Teema: Sain teada, et mul on poolõde

Kägu kirjutas:

Huvitav on see, et ema võis sellest lapsest teada, sest Eesti on väike, aga see naine ei pruukinud mehe abielust teada, sest siis ei olnud Eesti väike?

Kui asjaosalised üksteise olemasolust teada said, oli üks juba juba väga rase. See on muidugi ainult üks variant. Nagu ma juba ütlesin, kõik on võimalik ja vaevalt seda enam nii väga teada ka saab.

Kägu kirjutas:

Kui ta veel rahvastikuregistris on niimoodi määratletud, siis tähendab see seda, et 12 aastat tagasi oli isa vägagi valmis lapse omaks tunnistama.

Keegi ei ole näinud rahvastikuregistrit, vaid ainult koopiat väljatrükist, mis ei tähenda mitte midagi. Rahvastikuregistri kanne võis tekkida ka kohtulikul teel (lapse ema nõudis isaduse tuvastamist läbi kohtu) ilma isapoolse isikliku soovita.

Kägu kirjutas:

Seda, kas ema teadis või ei teadnud, et tegemist on abielumehega, ei saa tagantjärgi öelda, aga fakt on see, et süüdlane on ikkagi abielumehest isa, kes sellise käki keerab

Kui lapse ema teadis, et tegemist on abielumehega, siis on ta täpselt sama palju süüdi. Ainult juhul, kui ei teadnud ega aimanud (näiteks oli üheöösuhe), ei ole tal rohkem süüd kui kaitsevahenditeta litsilöömine.

Laps ei ole küll milleski süüdi, kuid samamoodi ei ole süüdi isa pere lapsed. Neil ei ole mitte mingit kohustust – ka mitte moraalset! – “oma isa patte lunastada”. No tõesti, mitte mingit kohustust. Nemad ei ole milleski süüdi, pea meeles. Ja kui nad suhelda ei soovi, ei ole neil selleks mingit kohustust. Tõelised vennad ja õed on ikkagi need, kellega sa üles kasvad ja sul on ühised mälestused. Teiste veresugulastega ei pruugi seda lähedust tekkida, eriti kui tegu on häbiväärse faktiga isa minevikust. Kahjuks on nii, et sohilapse ema teab peaaegu alati ise ka, et on valinud oma lapsele sellise tuleviku, nii et süüdistada ei ole tal küll mitte kedagi peale iseenda – välja arvatud, kui ta on lausa jõuga vägistatud.

Kägu kirjutas:

Seepärast ta siis ühendust võttiski! Aga miks minuga? Oleks võinud lihtsalt nõude esitada?

Päranduse saamiseks ei ole vaja sugulastega suhelda ega neilt midagi nillida, see käib läbi notari. Nii et see naine ei võtnud ju selle pärast ühendust. Mõtle ka, laps on 12-aastane, ta ehk tahabki oma õde-venda ja nende kaudu ka kadunud isa tundma õppida või siis see naine vähemalt arvab, et kunagi võiks tahta.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui lapse ema teadis, et tegemist on abielumehega, siis on ta täpselt sama palju süüdi. Ainult juhul, kui ei teadnud ega aimanud (näiteks oli üheöösuhe), ei ole tal rohkem süüd kui kaitsevahenditeta litsilöömine.

Minu arvates, ja arvan, et ka paljude teiste arvates, saab abielu rikkuda siiski vaid abielus inimene. Igaüks saab rikkuda siiski vaid iseenda abielu. Vaba naine võib abielumehega voodisse minna, kohustus oma abielu hoida lasub siiski abikaasadel, mitte kolmandatel isikutel.

Seda muidugi, aga tolle mehe perekond, naine ja lapsed on selles veel vähem osalised või süüdlased – nemad ei osalenud selles kahe inimeses loos üldse, kui keegi osaline ja süüdlane on, siis ikka need kaks, kes seda tegid.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ja mina kahjuks ei saa aru sinu jutust. Mille põhjal sa väidad, et ilma testamendita oleks abieluväline laps rohkem pärinud kui ta praegu pärib? Seaduse silmis on abieluväline laps täpselt samasugune kadunukese laps ja õigustatud pärija. Kas ühe lapse emaga oli isa abielus ja teise lapse emaga mitte, see seadust ei huvita. Oluline on ainult see, et tegemist on kadunu lapsega, seega pärijaga. Palun veelkord, et kirjutaksid lahti, miks see testament antud teemas üldse oluline on?

