Mu emal ei ole oma isaga kunagi normaalset isa-tütre suhet olnud, vanaisa oli tema vaatu halb, ema – kes oli pere vanim laps – sai korduvalt oma isalt peksa ja mingit isaarmastust pole ta kunagi kogenud. Seega oli ta täiskasvanuna oma isast distantseerunud. Seega ei ole ka minul oma vanaisaga kunagi mingit suhet olnud: tema minu vastu huvi üles ei näidanud ja tema kurja oleku tõttu hoidsin ka mina temaga distantsi. Ma ei osanud vanaisast tegelikult ka puudust tunda: mina käisin külas vanaemal, kes oli ülitore. Vanaisa minu seisukohalt vaadatuna lihtsalt elas samal aadressil, temaga vahetasin üksnes tulles-minnes viisakusväljendeid.
Nüüd selgus aga, et ilmselt oli see minu õnn, et mul vanaisaga suhe puudus. Nimelt tuli hiljuti kolme minust noorema täditütrega vanaisast juttu ja selgus, et vanaisa oli neid lapsena korduvalt ahistanud: oli neid enda sülle istuma kutsunud ja siis katsus neid läbi riiete jalgevahelt ja rindadest.
Vanaisa juba 20 aastat surnud, meie, lapselapsed, nüüd kõik juba 40ndates, nii et lugu juhtus umbes 30-35 aastat tagasi. Pean ütlema, et see teadasaamine šokeeris mind päris kõvasti. Eriti häiriv oli kuulda, et kaks tüdrukutest (õed) olid toona seda ka oma emale rääkinud, ent nende ema ei uskunud neid! Mul on vanamehe vastu lausa viha tekkinud: teadsin, et ta oli halva iseloomuga inimene, aga saades teada, et lisaks veel pervert … Täielikku tülgastust tunnen tema vastu.
Vahel tuleb sugulastega koos olles vanaemast-vanaisast juttu ja mul on nii meeletu soov välja pahvatada, millise haige inimesega oli tegu. Samas pole see ju minu asi avalikustada, sest mina pole ohver. Vanaisale midagi enam öelda ei saaks, aga mulle tundub ebaõiglane, et see saladus jääbki saladuseks ja vanaisa lapsed ehk minu tädid ja onu ei teagi tõde (või ei taha seda tunnistada). Olen kindel, et minu ema seda ei tea, sest temas on väga tugevalt arenenud õiglustunne ja tema seda teadmist ei peidaks.