Teema: Sain teada, et mul on poolõde

Tere. Olin 23, kui sain teada, et mul on kaks aastat vanem poolõde. Helistasin õe emale ja küsisin õe numbri. Saime kokku ja on täitsa minu nägu ja isa nägu. Olemuselt oleme erinevad, aga ikka helistame sünnipäevadel ja jõuludel. Mõnikord kohtume ka. Isa oli idioot, et ta maha salgas, jättis minu õest ilma. Isa on nüüd mitu aastat surnud. Kui ükskord ema kadunud on, siis olen valmis hüvitama õele poole isalt saadud pärandusest, ehk siis selle osa, mis kuulunuks talle, kui ta olnuks nö seaduslik laps.

Kui lapsi on 2 + 1 ja abikaasaga oli ühisvara, peaks pärimine käima nii.
Pärandi hulka kuulub pool kogu varast, mis isal-emal kahepeale oli. Pool sellepärast, et teine pool on ju ema oma. Kui midagi peaks emale kuuluma kinkelepingu alusel, siis see ühisvara hulka ei kuulu ja pärimisele ei lähe.
Sellest poolest ühisvarast on emal õigus pärida lastega võrdselt, aga mitte vähem kui 1/4. Kui neid pärijaid nüüd uue lapsega koos kokku neli ongi, siis ongi iga lapse seadusjärgne osa (st see, mille igaüks oleks pärinud ilma testamendita) 1/4 poolest ühisvarast ehk 1/8 ühisvarast ja ema seadusjärgne osa pool ühisvarast + veel 1/4 ühisvarast ehk 5/8 ühisvarast. Kuna oli testament, millest see uus laps välja jäeti, aga ta on alles alaealine, on tal õigus sundosale, mille suurus on pool seadusjärgsest osast ehk 1/16 ühisvarast. Aga tal ei ole õigust mitte pärandvarale ega pärandiosale, vaid rahalisele hüvitisele.
Õigus, mitte kohustus seda sisse nõuda.
Nii et majad-metsad-autod jne jäävad alles, halvimal juhul peate kamba peale välja maksma 1/16 nende koguväärtusest. Selle nõudega on õigus pöörduda kohtusse või inkassosse.
Ja eks selle uue lapse ema peab kaaluma, kas ta tahab raha või suhteid. Sellises olukorras mõlema saamine on üpris vähe tõenäoline.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks sellist ajuvaba teksti panna? Laps ja lapseema ei nõua ju absoluutselt midagi, seaduse järgi saab see laps sundosa ja sellest ei ole võimalik loobuda ei lapsel ega lapse emal. Kui teised lapsed on inimlikud ja tegemist tõesti korteriga, kus ema elab, siis nad hüvitavad selle pärandiosa rahas

See eeldab siiski, et lisaks inimlikkusele on neil lastel ka raha.

Need lapsed pärivad, isegi siis, kui neil enne ei olnud, siis nüüd on ja võimalik ka sellele väikesele lapsele hüvitada pärandiosa rahas.

Kägu kirjutas:

Ilma testamendita (seadusjärgsel) pärimisel oleks alaealine laps saanud kahe vanema lapsega võrdse osa ehk kolmandiku. Kuna isa jättis noorima lapse pärandusest ilma, siis kuulub talle sundosa ehk POOL (1/2, 50% talle seadusjärgsel pärimisel kuulunud kolmandikust) sellest, mida ta oleks saanud seadusjärgsel pärimisel.

Said nüüd aru lõpuks? Kui laste vahel jagamisele läinud vara on nt 90 000, siis ilma testamendita oleks saanud 30 000, nüüd saab 15 000.

Jah, sain aru, aitäh! Ma ei teadnud, et sundosa on pool seadusjärgse pärimise osast. Siin teemas pole sellest ka räägitud. Oleksid võinud seda kohe öelda, selle asemel, et minu peale ebaviisakalt klähvima hakata. Katsu päriselus oma tuttavatega lugupidavamalt suhelda!

Aga ise sa raiusid siin oma “seaduse silmis” jms. Sellist sõnavara ei tasuks kasutada, kui ise tegelikult seadust ei tunne. Ei viitsi küll otsida, aga oli vist selles teemaski juttu.

Kägu kirjutas:

Lapsed ei pea ju oma raha kulutama. Nad saavad lihtsalt väiksema pärandi. Isa oleks võinud täiskasvanud lapsed üldse testamendist välja jätta.