Ilma testamendita (seadusjärgsel) pärimisel oleks alaealine laps saanud kahe vanema lapsega võrdse osa ehk kolmandiku. Kuna isa jättis noorima lapse pärandusest ilma, siis kuulub talle sundosa ehk POOL (1/2, 50% talle seadusjärgsel pärimisel kuulunud kolmandikust) sellest, mida ta oleks saanud seadusjärgsel pärimisel.

Said nüüd aru lõpuks? Kui laste vahel jagamisele läinud vara on nt 90 000, siis ilma testamendita oleks saanud 30 000, nüüd saab 15 000.

Jah, sain aru, aitäh! Ma ei teadnud, et sundosa on pool seadusjärgse pärimise osast. Siin teemas pole sellest ka räägitud. Oleksid võinud seda kohe öelda, selle asemel, et minu peale ebaviisakalt klähvima hakata. Katsu päriselus oma tuttavatega lugupidavamalt suhelda!

Kas lugupeetud proual on selline internetileping, mis võimaldab ainult perekool.ee lehel käia? Muul juhul inimesed guugeldavad ju.

Oh jah raha-raha-raha, loodan, et need rahapakid, autod ja majad kunagi teiega koos maha maetakse, sest see ju ongi elu mõte. Kas inimsuhted ei loe enam tänapäeval midagi? Ausalt- mina oleks õnnelik, kui saaksin teada, et mul poolõde on. Isa pärandus on TEMA vara ehk siis teemaalgataja ja tema vend ei jää väljailmunud poolõe ja tema ema pärast vaesemaks. See, et ühendust võeti näitab, et on soov suhelda. Ainult raha tahtes ei pea endast üldse märku andma- saab ju notarite/kohtu kaudu kõik aetud. Kui keegi üldse loos kannataja on, siis on see seesama 12 aastane laps, kes jäi ilma isaarmastusest ja eeskujust ning kes isale isegi testamenti kirjutades meelde ei tulnud (mitte, et rahaga saaks antud puudujääki korvata aga siiski).

Kägu kirjutas:

Oh jah raha-raha-raha, loodan, et need rahapakid, autod ja majad kunagi teiega koos maha maetakse, sest see ju ongi elu mõte. Kas inimsuhted ei loe enam tänapäeval midagi? Ausalt- mina oleks õnnelik, kui saaksin teada, et mul poolõde on. Isa pärandus on TEMA vara ehk siis teemaalgataja ja tema vend ei jää väljailmunud poolõe ja tema ema pärast vaesemaks. See, et ühendust võeti näitab, et on soov suhelda. Ainult raha tahtes ei pea endast üldse märku andma- saab ju notarite/kohtu kaudu kõik aetud. Kui keegi üldse loos kannataja on, siis on see seesama 12 aastane laps, kes jäi ilma isaarmastusest ja eeskujust ning kes isale isegi testamenti kirjutades meelde ei tulnud (mitte, et rahaga saaks antud puudujääki korvata aga siiski).

Ma arvan, et sa ei peaks nii paljusõnaliselt ja karmilt võtma sõna olukorra kohta, kus sa olnud ei ole.

tooni kirjutas:

Kägu kirjutas:

Oh jah raha-raha-raha, loodan, et need rahapakid, autod ja majad kunagi teiega koos maha maetakse, sest see ju ongi elu mõte.

Sa oled ülekohtune, sest sul pole ju õrna aimugi, kui palju on sellel perele vara ja raha. Kui sa pakud umbes, siis sa ju ei tea. Kust sa võtad, et sellest mehest jäid maha majad, autod ja rahapakid? Aga kui ei ole maja, autot(auto väärtusest oled kuulnud, amortisatsioonist, mis on 5000 eurose auto väärtus 5 aasta pärast – 0) ja kust sa võtad, et RAHAPAKID? Aga kui ei ole rahapakke sellel mehel olnud elus? Ja kui pole maja, on korter Koerus? Minagi loodan, et sellisel juhul see pere maksab ära selle osa sellest korterist, mis ei tohiks olla suur ja nad suudavad tasuda.
Ja miks on inimestele suhtumine, et raha raha raha – miks raha soovija on vähem rahaahne, kui raha mitteandja?

