Teema: saladus, mida te kunagi kellegile lähedasele ei räägi

Te just avaldasite enda suurima saladuse: tegite totaka postituse Perekooli foorumisse.

Nooruses tehtud lollusi on üksjagu, millest mu vanemad jm pere ei tea midagi, pole plaanis rääkida ka, milleks vanu asju meenutada.

Teismelisena oli mõni ahistamisjuhtum sugulaste poolt, sellest pole ka kellelegi rääkinud.

See, et ma ikka veel olen armunud oma esimesse armastusse, kuigi me pole kunagi koos olnudki ja mul on olnud väga palju suhteid. Hetkel olen vallaline ja see mees on ka, et ma ei näe tegelikult selles midagi halba, lihtsalt mina talle ei meeldi ja mul pole soovi omale kedagi enam leida.

Kuigi me suhtleme perega tihti, siis meie peres ei räägitud kunagi tunnetest ja ma ei tahtnud neile haiget teha, sellepärast halba ei rääkinud.  Nii et saladusi on ikka päris palju mul, mis kunagi avalikuks ei tule. Olen harjunud juba kõike endas hoidma ja mitte jagama.

Mina ei räägi kunagi kellelegi, kui sügavas augus ma tegelikult olin kui mind maha jäeti. Mil viisil ma elasin siis ja endalegi on raske seda tunnistada. Aga õnneks tänaseks olen sellest välja tulnud ja jälgin ennast väga, et ma ei komistaks ja enese eest hoolitsemist ei lõpetaks.

Ja oma emale ka ei ütle kunagi, et tema kasvatusmeetodid lõhkusid mind ikka korralikult.

#3762414:

Võibolla siin anonüümselt välja kirjutades (jagades) on lihtsam selle teadmisega elada? Seda teemat ei pea lahkama hakkama, kui nn anonüümne see leht siin on, aga niivõrd- kuivrd, ütleme nii:)

Näiteks ma kunagi ei ütle teistele, et ma hinges ei andesta emale teatud asju.

Kallile sõbrannale ei ütle, et aastate jooksul on mul järjest rohkem tunne, et tal ei ole kupli all kõik enam päris korras. Suguvõsas neil üks vaimuhaiguse case olnud, äkki päritav. Päris jubedaid asju kujutab endale ette ja kui julgesin selles kahelda, sai tõsiselt pahaseks mu peale.

Petad välja artikli jaoks teemasi? Miks sa nii teed? Petmisega ju lood võimalusi, et sind koguaeg reedetakse ja petetakse.

Ma ei räägiks kunagi kellelegi seda, et olen kasutaja Mehike27 perekoolis.

#3762479:

Muidugi, ühelegi hingele rääkida ei julge, aga foorumisse ilmarahvale lugeda kirjutama olen esimene mees 🙂 nalja teete või. Saladus on saladus asja pärast.

Täpselt nii. Igaühel on ilmselt saladusi,  elus juhtunud seiku, mida teavad  ainult osalejad ise  või on sõber midagi niisugust usaldanud, mis ilmavalgust ei kannata. Mul pole mingit vajadust nendest rääkida ja elada on täiesti kerge. Osa asju on halvad, osa väga head – lausa hea meel on, et kõike ei teata.

Keegi ei tea, et ma veedan aega perekoolis.

#3762414:

Näiteks ma kunagi ei ütle teistele, et ma hinges ei andesta emale teatud asju.

Mina ütlen seda vabalt, et ei andesta emale teatud asju. Ei kavatsegi. Ehkki ta polnud kaugletki mingi joodik või kuri inimene. Minu reaktsioon mu emale tuleb lähedastele alati ootamatult. Ema on surnud ja ikka keegi hakkab mulle rääkima, kui tore vms mu ema oli või kui hea kokk vms. Ma ei kavatsegi neil hetkedel vait olla, teen suu lahti ja ütlen, mis on minu kogemus ja mida ma ei kavatsegi andestada. Loomulikult ainult siis, kui teine pool konkreetselt küsib või väidab. Niisama ma ei heieta.

Aga mida ma mitte kellelegi kunagi ei räägi, on minu endiste partnerite ja praegu abikaasa intiimsed detailid.

Olin naabrisse armunud. Läks õnneks üle.

Kas peab kõiki halbu asju, mis on elus juhtunud, lähedastele siis rääkima? Oma lastele või emale peaksin? Et vägistati näiteks, kui alaeline olin, ja seda räägin nüüd oma lähedastele?

Ma kunagi tegin naise noorema õega suvekodus sauna eesruumis jonksat jonksat. Vaat sellest ei julge küll kodus naisele “hingata”.

Mul on lausa 2 sellist asja, mida ma kellelegi ei räägi – aga ei räägi ka Perekoolile. You never know.

#3762495:

teemasi

Palun, see on teise klassi õppematerjal – mitmuse tunnus D!
Lihtsalt valus lugeda neid emasi ja õdesi ja teemasi.
Päriselt ka räägite nii ja päriselt pole mitte kuslilt juhtunud õiget versiooni lugema?

Ma ei julge kellelegi tunnistada, kui palju ma päriselt alkoholi joon

Keegi ei tea minu toitumishäiretest. Kõik arvavad, et ma olen vähese söömaga, aga tegelikult kasutan ma metüülfenidaati. Ma söön sisuliselt ainult valku ja sedagi nii palju, et lihaseid kasvaksid. Ma võtan hunnikutes toidulisandeid, et saada kätte ained, mida keha vajab ja ma palusin arstil kirjutada ensüüme, mis aitavad nendel lisanditel imenduda. Ma magan xanaxiga, kuna muidu ma ei jää magama, aga ma vajan und, et hommikul trenni jõuda. Ja magada ei saa ma tänu metüülfenidaatile.
Ee jah, nii on. Ma olen suutnud seda varjata kõigi eest 15 aastat.