Mida nüüd veel? Et ainult sohilapsed pärijaks? Ei tasu sellest alaealisest kohe kannatajat teha. Me ei tea tegelikku olukorda. Tema ema on arvatavasti samasugune “keskealine luuser” nagu siin eespool nimetati ja lapse saamine abielus mehega oli tema vaba valik.

Kägu kirjutas:

Minu vanemad elavad majas. Mõlemad on ammu pensionärid. Maakohas. Maja maksumus on asukohta arvestades üsna madal. Samas, maja seisukord on aja jooksul olnud väga kehv. Vanemate pensionist ei oleks olnud võimalik ei katust parandada, ega kanalisatsiooni sisse tuua olnud võimalik. Panime õed-vennad oma jõud kokku ning panustasime koos maja parendamisse, et vanematel mõnusam oleks vanaduses.
On jube mõelda, et nüüd tõlgendaks keegi meie seisukohta maja ja kodu suhtes, kui käsi pikalt ootamine.
Me pole keegi kõrgepalgalised. Kes lasteaias kasvataja, kes poes müüja, kes koolis haiglas hooldaja.

See igaka juhuks ette investeerimine on kõige suurem viga Olen ise selle portsu otsas.Vanaisa( isapoolne) maja oli sõna otseselt kokku kukkumas Ma ainuke laps Võtsime ja tegime ise maja elamisväärseks(vesi sisse,keskküte,katused ,teine korrus jne) aga maja oli on pärast vanaisa surma 82 aastase isa nimel kogu aeg jutt ,et kuna ma ju ainuke laps kuhu vormistamisega kiiret Meie lihtsalt elame seal Ema isa elavad eraldi korrterites siinsamas naaberasulates 10 km kauguse aga nad olid ikka abielus Mingeid riide kellegi vahel polnud ja elu kõigil “paika loksunud” kuni eelmise aastani kui isa teatas ,et tema nüüd lahutab 8o aastaselt .Kuna maja talle pärandatud ,siis ee ei olnud ühisvara.Nüüd kuuldavasti tekkinud talle mingi nn ” sotsiaaltöötaja” jà täitsa tunda ,et keegi kogu aeg mõjutab teda ! Täitsa jube ,et tabasin ennast mõttelt juba ,et 82 aastaselt mehed ju on tavaliselt surnud!

Me ise pole seda ette investeerimisena võtnud. Näiteks kui vanemad otsustaks maja müüa või kellelegi kinkida, see on nende otsus ja soov.
Lihtsalt on veider mõelda, et keegi arvab, et me ootame käsi pikal..
Või et me jaksaks midagi välja maksta. Üks asi on see kui vanemad meie abiga remonditud elamise müüvad või kingivad (see meile midagi maksma ei lähe). Hoopis teine asi on see, kui peaksime hakkama kellelegi pärandiosa välja maksma, olles ise eelnevalt parendamistöödega seda väljamakstavat pärandiosa ju suurendanud.
Sellest lapsest on kahju jah. Tema emast küll mitte, küllap täiskasvanud inimene teadis, mida teeb.
Lapsel valida polnud midagi.

Kägu kirjutas:

Oskab keegi selgitada, miks siin poolõega suhtlemise või mittesuhtlemise teemas selliseks veriseks pärandivõitluseks läks? Kas eestlased on ainult raha peale väljas, ihnsad ja kadedad inimesed sel juhul.

Nüüd poolõendusest, pool on pool, vahel toimib, vahel pöördub vihavaenuks ja suhtlus katkeb. Katsetama peab igaüks ise, šansid on 50-50.

Sest teemaalgataja tegelikult tahtis teada, kuidas see pärimist puudutab.
On täiesti loomulik, et päranduse teema on sellisel puhul oluline.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Sest teemaalgataja tegelikult tahtis teada, kuidas see pärimist puudutab.

Ja asi, mida teemaalgataja teada ei tahtnud, oligi see, kuidas poolõega hästi läbi saada. Pigem on tema hoiak olnud algusest peale: “Parem, kui neid olemas ei oleks!”.

Kas sa ootaksid, et inimene on õnnelik sellise info üle? Täiesti normaalne reaktsioon on teemaalgatajal. Küllap ta ise ka varsti (kui šokk üle läheb) aru saab, et see “paha” ei ole ei too õde ega isegi tema ema, vaid kadunud isa.

Kägu kirjutas:

Tere. Olin 23, kui sain teada, et mul on kaks aastat vanem poolõde. Helistasin õe emale ja küsisin õe numbri. Saime kokku ja on täitsa minu nägu ja isa nägu. Olemuselt oleme erinevad, aga ikka helistame sünnipäevadel ja jõuludel. Mõnikord kohtume ka. Isa oli idioot, et ta maha salgas, jättis minu õest ilma. Isa on nüüd mitu aastat surnud. Kui ükskord ema kadunud on, siis olen valmis hüvitama õele poole isalt saadud pärandusest, ehk siis selle osa, mis kuulunuks talle, kui ta olnuks nö seaduslik laps.

