seega ei saanud notar ka seda näha. Seega oli naine üksikema ja sai ma vallaslapse toetust.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