Mind tõesti huvitab, kust sa selle varanduse kaudse suuruse oled võtnud. Ja kui see nii ei ole, mida teed siis? Arvan, et mitte midagi, sest sa ei vastuta oma jutu eest, sa lahmid.

Asi ju ongi selles, et keegi pole raha soovinud (veel), vähemalt teemaaljataja pole seda maininud. Vaid ühendust võeti, mis näitab soovi suhelda. Aga pooltel siinsetest kommenteerijatest on kohe suhtumine, et vaesed inimesed- peavad kohe kellegile midagi maksma hakkama. Osad kommentaarid panevad ausalt kukalt kratsima… küüned enda poole koguaeg ja lõppkokkuvõttes mida võidetakse? Ahnus ajab upakile. Ma ei väida, et teemaalgataja ahne on aga siiski tuleb meeles pidada, et kui antud laps tahab ja saab oma osa, siis jäädakse ilma OODATAVAST tulust(kusjuures üsna väikesest osast sellest). Keegi ei lähe ju teemaalgataja vara kallale. Minu mõte selles ongi, et mis mõttega hoida kümne küünega kinni näiteks autost, mille eest saab 20 aasta pärast osta paari saapaid? Ma ei tea mis on tolle isa pärandi suurus ja ei hakkagi oletama aga igal juhul- mitte ükski summa ei kaalu üles häid suhteid. Ma olen kahjuks näinud pealt täiesti ogaraid pärandikakluseid, kus õed-vennad juba aastakümneid omavahel mingisuguste kopikate pärast ei suhtle ja lihtsalt kurb on. Õnneks on mind ja minu venda teistmoodi kasvatatud ja minu väärtushinnangud on teistsugused. Suures plaanis isegi kui on isal suur mõisamaja ja uus Tesla- kui jupiti on need edasi on pärandatud ja mis on saanud nendest näiteks paarisaja aasta pärast? Võidab see kellel on surres rohkem asju? On nii?

Kägu kirjutas:

Kas see varanatuke on väärt halbu suhted sugulaste vahel? Laps pole süüdi, et ta sündis ja jätke rahus talle tema osa. Säilitate tulevikus hea vahekorra. 12-aastasest saab tulevikus täiskasvanu ja sinust vanainimene, mil tema on veel noor. Igasugu asju võib elus juhtuda ja sina võid ühel päeval olla see, kes temalt abi küsib. Tunne tema vastu huvi ja sea sisse regulaarne suhtlemine.

Mis sugulased? Tegu on teemaalgataja isa lapsega, kes on teemaalgatajast terve põlvkonna võrra noorem ja sobiks talle lapseks. Teemaalgatajal polegi võimalik mingit suhtlemist sisse seada kui selle lapse ema seda ei soovi. See, et geneetiline kood osaliselt kattub, ei tähenda veel, et iga hinna eest suhtlema peaks. Teemaalgataja ega tema pere pole samamoodi süüdi, et see laps sündis.
Me ei tea, mis päranduse alla kuulub, aga sundosa väljamaksmine võib tähendada, et teemaalgataja ema elukoht tuleb müüki panna. Kas tema ema on selles olukorras süüdi?

Need, kes siin suure suuga hõiskavad, et nemad oleks õnnelikud poolõe üle. Kas te tõesti sooviksite, et teie isal oleks olnud teie ema kõrvalt teisi suhteid? Või kas te suhtuksite mõistvalt ja kiidaks heaks kui teie mees tuleks ja teataks, et teie lastel on veel ka mõni poolõde-vend? Ma millegipärast kahtlen selles.

Kägu kirjutas:

Konkreetselt rahaasjade suhtes oleneb palju, kui likviidne isa vara on. Kas sealt saaks midagi kiirelt maha müüa, millega sundosa rahas välja maksta? Kui on näiteks maja väärtusega 40 000, maatükk väärtusega 20 000 ja auto väärtusega 10 000. Kokku 70 000, pool emale, 35 000 kolme lapse vahel jagamisele. Siis saaks auto maha müüa + natuke panete vennaga juurde ja maksate poolõe osa välja.