😀 Selline kaunis muinasjutt!

Kägu kirjutas:

Jah, inimesed on erinevad. Mina tahtsin teada, kes mu õde on. Tahtsin teada, kas ta on minu moodi ja milline ta elu on olnud. Ta on minu ainuke õde, kellega ma ei saanud lapsepõlves koos mängida. Sama hästi oleks tema minu asemel võinud maal vanaema heinavankris istuda ja naabritädi juurde tomateid tooma minna. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik üks laps maha salata ja teist tunnistada. Ka isa ei osanud mu küsimustele vastata. Aga äkki seletad, kuidas see käib? Mu õel oli väga tore lapsepõlv ja vbl ta ei tunne, et on millestki ilma jäänud, aga kui mina oleks ilma poole suguvõsata kasvanud, siis ma küll küsiksin, et miks mind ei tahetud, mis mul siis viga on; nagu ikka inimesed oma sisemas küsivad. Ja mul on tunne, et mu õel on õigus osale pärandusest.

Sinu õde oli sinu eakaaslane. Teemaalgataja õde kõlbab talle tütreks ja lisaks on see õde veel laps. Isegi samas peres kasvanutena oleks neil hetkel väike ühisosa.

Minu lapsel olid täiskasvanud poolõed, kui ta sündis. Me saime sellest ajast lähedasteks. Ma arvan, et nad isegi rõõmustasid ta sünni üle. Jätke oma varajagamine korraks kõrvale ja rõõmustage uue pereliikme üle. Võibolla on ta väga armas tüdruk. Tema ema ei pruukinud teadagi, et isa on abielus või mis iganes. Mehed vatravad igasugust jama kokku. Tulge välja sellest mudelist, et perekond on just niisugune nagu teil. Elu võib edasi minna päris huvitavaks. Mina oleksin küll väga huvitatud, kui mul tekiks selline olukord.
Arvan, et su ema ikka oli teadlik või aimas midagi, Eesti on piisavalt väike. Ja isa ikka aitas väikest rahaliselt, kui ta oma nime sünnitunnistusele lasi panna. Ema võibolla käskiski testamendi teha ja ei lubanud rääkida. Kõik variandid on võimalikud. Võimalik, et ema ja isa olid mingil ajal lahku minemas, aga sind ja venda ei informeeritud sellest. Veider tundubki see, et isa tunnistas vabatahtlikult lapse omaks, aga jättis ta siis testamendist välja. Milleks üldse testament? Ma kahtlustaksin, et ema on selle asja taga.

Kägu kirjutas:

Lapsed ei pea ju oma raha kulutama. Nad saavad lihtsalt väiksema pärandi. Isa oleks võinud täiskasvanud lapsed üldse testamendist välja jätta.

Pärandi arvelt tuleb tasuda pärandaja võlad – selle lapse sundosa ongi see võlg.

Olukord võib vabalt olla ju selline, et teemaalgataja isa suri ning pärandiks jäigi vaid tema ja ema ühine elukoht. Kui nüüd poolõele pärandiosa tuleb välja maksta, ja vaba raha pole kellelgi, siis peaks teemaalgataja ema ühisest elukohast loobuma. Hakkama müüma sellepärast, et kohustus on välja maksta pärandiosa sellele uuele lapsele. Kuhu kolib vanainimene, kes võib olla oma pikaaegse kodu müüma on sunnitud?
Selline olukord pole ju võimatu, et pärandiks ongi vaid kas mingi korter või maja. Kust võetakse siis finantsid pärandiosa väljamaksmiseks?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Lapsed ei pea ju oma raha kulutama. Nad saavad lihtsalt väiksema pärandi. Isa oleks võinud täiskasvanud lapsed üldse testamendist välja jätta.

Pärandi arvelt tuleb tasuda pärandaja võlad – selle lapse sundosa ongi see võlg.

Olukord võib vabalt olla ju selline, et teemaalgataja isa suri ning pärandiks jäigi vaid tema ja ema ühine elukoht. Kui nüüd poolõele pärandiosa tuleb välja maksta, ja vaba raha pole kellelgi, siis peaks teemaalgataja ema ühisest elukohast loobuma. Hakkama müüma sellepärast, et kohustus on välja maksta pärandiosa sellele uuele lapsele. Kuhu kolib vanainimene, kes võib olla oma pikaaegse kodu müüma on sunnitud?
Selline olukord pole ju võimatu, et pärandiks ongi vaid kas mingi korter või maja. Kust võetakse siis finantsid pärandiosa väljamaksmiseks?

Tuleb sõlmida sohilapsekindlustus:-) Aga kui mees on muud viisi susserdanud ja tal on surmajärgsed võlad? Kas võlg väikesele lapsele on tühisem kui nt kantpeadele või mingile laenufirmale?

Äärmiselt kurb, kui üks mees oma naise surmajärgselt laostada soovib.

Antud juhul pole see küll teemaks, aga jah, eks ta võimalik ole.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Jah, ka mina lugesin teema läbi

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Sest teemaalgataja tegelikult tahtis teada, kuidas see pärimist puudutab.

Ja asi, mida teemaalgataja teada ei tahtnud, oligi see, kuidas poolõega hästi läbi saada. Pigem on tema hoiak olnud algusest peale: “Parem, kui neid olemas ei oleks!”.

Mina saan püstitatud teemast teisiti aru ja tunnen, et teemaalgatajal just on huvi väikese õe vastu, teemaalgataja vend hoopis muretses pärandi pärast, see ei olnud teemataja põhimure, pealegi pole poolõe ema sellele poole sõnagagi vihjanud, et teda mingi pärand üldse huvitab. Lugege palun uuesti teemat süvenenult.

Kui sa loed teemaalgataja järgmisi kommentaare, siis sa saad aru küll, et tema mure on hoopis “parem kui seda last ei eksisteeriks” ja pärandiküsimus. Loe palun ise teemat süvenenult.

Juba see lõik teemaalgatusest:

Kägu kirjutas:

Samas tahaks sellele naisele vastata, teisest küljest, kust ma võiksin uskuda, et see, mida ta mulle isa kohta räägib, on tõsi? Huvitav, kas isa toetas neid terve eluaja või mitte? Kui ei toetanud, siis see naine peab teda ju vihkama? Kui toetas, siis tegi seda kõike salaja meie ema eest. Vennaga ei saa isegi rääkida sel teemal, ta ei taha midagi kuulda. Ütles, et kui isa nendega suhelda ei tahtnud, ju siis oli tema soov, et ka meie nendega ei suhtleks. Mehele vaid rääkisin, tema jagab mu venna seisukohta. Et pole õige asi, ju see naine ikka mingit abi tahab, et nüüd külje alla ujub. Selline tunne, et jooks end täis. ???? Mida teie teeksite? Kui vastata, pole ju kindel, et sealtpoolt tõde kuulda saab.

on selge soov, et neid inimesi ei eksisteeriks.

Teemaalgataja see kommentaar samuti:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

päranduse jagamisel osaleb see laps igal juhul, testament või mitte.

Mis seaduse järgi?? Teda polnud ju testamendis märgitud! Mis mõte sel juhul testamendil üldse on, kui seda ei järgita??

Peamine mure on tal ikka mammon.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

12aastasel on õigus sundosale.

Krt … googeldasin. Seepärast ta siis ühendust võttiski! Aga miks minuga? Oleks võinud lihtsalt nõude esitada?

Ja see teemaalgataja kommentaar näitab täiesti selgelt, et mingist suhtlemisest poolõega ei ole ta absoluutselt huvitatud, isegi kui ta juriidilistele nõudmistele on valmis alluma.

Ja MIKS ta peaks olema võõraste inimestega suhtlemisest huvitatud? Mina ka ei oleks. Kas ise suhtlete kõigiga, kes mingitpidi teie sugulased on?

Kägu kirjutas:

Ja MIKS ta peaks olema võõraste inimestega suhtlemisest huvitatud? Mina ka ei oleks. Kas ise suhtlete kõigiga, kes mingitpidi teie sugulased on?

Ma pole sinuga vaielnudki vaid Kägu 20.02.2018 22:16, kes üritab väita, et teemaalgataja on selle lapse suhtes heatahtlikult meelestatud ja huvitatud. Mina ütlen, et ta pole. Kogu moos.

Kägu kirjutas:

Oskab keegi selgitada, miks siin poolõega suhtlemise või mittesuhtlemise teemas selliseks veriseks pärandivõitluseks läks? Kas eestlased on ainult raha peale väljas, ihnsad ja kadedad inimesed sel juhul.

Oskab keegi selgitada, miks sinul poolõega suhtlemise või mittesuhtlemise teemas selliseks eestlaste mõnitamiseks läks? Arvad et mujal maailmas teiste rahvaste juures on teisiti?