Ühisvara puhul on abielupaarile kuulunud varast pool naise, pool mehe oma. Pärast mehe surma läheb jagamisele mehele kuulunud osa (n-ö pärandvara), pärijateks on tema lapsed ja ka NAINE! Seda siis seadusjärgse pärimise puhul. Seega naisele jääb pool varast, mis oli ennegi tema oma, ja siis ta saab veel osa pärandist, antud juhul 1/4. Ka naine on pärija!
Sohilapsel on õigus poolele ühest neljandikust, ehk siis 1/8. Ja sundosa makstakse alati rahas, ei ole õigust nõuda 1/8 majast vms.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Konkreetselt rahaasjade suhtes oleneb palju, kui likviidne isa vara on. Kas sealt saaks midagi kiirelt maha müüa, millega sundosa rahas välja maksta? Kui on näiteks maja väärtusega 40 000, maatükk väärtusega 20 000 ja auto väärtusega 10 000. Kokku 70 000, pool emale, 35 000 kolme lapse vahel jagamisele. Siis saaks auto maha müüa + natuke panete vennaga juurde ja maksate poolõe osa välja.

Ühisvara puhul on abielupaarile kuulunud varast pool naise, pool mehe oma. Pärast mehe surma läheb jagamisele mehele kuulunud osa (n-ö pärandvara), pärijateks on tema lapsed ja ka NAINE! Seda siis seadusjärgse pärimise puhul. Seega naisele jääb pool varast, mis oli ennegi tema oma, ja siis ta saab veel osa pärandist, antud juhul 1/4. Ka naine on pärija!
Sohilapsel on õigus poolele ühest neljandikust, ehk siis 1/8. Ja sundosa makstakse alati rahas, ei ole õigust nõuda 1/8 majast vms.

Aga miks mitte 1/4 sohilapse puhul?

Kägu kirjutas:

Need, kes siin suure suuga hõiskavad, et nemad oleks õnnelikud poolõe üle. Kas te tõesti sooviksite, et teie isal oleks olnud teie ema kõrvalt teisi suhteid?

Mina olen rõõmus oma poolõe üle, kusjuures ma olin täiesti teadlik tema eostamisest ja sünnist, kuigi me ei suhelnud pikka aega. Olin teismelisena vanematele oamoodi “pihiemmeks”, kuulasin üht ja teist poolt ja sain mõlemast aru. Pole suutnud isa hukka mõista tema armumise eest ega selle suhte eest. Kusjuures nüüd, aastaid hiljem saavad ema ja isa, kuigi lahus olles, väga hästi läbi. Isa minu poolõe emaga ei abiellunud, aga ta on meie kõigi eest hoolitsenud omamoodi.
Kuidas isa oma vara jagab, on täiesti tema asi, mina sellele oma elu ei ole rajanud ega raja.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kahtle, kui soovid aga kui tuleks välja, et minu isa sai lapse teise naisega ajal, kui nad mu emaga veel abielus olid, siis olgu nii. Peaksin oma poolvenna/õe peale pahane olema, et siia ilma sündis? Nagu eelnevalt ütlesin, siis mingite materiaalsete asjade ülistamine ja taga ajamine pole minu rida, seega päranditeemad tuleks meelde viimasena, kui üldse.

Jutuks hea küll. Tavaliselt on nendel “ma ei ole üldse materiaalne inimene”-kiitlejatel vaat et veel kõige rohkem küüned enda poole, kui analoogne olukord reaalselt ka endal kätte jõuab.

Sama ka isa lapse osas – teoorias on küll tore “olgu siis nii” lubada, aga kahtlane, et sa päriselus sellesse nii rahulikult suhtuksid. Jutt ei ole ju poolvenna/õe peale pahane olemisest, vaid sellest, miks selle lapse ema üldse ja just peale mehe surma hakkas isa perekonnaga kontakti otsima. Imelik, et huvi suhtlemise vastu just peale mehe surma välja lõi, ehkki selleks eelnevalt 12 aastat aega oli.

Jah, sina siin läbi pk foorumi tead kõige paremini minu olemust. Jäägu sulle sinu õigus. Ma arvan, et lapse ema ei võtnud varem ühendust eelkõige hirmust. Aga meie võimegi siin heietama jääda, sest tegelikke põhjuseid me ei tea.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Konkreetselt rahaasjade suhtes oleneb palju, kui likviidne isa vara on. Kas sealt saaks midagi kiirelt maha müüa, millega sundosa rahas välja maksta? Kui on näiteks maja väärtusega 40 000, maatükk väärtusega 20 000 ja auto väärtusega 10 000. Kokku 70 000, pool emale, 35 000 kolme lapse vahel jagamisele. Siis saaks auto maha müüa + natuke panete vennaga juurde ja maksate poolõe osa välja.

Ühisvara puhul on abielupaarile kuulunud varast pool naise, pool mehe oma. Pärast mehe surma läheb jagamisele mehele kuulunud osa (n-ö pärandvara), pärijateks on tema lapsed ja ka NAINE! Seda siis seadusjärgse pärimise puhul. Seega naisele jääb pool varast, mis oli ennegi tema oma, ja siis ta saab veel osa pärandist, antud juhul 1/4. Ka naine on pärija!
Sohilapsel on õigus poolele ühest neljandikust, ehk siis 1/8. Ja sundosa makstakse alati rahas, ei ole õigust nõuda 1/8 majast vms.

Sohilaps on laps, kelle sünnitunnistusel isa nimi puudub. Kui isa on lapse omaks tunnistanud, on tegu täpselt samasuguse lapsega nagu abielust sündinud lapsed. Sa ei taha ometi öelda, et kõik vabaabielust sündinud lapsed on sohilapsed?

http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=sohielaps&F=M
sohilaps – väljaspool abielu sündinud laps, vallaslaps.
Just nii ongi, meeldigi see mõnele või mitte.

Kuigi teemaalgataja pole enam välja ilmunud, siis (olgu teema liba või mitte) minule tundub, et teemaalgataja on esiteks shokeeritud oma isast niisugust asja teada saama ja teiseks – on jah mures materiaalsete asjade pärast, nimelt selle pärast, kas tema ema saab oma majas edasi elada. Emal on niigi lein, siis on ta veel haiglas, nüüd tuleb välja (kui ta ei teadnud), et abikaasal on sohilaps (ja kui teadis, siis tuleb seda teadmist lastele selgitada) ja lõpuks veel selgu, et sohilapsega jagamisele läheb ka ema enda pangaarve ja vara ning võibolla tuleb kodustki välja kolida, kui pere peale sundosa raha ei suudeta kokku panna (ja missugune ema tahaks oma lapsi ja nende peresid koormata üle jõu käivate finantsiliste kohustustega!). Ühesõnaga ema on niigi leinas ja haige, mina teemaalgataja asemel oleks tema elu pärast mures, ja ka edasise vaimse ja rahalise hakkamasaamise pärast.

Kui mu õe mees hukkus, siis mäletan, kuidas teda juba umbes teisel päeval haarasid halvavad hirmumõtted sellest, kuidas ta edasi rahaliselt hakkama saab. Võimalik, et see oli n.ö. “asendusmõte”, st tegelik mõte armastatud abikaasa surmast oli nii talumatu, et alateadvus sundis muudele mõtetele keskenduma. Aga igatahes niimoodi see oli, minu seni eluaeg täiesti mitte-materialistlik ja samas ülitublilt hakkama saav õde ainult koogutas ennast kägaras tugitoolis ja kordas pea vahetpidamatult küsimust, kuidas nad nüüd hakkama saavad. Su maailm on kildudeks ja sul on tõesti hirm oma edasise eksistentsi pärast. Seesama võib tabada ka teemaalgataja ema, aga siinkohal täiesti asjakohaselt!

Inimesed, PALUN tehke korrektne testament notari juures! Abikaasad, tehke abikaasade vastastikune testament, mille puhul ei pääse keegi väljaspoolne teie vara näppima enne, kui teine abikaasa samuti surnud on. Kellel on sohilapsed, või omad lapsed problemaatilised, PALUN tehke lahusvara leping ja mõelge hästi järele, kelle nimele mis jääb lahusvarana. Kui see teema on ka liba, on selliseid stsenaariume ometi elus kogu aeg. Igaüks peaks selle läbi mõtlema. Testamendi tegemine ei tähenda, et sa sured varsti ära, vaid hoopis seda, et sa armastad oma peret ja tahad, et nende elu oleks igal juhul hästi korraldatud ja selge. Kui asjaolud muutuvad, teed uue testamendi.